Neljapäev, 16. detsember 2021

Muda - päda ehk noorenduskuur Costa Ricas

      Tänane päev algas matkaga Rincon de la Vieja rahvuspargis vana vulkaani ümbruses metsas. Seda vulkaani nimetati vana naise vulkaaniks, sest olevat legend õnnetust armastusest, kraatrisse heidetud indiaaniprintsist ja tema armastatust, kes veetis oma elupäevad kraatri ääres majakeses. Just selle pärast ei purskavatki see vulkaan laavat, vaid aeg-ajalt tuhapilvi (viimati 2017) ning tema kraatrist tuleb pidevalt veeauru. Veendusime selles ka ise. Kusjuures sealt välja tulev aur oli tugevalt väävlilõhnaline ning lisaks aurule paiskasid alt tulevad aurud kaasa ka mudapiisku. Sellist mudaallikat nimetaid kohalikud pod-pod kraatriks. Videol on huvitav vaadata ja kuulata mudaallika "elu". Väävliaurud sundisid sageli aga kraatri juures kiirustama, sest nende sees olemine oli hingemattev.

Selliseid auravaid ja mulksuvaid moodustusi oli metsas kõikjal umbes paarihektarisel alal. Nende aur täitis vihmametsa ja oli üks osa sellest. Huvitav, et just seal oli hulgaliselt erivärvilisi suuri ja väikseid liblikaid. Ju siis neile meeldis kuum vesi ja väävliaur. Mõnes kraatris oli keev vesi, sellele lähedale ei tahtnud minnagi. Just nendes allikates olla tõestatud, et elusorganisme võib leiduda ka 100 kraadises vees. Need allikad ja mulksuvad mudaaugud on selle vihmametsa üks osa ning loodus on nendega harjunud.

Päike paistmas läbi aurava vihmametsa

Selles vihmametsas kasvasid kägistaja-viigipuud. Nende parasitoidide seemned tuuakse lindude ja loomade väljaheidetega peremeesorganismile, näiteks mõne puu oksa ja tüve ühenduskohta ning seal hakkab seemnest arenema viigipuu taim, mis alguses kogub jõudu keerdudes ümber peremeespuu tüve, kuid siis aga hakkab arenema nii üles kui allapoole ja jõudes maapinnale kasvatab juba oma juured ümber peremeespuu juurestiku. Ühel hetkel on kägistaja-viigipuu saavutanud staadiumi, kus peremeespuud pole tema arenguks enam vaja ning see hääbub viigipuu haardes jättes endast järele vaid tühimikud ja õõnsused viigipuu sees. Jõudu kogunud viigipuu väädid aga kasvavad kõrvalpuudele ning hävitavad ka
need. Kusjuures selliseid puid oli metsas iga paarikümne meetri tagant. Karm värk ... kuidas üks elusorganism võib hävitada teise. 

Karmide viigipuude lähedalt leidsime natuke vähem karmid elusolendid. Nimelt sõid kaputsiinahvid (ld Cebus) seal puuvõrseid ja lehti. Neid oli kümmekond ... nii emaseid poegadega, isaseid kui noorukeid. Üks neist oli eriti lahke ja õpetas mulle pikalt, kuidas võrseid õigesti närida. Mina aga tegin sellest õppevideo, et ka kodus oleks hea vaadata. Veetsime ahvide seltsis päris tükk aega ning vaatama tibutavale vihmale jäädvustasime nende tegevusi foto- ja filmikaadritele.

Kui jõudsime tagasi matka lähtekohta, siis oli meile kaasa pandud hotelli poolt toidupakikesed ... nagu vanasti ... võileivad, mahl ja banaan. Nende söömiseks seadsime end sisse kivist laudade ümber. Ei saanud veel sööma hakatagi, kui meie toit äratas huvi haraknäärides, kes kambaga tulid meid ümbritsevatele puudele. Tegime pattu ja andsime neile mõned banaanitükikesed,
mille linnud meelsasti heaks võtsid. Vastutasuks saime neid lärmakaid linde filmida ja pildistada.

Nüüd aga tänase päeva kõige olulisema sündmuse juurde. Kõik eelnev oli vaid soojendus ja tausta loomine. Nimelt läksime pärast matka ja kerget lõunasööki vulkaanivanni. Loomulikult mitte otse kraatrisse 100 kraadisesse vette, vaid 39 kraadi peale jahutatud kuumaveeallikast tulevasse vette. Protsess ise nägi välja selline: kõigepealt sai liguneda veerand tundi kuumaveevannis. Kaelani vees looduse keskel. Meie õnneks polnud seal hetkel eriti rahvast ja saime laiutada üksi suurtes basseinides. Oleks ehk olnud veelgi, kuid pole tervisele hea ... see oli nagu jaapani vann, kus võib olla vaid piiratud aja. 

Kui keha oli juba piisavalt soe ja pehme, siis sain kausikese vulkaanimudaga, mis haises päris korralikult väävli järele. Selle ollusega sai end korralikult sisse võietud ning siis kuuma päikese käes kümmekond minutit kuivatud. Kuni nahk kuivavast mudast pingule tõmbas ja muda kõik negatiivsed ained nahast välja imes ... ja väävlit lisas 😏. Istusin kivi peal ja meenutasin Pöial-Liisi muusikalist laulukest: "Muda-päda, muda-päda, elul pole miskit häda, krooks, krooks-krooks." 

Kolmas protseduur oli endalt muda mahaleotamine. Selleks sai ronida jõkke ning seal uhas vesi ise muda maha. Tõsi. vool oli nii tugev, et tuli jalad kõvasti vastu kive toetada ning veel kätegagi kividest kinni hoida. Mägijõgi ikka. Kuid seal paarkümmend minutit ligunedes ja veel ennast puhastada lastes, sain kooriku seljast maha. Jõest sai tagasi minna kuumaveebasseini ja sealt jõkke ja sealt kuumaveebasseini. Mõnus. Tõsiselt mõnus protseduur. Kusjuures oli ju kõik looduslik, Muda, mis oli jõelähtmest võetud, sai sinna tagasi ning ei mingeid keemilisi lisandeid. Tänasin kohalikku grupijuhti, kes lahkelt minu telefoniga protseduurid jäädvustas. Mudaste kätega oleks raske olnud selfisid teha. Kümme aastat läks kohe turjalt maha ... selline tunne oli. 

Lõpetuseks panen ühe ilusa La Cangreja kose video, et saaks meeled maha rahustada ning homse päeva üllatusi oodata. Eesti aja järgi on hetkel kell 03.45, kuid kohalik aeg on alles 19.45. Homne päevaplaan on selline: 

Monteverde pilvemets

Täna asume teele Monteverde pilvemetsa poole (3 tundi). Tõlkes tähendab Monteverde "rohelist metsa". Tegu on hoopis teistsuguse loodusega, kui siiani näinud oleme. Pärastlõunal teeme kahetunnise matka 1972. aastal loodud Monteverde 105 km2 suuruse looduskaitseala pilvemetsas. Pilvemets on linnusõprade paradiis - siin võib kohata kuni 400 erinevat linnuliiki, nende hulgas ka üheks kaunimaks linnuks peetavat quetzalit. Lisaks lindudele elavad pilvemetsas ka puumad, ahvid, jaaguarid ja paljud teised liigid. Taimedest on siin sadu orhidee- ja sõnajalaliike.



2 kommentaari: