pühapäev, 14. juuli 2019

Ufaa´ja Uraalide kokkuvõte

Ja ongi viimane päev, homme hommikul sõidan tagasi Eestisse. Aeg on kokkuvõtteid teha. Ilus reis oli. Võistlused, mida ma siia vaatama tulin, läksid edukalt. Meie võistkond sai täis medalikomplekti. Tüdrukute kõrgushüppes kuld ning poisid said judos hõbeda ja pronksi. Mis aga kõige tähtsam - noored said näha uusi kohti, tuttavaks uute inimestega ja kogeda uusi elamusi.
 
Baskiiria on selline vastuoluline maa. Ühelt poolt paistab vastu rikkus igalt poolt, kuid samas on kohutavalt vaesust. Panen siia ühe foto, mis ehk kõige ilmekamalt iseloomustab kohalikku elu. See foto on tehtud keset linna, kus vaesus ja jõukus kohtuvad. Inimeste töötasud on siin tavaliselt 35000-40000 rubla kuus ehk natuke üle 500 euro. Üks hääletaja rääkis isegi 300 eurostest palkadest. Samas on kaubanduskeskusi iga nurga peal, üks uhkem kui teine. Kui linnast maale sõita, siis on kontrast eriti suur. Vaadake veel seda külaelu videot ja mõelge, millist lihtsat elu seal inimesed elavad. Kui rääkida baskiiri keelest, siis vaatamata sellele, et see on ametlikult teine riigikeel, on keel kadumas. Vaid väikestes külades ja üksikutes kohtades linnas kuulub seda tatari keelega sarnast keelt. Muide, Ufaa on baskiiri keeles Ofo, mis kirjutatakse nagu lisatud fotol.



 
Eile käisime Karl-Johannesega Uraalides matkamas, sai üle kümne kilomeetri mägedes turnitud. Loodus on siin ikka võrratu. Jäädvustasime loodusfotosid nagu jõudsime. Metsmaasikaid, mis maitsesid nagu metsmaasikad, oli igal pool ja neid saime kosutuseks süüa. Ühes kohas olid ka aedmaasikad kasvama hakanud, ka neid ei põlanud me ära. Ilm oli kuum … üle 30 kraadi ja päikeseline. Olime mõlemad poisiga higist läbimärjad.
Me eksisime pisut ka ära ja selle asemel, et tagasi auto juurde jõuda, sattusime hoopis mäeaheliku teises küljes paiknevasse Asha külla. See oli üle seitsme kilomeetri auto asukohast, siis saime Tseljabinski oblasti kohalikega suhelda. Üks vanem mees tellis meile takso ja niikaua kui see tuli, saime rääkida kohalikust elust. Ta ütles, et siin on tööandjaks ainult rasketööstus. Töödeldakse metalle ja tehakse allhankeid erinevatele maailma tööstusettevõtetele. Külas elavad enamasti pensionärid, kes on tulnud siia oma vanaduspäevi veetma. Veevärki näiteks külas pole, joogivett toovad kolme kilomeetri kauguselt allikalt. Samas muru niideti korraliku trimmeriga.


Kui taksosõidust, siis takso oli ilma tähistuseta eraauto ja seitse kilomeetrit sõitu maksis 210 rubla, mis on ca 3 eurot. Nojah, kütus maksab siin ju ca 0,6 eurot liiter.
Taksojuht oli naisterahvas ja kihutas nagu hull … 40 alas nii 90-ga. Kui juba liiklusele jutt läks, siis see on siin karm. Kõik kihutavad nagu hullud ja pööretel tehakse selliseid manöövreid … näiteks vasakule pööratakse parempoolsest reast ja kui tahad otse sõita, siis karjutakse veel peale ka. Hea nali oli eile hommikul, kus kaks autot otse minu ees klaarisid suhteid kasutades risti ettepööramise võtet. Ja seda kordamisi. Õnneks polnud mul kiiret, sest kui oleks hakanud mööda sõitma, siis oleks kindlalt saanud mõned mõlgid oma rendiautole. Õnneks jäi minu väike Hundai terveks.



Mis veel huvitavat oli? Näiteks samagonniaparaate müüdi piiranguteta igal pool tee ääres. Igas suuruses ja igale maitsele. Mesi, mida samas kohas müüdi maksis suhteliselt palju 500 rubla liiter ehk sama palju kui meil. Turundus oli aktiivne, kuid mitte eriti pealetükkiv. Inimesed on sõbralikud ja kuuldes kust me oleme tulnud, siis väga üllatunud, sest Lääne-Euroopast seal tavaliselt keegi ei käi. Tegin paar fotot ka pulmaautodest, mida me reedel arvukalt kohtasime.

Kumõssi müüdi igas kohas. Minu jaoks huvitav ja joodav jook, kuid Karl-Johannesele ei maitsenud. Vaadake ise, milline nägu tal peale selle proovimist oli. Muud toidud, mida igal pool pakuti, olid šašlõkk, ploff, riisitoidud, veiseliha ja palju muud. Üldiselt olid toidud maitsvad … sõltus loomulikult söögikohast. Proovisin ka kohalikku sushit, kuid see polnud eriti õnnestunud, vähemalt mitte selles sushikohas.

Jah. Sellised elamused siis Baskiiriast ja Uraalidest. Mõnus oli. Kuid vaatamata sellele, et kõik kaupluste müüjad mind tagasi kutsusid, ei ole plaanis lähemal aastatuhandel siiakanti enam sõita. Sain käidud ja nähtud, kuid midagi sellist, et oleks õhkama pannud ja tagasi tulema sundinud, polnud.
 

neljapäev, 11. juuli 2019

Judost ja judost ja judost ...

Tänane päev kulges judovõistluste tähe all. Kohe hommikul kihutasin spordisaali ja õhtuks jõudsin hotelli tagasi. Emotsioone pea kuhjaga täis. Aga hakkan kohe algusest. Eile õhtul olid loosimised. Karl-Johannes sai endale esimese ringi vastaseks tugeva venelase. Lisaks oli veel meilt kolm judokat - Samuel, Kaspar ja Markus. Ega kellelgi kergeid vastaseid polnud. Karl-Johannes läks tulle esimesena. Võistlus kestis ainult 6 sekundit ja venelane leidis end selili maas - ippon. Vaadake ise. Seejärel läks ringi Samuel 81+ kehakaalus ja selgus, et tema vastane andis loobumisvõidu - vist vigastus. Kolmas oli Markus, kelle vastane oli Israelist - tuli raske võit. Kaspar kahjuks kaotas teisele iisraellasele ja tema jaoks oli võistlus läbi, sest vastane ei jõudnud poolfinaali.
 
Teises ringis oli jälle esimene Karl-Johannes, kelle vastaseks oli judokas Sloveeniast. Seekord kulus ipponi saamiseks koguni 26 sekundit. Teine kiire võit, tubli, järgmiseks poolfinaal. Vaadake seda siit. Samueli vastane oli ülikõva leedukas, kes oli võitnud eelmisel aastal sama turniiri. Väga tubli algus Samuelilt, ta läks wasariga juhtima, kuid siis tegi vastane kaks wasarit vastu ja nii tuli kaotus. Kahju, poiss oli pärast väga mõtlik. Kuid kuna selles kaalukategoorias oli vähe võistlejaid, siis tuleb Samuelil järgmiseks pronksimatš. Markus jätkas tublilt ka sloveenlase vastu ja jõudis samuti poolfinaali.  
 
Poolfinaalis tuli Karl-Johannese vastu musta vööga korealane. Oli väga võitluslik matš, kuid pärast minuti ja 50 sekundilist madistamist pidi Karl-Johannes kahe wasariga alla vanduma. Vaadake. See oli talle esimene musta vööga vastane üldse. Poiss sai hea kogemuse. Markus jätkas ka poolfinaalis võidukalt ja sai selili leeduka. Markus maadleb finaalis … väga tubli !
 
Pronksimatsidest oli esimesena tatamil Samuel, kes võitis suhteliselt kindlalt ja kiiirelt poolakat. Pronks käes. Karl-Johannesele tuli aga pronksimatsi vastu teine musta vööga judokas Taipeist (Hiina). Ka selles võitluses oli poiss tubli, üritas igati, kuid vastane oli siiski parem. Vaadake. Lõpptulemuseks 5-6 koht, mis pole selle tasemega võistlusel just paha tulemus. Alguses oli loomulikult pettumus, sest pani ta kogu oma energia ja tahte võitlusse, kuid kogemus, mis ta sellest kohtumisest sai, oli hindamatu.
 
Markus kahjuks kaotas finaalis. Kuid hõbemedal on väärt saavutus. Kokkuvõttes igati kordaläinud võistlus. Tartu DO judoklubi on ikka maailma tasemel - sellisel võistlusel saada hõbe, pronks ja 5-6 koht pole paha saavutus. Kahjuks pole klubil homseks meeskonnavõistluseks võistkonda välja panna ja sellepärast on neile poistele võistlused lõppenud. Küll aga lähevad nad homme õhtul treeningule, kus tuleb olümpiavõitja neid juhendama. Vot see on alles motivatsioon.
 
Homme plaanin minna koos Karl-Johannesega kergejõustikuvõistlusi vaatama, kus on stardis mitu eestlast. Aga sellest juba homme.

kolmapäev, 10. juuli 2019

53 International Children's Games on avatud

Hommikul kihutasin kohe peale hommikusööki, mis jälle väga täpselt tuppa toodi, Eesti võistkonna hotelli TAN. Sain avatseremoonia piletid kenasti grupijuhile antud ning nägin oma poja ka ära. Oli teine pisut väsinud, kuid muidu täitsa traksis. Kui tagasi oma hotelli jõudsin, ootas mind natuke kurvastav mail - К сожалению Вам отказано, teatas mulle Южно-Уральский заповедник ametnik. See tähendab, et Uraalidesse matkama ma siis minna ei saa. Nojah, tegemist on militaarse
põhjusega, seal lähedal on sõjaväelinn ja objektid, mis arvatavasti selle looduskaitseala mäe otsast paistavad. Kuid las sellega olla nagu on, mina läksin kaubanduskeskusse, mille parklasse oli end sisse seadnud ka lennuk. Ostsin sealt umbes 50 euro eest kolm paari jalatseid ja olin jälle eluga rahul. Naljakas oli kaubanduskeskuses tualettidele viitav märk … mis näitab selgesti, kus kelle süda asub.
Veel õnnestus hommikupoole näha kohalikku teatrit, mis oli palistatud kauni haljastusega. Ning seejärel juba suundusin judo võistluspaika, et vaadata, kuidas treening ja kaalumine lähevad. Sain teada, et Karl-Johannese vastasteks saavad olema Ungari, Korea, Taipei, Poola, Venemaa, Iisraeli ja Sloveenia judokad, mitmest riigist oli mitu võitlejat. Kokku osaleb mängudel palju rohkem riike, kuid kõikidel polnud 73 kiloseid noormehi välja panna. Karl-Johannes kaalus 72,2 kilo ja sai kenasti õigesse kaalukategooriasse. Pärast kaalumist läksime aga kohe sööma, sest ega see kaalu saamine nii kerge polnudki. Poiss pistis kohe tüki pitsat ja kaks vürtsikat eineburgerit pintslisse (selles pubis oli pakkumine kaks ühe hinnaga) ja oli väga rahul. Mulle pidi toodama kaks šašlõkki, kuid pärast tunni ja 15 minutilist ootamist, kui Karl-Johannesel olid burgerid ammu söödud, ei jäänud muud
üle, kui tellitud toidust loobuda. Pidin viima poisi kiiresti tagasi hotelli, sest nad sõitsid kaks tundi varem spordihalli, kus avamine toimus. Mina aga läksin "Blofimaailma" ja sõin ära korraliku taldrikutäie bloffi. Te teate  ju eesti vanasõna "Tühi kott ei seisa püsti".
 
Siis kihutasin minagi avamistseremooniale. Spordihall oli võimas, kuid sellest oli kasutusel vaid pool. Minu koht oli sektoris 2 tasandil 4. Selgus, et tasand neli oli kõrgel peade kohal … kuid allpool olid kohad võistlejatele. Peale minu oli Tartust veel ühe kergejõustikupoisi ema-isa kohale tulnud. Nii me seal kolmekesi kõigile ülevalt alla vaatasime. Võtsin ka Tartu delegatsiooni sissemarsi videosse, kuid tuli natuke udune, sest valgustus oli vähene. Pärast tuli terve tund etendusi ja kõnesid. "Kahjuks" ei jäädvustanud ma kõiki kaheksat kõnet, kuid mõned tantsud ja laulud küll. Vaadake neid siit ja siit. Homme proovin täpse võistlejate arvu ka teada saada, kuid neid ikka on - lisatud fotole mahtus vaid osa osalejatest.
 
Nii see päev õhtasse veereski. Hetkel on kell Ufaas juba üks öösel, kuid und ei tulnud ja nii ma siis blogisingi tänase päeva ära. Huvitav, kuidas poisil uni on? Eks homme ole väga tähtis päev.
 
tähtsad mehed räägivad
 
 
 

teisipäev, 9. juuli 2019

Uhh ... Ufaa, palju meeldivaid emotsioone


Ei plaaninud seekord blogi kirjutada, kuid esimene päev Ufaas Baškiiria vabariigis oli nii elamusterohke, et "...ei saa mitte vaiki olla". Alustan eile õhtust. Lennujaamas ootas mind väike Hundai, mille Avis oli kenasti sinna pannud ja kuna kell oli juba kaheksa, siis ei hakanud muud tegema, kui sõitsin kohe hotelli. Aknast avanes väga ilus vaade, mida ma teiega kõrvalolevalt fotolt jagan. Toas oli massaažiga dušš, mis osutus mittetöötavaks, kuid konditsioneer siiski töötas ja sain toatemperatuuri magatavaks. Vaatasin õhtul veel meilid ja päevaplaanid teisipäevaks üle. Väga meeldiva meili sain ka, et mulle oli ka eraldatud pilet avatseremooniale. Aitäh, Andre Seppa, asjaajamise eest. Pidin pileti kätte saama kongressihallist Toratau alates kella 9-st. Seega tellisin hommikusöögi tuppa kella 9-ks ja keerasin magama. Oli hea uni.
Hommikul minuti pealt kell 9 koputati uksele ja toodi hommikusöök, mis oli suhteliselt kesine, kuid söödav ja kosutav. Kohe pärast sööki panin suveriided selga, sest väljas oli juba 21 kraadi, ja asusin teele kongressihalli poole. Selgus, et see oli tõesti suur hall, oluliselt suurem kui Tallinna linnahall … sissepääsu nr 6 otsimine võttis juba oma 20 minutit.  Isegi fotole ei mahtunud tervena ära. Hallis aga sain  teada meeldiva üllatuse … avatseremoonia pilet on tasuta ja mis veel meeldivam, kõikidele võistlustele ja lõputseremooniale on sissepääs tasuta. Uskumatu …  Kongressihallist väljudes leidsin, et Korea ja Taipei võistkonnad olid juba saabunud ja pildistasid parajasti võistluste logoga läbipaistva plakati juures. Reklaame võistluste kohta oli kõikjal ning kõik, kellega rääkisin, teadsid tulevatest võistlustest.
Märkasin, et plakati taga oli suurel väljakul suur kuju ja läksin sedagi uudistama. See oli tõesti suur monument. Kuna igal Ufaad kujutaval fotol ja reklaamil on sama kuju, siis ei hakka selle juures pikemalt peatuma. Kes ei tea, siis kujutatud on Salawat Yulaev´it. Kohalikku kangelast. Ratsutamine ja ratsavägi on sealkandis väga au sees. Lisaks vaatamisväärsustele panin tähele, kui piinlikult puhas Ufaas tänavatel ja kõnniteedel on. Mõtlesin, et see on vaid turismiobjektide ümber, kuid hiljem, linnast välja sõites nägin, et puhtus ja kord valitses kõikjal.
 
Sellise meeldiva emotsiooniga hakkasin sõitma Lõuna-Uraali looduskaitseala poole, mis oli tänase päeva põhieesmärk. Tee sinna oli alguses natuke igav, sest magistraali pidi on ikka igav sõita, kuid kui keerasin peateelt ära kõrvalteele, hakkas kohe lõbusam. Üsna pea selgus, et kohalikud vallad on neil auulid ja igal pool on Baškiiria lipp kõrvuti Venemaa lipuga. Nagu varem mainitud, olid hobused siin au sees … nagu Indias lehmad, nad jalutasid vabalt igal pool ja sageli olid ka sõiduteel autodel ees. Aga ega sellepärast lehmad vähem ees olnud, kohe neli korda pidin auto seisma jätma ja ootama, et lehmad teelt ära läheks … muide, just nimelt ise läheks, sest keegi neid ei karjatanud. Selleks, et te uskuma jääksite, lisan ühe video nimetusega "lehmad teel". Vabandan, et kvaliteet jätab soovida, sest päike oli vastu ja klaas peegeldas. Igal juhul tuli iga kurvi taga vaadata, et ega loomi teel pole.

Lõuna paiku pidasin kinni ja tegin kohalikus kohvikus väikese šašlõki eine. Juurde sain kohalikke pliine ja kartuliputru. Võtsin tulevikku silmas pidades veel ühe suure vee ja väikese õunamahla. Kokku läks 320 rubla, mis on ca 4,5 eurot. Pole just India hindadega võrreldav, kuid piisavalt odav ikka.  Hea oli vaadata, kuidas šašlõkki valmistati, see oli selline kodukootud toidukoht. Aga kõhu sai täis ja tuju oli ikka hea. Võtsin pärast sööki joogiks veel ka pudeli kumõssi, mis on kohalik hobusepiima jook. Kui seda piirkonda külastad, siis on suisa kohustuslik kumõssi juua. Sain ostes ka selgituse, et ühepäevane kumõss on selline lahjavõitu, mida naised joovad ja kolmepäevane on tugevama maitseline ning meestele hea. Ma võtsin ühepäevase … igaks juhuks. Kui te nüüd küsite, et kuidas maitses, siis on kõige parem seletus vist - nagu rasvane kauakäärinud kasemahl, hapu. Kuid janu kustutas ideaalselt. Jõin ära terve liitri ja kõht jäi korda, et löönud põhja alt ära … vähemalt mitte kirjutamise hetkeni.

Otsustasin ka ühte väiksesse mägikülla sisse sõita, et näha, kuidas seal elatakse. Oli väga huvitav kogemus. Ka seal kõndisid loomad vabalt ringi, kuid pakendite, paberite või muude inimloomelise tegevuse jäänuseid polnud sealgi kusagil näha. Ainult sõnnikulärakad … loomulikult. Aga vaadake ise, sain selle külatänava päris kenasti filmile.



Lõpuks jõudsin looduskaitsealani. Mäed on mulle alati meeldinud. Uraalid on sellised vanad metsaga mäed, kus on väga hea matkata. Kuid suur oli minu imestus, kui üsna pea looduspargi sildi taga leidsin teise sildi - sisenemine keelatud, lubatud vaid kohalikele elanikele. Mis seal ikka, valisin siis teise tee ja seal oli miilitsapatrull ees ja samuti ei lastud mind läbi. Ühe väikese jupikese loodusparki ma siiski leidsin, kus sain hulgaliselt liblikaid pildistada ja filmida. Mõned eriti aktiivsed tulid minu kingadele. Ju siis tuli jalgadelt neile meeldivat lõhna. Igal juhul oli liblikaid massiliselt. Siia olek minu tantsurühmakaaslast Villut vaja, kes kohe kõik liigid ära määraks ja liblikatest pikki jutte räägiks. Muid loomi ma kahjuks kaitsealal ei näinudki ja suhteliselt kurvana hakkasin tagasi sõitma. Kohe kaitseala piiril oli tee ääres üks hääletaja ja ma võtsin ta peale, et saaks juttu puhuda. Noor tubli mees oli. Raudteeametnik, kes teadis rääkida palju kohalikust metsikust loodusest, lehmadest ja hobustest, kes rööbastel kõndides hukka saavad ning oma unistustest saada koos naisega kuhugi Venemaalt välja reisida. Ma olevat esimene välismaalane, kellega ta räägib ning tema info välismaailmast tuleb vaid teleri vahenduse. Ma siis pajatasin vastu oma reisidest ja ta oli vaimustuses. Kiitsin ka kohalikku loodust ja kurtsin, et kahjuks ei saanud loodusparki sisse ja … selle peale kostis minu kaasreisija, et tema isa on ühes looduspargis direktor ning ta uurib, kas ja kuidas ma saaks sinna sisse. Super. Vaata kuidas võib õnnelik juhus asjad korda seada. Ning juba õhtul tuligi SMS õpetusega, kuhu ja millise kirja ma pean saatma, et mulle luba eraldataks. Loomulikult panin selle meili teele. Eks näis, kas tuleb luba.

Hotelli tagasi jõudes tuli Karl-Johanneselt sõnum, et nende lennu väljumine Moskvast hilineb kõvasti ja seetõttu otsustasin mitte lennujaama vastu minna. Saatsin talle vastu sõnumi, et tulen homme hommikul neile ööbimiskohta külla. Ostsin selleks tee äärest isegi külakostiks metsmaasikaid, mõis ei maitsenud kõige vähematki metsmaasikate moodi. Vähemalt müüja väitis, et need on metsmaasikad (semljanika). Kas ehk keegi teab, mis marjad need on …








 

laupäev, 19. jaanuar 2019

Viimane ayurveda protseduur ... nüüd olen terve kui purikas.

 Sain viimast, neljateistkümnendat korda täna massaaži. Sellele lisandusid näomask ja mingi ainega suu ja kurgu puhastamine. Kaks nädalat massaaži iga päev ca tund aega. Kogu keha massaaž, pealaest jalatallani va üks teadagi koht. Täitsa super tunne on. Poiss, kes mid masseeris jäi fotole ka, pisike, aga tugevate kätega. Küll ta ikka väänas ja käänas mind. Igal juhul … käed on nüüd korras. Vähemalt pole enam öösiti valutanud. Teine oluline muutus on nina. Nüüd on kuidagi vaba läbi nina hingata. Siin mängib lisaks ayurveda aurudele rolli ka ookeanivesi, mis on nii soolane, et kui ninna läheb, siis on tunne nagu oleks ninatilku kasutanud. Käisin kaalu peal ka, kui alguses oli kaal paigas, siis nüüd olen kaks ja pool kilo kuhugi maha jätnud. Nii märkamatult. Mis veel … toidukogused on oluliselt vähenenud, mille ma päevas ära söön. Võibolla on see tingitud kuumast ilmast ja sellega seoses väikesest energiakulust keha temperatuuri hoidmisele … võibolla ka ayurvedast. Igal juhul … olen rahul ja soovitan soojalt ka teistele.
 
Täna sain kätte ka oma puuviljad, mille plaanin koju kaasa võtta. Fotol on tädi, kes mulle need täna hommikul turult valis. Kuna ma ise pole eriline puuviljade spetsialist, siis on hea meel, et lasin valida. Kas otsus õige oli, see aga selgub alles kodus. Tädiga sai ikka kõvasti kaubelda ka. Meil oli kokkulepe, et saan kokkulepitud puuviljad kätte 1200 ruupiaga (so 15 eurot). Andsin talle 500 avanssi ja täna hommikuks olid kõik kohal. Tädi aga hakkab rääkima, et no vot … see ja see puuvili oli turul palju kallim ja nüüd tuleks summaks hoopis 2000 ruupiat (25 eurot). jagelesime seal tükk aega … mul ju ettemaks tehtud, pidin kaubale saama. Tema aga järgi ei anna. Ütlesin siis, et pärast räägime ja läksin minema. Tal aga tuli hirm, et ma nüüd ei ostagi. Kümne minuti pärast oli ta mul rannas järel ja ütles, et olgu hind 1200 ruupiat. Läksin võtsin raha ja läksin ostma. Nüüd oli hinnast saanud 1600 ruupiat. Ma hakkasin juba kurjaks saama. Jälle kauplesime. Istusin tädi juures ja hakkasin rääkima, et ma siis ei võta kõike. Tädi jälle ähmi täis. Lõpuks jäi tehing selline, et kokkulepitud puuviljad sain 1200 eest, kuid ostsin juurde ühe ananassi ja viis mangot ning maksin 1500. Mõlemad olime rõõmsad … Kuidas minu pagasi kaal seda talub, selgub lennuväljal. Uurisin ka puuviljade transporti. Tundub, et võin rahulikult pagasisse panna.
 
Hommikul oli hea võimalus tutvuda Kovalami kõige odavama majutusega. Fotol pole ehk kõige paremini näha, kuid sildi "rooms for rent" taga magavad inimesed laudade peal.  Kusjuures neid oli tervelt kolm. Igati taskukohane majutus. Järgmine kord tean arvestada 😄😄😄. Aga majutuse hinnad on siin tegelikult ka taskukohased. 10-20 euroga saab ranna piirkonnas mõnusa kahese toa. 30-40 euroga juba korraliku konditsioneeriga ja hommikusöögiga kahese toa. Kui lennupiletid ka pisut odavamad oleks, võiks iga aasta jaanuaris siin puhata. Sooja igal juhul jätkub. Alla 32 kraadi pole ühelgi päeval olnud.
 
Täna oli mul jälle rannapäev. Laine oli seekord suur, kuid olin nädalaga omandanud oskuse, kuidas lainega probleemideta kokku põrgata. Ainult korra keerutas üks neljameetrine laine mind tükk aega vees, enne kui pidama sain. Ei lugenudki, kui mitu korda ookeanis ära käisin. Rannas olin aga jälle pisut üle nelja tunni. Peeglike seinal ei nimetanud täna mind punanahaks, pigem pruuniks poisiks. Lõunatasin jälle oma tavapärases kohas ja sõin tavapäraselt kana tikka masala, riisi ja juustunaani. See onu fotol on minu tavapärane teenindaja. Kovalamis tekivad üsna kiiresti oma "sõbrad", kellega saab kergesti kaubale. Nad teevad kõik, et sa teise juurde ei läheks.
 
Kui India Kerala osariigi reis kokku võtta, siis … kui praht ja mustus välja jätta, võib sellesse piirkonda täitsa reisida. Inimesed on sõbralikud, hinnad soodsad ja huvitavat piisavalt, et igav ei hakkaks. Kõige rohkem jäi mulle loomulikult meelde Sabarimala Ayyappa tempel. Sellele mõtlen veel hulka aega. Kuid ayurveda massaažid olid ka mõnusad. Ja ookean … seda ei saa kirjeldada, seda peate ise tundma.
 
Sellega lõpetan oma blogimise Indiast, sest jääb vaid asjad pakkida ja tagasi sõita. Aitäh lugemast. Järgmise reisi aega ja suunda ma veel ei tea. Lubasin oma vanema poja kaasa võtta, ehk lasen temal valida, kuhu ta sõita soovib.
 
 
 
 
 
 
 
 
 

reede, 18. jaanuar 2019

Ayurveda, rahvatants, festival ja ookean

 
Nüüd olen juba neli protseduuri kirjeldust võlgu. Vahetult enne Sabarimala reisi, pärast seda ja siis veel kaks päeva. Enne reisi tehti massaaž, nagu ikka, siis patsutamine ravimikotikesega ning näomask, pärast reisi oli raske protseduurile keskenduda, sest uni tükkis koledal kombel peale, seda enam, et pärast massaaži tuli näomask ja õli pähe valamine  … see viimane protseduur oli üsna ebameeldiv. Lõõgastumisest ega stressimaandamisest polnud juttugi. Üleüldse on see "õli pähe", ehk peene nimega shirodara, minu jaoks alati üks piinlemine. Lamada 20-40 minutit selili ühes asendis on kole raske. Küll hakkab kusagilt sügelema, küll midagi valutama, küll on lihtsalt ebamugav olla. No ei saa aru sellest protseduurist. Eile oli samuti massaaž ja õli pähe ning täna massaaž, näomask ja siis patsutamine kuumade raviminutsakutega. Täna lugesin patsutamise ajal huvi pärast sekundeid, kui pika aja tagant nutsakut vahetatakse. Sain selleks 5-10 sekundit ehk vahetamine oli pidev. Piilusin seda nutsakut ennast ka, oli umbes 10 cm läbimõõduga riidesse mässitud ravimipall, mis soojendati pannil õlis … sealt siis ka selline kuumus.
 
Täna hommikul kui 6.30 voodist tõusin ja vannituppa siirdusin, oli mul seal külaline. See väike armas sisalik oli seinal ja vaatas oma suurte öölooma silmadega mind. Oli vist läbi akna sisse tulnud. Loodan, et ta oli söönud ära hulgaliselt väikseid vastikuid sääski, kes minu verest end täis olid imenud. Sisalikul vaesekesel oli üks jalg puudu. Räägitakse, et sisalikel kasvab saba tagasi, ehk kasvab jalg ka. Ega ta mul end kaua imetleda lasknud, "kadus kiirelt üle mäe, lapsed eks nüüd tuppa läe".
 
Eile jäigi blogipostitus vahele. Tegelesin terve hommikupooliku rahvatantsuga. Nimelt on meil tulemas ülevaatus ja kuna teised Eestis usinasti harjutasid, siis pidasin vajalikuks ise ka samme meelde tuletada. Alustasin kohe pärast hommikusööki. Leidsin ülemisel korrusel vaikse joogakoha, kus kedagi peale minu polnud. Panin arvutist muusikavideo käima ja tantsisin. Samal ajal filmisin ja vahepeal vaatasin videolt, kuidas välja tuli. Nojah, mõni koht paremini, mõni halvemini. Pärast 40-50 minutilist tantsimist oli pluus läbimärg ja võhm väljas. Kuid … nagu Otto-Triin oma suvelaulus laulab "õnneks meri kaugel pole..." võtsin räti ja kohe ookeani. Pärast pooletunnist karastust sain jälle tantsida. Niimoodi tegin neli sessiooni. Usun, et kasu sellest ikka tuli. Eriti hundirataste harjutamine, mida "Pikseloitusu" tantsus peab viskama oma üheksa korda … Vahepeal tulid naabermaja katusele suvitajad ja vaatasid huviga minu tegemisi … ma ei pööranud neile tähelepanu. Siin ka üks video minu harjutamisest (video). Tantsisin tantsu "Selle metsa taga...". Ärge siis seda vaadates väga kõva häälega naerge. Minu abikaasa, kes on ka minu tantsupartner, saatis trennis ülesvõetud video "Pikseloitsust", sest minu koht tantsus oli vahetunud. See oli väga tänuväärt. Aitäh talle.
 
Pärastlõunal tegin väikese uinaku ja siis käisin protseduuridel ning söömas. Mulle on üha rohkem hakanud meeldima biryani erinevate lisanditega nagu kana, muna ja aedviljad. Paras ports lõunaks. Õhtul võtan ühe mahla peale ja ongi päeva toit söödud. Eile oli mahlaks granaatõuna värskelt pressitud mahl. Mmmm kui hea. Ka ingveri-sidruni vesi on mõnus, eriti kuumaga võtta. Toitude vürtsisusega on suu juba ära harjunud.
 
Oma autojuhiga oli Sabarimala mul viimane sõit. Tänasin teda soojalt ja kinkisin ühe rahvarõivas tüdruku. Superhea juht, kust oli alles reaktsioonikiirus ja manööverdamisoskus. Mina oleks sellistes olukordades kindlasti auto ära mõlkinud. Tegime koos rannal foto. Saatsin selle meiliga tallegi. ma ei tea, kas ma mainisin juba, kuid ta on 28 aastane … alles … ja juba nii tubli. Tal on naine ja 2,5 kuune laps. Igati tore poiss. Kui veel Indiasse juhtun, siis kindlasti helistan talle.
 
Õhtul külastasin Kovalamis ühte festivali rongkäiku, kus kaunistatud elevant läks läbi linna trummipõrina saatel. Trummipoisid meeldisid mulle eriti, tagusid täiega ja mõnuga. Tegin neist video ka (video). Elevant oli ilus suur loom, kuid nii ära aheldatud, et pisut kahju hakkas. Inimesed olid lõbusad ja viisid läbi oma usurituaale. Midagi oli sellel pühal tegemist tulega, sest paljudes kohtades oli väike tuleanum, mille juures kohalikud oma käsi "põletasid" ehk kiiresti tulest läbi lasid ja siis enda ja teiste päid paitasid.
 
Ja lõpuks päikeseloojangu fotod. Nagu ikka.
 

 

 

kolmapäev, 16. jaanuar 2019

Mõtisklused soolise võrdõiguslikkuse teemadel Sabarimala Sree Dharma Sastha Ayyappa templis

Jaanuari alguses lahvatasid Indias Kerala osariigis rahutused, mis võrdõiguslikkuse lainel levisid üle kogu maailma. Ühte templisse Sabarimalas, kuhu aastakümneid polnud viljakas eas naisi[i] sisse lubatud, sisenesid kaks keelatud eas naist. Sisenesid vaatamata paljude meeste vastuseisule, soolise võrdõiguslikkuse kilbi taga. Olles juhuslikult, kui elus saab midagi juhuslikuks nimetada, Kerala osariigis ringi liikumas, tuli tahtmine mõista, mis on Sabarimala templi hingeline sisu. Sain kohalikelt vaimulikelt teada, et selliseid templeid, kuhu naisi ei lubata, on kogu Indias hetkel vaid üks - Sabarimala Sree Dharma Sastha Ayyappa tempel.  


Enne templisse sisenemist uurisin nii interneti kui kirjanduse allikaid templi ja Ayyappa kohta, kuid India usundid ja nende ajalugu on niivõrd keeruline, et ei hakka siinkohal sellesse teemasse sügavamalt laskuma. Seda enam, et allikad on kohati isegi vasturääkivad. Mõistsin üldiselt, et tempel on  pühendatud tsölibaadist[ii] sõdalasele Ayyappa´le[iii], kes tuli tiigri seljas (mõnede allikate puhul ka valgel elevandil) ja kes pühendus eetilistele elukommetele. Üheks oluliseks neist on suguelust loobumine, sellest siis ka traditsioon, et viljakad naised pole templisse teretulnud. Palverändurid valmistuvad vähemalt 41 päeva (mõnedel andmetel vähemalt 40 päeva) ette templisse sisenemiseks. Sellel perioodil loobuvad nad suguelust, paastuvad ja käivad paljajalu. Ainult sellise ettevalmistuse läbiteinud pühendunud palverändurid võivad astuda 18-le viimasele kullast trepiastmele[iv].

Sabarimalas istudes ja templit ning palverändureid vaadates läks mõte nende kolme naise juurde, kes templisse on sisenenud[v]. Miks olid mehed selle tegevuse peale nii pahased? Kas tõesti sellepärast, et mehed end kuidagi paremaks peavad. Kindlasti mitte, isegi vastupidi, Ayyappa rõhutas kõikide klasside võrdõiguslikkust. Aga mulle tundus, et see tempel on muuhulgas meestele ka suguliste suhete mõtetest vabanemise tempel. Selleks ei tohi mehed näha viljakas eas naisi. 

Naised ei soovi, et võõrad mehed tuleks ruumi, kus nad on alasti. Selles templis on meeste meeled avatud, justkui alasti. Mehed on tulnud templisse, et vabaneda kasvõi hetkekski maistest kiusatustest. Ma ei te, kuidas teised mehed tunnevad, kuid minul juhtub ikka vahel nii, et kaunist naisterahvast nähes läheb suu pisut vesisemaks, keel paksemaks ja mõtted rahutumaks. Usun, et iga mees on tundnud naiste juuresolekul keskendumisraskusi. Mida kenam naine, seda keerulisem on keskenduda praktilistele asjadele. Iga mees on tundnud ja näinud, et naise viibimine seltskonnas muudab meeste käitumist ja mõtlemist.

Me räägime võrdõiguslikkusest, kuid mehe ja naise kehad ning ihad ei saa olema kunagi võrdsed. Maailm on juba loodud niimoodi, et naise nägemine vabastab meestel mingi impulsi, mis hakkab mehe ajus liikuma, jõuab sealt üle kogu keha ning tekitab kiusatuse, muudab mehe mõtteid. Naised, alateadlikult ehk, naudivad seda. See on looduse poolt seatud, seda ei saa muuta inimeste seaduste ja määrustega.

Kas see on sooline diskrimineerimine, kui naisetel palutakse Sabarimala templisse sisenemata jätta? Kuhu me jõuame soolist võrdõiguslikkust nõudes? Kus on piir ?

Minul poleks midagi selle vastu, kui ka naistel oleks tempel või pühapaik, kus nad saavad olla vabalt, ilma meesteta, ning palvetada või lihtsalt mõtiskleda. Selliseid kohti võiks olla nii Indias, Eestis kui mujal.

18 kuldset trepiastet
Viimased 18 trepiastet jäidki mul läbimata, sest ma polnud nende jaoks piisavalt „puhas“. Aga see-eest sain ma uue sõna - „sabarimala“. Kui olen kauni naisterahva lähedal, ning tahan mõtteid tema võludelt eemale juhtida, siis kordan omaette „sabarimala“ ning mõtlen  Ayyappa templile. Nagu üks kohalik mulle ütles: "Selles templis on jumal Sinu sees".




[i] Mõeldud on menstruatsiooniperioodidega naisi, vanuses 10-50(60) aastat.
[ii] Tsölibaat on usulistel põhjustel teadlik loobumine abielust ja suguelust.
[iii] Wikipedia andmetel

Teekond Sabarimala Sree Dharma Sastha Ayyappa templisse

Seekord jagan oma päevablogi kaheks osaks - teekond Sabarimala templisse ja mõtisklused Sabarimala templis. Esimene osa neist käsitleb reisikirjeldust, teine aga minu mõtteid templis. Teema on sarnane, kuid sisu väga erinev … sest teekond on seiklus aga mõtisklused on sisemuse peegeldus ja neid kahte ühte patta panna ei sobiks.

 

Agu Sihvka moodi: "Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest , et .."

… mul polnud Indiasse sõites plaaniski sellesse templisse minna. Kuid vesteldes Manu´ga, keda te juba eelmistest blogidest tunnete, hakkasin üha rohkem aru saama kohalike mõttemaailmast ning koos sellega tekkis ka plaan käia ära pühamatest pühamas templis, kus käimine on iga India mehe suur unistuste palverännak. Manu on seal käinud juba viis korda, ta on väga õnnelik. Kõigepealt tuli valida kuupäev, millal sinna minna. 14.jaanuar on templis oluline Makaravilakku päev, siis on tohutul hulgal palverändureid ning sellel päeval on seal tohutud järjekorrad. Väidetavalt umbes viis miljonit külastajat. Lisaks on siis ka suur risk, sest nagu te olete lugenud, et naisõiguslased on ründamas templi sissepääsu. Pühade ajal ehk eriti intensiivselt. Sellest aga hiljem mõtisklustes. 20.januaril aga hakkame juba Eestisse tagasi sõitma. Seega sain pika arutluse järel selleks kuupäevaks 16.jaanuar. Järgmine teema oli kellaaeg, sest selgus, et tempel on avatud väga lühikest aega varahommikul ehk pigem hommikupoolsel ööl alates kella kolmest. Kovalamist Sabarimala templi juurde on ca 200 kilomeetrit ehk vähemalt viis-kuus tundi sõitu. Pärast tuleb veel jupp maad sõita bussiga ja siis kuus kilomeetrit jala mäkke üles, sest tempel asub Pathanamthitta mägedes. Viimase kahe lõigu peale arvestasin kaks tundi, seega sain väljasõidu ajaks kell 18.00 eelmise päeva ehk 15.jaanuari õhtul.

 

Kuna sõit on pikk ja keeruline, siis kontrollisin veel enne väljasõitu kõiki asjaolusid. Palusin Manu´l samamoodi kõik üle uurida. Igaks juhuks küsisin ka meie ayurveda tohtrilt selle plaani kohta järele. Panin tähele, et kui ma templi nime ütlesin, siis ta kergelt võpatas. Suur oli ka minu ehmatus, sest ta ütles, et Makaravilakku päeva lõpus tempel suletakse ja avatakse alles järgmisel kuul. Kui ma talle vihjasin Manu informatsiooni kohta, siis võttis ta telefoni ja helistas oma sõbrale kohalikule politseiülemale ja täpsustas teemat. Selgus, et Manu´l oli õigus. Jaanuaris on tempel avatud ka pärast Makaravilakku päeva veel nädala ehk suletakse 20.jaanuaril. Ohkasin kergendatult. Tegelikult oli mul täitsa hea meel, et sõidu osas konsulteeriti ka politseiga. Keerulised ajad siiski.

 

Järgmiseks ettevalmistuseks oli info hankimine templi kohta. Internetis on loomulikult selle kohta hästi palju, kuid ma eelistan paberkandjal trükiseid. Internetis on liiga palju müra ja vähe faktilist informatsiooni. Näiteks kirjutas ka Kerala piirkonna ametlik veebileht: „Another unique aspect of this temple is that it is not open throughout the year. It is open for worship only during the days of Mandalapooja, Makaravilakku and Vishu." ehk tempel peaks justkui kinni olema.

 

Lõpuks tuli otsustada, mida panna selga, mida jalga ja mida kaasa võtta. Pass kindlasti, sest sellisesse kohta minnes peab olema isik tuvastatav. Hulgaliselt vett, sest kuus kilomeetrit mäkke üles on isegi öise 24 kraadise temperatuuriga kurnav. Probleem on selles, et mis nõu sees vett kaasa võtta. Kirjanduse allikad väidavad, et plastik on sellel mäel keelatud. Siis veel mõned banaanid ja pähklid jõuvarude täiendamiseks. Taskulamp, sest ööd on siin pimedad. WC paber, sest … teadagi miks. Müts ja päikeseprillid, sest tagasi tuleb tulla päikesepaistel 32 kraadises kuumuses. Sularaha, sest vaevalt, et seal tee ääres pangaautomaate on. Tagavarapluus, et higised riided saaks välja vahetada. Jalga pikad püksid ja vastupidavad jalanõud, sest vaatamata sellele, et enamus palverändureid läbib viimased kuus kilomeetrit paljajalu, ei pruugi minu jalatallad seda vastu pidada. Selga viisakas pluus, mitte T-särk, sest lähen ju ikka pühamast pühamasse templisse.

Kõik asjad pakitud, sõin kõhu kõvasti täis kana tikka masalat ja läksin kokkulepitud kohta. Manu´t ei kusagil. Vaatasin, et sain natuke vara, ootan. Kell saab 18.00, Manut ikka ei kusagil. Lõpuks ei kannatanud välja ja helistasin talle, mille peale selgus, et ta oli kümne meetri kaugusel ja ootas mind juba ammu.

Sõit Kovalamist Nelekel´i parkimiskohta läks teekond kiiresti. Õhtul peale üheksat jäi liiklus oluliselt vaiksemaks ja sõita sai normaalse kiirusega. Nii me jõudsimegi planeeritust tervelt tund aega varem, kell 23.05. Parkimisplatsid olid täis busse ja autosid, raske oli kohta leida. Kuna polnud mõtet autos ka istuda, asusin kohe Pampa poole liikuma, mis asus 18 kilomeetri kaugusel. Selleks olid mõeldud liinibussid, mis käisid kogu aeg edasi-tagasi. Buss, millele ma istusin, sõitis kenasti Pampa poole ja siis äkitselt pööras kõigi reisijatega teelt kõrvale bensiinijaama. Sõitis diisli automaadi juurde ja seal pandi voolik paaki. Bensiinijaama töötaja tahtis automaati käima panna, kuid midagi oli valesti. Koos bussijuhiga käisid nad ümber automaadi ja uurisid midagi. Siis võttis töötaja kütusevarda ja läks paagi juurde mõõtma. Pearaputusest sain aru, et paagis polnud enam diislit. Nali-nali. Bussis oli juba tükk aega tagasin sumin hakanud ja nüüd läks see eriti suureks. Bussijuht ütles midagi, millest ma aru ei saanud, kuid sumin jäi vaiksemaks. Ju siis ütles midagi rahustavat. Varsti tuli teine buss ja meie sõit Pampasse jätkus probleemideta.

Pampasse jõudsin natuke pärast südaööd. Inimeste hulk selles jõeäärses külakeses oli märkimisväärne. Hinnanguliselt umbes tuhat inimest. Tundus, et kõik olid heas tujus, laulsid ja käisid jões ujumas. Loomulikult oli enamus mehi ja väike hulk lapsi ja vanu naisi. Eks ma siis ka läksin jõe äärde ja pesin selle pühitsetud veega näo puhtaks. Kohe värskem hakkas. Pärast pesu leidsin ühe väikese poekese, kus müüdi mulle templi ajalugu tutvustav raamatuke ja selle aasta kalender. Vesi ja banaanid olid juba kotis ootamas ja 6 kilomeetrine teekond mäkke võis alata. Traditsioone järgides võtsin kingad jalast ja panin kotti. Mäkke liikus täitsa ühtlane voog palverändureid (video). Tõus oli raske, kohati 30-40 protsendine. Esimese saja meetriga olid higimullid otsa ees. Hiina pühadest mägedest mäletan, et oluline on esimesele raskusele mitte alla anda, vaid ühtlaselt edasi liikuda. Paari kilomeetri järel muutusid liigutused motoorseteks ja liikumine mäetipu poole ühtlaseks. Aeg-ajalt siiski peatusin, et jäädvustada huvitavaid nähtusi. Näiteks oli võimalik mäkke tõusta kandetoolis, mida tõstsid neli meest. Ei küsinud hinda. Ja teises kohas nosisid metsanotsud rahulikult tee ääres mingeid jäätmeid.
Üks metsanotsu oli isegi templisse sisse murdnud. Jõudsin üllatavalt ruttu Sabarimalasse. Kell polnud veel kaks öösel, kui sellesse külla jõudsin. Küsisin kohalikult politseinikult, keda võis kohata igal sammul, et kuidas templi juurde saab. Ema näitas suunda ja ütles, et tempel tehakse alles kell 4 varahommikul lahti.

