Costa Rica reisi kokkuvõte

Iga tore asi saab kord otsa. Nii see reiski ... Öösel saabusin Frankfurdi lennuga Tallinna ning nüüd istun Tallinn-Tartu bussis ja kulgen kodu poole. Väljas sajab lund ja teed on libedad. Temperatuuride vahe Costa Ricas ja Eestis on üle 30 kraadi. Kuid ilus on see eestimaine talv. Reisist...

Mis meeldis.

Päikesetõus Kariibi merest ja päikeseloojang Vaiksesse ookeani olid võrratud. Neid videosid muutkui vaataks ja vaataks. Kui meel tulevikus kurvaks läheb, siis võtan youtube lahti ja naudin taas ja taas neid võrratuid hetki "...mõni hetk on kohe ilusam kui teine, mõni hetk on kohe väga-väga ilus ...", laulab Jaan Tätte. Just selliste hetkede nimel tasub elada ja rõõmu tunda.

Costa Rica riigina meeldis väga. Puhas, kultuurne ja väga ilusa loodusega riik. Looduspargid ja neid ühendavad rohekoridorid on selle riigi sümboliks. Costa Rica loodus on võrratult ilus ja vaheldusrikas. Miks küll ei võiks Eestigi võtta sama kurssi ... ka meie loodus on Euroopa mõistes veel puutumata ... täna oleks viimane hetk seda teha. Hakata loodust taastama ja säilitama. Usun, et meil oleks lööki selliste loodusparkidega. Loodusest meeldisid ka mäed, Kordiljeerid, mis jagasid Costa Rica kaheks osaks ... Kariibi mere poolne osa ja Vaikse ookeani poolne osa. need kaks osa erinesid teineteisest märkimisväärset. 

Eraldi tahaks mainida koolibrisid. Need väikesed ja erilised linnud olid nii kiired, et nende jäädvustamine oli raske, kuid samas huvitav tegevus. Neid oli nii palju erinevaid liike (53) ja sellepärast oli avastamisrõõmu palju. Fotodele jäädvustatud isendid olid värvilised, väiksed ja pika nokaga. Nende tiivad liikusid nii kiiresti, et fotole jäädvustada neid oli võimatu (vähemalt minu aparatuuriga) ning sageli jäid nad ise ka pisut uduseks, sest lendasid kiiresti ja saada lind fookusesse oli keeruline.

Kultuur algab haridusest. Costa Rica riiklik haridussüsteem on tugev ja arenenud. Õpetajate palgad on isegi meie jaoks ulmelised ... üle 4000 euro. Kuidas nad suudavad seda tagada ... sest selles riigis ei kulutata raha sõjaväele ... seal polegi sõjaväge. PISA testis on Costa Rica küll 50 piirmail, kuid kui kohapealset elu vaadata, siis julgen küll väita, et keskmine costaricalane on sama haritud kui keskmine eestlane.

Rahvas on seal enamasti heledanahaline. Seda sellepärast, et kunagi ammu otsustati, et siia ei rajata suuristandusi ja -ettevõtteid. Sellepärast ei toodud siia ka orje Aafrika riikidest vaid hoopis eurooplasi kellele jagati kõigile väikesed maatükid. Umbes nagu talud Eesti esimese vabariigi aegu. Tänu neile väiketaludele on Costa Rica keskklass suhteliselt rohkearvuline ja tugev. Loomulikult on rikkamaid ja vaesemaid, kui jõukusepüramiidi keskosa on jäme. 

kohalik grupijuht Monica

Kohalik reisijuht Monica oli väga aktiivne, arukas ja abivalmis. Ta ei pakkunud abi, kui seda ei küsitud, kuid kui küsiti, siis tegi kõik endast sõltuva selleks, et aidata. Selline peakski olema üks hea reisijuht. Mulle meeldis see, et ta rääkis ka oma elust Costa Ricas ning üldse tavalisi elulisi asju. Mäletan, kuidas ta selgitas seda, mida ta oma pojale lapsena oli õpetanud: "ära mängi palmi all ja ära pista kätt põõsasse". Selgituseks. Palmi otsas kasvavad kookospähklid, mis sealt alla kukkudes võivad inimest vigastada ja isegi surmata ning põõsastes peituvad mürgised maod ja putukad. Lihtne ja loogiline. Kusjuures statistika näitab, et turistide surmade arv allakukkuvatest kookospähklitest põhjustatuna on märkimisväärne. Mäletan artiklit, kus Indias korjati 2010 palmidelt kookospähklid kokku, et need Obamale, kes Indiat väisas, pähe ei kukuks. Monica juurde tagasi pöördudes ... tal olid ka hea huumorisoon ning lõbus olek.

banaanitaime õis

Oli hea, et praktiliselt igal pool sai maksta nii dollaris kui coloonides. Kusjuures arvestati enam vähem 640 kolooni üks dollar. Keegi ei tahtnud "lolli" turisti tõmmata. Oli loomulik, et summad ümmardati täisdollarile ja tagasi anti raha tihti koloonides, kuid sellele vaatamata oli äärmiselt mugav arveldada. Sellel reisil ma kaardimakseid praktiliselt ei teinudki, vaatamata sellele, et poodides, hotellides ja toidukohtades oli see võimalik.

Kui Eestit loetakse internetiriigiks, siis julgen väita, et Costa Rica pole karvavõrdki halvem. Lisaks wifivõrkudele oli seal arenenud QR koodide kasutamine ja elektroonilised tehingud kulgesid kiiresti ja tõrgeteta. Tänu Costa Rica interneti arengule jõudsid blogipostitused teieni tõrgeteta iga päev ning sain lähedastega suhelda tasuta messengeri vahendusel. 

Oli tore, et covidi teema oli Costa Ricas kontrolli all. Kanti maske, toimis ühiskondlik kontroll ja keegi ei protesteerinus. Tasuks väga väike nakatumine. Reisi hetkel oli 5 miljonilises riigis Haiglas sadakond inimest ja päevane nakatumine oluliselt väiksem kui Eestis (20-30 juhtumit päevas). Minu PCR test  lennujaamas oli negatiivne.

Vihmametsa kohal ja pilvemetsas kulgevad rippsildasid mööda kõndida ja loodust vaadelda oli eriline ja mõnus. Kohati ka kõhe, sest kõrgeim sild oli 45 m kõrgusel maapinnast ja pikim 152 m pikk. Panen siia veel video, et mäletaks seda tunnet, mis sillal kõndides oli. Vaated sealt olid võrratud. Üks ilusam kui teine. 

Mis ei meeldinud

Täiesti loomulikult ei meeldinud pikad lennud sinna ja tagasi. Istuda maskiga 10-12 tundi lennukis on ikka piin mis piin. Kuid ilma selleta poleks ju kõike seda ilu näinud. Ülla eesmärgi nimel tuleb vahel ka kannatada.

Teed olid kehvad. Loomulikult panameerika maantee on enam-vähem, kuid isegi seal oli tee kvaliteet kohati kehvavõitu. Kohalikud teed aga olid kõik augulised ja käänulised. Kuid teisalt ... ehk polegi sellise loodusega riiki vaja mitmerealisi laiasid kiirteid iga asula vahele. Ehk on sellised teed turistidele palju paremad ümbritseva elukeskkonna vaatamiseks?!

Reisi tempo oli väga ebaühtlane. Kord oli palju molutamist minu jaoks väärtusetutes ja igavates kohtades ja siis jälle kiire kohas, kus tahaks rohkem aega veeta. Kuid eks see on grupiga liikumise puudus. Otsustasin sellel reisil, et edaspidi proovin jälle turismifirmade organiseeritud reisi võimalikult palju vältida. Üksi reisides on tempo täpselt selline nagu ise tahad. Ja teiseks grupireisimise puuduseks on asjade üle organiseerimine (minu jaoks) ... ma saan aru, et mõnele meeldib, kui kõik on ette-taha ära tehtud, kuid sellise üleorganiseerimise puhul on paindlikkust vähe. Kui tahta näiteks ühte lisapeatust mangode ostmiseks, siis peab selleks tükk aega läbi rääkima. Või kui mingit ajagraafiku asja muuta, siis võib see osutuda võimatuks. Meie grupijuht tahtis olla väga abivalmis, kuid kohati tundsin ahistamise tunnet ... minu otsustus ja tegevusvabadust piirati.

5000 kolooni

Ei meeldinud see, et lennujaama saabudes soovitati tungivalt raha vahetada ... viidates, et pärast looduses pole kusagil vahetada. Selle tehinguga sain oma 60 dollarit kahjumit. Kurss lennujaamas ja mujal on ca 20% erinev ... teadsin seda ...  kuid ei teadnud, et Costa Ricas saab dollariga praktiliselt igal pool tasuda ning kohalikku raha oli vaja vaid haruharva. Seda oleks pidanud reisi organiseerija ju teadma, sest see polnud neil esimene reis.

Mägedes oleks tahtnud rohkem matkata. Kordiljeerid olid väga huvitavad mäed, kust suur osa oli metsaga aetud, kuid kus oli ka paljaid mäetippe ja vulkaanilist tegevust. Pilvemetsas tõusime küll 1600 m peale, kuid seda bussiga sõites. Ise ei saanud piisavalt ronida ja higistada, et mäetippe vallutada. Oleks kasvõi kohalikke teid mööda tahtnud matkata ... kuid nojah ... grupi koosseis oli selline, et seda oleks saanud vaid üksi olles teha.

Mis oli huvitav ja eriline

Motmot, kõigi fotograafide unistus

Huvitava poole pealt tuleb kindlasti rõhutada eriliste looma-ja linnuliikide säilimist. Nii suurt elurikkust pole ma siiani veel üheski riigis näinud. Ehk Amasonasel oli midagi sarnast, kuid seal ei käinud ma nii palju vihmametsas matkamas. Mottmott´id, laiskloomad, tuukanid, kaimanid ja tohutu arv igasuguseid lülijalgseid, seeni ning taimeliike. Oli mida vaadata.

Kohvikutes ja teistes söögikohtades oli huvitav see, et maksta sai vaid eraldi asetsevasse kassasse. Kelnerile või ettekandjale maksmine polnud võimalik. Natuke imelik oli minna pärast söögi nautimist kassasse tasuma. Ja seda igal pool ...

Rippsillad, millest ma juba kirjutasin, olid mõnusad ja erilised. Mööda sildasid vihmametsa kohal käimine oli väga eriline. Soovitan soojalt. Jälle elamus,  mida varem pole sellisel kujul tundnud.

Kokkuvõtteks

Lühidalt - meeldis. Jälle üks riik, kuhu tahaks veel minna ja mida võib soovitada kõigile rännuhimulistele. Positiivseid ja meeldivaid hetki oli kordades rohkem kui negatiivseid. Tunne seal liikudes oli turvaline ja probleemideta. Tagasi saabudes on meelerahu tase jälle oluliselt kõrgem kui varem ... see on õnne alus. Kusjuures Frankfurdi lennujaamas vaatasin jupiteri vahendusel dokumentaalfilmi Tema Pühadusest dalai-laamast ja peapiiskop Desmond Tutust, kes rääkisid - kuidas tunda elust rõõmu ka kõige raskematel aegadel. Soovin  kõigile rohkem rõõmu ja õnne teie ellu.

PURA VIDA !

“Pura Vida” (pronounces poo-rah vee-dah).  Simply translated, it means “simple life” or “pure life”, but here in Costa Rica, it is more than just a saying—it is a way of life.

Päikeseloojang Vaikse ookeani rannal

         Hommik algas kurvalt, sest äikesevihm, mis kogu öö oli sadanud, ei tahtnudki järgi anda. Hommikusöögi ajal müristas ja sadas edasi ning päevaplaane tuli muuta. Pole ju mõtet minna paadiga sõitma, kui nähtavus on alla saja meetri ning peab kogu aeg sees istuma. Kiire otsus oli - lähen hoopis lähimat linna vallutama. Selleks oli Ouepos, mis asub hotellist umbes 8 kilomeetri kaugusel. Mõeldud tehtud. Hommikusöök naha vahel tellisin takso ja sõitsin linna. Kohale jõudes sain aru, et seda asulat linnaks nimetada on ikka liiast ... kirik, selle ümber sadakond maja ja sadam ... kõik. Nojah, jalutasin tunnikese ja otsustasin einestada. Tellisin papaia piimajoogi, mis maitses normaalselt, salati palmisisust, mis maitses huvitavalt ja loomaliha, mis ei maitsenud üldse. Niru lõuna nagu ka linnake ise. Ainus, mis ma sealt sain, oli üks pluus ... asümeetriline, nagu mulle meeldib.

                Hotelli tagasi sõitsin kohaliku bussiga... mis osutus väga odavaks 320 kolooni ehk siis umbes 40 eurosenti ja olingi tagasi. Hotellis valmistusin massaažiks ... käisin dušši all, korrastasin tuba ja tegin väikese uinaku. Kell kolm oligi massöör ukse taga koos massaažilaua, muusikariista ja muu varustusega. Ükskakskolm tegi ta minu toast massaažisalongi ja kutsus mind lauale. Alustas seljast ja abaluude vahel tegi ta oma küünarnukkidega ikka pikalt valu. Jajah ... just väga valus oli, kui ta neid sooni seal mudis. Siis vahepeal lasi piki selgroogu ja siis jälle abaluu aluseid sooni. Pani vahel rohkelt õli ja siis jälle. Ma juba mõtlesin, et see piin ei saagi otsa ... kuid lõpetuseks määris ta selja mingi kuumava salviga kokku ja pani räti peale. Jalgadega sama asi ... küünarnukid käisid mööda säärelihaste vahesid, mis polnud nii valus kui abaluude all, kuid piisavalt tugev. Igal juhul said jalad pehmeks. Siis veel pea ja käed ning läbi see poolteist tundi oligi. Lõppkokkuvõttes oli hea massaaž. Mulle see meeldis vaatamata valule, mis vahel tundma pidin. Täna blogi kirjutades tunnen ikka veel õlavöötmes vähest valulikkust, kuid käed liiguvad palju paremini ja selg on pehme. Rahule jäin.

            Edasi siirdusin randa, kus polnud täna nii palju turiste nagu eile. Rannas sain ühe huvitava teomoodi krabi filmile. Panen sellegi siia juurde. Nii huvitav oli jälgida, et kui ma astusin, siis ta tõmbas end koja sisse ja kui paigal seisin, siis tuli ettevaatlikult välja ja liikus edasi.

            Ja siis tuli päeva peamine sündmus - päikeseloojang vaikse ookeani rannal. Vihm oli kenasti lõuna paiku lakanud, pilvi ikka oli, kuid mitte lauspilvisus. Loodus justkui andis tagasi eelmise õhtu, sest taevas oli ühel pool vikerkaar ja teisel pool võrratu päikeseloojang. Olid alles vaated ... ma muudkui klõpsutasin ja filmisin. Jagan seda filmi teiegagi ... on mida vaadata. Sain lõpuks sellegi emotsiooni kätte. Ja veel missuguse. 

            Õhtusöök kulges rahulikult. Eelroog oli väga maitsev röstsaiatükike, millele oli pandud mingit õliga segatud tomati - aedviljasegu. Huvitav ja maitsev. Täpselt selline nagu üks eelroog peaks olema. Ma küll arvasin, et peale seda tuleb veel salat, kuid ei, tuli hoopis praad, milleks oli mahi-mahi kala tükk. Lisan vikipeedia tutvustuse sellest troopilisest ahvenalisest. Nimi oli huvitav, kuid serveering ja kala ise tagasihoidlikud. Selline tuim kala, kaste oli soolane ja praad ise nägi niru välja. Vaadake ise ... pole nägu ega tegu. Magustoiduks toodi ananassirõngas, millele oli peale pandud plötsakas jäätist. Ja seda pidi sööma lusikaga ... oli alles tegu saada ananassirõngast tükikesi ja veel keerulisem need lusikale saada. Kuid pika pingutuse järel sai magustoit ikka söödud. Arvestades, et see oli reisi viimane õhtusöök ... oleks võinud ikka midagi rohkemat olla. 

Täna alustame tagasiteed, mis kestab pikalt. Kohale jõuame alles kolmapäeva öösel vastu neljapäeva ehk vahetult enne jõulu. 

Vaikse ookeani rannal

         Vaikse ookeani rand on meid vastu võtnud väga kuuma kliimaga ja troopilise äikesega. Päeval oli õhutemperatuur +30-35 vahel. Eile õhtul tuli äiksevihm ja täna hommikul kella 4.30 ajal, kui blogi kirjutan, ikka veel sajab ja müristab. Eile õhtul läksime päikeseloojangut vaatama, kuid siis algas vihm ja meie lootused päikeseloojangust kustusid. Öö otsa on sadanud. Nii on minu arusaam troopilisest vihmast muutunud. Kui varem arvasin et sajab kõvasti ja lühidalt, siis nüüd olen näinud, et kõvasti ja pikalt. Kuid nüüd pisut pikemalt eilsest päevast.

        Kõigepealt annan kõigile lugejatele hea idee, kuidas saab tühjadest pudelitest teha väga huvitavad valgustid. Meie hotellis on niimoodi kujundatud kõik välis- ja sisevalgustid ... kusjuures on kasutatud väga erineva suuruse, värvi ja kujuga pudeleid. Kindlasti proovin kodus järgi, kuidas see meie kliimas toimiks ... mul just ongi välisvalgustus poolik ja vanu pudeleid leiab ikka. Ah jaa ... hotellitubades pole siiski pudelvalgustid. Veel oli hotelli juures omapärane, et mitu tuba oli tehtud vanadest lennukitest ja ka õhtusöögirestorani juures oli kasutatud vana lennuki kokpitti.

           Päev algas jalutuskäiguga kohalikus rahvuspargis. Märksõnadeks sellel retkel olid - ilusad vaated, higine pluus ja valusad jalad. Ronisin üles mäenukkide otsa (ca 200 m tõusu) ning jäädvustasin seal vaateid. Mõned üksikud elusolendid jäid ka teele. Mingi suur sabata rott, kelle nimi ei jäänud mulle meelde ja mõned laisikud, kes enamasti olid kaugel ja kõrgel. Tõsi ... üks pojaga laisik oli tulnud hetkeks maapinnale, kuid just sellel hetkel uitasin ma üksi kaugetel radadel ja ei saanud seda haruldast hetke linti. Õnneks oli minu reisikaaslane Ede pildistanud laisikut ning tänu temale saan siin ka teiega jagada haruldaselt head fotot sellest aeglasest loomast pisike süles. Veel oli metsa all hulgaliselt ahve, kes siinkandis olid üpris jultunud ja kippusid söögikohtades toitu (eriti suhkrut) varastama ning igasuguseid krabisid, kes metsa all mudas ukerdasid.

        Pärast rännakut kaitsealuses metsas leidsin lõpuks ka vaikse ranna, kus ma sain üksi Vaikset ookeani nautida. Tõmbasin kibekiiresti ujumispüksid jalga ja kahlasin vette. Põhi oli kivine, kuid vesi oli soe ja mõnusalt soolane. Kui silma läks, kipitas korralikult. Kuid minu nauding ei kestnud kaua ... veerand tunni pärast "juhtusid" samasse kohta kõigepealt neli eestlast ja nende järel paarkümmend muud turisti. Nii minu mõnus üksiolek lõppeski. Tulin siis veest välja ja keskendusin krabide filmimisele. Neid oli rannakividel hulgim oma vähikäiku tegemas. Panen teile ka siia video krabi liikumisest kividel. Lõpuks leidsin, et see koht pole minu jaoks enam piisavalt atraktiivne ja läksin teiste juurde liivaranda. Seal oli mõnusam ujuda, sest põhi polnud nii kivine.

        Täna on meil vaba päev ehk programmi pole. Selleks päevaks planeerisin mina pärast hommikusööki paadireisi Vaiksel ookeanil (koos kaaslastega), siis massaaži poolteist tundi (tugev lihaste massaž) ning õhtul päikeseloojangu vaatamise ookeani ääres (kui ilm lubab). Seega täna pole põhjust reisikorraldaja päevakava lõppu lisada. Panen selle asemel fotosid kenadest vaadetest.

Hommikusöögivaade Vaiksele ookeanile

Ujumine keelatud! Ärge toitke krokodille ...

      Küll aga võivad siin kliimatingimused muutuda. Ülevalt mägedest alla mereranda sõites muutus +17-20 kraadi soe ja hästi niiske õhk hetkega üle +30 kraadiseks kuivaks kuumuseks. Pilvine ja udune vaade muutus eredaks päikesepaisteks. Nii see mägine kliima on. Koos kuumusega ilmusid lagedale troopilised loomad. Ühe jõe ääres peatudes nägime seal tervet krokodillide kolooniat. Lugesin neid kokku kümmekond. Lesisid seal liikumatult liival nagu oleks nad plastikust kujud. Kui aga keegi viskas tühja kookosekoore suure sulpsuga vette, siis muutusid need kujud hetkega kiirrongideks kes kõik eksimatult sulpsatuse suunas tormasid. Päris hea vaatepilt. Seda oli hea vaadata kõrgelt maanteesillalt, mitte vahetult jõe äärest. Nägin ühe teise jõe ääres silti: "Ujumine keelatud. Mitte sööta krokodille". Alles nüüd sain aru, et need kaks lauset olid omavahel seotud. Eriline elamus - näha vabas looduses krokodille.

        Õnneks pole meres neid kohutavaid elukaid. Seega seal saab ka ujuma minna. Kuna oli laupäevane päev, siis olid kohalikud pered tulnud mereranda ja pidasid seal piknikut ning mõned mõnulesid vees. Liiv mererannal on vulkaanilisele piirkonnale omaselt tumedapoolne ning hästi tuline. Ilma rannajalanõudeta liikumine sellisel liival on nagu sütel käimine. Vesi on soe nagu k..si. Kuid ilus puhas. Rannas polnud näha plastprahti ega muud rämpsu. Loodan, et täna saame ka lainetesse ujuma.

            Kella kolmeks kohaliku aja järgi jõudsime Manuel Antoniosse, kus on järgmine peatuskoht. Siin oleme suisa kolm ööd. Kohe esimene asi oli mere äärde kiirustada. Rand oli rahvarohke ning seekord polnud need enam kohalikud. Mõned päevad tagasi algas turismihooaeg ning rannas ja ka linnavaates domineerisid Ühendriikidest tulnud turistid, kes nautisid Costa Rica puhta looduse võlusid. Tee ääres puu otsas istusid papagoid (aarad), kes huviga jälgisid inimeste tegevust. Need olid täitsa metsikud papagoid, keda istumas tabada on keeruline ... enamasti nad lendavad ringi. Minu kaamera zoom aga võimaldas neid suhteliselt lähedalt fotole jäädvustada.

            Tuba Costa Verde hotellis oli kigsize. Seal oleks võinud olla kogu perega, mitte üks nagu mina. Eraldi kööginurgaga, diivani ja rõduga. Laes liikusid kolm ventilaatorit ja seinal oli konditsioneer, mis õhku jahutas. Kõik mugavused. Akna taga oli aga vahetu loodus ja .... teerada, mis toast mööda kulges. See viimane polnud just eriti meeldiv, sest pidin ühe külje akende ees kogu aeg kardinaid hoidma, et möödujad sisse ei vahiks. Kuid ... "pura vida" ... mõnus on ikka. 

         Aga bassein, baar ja terrass, kust saab vaadata Vaikset ookeani ning päikeseloojangut on minu toast kümmekond meetrit ... sinna see aknast mööduv rajake viibki. Igal halval asjal on oma head küljed. Nii ma kella viie paiku terrassile suundusingi, et nautida päikeseloojangut. Esialgu siis pisut kaugemalt, kus ookeanilainete müha asemel oli autode sõidumüra ja inimeste jutuvada. Lisaks oli taevas kergelt pilvine ja päike loojus pilvedesse ... mis aga oli ka ilus. Täna loodan saada filmile merekohina ja päikeseloojangu ookeani. Kuid eks seda näe õhtul. 

         Lõpetuseks, nagu tavaks, panen tänase päevakava, mis reisifirma enne reisi ette andis. Eilses kavas olid olulised muudatused ... hommikune matk jäi ära ... ja seetõttu jõudsime varem uude hotelli. Loodan, et tänane rahvuspark ja mererand pakuvad toredaid elamusi. Elamustega on ikka nii, et reisi lõpupoole muutuvad erilised ja kaunid elamused natuke tavalisemateks, sest pea on juba emotsioone täis ja nii palju on juba nähtud. Kuid loodan, et üllatusi veel tuleb. Seda saab blogist lugeda siis juba homme hommikul.

Manuel Antonio rahvuspark

Täna külastame Manuel Antonio rahvusparki ning teeme paaritunnise matka lopsakas vihmametsas. 6.83 km² suurune rahvuspark on Costa Rica väikseim, kuid siinne mets on täis linde, ahve, laiskloomi ja lopsakat taimestikku.

Meie majutupaigast vaid 5-minutilise sõidu kaugusel Vaikse ookeani kaldal asub ka kaunis Manuel Antonio rand, kus saame rannamõnusid nautida. Just Manuel Antonio rahvuspargis asuvad Costa Rica kaunimad rannad.

 

 

Pilvemetsas

         Mis see pilvemets siis on?  Pilvemetsaks kutsutakse üle 1500 m kõrgusel asuvaid igihaljaid troopilisi metsi. Sellised olevat maailmas 736. Mina käisin siis ühes neist - Monteverde pilvemetsas matkamas. Nii kõrgel on aga enamasti udune (pilvemetsi nimetatakse ka udumetsadeks) ja sllepärast on seal suhteline õhuniiskus kogu aeg 100% juures. Loomulikult tähendab see, et vihma sajab sageli. Costa Rica keskosas kulgeb Kordiljeeride mäeahelik, kus pilvemets asub. Kariibi merelt tulevad soojad ja niisked õhumassid (pilved) jõudes mäeahelikuni peatuvad seal ja kogu neis olev niiskus kondenseerub metsamassiivis. Nii on mets kogu aeg niiske. 

            Nagu ka vihmametsas, käib pilvemetsades võitlus valguse pärast ja ehk veel rohkemgi, sest pilvemets on tihedam. Sellepärast on metsas justkui kaks tasapinda - esimene maapind, kus taimed kinnituvad ja kust toitaineid ammutavad ja siis teine - latvade tasapind, kus iga ruutmeeter on kellelegi elulise tähtsusega. Paljud taimed alustavad oma arengut mitte maapinnalt, vaid just ülevalt ladvatasapinnast. nende seemned satuvad lindude ja puude otsas elavate loomade väljaheidetega puulatvadesse ja seal kasutavad nad teisi taimi kasvamiseks. Selliseid organisme nimetatakse epifüütideks. Millalgi jõuavad epifüüdid maapinnani ning neil areneb oma juurestik,.. mõned aga elavadki vaid pilvepiiril. On loendatud, et ühel puul võib areneda kuni 150 epifüüti ja siis näevad puud välja sellised nagu sellel fotol. Vaatamiseks on aga sellised kogumeid väga ilus. Epifüüdid jagunevad kolmeks - esimesed, kes ei kahjusta kuidagi oma puud, millel nad arenevad, teised kes on parasiidid ning toituvad puu eri osadest ning kolmandad, need kõige hullemad, on parasitoidid, kes hävitavad oma peremeesorganismi. Viimaste esindajaks on näiteks kägistaja viigipuu, millest ma eelises postituses kirjutasin. 

            Selliseid pilvemetsasid on keńa vaadelda nii altpoolt kui ülevalt rippsildadelt. Täna oli pikimaks neist 157 m pikkune rippsild, mis kulges puulatvade kohal ja millelt oli väga põnev vaadata elu teises tasapinnas. Esimene foto pilvemetsast on jäädvustatud just rippsillalt. Tänasel rippsildade tuuril nii kõrgel asetsevat silda, nagu eelmisel (45 m), polnud ja silla all oli tihe taimestik, sellepärast ei tundunud nendel sildadel kõndimine nii kõhe nagu eelmistel. Tõsi, see pikim sild õõtsus ikka korralikult paremale vasakule. Pilvemetsas õnnestus meil näha väga haruldast lindu, mis on Guatemaala vapilind ... ketsalit (ingl. Quetzal). Meie teejuht otsis seda üle tunni aja, et meile näidata ... kuid minu jaoks oli see tavaline märkamatu lind. Pole ikka mul seda ornitoloogisoont.

keskel sõnajalgpuu

        Selles metsas kasvasid teiste puude kõrval ka sõnajalgpuud ... need on väga erilised, sest need moodustuvad üksteise külge põimunud sõnajalgadest ja võivad niimoodi kasvada mitmekümne meetri kõrguseks. See fotol olev sõnajalgpuu olla umbes 200 aastat vana. No ikka väga soliidne vanus. Ilusaid ja huvitavaid puid oli pilvemetsas veel ja veel. Kõiki neid jäädvustada ei suutnud, kuid üle 100 foto sai seekord taimedest tehtud küll. Katsetasin ka panoraamfotosid ... tulid täitsa huvitavad. Linde nägin samuti hulgaliselt ja mõnest tegin fotogi. Loomadega oli nagu ikka kitsas. Kaputsiinahve ja möiraahve ikka liikus, kuid nendest oli juba piisavalt fotosid ja videoid. Ühe kohviku juurde oli loodud koolibrite aed, kus neid toideti ja kuhu neid kogunes kümnete kaupa. Kui alguses ei saanud vedama, siis nüüd ei saa pidama ... panen ikka vahepalaks koolibrite söögilaua foto.

    Kuid putukatest mul veel eriti fotosid polnud (ainult sipelgatest) ja sellepärast jäädvustasin fotole mitu tõuku ja ka tarantli, kes koopas oma lõunasööki seedis. Fotol ta kõige paremini välja ei paista, sest koobas on valgustatud vaid taskulambiga. Päris pirakas putukas. Kusjuures see tarantel inimesele ohtlik pole, tema hammustus pidi mõjuma nagu kerge kõhulahtisti.

        Kui putukatest juttu tuli, siis peab ikka liblikatest pikemalt kirjutama. Täna nägin neid massiliselt. Neid oli nii puudel kui lilledel. Lillekesele meeldivad liblikad. Jäädvustasin neid igas vaates ja igasuguseid. Kõige huvitavam oli ehk liblikaaias kookonist äsja välja tulnud ja ajas oma tiibu parajasti sirgeks, et lendama asuda. Liblikaaed oli hiiglasliku kupli all, et liblikad laiali ei lendaks. Seal oli neid palju-palju ... sain mõned lendavad liblikad ka videole. Liblikate suurus on just videol hästi hoomatav. 

            Hetkel on kell 17.51 (Eestis 1.51) ja hakkan valmistuma õhtusöögiks. Väljas on äiksevihm ... sajab nagu oavarrest, kuid sellist troopilist tormi nagu varasemates blogides kirjutasin, pole. Homme sõidame mägedest alla Vaikse ookeani rannikule ... seal olla kuum. Nagu ikka panen lõpetuseks homse päevakava: 

12. päev  

Monteverde / Manuel Antonio rahvuspark

Hommikul matk Monteverde kaitsealal koos kohaliku giidiga. Seejärel alustame teekonda Manuel Antonio suunas (kolm tundi), mis on uhke troopiline rahvuspark Costa Rica Vaikse ookeani poolsel rannikul. Meie majutuskohast avaneb kaunis vaade ning algavad mitmed põnevad avastamisrõõmu täis matkarajad. 

Kusjuures juhin tähelepanu, et reisi lõpuni on jäänud kolm päeva ... neist homne kulub sõidule ookeani äärde, siis kaks päeva ookeani ääres ja tagasi koju. Nii see aeg lendab, ei saa arugi, kui reis hakkab lõppema.... nii kiire on ajakulg ... samas on tunne nagu oleks juba kuid kodunt eemal olnud, sest vahepeal on elamusi palju-palju olnud. 

Möiraahvide armuhõiked

       Eile äratasid mind möiraahvi hõiked. Üks isane oli nii kiimas, et ei saanud muidu kui alustas juba päikesetõusul so umbes 5.45 oma kisaga. Nojah, eks ma olin juba peaaegu ärganud ka. Kuid panin siis riided selga ja läksin välja seda looma vaatama-kuulama..... nii pisike ahv aga nii kõva kisa. Kuulake ise. Hommikuhämaruses on näha ka tema hambad ... uhh millised kihvad. Proovisime ise ka tema häält teha, et ärgitada ahvi karjuma, kuid selle peale tegi ta vaid uhk-uhk-uhk. Veel tuli jälgida, et otse ahvi alla ei seisaks, sest ülevalt tuli korralikult ahvi hommikuse sisikonna puhastuse jääke alla. Kõndides õnnestus isegi paar korda sisse astuda ... sest pilk oli ju kogu aeg üleval. Kuid päike tõusis kiiresti ja ahv loobus oma armuhõigetest ning asus sööma. Hiljem nägin, et emasel oli laps kõhul ... mis armuvalust siin rääkida.

minu uksetagune

        Hommikusöök söödud suundusime bussi, et sõita uude mägisesse piirkonda. Kusjuures hommikul oli keegi otse minu ukse taha urineerinud ja ka väikse junni jätnud ... ju siis anti märku, et lase jalga, see on minu territoorium. Muide, toas jalutas mul üks geko, kes jälgis seinalt ja laest minu tegevust. Ikka eheda looduse keskel elame. 

            Vahetult enne väljasõitu ... ootasime just kottidega bussi ... sain lõpuks kohaliku harulduse, keda kutsuti tema häälitsemise järgi modmod´iks, ka fotole. See pidi kogu maailmas väga haruldane lind olema ja loomulikult punases raamatus. Aga ilus on ta ka ... eriti saba. Modmod´i jaht on meil grupis täitsa hasartne, seda haruldust soovivad kõik fotole saada. Igal juhul olin mina õnnelik ... tänu loomulikult kohalikule grupijuhile Monicale, kes linnu mulle kätte näitas. Ega ma ise poleks teda värvide rägastikust leidnud.

                Teel Monteverde pilvemetsa külastasime tee peal kohvikut, kus ma jõin ära smooti banaani ja kakaoga ning jäädvustasin videole papagiema lapse toitmise. Eks need papagoid olid kohviku juures turistide magnetiks, sest neid oli seal mitu ja nad karjusid ja meelitasid oma värvidega turiste juurde. Veel sain ma jäädvustatud seal palju erilisi videoid, kuid youtube üles laadimine on siin suht aeglane ja ei hakka seda tegema. ehk kunagi edaspidi.

        Nii läks teekond kiiresti. Ja pärast pikka serpentiine mööda sõitmist jõudsime 1500 m kõrgusele Monteverde pilvemetsa. Minu tuba oli seal hiiglaslik ja voodi samuti kingsize. Kuna siin mägedes on piisavalt jahe, siis tuli uni mõnus. Õnneks polnud hommikul möiraahve mind äratamas ja nii ma magasingi poole kuueni. Nüüd lähen aga hommikusöögile ja pärast seda pilvemetsa matkama.

        

Muda - päda ehk noorenduskuur Costa Ricas

      Tänane päev algas matkaga Rincon de la Vieja rahvuspargis vana vulkaani ümbruses metsas. Seda vulkaani nimetati vana naise vulkaaniks, sest olevat legend õnnetust armastusest, kraatrisse heidetud indiaaniprintsist ja tema armastatust, kes veetis oma elupäevad kraatri ääres majakeses. Just selle pärast ei purskavatki see vulkaan laavat, vaid aeg-ajalt tuhapilvi (viimati 2017) ning tema kraatrist tuleb pidevalt veeauru. Veendusime selles ka ise. Kusjuures sealt välja tulev aur oli tugevalt väävlilõhnaline ning lisaks aurule paiskasid alt tulevad aurud kaasa ka mudapiisku. Sellist mudaallikat nimetaid kohalikud pod-pod kraatriks. Videol on huvitav vaadata ja kuulata mudaallika "elu". Väävliaurud sundisid sageli aga kraatri juures kiirustama, sest nende sees olemine oli hingemattev.

Selliseid auravaid ja mulksuvaid moodustusi oli metsas kõikjal umbes paarihektarisel alal. Nende aur täitis vihmametsa ja oli üks osa sellest. Huvitav, et just seal oli hulgaliselt erivärvilisi suuri ja väikseid liblikaid. Ju siis neile meeldis kuum vesi ja väävliaur. Mõnes kraatris oli keev vesi, sellele lähedale ei tahtnud minnagi. Just nendes allikates olla tõestatud, et elusorganisme võib leiduda ka 100 kraadises vees. Need allikad ja mulksuvad mudaaugud on selle vihmametsa üks osa ning loodus on nendega harjunud.

Päike paistmas läbi aurava vihmametsa

Selles vihmametsas kasvasid kägistaja-viigipuud. Nende parasitoidide seemned tuuakse lindude ja loomade väljaheidetega peremeesorganismile, näiteks mõne puu oksa ja tüve ühenduskohta ning seal hakkab seemnest arenema viigipuu taim, mis alguses kogub jõudu keerdudes ümber peremeespuu tüve, kuid siis aga hakkab arenema nii üles kui allapoole ja jõudes maapinnale kasvatab juba oma juured ümber peremeespuu juurestiku. Ühel hetkel on kägistaja-viigipuu saavutanud staadiumi, kus peremeespuud pole tema arenguks enam vaja ning see hääbub viigipuu haardes jättes endast järele vaid tühimikud ja õõnsused viigipuu sees. Jõudu kogunud viigipuu väädid aga kasvavad kõrvalpuudele ning hävitavad ka
need. Kusjuures selliseid puid oli metsas iga paarikümne meetri tagant. Karm värk ... kuidas üks elusorganism võib hävitada teise. 

Karmide viigipuude lähedalt leidsime natuke vähem karmid elusolendid. Nimelt sõid kaputsiinahvid (ld Cebus) seal puuvõrseid ja lehti. Neid oli kümmekond ... nii emaseid poegadega, isaseid kui noorukeid. Üks neist oli eriti lahke ja õpetas mulle pikalt, kuidas võrseid õigesti närida. Mina aga tegin sellest õppevideo, et ka kodus oleks hea vaadata. Veetsime ahvide seltsis päris tükk aega ning vaatama tibutavale vihmale jäädvustasime nende tegevusi foto- ja filmikaadritele.

Kui jõudsime tagasi matka lähtekohta, siis oli meile kaasa pandud hotelli poolt toidupakikesed ... nagu vanasti ... võileivad, mahl ja banaan. Nende söömiseks seadsime end sisse kivist laudade ümber. Ei saanud veel sööma hakatagi, kui meie toit äratas huvi haraknäärides, kes kambaga tulid meid ümbritsevatele puudele. Tegime pattu ja andsime neile mõned banaanitükikesed,
mille linnud meelsasti heaks võtsid. Vastutasuks saime neid lärmakaid linde filmida ja pildistada.

Nüüd aga tänase päeva kõige olulisema sündmuse juurde. Kõik eelnev oli vaid soojendus ja tausta loomine. Nimelt läksime pärast matka ja kerget lõunasööki vulkaanivanni. Loomulikult mitte otse kraatrisse 100 kraadisesse vette, vaid 39 kraadi peale jahutatud kuumaveeallikast tulevasse vette. Protsess ise nägi välja selline: kõigepealt sai liguneda veerand tundi kuumaveevannis. Kaelani vees looduse keskel. Meie õnneks polnud seal hetkel eriti rahvast ja saime laiutada üksi suurtes basseinides. Oleks ehk olnud veelgi, kuid pole tervisele hea ... see oli nagu jaapani vann, kus võib olla vaid piiratud aja. 

Kui keha oli juba piisavalt soe ja pehme, siis sain kausikese vulkaanimudaga, mis haises päris korralikult väävli järele. Selle ollusega sai end korralikult sisse võietud ning siis kuuma päikese käes kümmekond minutit kuivatud. Kuni nahk kuivavast mudast pingule tõmbas ja muda kõik negatiivsed ained nahast välja imes ... ja väävlit lisas 😏. Istusin kivi peal ja meenutasin Pöial-Liisi muusikalist laulukest: "Muda-päda, muda-päda, elul pole miskit häda, krooks, krooks-krooks." 

Kolmas protseduur oli endalt muda mahaleotamine. Selleks sai ronida jõkke ning seal uhas vesi ise muda maha. Tõsi. vool oli nii tugev, et tuli jalad kõvasti vastu kive toetada ning veel kätegagi kividest kinni hoida. Mägijõgi ikka. Kuid seal paarkümmend minutit ligunedes ja veel ennast puhastada lastes, sain kooriku seljast maha. Jõest sai tagasi minna kuumaveebasseini ja sealt jõkke ja sealt kuumaveebasseini. Mõnus. Tõsiselt mõnus protseduur. Kusjuures oli ju kõik looduslik, Muda, mis oli jõelähtmest võetud, sai sinna tagasi ning ei mingeid keemilisi lisandeid. Tänasin kohalikku grupijuhti, kes lahkelt minu telefoniga protseduurid jäädvustas. Mudaste kätega oleks raske olnud selfisid teha. Kümme aastat läks kohe turjalt maha ... selline tunne oli. 

Lõpetuseks panen ühe ilusa La Cangreja kose video, et saaks meeled maha rahustada ning homse päeva üllatusi oodata. Eesti aja järgi on hetkel kell 03.45, kuid kohalik aeg on alles 19.45. Homne päevaplaan on selline: 

Monteverde pilvemets

Täna asume teele Monteverde pilvemetsa poole (3 tundi). Tõlkes tähendab Monteverde "rohelist metsa". Tegu on hoopis teistsuguse loodusega, kui siiani näinud oleme. Pärastlõunal teeme kahetunnise matka 1972. aastal loodud Monteverde 105 km² suuruse looduskaitseala pilvemetsas. Pilvemets on linnusõprade paradiis - siin võib kohata kuni 400 erinevat linnuliiki, nende hulgas ka üheks kaunimaks linnuks peetavat quetzalit. Lisaks lindudele elavad pilvemetsas ka puumad, ahvid, jaaguarid ja paljud teised liigid. Taimedest on siin sadu orhidee- ja sõnajalaliike.

Costa Rica toidud ja joogid

         Lubatud tehtud. Kirjutan täna hommikul toitudest. Mul on ju terve toidublogi , kus ma toitusid hindan ... miks ei võiks hakata seda ka reiside ajal tegema. 2016 tegin katse piimaga erinevates maailma piirkondades. Alates sellest reisist hakkan siis eraldi kirjutama kõigist toitudest. Las Costa Rica olla siis esimene. Selleks, et oleks asjal süsteem, jaotan toidud nelja viide ossa - joogid (va alkohol, sest teadupoolest neid jooke ma ei degusteeri), starterid ja peakoka tervitused, eelroad ja supid, põhiroad ning loomulikult magustoidud. Nii, läheb lahti.

            Joogid.

    Ei pea just eriline mälumängur olema, et teada - Costa Rica jookidest domineerivad värsked mahlad. Ah jaa ... nagu paljudes teistes soojades riikides, tuuakse (või on juba laual) kohe alguses külma värsket vett joogiks. See on nii loomulik, et ei pea küsimagi. Mahladest on pakkuda papaia, mango, apelsini ja arbuusi mahlasid ning mingeid magusaid mahlasid, kus on väiksed seemned sees ja mille päritolu ei osanud ma selgeks teha. Korra küsisin ka greibimahla, kuid seda polnud. Eriti meeldis mulle aga cas mahl, mis on ka fotol, selline mõnus hapukas jook cas puu (nimetatud ka Costa Rica guajaav´iks) viljadest seda muudkui jooks ja jooks. Kusjuures mahla valatakse lõuna- ja õhtulauas kogu aeg juurde, nii et joo palju jaksad. 

        Kuumadest jookidest domineerib kohvi, mis kaasreisijate hinnangul olla päris hea, kuid mina seda ei tarbi. Mina proovisin kakaod ja ei pettunud. Seda tehakse siin mõnusalt mõrkjat ja rohke piimaga. Kusjuures kohviistanduses nägin seinal huvitavat tabelit jookide kofeiinisisalduse kohta ... kakaos on oluliselt vähem kofeiini. Kuid vaadake energiajooke ja coca-colat ... uhhhhh. Ma jään kakaojoojaks. Kusjuures "Don Juan Tallinas" on jõudnud ka Costa Ricasse ja hakanud seal naiste meeli vallutama kakaoga ja kohviga, mitte mõõgavõitlusega nagu filmis.  

    Pakutakse ka muid jooke ... tavalisi ... nagu coca-cola, spite ja muud karastusjoogid. Korra võtsin ma ginger alet (see on allpool fotol toitude taga), mis oli päris maitsev. Siiski ei saa midagi heade külmade värskete mahlade vastu. Kuid eks seda saate ise otsustada, kui kord Costa Ricale tulete. 

Starterid ja peakoka tervitused

Nagu ka Eestis, nii ka siin ei pakuta seda toidugruppi igal pool. Kuid mitmetes toidukohtades oleme saanud enne eelrooga puuviljavaliku, mis koosneb paljudest maitsvatest värsketest puuviljakuubikutest. Selliseid lusikaampse, nagu sageli meil pakutakse, pole siiani kohanud. 

Eelroad ja supid.

Eelrooga ja suppi pakutakse siin enamasti. Suppidest on kõige enam erinevate aedviljade püreesuppe. Maitse järgi tundus olevat uba, brokolit, kõrvitsat ja veel palju muid koostisosi, kuid ma võin ka eksida nende nimetamisel. Kusjuures tundus, et sinna oli ka piima lisatud. Supid on kergelt vürtsikad ja maitsvad. Mulle isiklikult püreesupid meeldivad. 

Eelroogadest maitses mulle .... üllatus-üllatus ... krevetid terava kastmega. Väga värskendav ja maitsekas. Sellest innustatuna ostsin endale kogu ka erinevaid salsa kastmeid. Kuid salatid olid ka väga maitsvad. Te vaid vaadake fotol, mida kõike seal ei leidu. Tegemist on kanasalatiga ... kanaliha oli ka maitsev, kuid lisandid andsid sellele palju-palju erinevaid maitsevarjundeid juurde. Sellist salatit sööks iga päev, kuid Eestis on koostisosade kokkusaamisega probleeme. 

Lisaks eelpooltoodutele sai eelroaks tellida ka puuvilju, aedvilju ja teisi värskeid kohalikke aiasaadusi. Hulka eelroogasid oli mereandidest ning kalast, mida siiani pole veel jõudnud proovida ja muid hea väljanägemisega hõrgutisi.

Põhiroad

Alustan hommikusöögi põhiroogadest. Kõigepealt siis Costa Rica traditsiooniline hommikusöögitaldrik.... vähemalt nii oli menüüs kirjas ... ei oska hinnata, kas nad kohapeal seda ka sagedasti söövad. See koosnes tumedast ubadega riisist, mida siin pakuti sagedasti erinevate toitude juurde. Maitseb väga eriliselt, lisatud on mingit maitseainet, mille koostist ei osanud ma ära arvata. Siis oli tavaliselt hommikusöögi juurde (ja ka teiste toitude juurde) pandud küpsetatud banaani (fotol üleval ääres). Küpsetamiseks on siin erilised banaanid, sellised suured ja rohelised. Korra ma ostsin kogemata küpsetamise banaani söömiseks ja pean tunnistama - ei maitsenud toorelt kuigi hästi. Küpselt aga on hea ja sobib toitude juurde. Siis veel juustutükike ... selline kergelt sõira moodi. Muna ja/või omletiports ja pannkook. Pannkoogid olid siin natuke tuimad, kuid lisandid reeglina selle eest väga head. Eelroogasid ja ka põhitoite serveeriti sageli mingi lehekese peal, mis oli pigem dekoratsiooniks. Hommikusöögivaliku juures oli ka sageli vorstikesi, mis mulle ei maitsenud ... korra võtsin ja siis jätsin. Praemuna tehakse siin enamasti härjasilmana ehk kollane vedel, kuid kes soovib, võib lasta ka kollase kõvaks praadida (kui tellimisel see võimalus on).

Pastaroad on paljudes menüüdes olemas. Pastad on väga erinevate lisanditega ning enamasti hästi kooresed ja mõõdukalt vürtsikad. Mulle maitsesid. Kasutati nii spagette, ravioole kui muid pastasid. Kergema toidu armastajad said võtta aedviljapastat, rammusamate roogade ihaldajad erinevaid lihaga pastasid. Mina võtsin kalkunisingiga ja teine kord kanaga. 

Veiseliha "tenderloin" piprakastmes

Ei saa ma ilma veiseliha maitsmata. Sellel reisil pakutakse seda ohtralt, sest loomakasvatus on siin aktiivne. Tänaseks oln söönud juba kuute erinevat veiseliha praadi ja pean tunnistama, et tõsiselt hästi oskavad loomaliha valmistada. Mina tellin seda ikka punasena. Mmmmmmm. mõnusalt mahlane, pehme, maitsekas ... suu hakkab kohe vett jooksma, kui sellele mõtlen (kusjuures reaalselt, mitte kujundlikult). Kastmetest proovisin juustukastet (hea, kuid mitte väga eriline), seenekastet (hea koorene, maitsekas) ja piprakastet (pisut liiga tugev musta pipra maitse). Lisanditeks oli tavaliselt aedviljad ja erinevalt valmistatud kartulid, mis on ju sellelt kontinendilt pärit. Sain kartuliputru, friikaid ja koorega ahjukartulit. Viimased olid kõige maitsvamavad. Veiseliha on enamasti sisefileetükk, millel oli ka eriline nimi tenderloin. Mitte kordagi pole ma saanud siin pekist ja soonilist loomaliha. Mitte kordagi pole loomaliha olnud vintske (raskesti lõigatav). Vaid korra oli liha liiast küps (maitse oli ära tapetud). Igal juhul ... veiseliha soovitan Costa Rical tellida. Kui aga tellite, siis just tenderloini ehk sisefileed, sest ühes teises kohas tellisin seljatüki nimega sirloin ja see polnud üldse hea ... sooniline ja rasvaribaga. Osa jäigi söömata.

veiseliha juustukastmes

Pakuti ka kala, mis enamasti oli lõhe ja mõned korrad ka valge kala. Kui ma olen Eestis eelistanud valget kala, siis siin oli minu arvates parem lõhe. Muide, ka seda sai tellida erinevates küpsusastmetes ja meedium küps lõhe oli väga mahlane. Nii mahlast lõhet ma ehk polegi söönud ... meil on tavaliselt liiga küps ja tuim. Kahjuks ei teinud ma kalaroogadest fotosid. Valge kala kohta ütlesid kaaslased, et tuimavõitu.

Sealiha ma ei maitsnud. Ja kanaliha, mis maitses nagu kanaliha. Ehk kastmete maitsestus oli pisut erinev, kuid muidu kana nagu kana ikka. 

Magustoit ehk dessert

Magustoiduks pakuti mitmeid erinevaid koogilõike, mida kõiki ei oskagi kirjeldada. Üsna tüüpiline oli magus sõirataoline kook, mis täitsa maitses. 

Kolme piima magustoit, mis on fotol, oli küll liiga lääge. Maitses nagu sefiirikook. Oleks võinud lisaks maasikatele veel midagi hapukamat juures olla ... igal juhul see mulle ei maitsenud.

Kookospiimatarretis oli palju parem. Kes mäletab kunagist nõukogudeaegset piimakisselli, siis struktuurilt oli see sarnane ja piima oli sinna kindlasti lisatud. Maitses aga kordades paremini kui toonane magustoit.  Võik öelda, et maitses hästi.

Tavapäraselt oli magustoiduks erinevaid jäätisi. Need olid ehk pisut teistsugused kui meil. Sellised sõmerad. Jäätiseosakesed olid suuremad kristallid. Maitses aga suhteliselt sarnaselt meie käsitööjäätistele. Jäätise juures polnud lisandeid (kastet, puuvilju ega muud). 

Vot sellised toiduelamused Costa-Ricalt. Kuna reis pole veel läbi, hakkan seda blogi täiendama vastavalt uutele elamustele. Lõppu panen haraknäärist, keda hommikusöögilt tulles kohtasin.