Laupäev, 11. detsember 2021

Adiós Tortuguero. Hola Selva Verde.

    Eile õhtul käisime veel konni vaatamas. Väga armsad ja väikesed olevused, kuid tüdrukutel ei soovita neid suudelda ... printsi asemel võib hoopis Peetrusega taevaväravas kohtuda. Tegin nende konnade häältest lindistuse, kuid kahjuks ei saa seda siia lisada. Just hääle järgi saigi neid otsida, sest nad on lehtede peal varjus ja pimedas ei näe neid kuigi hästi.

    Mõned sõnad õppisin veel ära ... Pina - Limon-Jengibre see tähendab kookos-sidrun-ingver ehk kokku väga maitsev ja mõnus smuuti. Loomulikult palusin panna jengibre´d topelt. Ja võtsin kohe kaks suurt topsi.

     Lahkumisel Tortuguero rahvuspargi Laguna Lodge´st panin tähele, et eile hommikul toa koristamisel olid voodid küll ilusti korda tehtud ja vannituba veega üle lastud, kuid suur mardikas, kes voodikapi kõrval põrandal jalad püsti hinge oli heitnud, oli üleeilsest tänaseni ikka alles. Sellega seoses tekkis kaks mõtet ... ega nad tuba ikka väga edukalt ei koristanud ja teiseks ... ju siis ikka kasutatakse siin putukatõrjevahendeid. Alguses sain aru, et kõik on kole looduslik. Ja kolmandaks, toas on putukaid, mis võivad igale poole ronida.... näiteks kotti ja sellega lennata minu koju. Jah. Kotti lahti pakkides on seda kindlasti vaja vaadata. 

Tänane päevakava reisikorraldaja poolt näeb välja niimoodi: 

Tortuguero rahvuspark / Selva Verde

Pärast hommikusööki lahkume Tortuguero rahvuspargist paadiga, kuni jõuame esimese teeni, kus jätkame teekonda mööda maad (1.5 tundi). Jõuame Guapilesesse ning sööme lõunat. Seejärel suundume (sõiduteekond ligi üks tund) Sarapiqui piirkonnas asuvasse Selva Verde majutuskohta, mis asub keset uhket kaitseala jõe kaldal. Teeme ümbruskonnas kerge matka ning vaatleme kohalikku elusloodust. 

    Tõotab tulla sõidupäev ... kuid eks seda näe.  Eilse päikesetõusu ilu reklaamisin ka teistele, kuid kahjuks oli täna hommik vihmane ja päikese tõusmist polnud pilvede tagant üldse näha ... kuid pisut värvilisi pilveääri oli ikka. Nii jäigi neil õige päikesetõus Kariibi mere ääres nägemata. Olen ikka väga rahul, et eile ära käisin. Kusjuures on mul plaan reisi teises osas vaadata päikeseloojangut Vaiksesse ookeani. Kuid  sinnani on veel aega.

     Tee peal nägime tervet hulka kondoreid, kes kõik ootasid oma järge, et korjusega maiustada. Eks neil ole ka oma toidujärjekord - esimesena söövad tugevad isased ja siis vastavalt positsioonile riburada mööda edasi. Seekord oli korjuseks pontsakas siga ... ehk jätkus kõigile. Korjuse foto ja selle video, kus kondor korjust tükeldas, jätsin esteetilistel kaalutlustel lisamata. 

    


Selva Verde tervitas meid arvukate kaunite taimedega ja puudega. Ilu oli palju. Kõike ei suutnudki jäädvustada. Omapärastest kogemustest nägin ronitaime, mille lehed liibusid nii tihedalt puu külge, et jäi mulje nagu oleks lehed plaastrid puu tüvel. Vaadake fotol puu tüve ülemist osa ... on ju imelik vaadata.

Kui aga majutuse kohta, siis koha legend on hea, kuid lodge ise on teele liiga lähedal ja veoautode müra kostab selgesti tuppa. Eile oli meremüha, kuid see on selline ühtlane rahustav. Automüra aga pigem ärritab. 

Kuid mis seal ikka, küll uni ka tuleb. Homme vaja vara tõusta, sest lähme hommikusse džunglisse loomi, linde ja kahepaikseid vaatama. Peaks tulema pikk ja huvitav matk.

Lõpetuseks panen veel mõned ilusad fotod.
 

 







2 kommentaari: