Reede, 19. november 2021

Ooo ... Pariis ... ökk ... Pariis

     Ei plaaninud sellest reisist kirjutada, sest see oli vups Pariisi ja vups tagasi reis. Hommikul kell 9 jõudsin kohale ja järgmise päeva õhtul kell 18 lendasin tagasi. Lühike tööalane visiit messile Parasitec 2021, et tutvuda uute võimalustega majavammi, muude majaseente ja puitu kahjustavate putukate tõrjeks. Messiga jäin rahule ... sain hulga mõtteid, kontakte ja messimelu. Kohal olid üle maailma suurimad tarnijad. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

    Mess toimus Pariisi äärelinnas Parc de la Villette piirkonnas. Kuna lennujaam on samuti Pariisi kirdeosas, siis broneerisin hotelli messikeskuse lähedale. Sõitsin rongi ja metrooga lennuväljalt otse messikeskusse. Kesklinnas olen varemgi korduvalt käinud ... Lauvre, Eiffeli torn, Notre-Dame katedraal  ja muud vaatamisväärsused ammu nähtud ... ja nüüd ei jäänud selleks aega. Pärast messi otsustasin jalutada hotelli, sest vahemaa oli vaid pisut alla kahe kilomeetri. Kuid need kilomeetrid kujunesid täielikuks šokiteraapiaks. 

    Juba messikeskusest kõrval olid tänavaääred täis roojatud ja seda otseses mõttes. Lisaks prahile oli näha kollaseid lompe ja niresid seinte ääres, mis koerte jaoks olid liiga suured ning imelikke hunnikuidki oli palju. Loomulikult polnud õhk sellises piirkonnas eriti meeldiv. Kui aga edasi läksin, siis jõudsin parkide alasse ja selle asemel, et näha rohelust ning vaikust nautivaid pariislasi, oli seal kõik kaetud telkide, kilede, kottide ja ... migrantidega. Neid oli seal tuhandeid. Alguses ma proovisin vaikselt edasi minna ja mitte tähelepanu pöörata, kuid siis sai blogija minus võitu ja otsustasin filmida ja pildistada. Seda enam, et olin teisel pool teed. Kuid see polnud õige mõte... kohe kui olin saanud esimesed kaadrid kiiresti jäädvustada, nägin ühte tumedanahalist üle tee enda poole tõttamas. Panin kaamera taskusse ja sammusin kiirel sammul edasi, kuid samas nägin juba teist natuke vähem tumeda nahaga tegelast endale teiselt poolt vastu tulemas, ise kätega vehkides ja midagi seletades. Vaatasin taha ja sealt lähenes see tumedama nahaga sell. Olin kahe tule vahel, kui mitte arvestada sadasid silmapaare, kes mind üle tee juba jälgisid. Asi oli kriitiline.


Mind on märgatud

    Mõlemad mehed jõudsin samal ajal minu juurde ja seletasid midagi võõramaa keeles... mis sarnanes kõlalt prantsuse keelele .. kuid mul polnud vahet, ainus sõna, mis ma aru sain oli "video". Proovisin neile vastata inglise keeles, et ma ei saa jutust aru. Kuid mehel läksid seda enam hoogu. Nägin, et üle tee olid mitmed tumedanahalised veel püsti tõusnud ja jälgisid meid. Peas liikusid erinevad variandid, mis edasi juhtub ... 1. saan lihtsalt paar toud ja asjad jäävad alles; 2. mehed krabavad koti ja jooksevad üle tänava kaitsvasse kogukonda tagasi 3. mehed teevad mulle kambaka, võtavad rahakoti, arvuti ja videokaamera ja lasevad jalga ......  Kuid siis hakkasin eristama ühe mehe jutus mingeid inglisekeele sarnaseid väljeneid ... "pei me moni" ... ja tekkis lootus, et pääsen kergemalt. Kui aga sain aru ka sõnast "tventi euros", siis hakkas meel rahunema. Julgesin välja võtta rahakoti ja andsin mehele 20 eurose ... kuid siiski ei piirdunud asi sellega, raha saanud mees nõudis, et ma ka teisele 20 eurot annaksin. Rahu huvides andsin ka talle 20 eurose ja ... mehed läksid rõõmsalt rahaga lehvitades teiste juurde üle tee. Mina aga vaatasin, kuidas minema sain, sest märkasin rahvamassides elavnemist ja liikumisi. Õnneks tuli foori tagant samal hetkel autode vool ja ma sain sellest piirkonnast välja. 

    Hotell juba paistis ja ma lootsin, et olen pääsenud. Kuid ei, üks eriti nahaalne, eriti tumeda nahaga ja eriti alkoholilõhnadega mees jõudis mulle järele ja kordas ise nagu leierkast "kiiv me mai mani". Kuna olin juba hotelli juures, siis vastasin talle sulaselges eesti keeles, et ei anna ma sulle midagi ja üldse mine minema. Mees kõndis mulle veel sadakond meetrit järele, kuid sai siis aru, et raha ei tule ja ... jäi minust maha. Hotellis võtsin higiseks tõmbunus pluusi seljast ja viskasin rahustuseks voodile selili. Üle noatera läks ... 

Migrantide "elamud" pinkide taga
    Vot selline on Pariis, Prantsusmaa ... Sisserändajad kasutavad ära demokraatia humaansust ja üritavad kuidagimoodi ennast hinges hoida. Nii nagu õnnestub. Õnneks kohtusin ma suhteliselt inimlike mustanahalistega, kuid nähes politseiautode hulka ja täisvarustuses politseinike tegevust, sain aru, et on ka vägivaldsemaid tüüpe. Kui järgmine päev julgesin hotellist välja minna, siis tänaval nägin kümneid kerjajaid igas naha tumedusastmes. Tänavakaubanduses ehk käest-kätte müügiga pakuti eiteakust pärit odavaid sigarette ja ehk ka muid mõnuaineid (neid ma küll ei näinud). Prügikastide tühjendajatest ma ei räägigi ... kusjuures oli huvitav, et politseinikud samuti tõstsid prügikastide kaasi ja vaatasid sinna sisse ... ei tea mida nad otsisid? Tänavate ääres pinkide taga ja varju all oli aga näha migrantide "elamuid".

    Kuid kas ainult Prantsusmaa ...  ma usun, et mitte ainult ... põgenike, või õigemini paremat elu otsijate, laviinid on vallutanud Euroopa demokraatlikud heaoluriigid. Mulle tundub, et kriis on alles algusfaasis, sest kuuldes olukorda Valgevene-Poola piiril ning lugedes uutest ja uutest sisserändajatest, on hullem alles ees. Ja varsti on see ka Eesti probleem ... kui mitte juba. 


    Selleks, et mitte lõpetada postitust nii negatiivsete nootidega, kirjutan natuke uutest elamustest ka. Olen olnud üle kogu maailma sadades hotellides ja söönud suurel arvul hommikusööke, kuid mitte kusagil pole ma muna hommikusöögiks pidanud ise keetma. Selle hotelli hommikusöögi laual olid toored munad, kuum vesi ja taimer (vt fotot) ning õpetus, kui kaua muna keeta. Minul läks esimene muna aia taha, sest ei pannud tähele, et vesi oli 60 kraadine ja hoides muna 5 minutit 60 kraadises vees ... jääb see tooreks. Teine kord panin vee temperatuuri maksimumi (üle 90 kraadi) ja hoidsin muna seal 8 minutit ja sain päris normaalse seest kergelt pehme keedumuna. Hotelli hommikusöögi ruumis olid ka kassid, kes meelalt sööjate ümber miilustasid, et palakesi saada. Tegin ka neist fotosid, kuid ei hakanud siia üles panema. Hotellitöötajad suhtusid neisse sõbralikult. Külastajad mitte nii sõbralikult.

Pariisi Charles de Gauelle lennujaam terminal 2B
    Lõpetuseks ka COVID-19 viirusest, sest mis blogi see on, kui viirust ei maini. Enne väljasõitu pidin täitma hulgaliselt pabereid, et olen vaktsineeritud ja teadlik reisimine riskidest. Läti dokument oli digitaalne ja QR koodiga, Prantsusmaa oma paberkandjal. Kuid mitte üheski lennujaamas ei kontrollitud ühtegi viirusega seotud dokumenti (Eesti oma tagasi tulles ma veel ei tea, sest postitus on tehtud Pariisi lennujaamas). Maski pidi kandma küll kogu aeg, lennukis tehti ka märkus, et mask peab ka ninal olema. Hotelli hommikusöögile läksin maskita ja ka seal sain märkuse osaliseks. Tänavatel ja metroos olid vaid mõned isikud maskita, kuid paljudel oli mask lõual - nina ja osa suudki väljas. Ainus koht kus vaktsineerimise passi kontrolliti, oli messi sissepääs. Õnneks oli mul telefonis QR koodiga pass olemas. Lennujaam, mis kümme aastat tagasi Pariisis käies oli rahvast tulvil, nii et liikuda ei saanud, on täna inimtühi. 

Vot sellised elamused ...