Seadsin sammud siiski templi suunas, nagu tuhanded teised palverändurid. Tee ääres pinkidel ja maas magas lisaks veel tuhandeid mehi. Enne templit oli turvakontroll, kus minu kott läbi valgustatud sai. Kohkumusega märkasin, et kott tõsteti kõrvale. Läksin asja uurima. Minu juuresolekul tehti kott lahti ja võeti kaamera välja. No nii, mõtlesin, nüüd on asi hukas – ju ei tohtinud kaamerat kaasa võtta. Kuid  turvamees uuris rahulikult aparaati ja küsis minu käest: „kaamera?“, mina vastasin: “kaamera“. Ja ta pani selle kotti tagasi. Siis küsis veel dokumenti näha ja tegi passist ka foto. Pärast ühelt politseinikult kuulsin, et nad otsivad pomme, sest terrorismioht on suur. Pärast turvaväravat tekkis mul segadus, palverändurid jagunesid kaheks. Mina läksin siis umbes ühe seltskonnaga kaasa, kuid ei jõudnud kaugele, sest politsei peatas mind ja küsis midagi umbes nii :“Kus Sinu idumudikete on?“ Ma ei saanud midagi aru. Kuna ta näitas pea peale, siis arvasin, et müts pähe … võtsin kotist mütsi, kuid selle peale raputas politseinik pead. Ta sai aru, et mul seda, mida ta küsis, pole ja mind suunati teise järjekorda. Hiljem Manu seletas, et need kes on läbinud vähemalt 41 päevase paastukuuri, teevad endale tühjaks tehtud kookonikoorest nõud, mis pannakse võiet täis ja keeratakse siis riidenutsakute sisse ja pannakse pähe või õlale. Need õnnelikud võivad minna mööda teed, mis läheb üles 18-st kullatud astmest. Ülejäänud aga suunatakse „lihtsurelike“ järjekorda.

Mul polnud veel tahtmis järjekorda seisma minna ja läksin templi piirde taha kõndima, et teha paar fotod templist väljastpoolt ja ehk õnnestub ka trepp kaugelt jäädvustada. Leisingi piirde juures koha, kust trepp kenasti paistis, kuid aparaati polnud aegvõtteks kuhugi panna. Nägin lähedal politseinikku ja astusin juurde palvega, et ta minust ühe foto teeks, kust kaugelt trepp paistab. Kujutage ette, mis ta ütles … uskumatu … ta sõnas: „lähme sisse, teeme lähemal foto“ ja tõstis tara ühe elemendi eest ning juhatas mind sisse. Korraks vaid vaatas minu jalgu, et mul midagi jalas poleks. Viis mind trepi juurde ja tegi minust mitu fotot. Vau. Seda ma poleks oodanud. Kuna tempel polnud veel avatud, siis olime fotol mina ja trepp. Seejärel juhatas ta mind sõbralikult välja, tegi oma telefoniga meist kahest šelfi ja läks oma teed. Aitäh talle.

Jäin sinna piirdetara lähistele istuma ja igasuguste asjade üle mõtisklema. See oli hea koht, sain jälgida palverändureid, treppi ja inimesi templi ümbruses liikumas. Nagu alguses mainisin, panen need mõtisklused eraldi blogisse. Oodake selle postituse avaldamist, sest mul tekkis selles templis palju mõtteid meeste ja naiste ning soolise võrdõiguslikkuse teemadel. Mõtisklesin seal ju üle tunni aja … öösel kella kolmest neljani.

Kaks korda katkestati mu mõtisklused. Esimene kord tuli üks politseinik minu juurde ja uuris üsna põhjalikult, miks ma siia tulin ja mida kavatsen. Muuhulgas küsis nagu muuseas, kas olen kuulnud naiste sisenemisest tulnud probleemidest ja mida ma sellest arvan. Kuna olin just mõtisklenud samadel teemade, siis vastasin nagu mõtlesin. Küsis siis veel minu ametit ja peatumiskohta ning soovis siis kõike head ja läks minema. Teine segaja, kui nii võib öelda, oli mees, kes tahtis, et ma teda pildistaks samuti kaugelt paistva trepi taustal. Loomulikult ei kõssanudki ma, et ma sain sisse pildistama. Tahtsin ka endale temast fotot jäädvustada, võtsin kaamera välja ja tegin paar klõpsu. Selle peale läks pildistatav pöördesse ja palus mul endale neid häid fotosid ka saata. Ma lubasin ja ta andis oma meiliaadressi.

Äkitselt, pisut enne nelja tehti avad piirdes lahti ja tohutu palverändurite hulk valgus templi suunas. Tegin kiiresti kookospähkleid vastu seina loopivatest ja 18-st astmest ülesminevatest pühitsetutest  paar videot (video ning video) ja suundusin siis mulle määratud sissepääsu poole. Minu ees oli ootamas umbes tuhat või ka rohkem huvilist. Järjekord liikus kiiresti ja kella viieks olin templisse sisenenud ja sellest melust osa saanud. Proovisin kohalike eeskujul ka rituaale läbi viia, kuid rahvamass oli selle templi jaoks ilmselgelt liiga suur. Liikumisruumi polnud. Tegin seal jooksult kaks fotot ja panin kaamera kotti tagasi. Umbes minuti pärast oli minu kõrval politseinik, kes ütles, et siin on keelatud pildistada. Ta palus mul need fotod kustutada ja lahkus. Jälle üllatus. Ta ei jäänud vaatama, kas ma kustutan või mitte, talle piisas minu lubadusest. Loomulikult täitsin ma lubadust ja need kaks fotot said juba teel tagasi kustutatud.

Ega seal templis sees eriti mõnus polnud. Liiga palju inimesi. Katsusin teiste eeskujul pühakujude postamendid ära ja seadsin sammud minekule. Kusjuures templist väljudes eksisin sõna otseses mõttes ära, sest ma ei saanud aru, mis küljes ma olin. Loomulikult aitas jälle politseinikult küsimine, kes mind viisakalt väljapääsu poole juhatas. Kuulsin hiljem, et seal on tavalisel päeva ca 1000 politseinikku ja ca 400-600 tuhat külastajat. Uhh. Isegi Lenininit Punasel väljakul ei käinud nõukogude ajal sellist hulka vaatamas. Kohe ei teagi teist sellise külastatavusega kohta.

Nii see templikülastus läks. Panin sandaalid jalga ja hakkasin laskuma. Kella poole seitsmeks olin parklas tagasi ning ajasin Manu, kes oli mõnusa uinaku teinud, üles. Tagasisõit Kovalami võis alata. Tegime tee peal Kuttarakaras hommikusöögi – Manule tee ja mulle värske ananassimahl ning mõlemale „dosha“. See toit nägi välja ja maitses nagu pannkook. Soolane pannkook. Selle juurde oli keedetud muna vürtsise kastmega.  

Tagasi Kovalami jõudes osutus voodi külgetõmbejõud minu tahtejõust suuremaks. Lähen pikutan veidi ja õhtul postitan mõtisklused.