See oli tõesti Suur Kanjon

 

 



Täna läksin Suurde kanjonisse välja ettevalmistatult - kohale jõudsin 7.20, kui rahvast veel palju polnud ja oli hea jahe, kaasas oli 1 gallon vett (ca 3,8 l) ning jalas sobivad jalanõud. Ilmateade lubas 28 kraadi kuid kohapealne termomeeter näitas kell kümme juba 32 kraadi. Kuumemaks suurt ei läinud.

Suur Kanjon

Kanjoni lõunaäär

 

Enne kanjonisse jõudist poseerisid mulle tee peal põdrad, kes nägid kangesti põhjapõtrade moodi välja (video) ja väikesed loomad, kelle nime ma ei oska hetkel öelda (video).



Vaade poolelt teelt kanjoni põhja

Alustasin ülevalt ja üsna pea sain aru, et Suur Kanjon ei kanna oma nime ilmaasjata. Hakkasin mööda äärt kõndima muudkui pildistasin ja filmisin. Üks vaade oli teisest kenam (video). Aga kuna päike paistis ja kanjonis oli selline kuumavine, siis esimesed fotod ei tulnud kuigi head. Niimoodi kõndisin mööda kanjoni äärt üle nelja kilomeetri ja rada läks veel kakskümmend kilomeetrit edasi. Äärel kohtasin ühte tarka ronka, kes minuga tõtt tahtis vaadata (video). Kuid minul oli kindel plaan minna hoopis alla matkama. Minu suureks üllatuseks ja rõõmuks selgus, et alla ei vii mitte köisraudtee, vaid tuleb ise oma kondimootoriga alla kõndida selle raja pikkuseks oli märgitud 4,6 miili ehk umbes 7,4 km. Rõõmsal meelel hakkasin alla kõndima ja ikka pildistasin ja filmisin (video). Vaated olid vapustavad. Kuid siis juhtus asi, mida ma ei oodanud - nimelt minu truu Sony videokaamera display ütles üles. Enam filmida ega pildistada ei saagi. Kuid õnneks on tänapäeva telefonid nii nutikad, et ka nendega saab nii filmida kui pildistada. Jätkan oma reisi jäädvustamist telefoniga, mis pole nii mugav, kuid ajab asja ära.

 

Vaade kanjonist

Colorado jõgi

Sinna üles pidin tagasi ronima ja pilved läksid tumedamaks

Keskpäevaks olin jõudnud alla ja seal ootas mind mitu rada - üks 1,5 miiline (2,4 km), mis viis kanjoni kõrgemat osa mööda ja 5,4 miiline, mis viis ühte oja äärt mööda. Valisin esimese, sest pidin ju pärast üles tagasi ka jõudma. Ja ma ei kahetse, ka sellel rajal olid väga ilusad vaated. Sain telefoniga mõned videod ka tehtud (video) ja (video). Kui vaatasin tagasi sinnapoole, kust tulin, siis märkasin kanjoni serva kohal imelikke pilvemoodustusi, mis paistsid kangesti vihmapilvede moodi välja (video). Lisaks kuulsin ka mürinat ja asi oli selge, läheneb äike. Nüüd polnud enam pikka pidu, tegin veel viimase selfi ja hakkasin tagasi kõndima, sest üles oli ju kümme kilomeetrit maad. Esimesed kolm kilomeetrit läksid ludinal, sest tegemist oli suhteliselt tasase maaga. Vett kulus küll palju, kuid edasi liikusin kiirelt. Kuid siis tuli tõus tagasi kanjoni servale ja see oli juba raskem. Vesi sai ka otsa ja pidin esimesest kraanist seda täitma (kraanid olid iga 3-4 km järel). Kui olin jõudnud servast 3 miili kaugusele (ca 4,8 km), siis algas äike. Esmalt tohutu tuulega, mis tegi edasiliikumise väga raskeks, sest liiv läks silma ja tuul oli vahel vastu vahel tagant (serpentiin). Jalad olid ka juba päris pehmed. Meelde tuli Hiina pühade mägede treppide viimane mägi, kus puhkasin iga paarisaja meetri järel - nii ka siin, edasiliikumine oli aeglane kuid järjepidev. Kui olin jõudnud umbes 1,5 miili kaugusele servast algas sadu. See polnud soe troopiline vihm, vaid äärmiselt külm ja väga intensiivne vihmavaling. Kui pool tundi tagasi mõtlesin ülekuumenemisele, siis nüüd tekkis alajahtumise tunne. Proovisin aeg-ajalt suuremate hoogude ajal põõsa alla varjuda, kuid ega see suurt ei aidanud. Õnneks pole äikesevihmad eriti pikaajalised ja üsna pea jäid vihmahood väiksemaks. Ka mudaojad, mis mägedes alla tulid, polnud nii suured ja tormilised, et liikumist segada (võibolla orus olid?). Aga külm oli ikka, sest riided olid märjad ja temperatuur jäi 61 Fahrenheiti peale ehk ca 16 kraadi (autos vaatasin) peale. Õnneks polnud palju maad enam üles jäänud ja peagi olin üleval ja läksin kohe bussi peale, et tagasi auto juurde sõita. Kananahk oli ihul kui autosse istusin. Õnneks oli mul seal varuks kuiv pluus ja loomulikult panin ka autos sooja puhuma. Peagi oli olukord stabiilne.

Selline umbes 15 sentimeetri pikkune sisalik poseeris mulle

 

Oleks nagu fotomontaaz aga pole

 

Vaade orust kanjoninõlvale

Hotelli jõudsin tagasi kell pool seitse õhtul ja olin väsinud, kuid õnnelik. Suur Kanjon oli suurem kui ma ootasin ja sain ka all ära käidud. Minu treeningutest Tijuca metsas ja Andides oli palju kasu, ainult siis tuli kõigepealt üles minna ja lõpus alla, siin oli aga vastupidi. Panen lõppu mõned kenad fotod kanjonist veel.
Oma lemmikute hulka aga Suurt Kanjonit ei lisa, sest minu jaoks oli ta pisut liiga kivine. Mulle meeldivad metsad rohkem.

Homme hakkan tagasi Los Angelese poole kulgema. See tähendab, et nüüd tuleb kirjutistesse pikem vahe - sõit autoga + lennukiga. Uhh kui pikk.

Äikesevihma pilved kanjoni kohal