Neljapäev, 23. detsember 2021

Costa Rica reisi kokkuvõte

Iga tore asi saab kord otsa. Nii see reiski ... Öösel saabusin Frankfurdi lennuga Tallinna ning nüüd istun Tallinn-Tartu bussis ja kulgen kodu poole. Väljas sajab lund ja teed on libedad. Temperatuuride vahe Costa Ricas ja Eestis on üle 30 kraadi. Kuid ilus on see eestimaine talv. Reisist...

Mis meeldis.

Päikesetõus Kariibi merest ja päikeseloojang Vaiksesse ookeani olid võrratud. Neid videosid muutkui vaataks ja vaataks. Kui meel tulevikus kurvaks läheb, siis võtan youtube lahti ja naudin taas ja taas neid võrratuid hetki "...mõni hetk on kohe ilusam kui teine, mõni hetk on kohe väga-väga ilus ...", laulab Jaan Tätte. Just selliste hetkede nimel tasub elada ja rõõmu tunda.

Costa Rica riigina meeldis väga. Puhas, kultuurne ja väga ilusa loodusega riik. Looduspargid ja neid ühendavad rohekoridorid on selle riigi sümboliks. Costa Rica loodus on võrratult ilus ja vaheldusrikas. Miks küll ei võiks Eestigi võtta sama kurssi ... ka meie loodus on Euroopa mõistes veel puutumata ... täna oleks viimane hetk seda teha. Hakata loodust taastama ja säilitama. Usun, et meil oleks lööki selliste loodusparkidega. Loodusest meeldisid ka mäed, Kordiljeerid, mis jagasid Costa Rica kaheks osaks ... Kariibi mere poolne osa ja Vaikse ookeani poolne osa. need kaks osa erinesid teineteisest märkimisväärset. 

Eraldi tahaks mainida koolibrisid. Need väikesed ja erilised linnud olid nii kiired, et nende jäädvustamine oli raske, kuid samas huvitav tegevus. Neid oli nii palju erinevaid liike (53) ja sellepärast oli avastamisrõõmu palju. Fotodele jäädvustatud isendid olid värvilised, väiksed ja pika nokaga. Nende tiivad liikusid nii kiiresti, et fotole jäädvustada neid oli võimatu (vähemalt minu aparatuuriga) ning sageli jäid nad ise ka pisut uduseks, sest lendasid kiiresti ja saada lind fookusesse oli keeruline.

Kultuur algab haridusest. Costa Rica riiklik haridussüsteem on tugev ja arenenud. Õpetajate palgad on isegi meie jaoks ulmelised ... üle 4000 euro. Kuidas nad suudavad seda tagada ... sest selles riigis ei kulutata raha sõjaväele ... seal polegi sõjaväge. PISA testis on Costa Rica küll 50 piirmail, kuid kui kohapealset elu vaadata, siis julgen küll väita, et keskmine costaricalane on sama haritud kui keskmine eestlane.

Rahvas on seal enamasti heledanahaline. Seda sellepärast, et kunagi ammu otsustati, et siia ei rajata suuristandusi ja -ettevõtteid. Sellepärast ei toodud siia ka orje Aafrika riikidest vaid hoopis eurooplasi kellele jagati kõigile väikesed maatükid. Umbes nagu talud Eesti esimese vabariigi aegu. Tänu neile väiketaludele on Costa Rica keskklass suhteliselt rohkearvuline ja tugev. Loomulikult on rikkamaid ja vaesemaid, kui jõukusepüramiidi keskosa on jäme. 

kohalik grupijuht Monica
Kohalik reisijuht Monica oli väga aktiivne, arukas ja abivalmis. Ta ei pakkunud abi, kui seda ei küsitud, kuid kui küsiti, siis tegi kõik endast sõltuva selleks, et aidata. Selline peakski olema üks hea reisijuht. Mulle meeldis see, et ta rääkis ka oma elust Costa Ricas ning üldse tavalisi elulisi asju. Mäletan, kuidas ta selgitas seda, mida ta oma pojale lapsena oli õpetanud: "ära mängi palmi all ja ära pista kätt põõsasse". Selgituseks. Palmi otsas kasvavad kookospähklid, mis sealt alla kukkudes võivad inimest vigastada ja isegi surmata ning põõsastes peituvad mürgised maod ja putukad. Lihtne ja loogiline. Kusjuures statistika näitab, et turistide surmade arv allakukkuvatest kookospähklitest põhjustatuna on märkimisväärne. Mäletan artiklit, kus Indias korjati 2010 palmidelt kookospähklid kokku, et need Obamale, kes Indiat väisas, pähe ei kukuks. Monica juurde tagasi pöördudes ... tal olid ka hea huumorisoon ning lõbus olek.
banaanitaime õis

Oli hea, et praktiliselt igal pool sai maksta nii dollaris kui coloonides. Kusjuures arvestati enam vähem 640 kolooni üks dollar. Keegi ei tahtnud "lolli" turisti tõmmata. Oli loomulik, et summad ümmardati täisdollarile ja tagasi anti raha tihti koloonides, kuid sellele vaatamata oli äärmiselt mugav arveldada. Sellel reisil ma kaardimakseid praktiliselt ei teinudki, vaatamata sellele, et poodides, hotellides ja toidukohtades oli see võimalik.

Kui Eestit loetakse internetiriigiks, siis julgen väita, et Costa Rica pole karvavõrdki halvem. Lisaks wifivõrkudele oli seal arenenud QR koodide kasutamine ja elektroonilised tehingud kulgesid kiiresti ja tõrgeteta. Tänu Costa Rica interneti arengule jõudsid blogipostitused teieni tõrgeteta iga päev ning sain lähedastega suhelda tasuta messengeri vahendusel. 

Oli tore, et covidi teema oli Costa Ricas kontrolli all. Kanti maske, toimis ühiskondlik kontroll ja keegi ei protesteerinus. Tasuks väga väike nakatumine. Reisi hetkel oli 5 miljonilises riigis Haiglas sadakond inimest ja päevane nakatumine oluliselt väiksem kui Eestis (20-30 juhtumit päevas). Minu PCR test  lennujaamas oli negatiivne.

Vihmametsa kohal ja pilvemetsas kulgevad rippsildasid mööda kõndida ja loodust vaadelda oli eriline ja mõnus. Kohati ka kõhe, sest kõrgeim sild oli 45 m kõrgusel maapinnast ja pikim 152 m pikk. Panen siia veel video, et mäletaks seda tunnet, mis sillal kõndides oli. Vaated sealt olid võrratud. Üks ilusam kui teine. 

Mis ei meeldinud

Täiesti loomulikult ei meeldinud pikad lennud sinna ja tagasi. Istuda maskiga 10-12 tundi lennukis on ikka piin mis piin. Kuid ilma selleta poleks ju kõike seda ilu näinud. Ülla eesmärgi nimel tuleb vahel ka kannatada.

Teed olid kehvad. Loomulikult panameerika maantee on enam-vähem, kuid isegi seal oli tee kvaliteet kohati kehvavõitu. Kohalikud teed aga olid kõik augulised ja käänulised. Kuid teisalt ... ehk polegi sellise loodusega riiki vaja mitmerealisi laiasid kiirteid iga asula vahele. Ehk on sellised teed turistidele palju paremad ümbritseva elukeskkonna vaatamiseks?!

Reisi tempo oli väga ebaühtlane. Kord oli palju molutamist minu jaoks väärtusetutes ja igavates kohtades ja siis jälle kiire kohas, kus tahaks rohkem aega veeta. Kuid eks see on grupiga liikumise puudus. Otsustasin sellel reisil, et edaspidi proovin jälle turismifirmade organiseeritud reisi võimalikult palju vältida. Üksi reisides on tempo täpselt selline nagu ise tahad. Ja teiseks grupireisimise puuduseks on asjade üle organiseerimine (minu jaoks) ... ma saan aru, et mõnele meeldib, kui kõik on ette-taha ära tehtud, kuid sellise üleorganiseerimise puhul on paindlikkust vähe. Kui tahta näiteks ühte lisapeatust mangode ostmiseks, siis peab selleks tükk aega läbi rääkima. Või kui mingit ajagraafiku asja muuta, siis võib see osutuda võimatuks. Meie grupijuht tahtis olla väga abivalmis, kuid kohati tundsin ahistamise tunnet ... minu otsustus ja tegevusvabadust piirati.

5000 kolooni
Ei meeldinud see, et lennujaama saabudes soovitati tungivalt raha vahetada ... viidates, et pärast looduses pole kusagil vahetada. Selle tehinguga sain oma 60 dollarit kahjumit. Kurss lennujaamas ja mujal on ca 20% erinev ... teadsin seda ...  kuid ei teadnud, et Costa Ricas saab dollariga praktiliselt igal pool tasuda ning kohalikku raha oli vaja vaid haruharva. Seda oleks pidanud reisi organiseerija ju teadma, sest see polnud neil esimene reis.

Mägedes oleks tahtnud rohkem matkata. Kordiljeerid olid väga huvitavad mäed, kust suur osa oli metsaga aetud, kuid kus oli ka paljaid mäetippe ja vulkaanilist tegevust. Pilvemetsas tõusime küll 1600 m peale, kuid seda bussiga sõites. Ise ei saanud piisavalt ronida ja higistada, et mäetippe vallutada. Oleks kasvõi kohalikke teid mööda tahtnud matkata ... kuid nojah ... grupi koosseis oli selline, et seda oleks saanud vaid üksi olles teha.



Mis oli huvitav ja eriline

Motmot, kõigi fotograafide unistus
Huvitava poole pealt tuleb kindlasti rõhutada eriliste looma-ja linnuliikide säilimist. Nii suurt elurikkust pole ma siiani veel üheski riigis näinud. Ehk Amasonasel oli midagi sarnast, kuid seal ei käinud ma nii palju vihmametsas matkamas. Mottmott´id, laiskloomad, tuukanid, kaimanid ja tohutu arv igasuguseid lülijalgseid, seeni ning taimeliike. Oli mida vaadata.

Kohvikutes ja teistes söögikohtades oli huvitav see, et maksta sai vaid eraldi asetsevasse kassasse. Kelnerile või ettekandjale maksmine polnud võimalik. Natuke imelik oli minna pärast söögi nautimist kassasse tasuma. Ja seda igal pool ...

Rippsillad, millest ma juba kirjutasin, olid mõnusad ja erilised. Mööda sildasid vihmametsa kohal käimine oli väga eriline. Soovitan soojalt. Jälle elamus,  mida varem pole sellisel kujul tundnud.

Kokkuvõtteks

Lühidalt - meeldis. Jälle üks riik, kuhu tahaks veel minna ja mida võib soovitada kõigile rännuhimulistele. Positiivseid ja meeldivaid hetki oli kordades rohkem kui negatiivseid. Tunne seal liikudes oli turvaline ja probleemideta. Tagasi saabudes on meelerahu tase jälle oluliselt kõrgem kui varem ... see on õnne alus. Kusjuures Frankfurdi lennujaamas vaatasin jupiteri vahendusel dokumentaalfilmi Tema Pühadusest dalai-laamast ja peapiiskop Desmond Tutust, kes rääkisid - kuidas tunda elust rõõmu ka kõige raskematel aegadel. Soovin  kõigile rohkem rõõmu ja õnne teie ellu.

PURA VIDA !

“Pura Vida” (pronounces poo-rah vee-dah).  Simply translated, it means “simple life” or “pure life”, but here in Costa Rica, it is more than just a saying—it is a way of life.

1 kommentaar:

  1. Oijahhh! vägev reis tõesti! Igatahes...tuli küll isu peale minna seda avastama :)
    Aitäh Kalle seda kõike jagamast, kohati tekkis tunne nagu olekski ise seal!
    Tere tagasi kodusesse Tartusse.
    (Mulle vist kah väga grupiga ei meeldiks seal- unustan end vahtima ümbritsevat loodust ja siis küll on ajataju kadunud...)

    VastaKustuta