Koolibrite päev Costa Rica vihmametsas

   Üha pikemalt õnnestub hommikul puhata. Täna ärkasin alles kell viis hommikul, mis on juba tavaline ärkamisaeg, kui arvestada, et päike tõuseb natuke enne kuut. 

        Eilse päeva nimeks panin koolibride päev, sest kui enne ei saanud neid linde ei fotole ega korralikult videole, siis eilne päev algas sellega, et üks koolibri käis kogu aeg minu lodgeruumi ukse taga kasvavas lillepõõsas nektarit nautimas ning ma ei pidanud muud tegema kui rahulikult istuma ja filmima ning pildistama. Kusjuures selgus, et koolibrisid on Costa Rical 53 erinevat liiki. Minu ukse taga toimetas siis selline pisike, vaadake kui ilus. Ja siis tuli koolibrisid minu vaatevälja terve päeva, üks ilusam kui teine.

    

        Kui hommikusöögile läksin, siis seal oli lauale pandud mõned banaanid, mida linnud käisid nokkimas. Lugesin neid kokku üle kümne erineva liigi. Linnud on Costa Rical kõige nähtavamad, sest loomad on arglikud, ei anna ennast näole, putukad väikesed ja raske leida ning konnad tulevad nähtavale enamasti öösel ja sedagi varjulistes kohtades. Lindudest on kõige rohkem fotosid. Konnadega oli minu kõike suuremaks mureks see, et ma ei näinud neid korralikult, sest nad sulandusid nii ümbritseva keskkonnaga. Kes mind lähemalt tunneb, see teab miks. Üks konn aga oli nii erkpunane, et seda märkasin isegi mina. See väike kahepaikne on aga väga-väga mürgine. Nende konnade limaga niisutasid indiaanlased oma mürginooli. Sain ka teada, et mürgiseks sai nende lima sellepärast, et nad sõid sipelgaid, kelle ensüümid mõjutasid nende keha.

 Järgmisena sattus meie teele eelmises blogipostituses mainitud kuulsipelgas. No on alles pirakas ... ja millised lõuad ... nende haardesse ei tahaks küll sattuda.  Giid rääkis, et kohalike indiaanipoiste meheks saamist kontrolliti nii, et pandi neid sipelgaid kindasse ja siis pidi kinda kätte panema. Kui välja kannatasid, siis olid mees valmis. Huvitav, kuidas tänapäeva "lumehelbepõlvkond" sellele reageeriks? Veel oli huvitav, et sipelgatel on tiivad. Nad paarituvad lennates ja otsivad lennates omale pesapaika. Kuid kui on selle leidnud, siis tiivad eralduvad ja nad elavad oma elu uues pesas. Prrrrrrrrrrrr ... panime küll kinnised jalanõud, kuid mis saab kui mõni krae vahele lendab ...

termiidipesa

       Putukaid on vihmametsas palju. Neid on maailmas üldse kõige rohkem liike, üle viie miljoni. Vaatamata sellele, et ma ennast putukakaitsevahendiga kokku ei võõbanud, ei tundnud nad minu vastu erilist huvi. Mõned väikesed vereimejad ehk tegid paar sutsu, kuid muidu täitsa normaalne. Lisan siia väikese video termiitide teekonnast. Nad vaesekesed on nii kaitsetud päikese vastu, et peavadki endale ehitama kogu aeg maju ja teid. 

        

iguaanid söömas

    Iguaane oli tõesti palju näha, nad paiknesid enamasti puude otsas, kus nautisid lehti. Väga osavad ronijad ja päris kogukad ka ... kui mõni selline pii otsast alla potsatab, siis võib päris kõva mats kuulda olla. Mõnedel neist oligi jalg või saba katki, kuid ei tea, kas kukkumisest või siis hoopis omavahelisest võitlusest. Kusjuures need kartmatud sisalikud olid sageli elumajade läheduses ning ei teinud kusagil inimestest suurt välja ... ju siis said aru, et inimesed peavad neid inetuteks ja ei pööra tähelepanu.

        

nahkhiired puhkamas

        Eraldi peatüki võiks kirjutada nahkhiirtest, kuid nende jälgimine on omaette tegevus. Päeval on nad enamasti kusagil varjus ja puhkavad. Õhtuhämaruses aga pole võimalik neid jäädvustada. Arvestades putukate hulka, on nende toidulaud rikkalik. Ühel nahkhiireliigil (selle foto ei tulnud kõige teravam) on jalgade vahel võrk ja kui ta lendab, siis putukad jäävad sinna kinni. Nii saab ta kätte üle tuhande putuka tunnis ja tema kõht on küll täis. Fotol on aga nahkhiired puu otsas puhkamas pärast öist lendu. Nii nunnud.

        Eriliseks tegi selle päeva lisaks koolibridele ka pikkadel rippsildadel vihmametsa kohal liikumine. Vaadates sildade korrodeerunud ühendusi ja arvestades õõtsumist, oli vahel päris kõhe tunne olla kahe-kolmekümne meetri kõrgusel. Kui vaated olid sel võrratud. Kui tahate tunda sillal liikumise tunnet, siis vaadake täisekraanil seda videot, siis ehk saate aru, mis tunne mul oli... Selliseid sildasid pidi veel ja veel tulema. Enamusel neist on vaja hoida pikivahet ning inimeste arv sillal on piiratud. Nojah. Mida selle arvuga teha, kui kohalikud on prisketest eestlastest poole kergemad ... kuid usaldame sillainsenere, sest nad on siin ju hea haridusega ja ehk on osavarutegurid ka siin sama suured kui Euroopa Liidu standardites. 

        Eilse päeva lõpetuseks panen foto kohalikult "jõulukuusest".... saan aru, sest kuusk siin ei kasva. Ning homse (tegelikult kirjutamise ajal juba tänase) päeva kava on järgmine: 

Loodusmatk Arenal vulkaani rahvuspargi vihmametsas / Arenali rippsillad

Pärast hommikusööki suundume Arenal vulkaani poole. Külastame Arenal Volcano rahvusparki, kus teeme umbes tunnise matka ning näeme laavat, mis purskas viimase purske ajal. Arenal Volcano tulemäest praegu laavat ei purska, ent ometi on see muljetavaldav vulkaan. Viimane suurem purse oli 1968. aastal ja tuhapilv näitas ennast kuni 2010. aastani. Seejärel imetleme Arenali järvele avanevat vaadet (45-minutiline jalutuskäik).

Päraslõunal teeme 2.5-tunnise jalutusretke Arenali rippuvate sildade juurde - see on matk läbi vihmametsade ning üle mitmete rippsildade. Nii avab vihmamets end meile nii ülalt kui alt.

Siin ta on pilves Arenali mägi ...