Teisipäev, 14. detsember 2021

Arenali vulkaan


         Täna kirjutan Arenali vulkaanist, mis olla üle 7000 aasta vana. Viimane suurem purse toimus 1968 aastal, kui laava surus end läbi mäe külgedelt (kraater oli hangunud laavat täis) ning põhjustas tohutuid purustusi. Laava oli kiirusega 120 kh/h mäe külgedelt väljunud ja matnud enda alla kõik ettejääva. Hukkus üle 70 inimese. Kusjuures 1974 suutis laava uue väljapääsu leida ja kasvatas mäe kõrvale teise tipu, mis oli 260 m kõrgem vanast mäest. Suuremaid ja väiksemaid aktiivsusi näites vulkaan üles kuni 2010 aastani. Mitte just väga ammu ... hetkel olla mägi vaikne. Kuna ilm oli terve päeva pilves, siis pean lisama õige vulkaani foto asemel foto maalist minu lodgetoas. Igal juhul karm vulkaan. Kusjuures selle blogi kirjutamise hetkel on väljas selline raju, et hakkab täitsa hirm ... ega vulkaan uuesti ei aktiveeru. Oleme ikka päris lähedal.

        Vihma on täna sadanud terve päeva. Kuid mis vihmamets see on, kui vihma ei saja. Kahjuks juhtus see sajune päev just meie matkade päevale. Nimelt käisime täna kolmel matkal ... kokku näitas sammulugeja, et peaaegu 20 km sai maha kõnnitud. Ja seda kõike paduvihmas. Vahepeal läks natuke helgemaks, kuid siis tuli jälle nagu oavarrest. Minu tänase päeva päästis Ferrano vihmakeep, mis osutus äärmiselt mugavaks ja ei lasknud kohe üldse vett läbi. Jalas olid aga täna rannasussid, sest lahtisi jalanõusid ei lubatud panna aga iga muu kinnine jalanõu oleks kümne minutiga läbimärg olnud. 

        Õnneks oli sadude vahel ka ilusamaid hetki ning mõned head fotod ja videod ma ikka sain. Üks video on seest tühjast puust. Just selle puu lehti armastavad laiskloomad. Aga muu õõnsuses elavad sipelgad, kes kaitsevad ja puhastavad puud. Jälle sümbioos. Vihmametsas on kõik kõigega omavahel seotud ning kooslus on täielik. On ainult üks ressurss, mille nimel kõik on kõigiga konkurendid ning käib tihe võitlus. See on valgus. Iga taim üritab ikka minna kõrgemale ja saada rohkem valgust, teised aga kasutavad neid ära ja liiguvad koos nendega, kolmandad üritavad varjutada valgust teiste eest ja nii edasi.



        Kõike mõnusam matk oli rippsildadel, millest kõrgei oli 45 m kõrgusel maapinnast ja 92 m pikk. Seal oli täitsa kõhe kõndida, kuid vaated olid imelised. Kuna matkajaid oli vähe ja aega piisavalt, siis saime nautida ja jäädvustada vaateid sillalt piisavalt kaua. 



        Kuid õhtul läks ikka päris hulluks. Võiks öelda, et meid tabas väike troopiline torm. Öösel läks elekter ära ja väljas hakkasid asjad lendama. Hommikul selgus, et hotellist ärasõidutee peale on langenud kaheksa puud ja meie ärasõit lükkub teadmata aega edasi. Üks puudest, mida videol nägite oli langenud elektriliinile ja see oli täisa maas. Õnneks pandi hommikul generaator käima ja elekter ning internet  tuli tagasi. Hetkel on väljas kuulda traktorite müra ja saagide kiunumist ... puhastustööd aktiivselt käivad. Peangi nüüd lõpetama, sest liigume teise majja, kus hakkame ootama väljasõitu.






1 kommentaar: