Uhh ... Ufaa, palju meeldivaid emotsioone

Ei plaaninud seekord blogi kirjutada, kuid esimene päev Ufaas Baškiiria vabariigis oli nii elamusterohke, et "...ei saa mitte vaiki olla". Alustan eile õhtust. Lennujaamas ootas mind väike Hundai, mille Avis oli kenasti sinna pannud ja kuna kell oli juba kaheksa, siis ei hakanud muud tegema, kui sõitsin kohe hotelli. Aknast avanes väga ilus vaade, mida ma teiega kõrvalolevalt fotolt jagan. Toas oli massaažiga dušš, mis osutus mittetöötavaks, kuid konditsioneer siiski töötas ja sain toatemperatuuri magatavaks. Vaatasin õhtul veel meilid ja päevaplaanid teisipäevaks üle. Väga meeldiva meili sain ka, et mulle oli ka eraldatud pilet avatseremooniale. Aitäh, Andre Seppa, asjaajamise eest. Pidin pileti kätte saama kongressihallist Toratau alates kella 9-st. Seega tellisin hommikusöögi tuppa kella 9-ks ja keerasin magama. Oli hea uni.

Hommikul minuti pealt kell 9 koputati uksele ja toodi hommikusöök, mis oli suhteliselt kesine, kuid söödav ja kosutav. Kohe pärast sööki panin suveriided selga, sest väljas oli juba 21 kraadi, ja asusin teele kongressihalli poole. Selgus, et see oli tõesti suur hall, oluliselt suurem kui Tallinna linnahall … sissepääsu nr 6 otsimine võttis juba oma 20 minutit.  Isegi fotole ei mahtunud tervena ära. Hallis aga sain  teada meeldiva üllatuse … avatseremoonia pilet on tasuta ja mis veel meeldivam, kõikidele võistlustele ja lõputseremooniale on sissepääs tasuta. Uskumatu …  Kongressihallist väljudes leidsin, et Korea ja Taipei võistkonnad olid juba saabunud ja pildistasid parajasti võistluste logoga läbipaistva plakati juures. Reklaame võistluste kohta oli kõikjal ning kõik, kellega rääkisin, teadsid tulevatest võistlustest.

Märkasin, et plakati taga oli suurel väljakul suur kuju ja läksin sedagi uudistama. See oli tõesti suur monument. Kuna igal Ufaad kujutaval fotol ja reklaamil on sama kuju, siis ei hakka selle juures pikemalt peatuma. Kes ei tea, siis kujutatud on Salawat Yulaev´it. Kohalikku kangelast. Ratsutamine ja ratsavägi on sealkandis väga au sees. Lisaks vaatamisväärsustele panin tähele, kui piinlikult puhas Ufaas tänavatel ja kõnniteedel on. Mõtlesin, et see on vaid turismiobjektide ümber, kuid hiljem, linnast välja sõites nägin, et puhtus ja kord valitses kõikjal.

 

Sellise meeldiva emotsiooniga hakkasin sõitma Lõuna-Uraali looduskaitseala poole, mis oli tänase päeva põhieesmärk. Tee sinna oli alguses natuke igav, sest magistraali pidi on ikka igav sõita, kuid kui keerasin peateelt ära kõrvalteele, hakkas kohe lõbusam. Üsna pea selgus, et kohalikud vallad on neil auulid ja igal pool on Baškiiria lipp kõrvuti Venemaa lipuga. Nagu varem mainitud, olid hobused siin au sees … nagu Indias lehmad, nad jalutasid vabalt igal pool ja sageli olid ka sõiduteel autodel ees. Aga ega sellepärast lehmad vähem ees olnud, kohe neli korda pidin auto seisma jätma ja ootama, et lehmad teelt ära läheks … muide, just nimelt ise läheks, sest keegi neid ei karjatanud. Selleks, et te uskuma jääksite, lisan ühe video nimetusega "lehmad teel". Vabandan, et kvaliteet jätab soovida, sest päike oli vastu ja klaas peegeldas. Igal juhul tuli iga kurvi taga vaadata, et ega loomi teel pole.

Lõuna paiku pidasin kinni ja tegin kohalikus kohvikus väikese šašlõki eine. Juurde sain kohalikke pliine ja kartuliputru. Võtsin tulevikku silmas pidades veel ühe suure vee ja väikese õunamahla. Kokku läks 320 rubla, mis on ca 4,5 eurot. Pole just India hindadega võrreldav, kuid piisavalt odav ikka.  Hea oli vaadata, kuidas šašlõkki valmistati, see oli selline kodukootud toidukoht. Aga kõhu sai täis ja tuju oli ikka hea. Võtsin pärast sööki joogiks veel ka pudeli kumõssi, mis on kohalik hobusepiima jook. Kui seda piirkonda külastad, siis on suisa kohustuslik kumõssi juua. Sain ostes ka selgituse, et ühepäevane kumõss on selline lahjavõitu, mida naised joovad ja kolmepäevane on tugevama maitseline ning meestele hea. Ma võtsin ühepäevase … igaks juhuks. Kui te nüüd küsite, et kuidas maitses, siis on kõige parem seletus vist - nagu rasvane kauakäärinud kasemahl, hapu. Kuid janu kustutas ideaalselt. Jõin ära terve liitri ja kõht jäi korda, et löönud põhja alt ära … vähemalt mitte kirjutamise hetkeni.

Otsustasin ka ühte väiksesse mägikülla sisse sõita, et näha, kuidas seal elatakse. Oli väga huvitav kogemus. Ka seal kõndisid loomad vabalt ringi, kuid pakendite, paberite või muude inimloomelise tegevuse jäänuseid polnud sealgi kusagil näha. Ainult sõnnikulärakad … loomulikult. Aga vaadake ise, sain selle külatänava päris kenasti filmile.



Lõpuks jõudsin looduskaitsealani. Mäed on mulle alati meeldinud. Uraalid on sellised vanad metsaga mäed, kus on väga hea matkata. Kuid suur oli minu imestus, kui üsna pea looduspargi sildi taga leidsin teise sildi - sisenemine keelatud, lubatud vaid kohalikele elanikele. Mis seal ikka, valisin siis teise tee ja seal oli miilitsapatrull ees ja samuti ei lastud mind läbi. Ühe väikese jupikese loodusparki ma siiski leidsin, kus sain hulgaliselt liblikaid pildistada ja filmida. Mõned eriti aktiivsed tulid minu kingadele. Ju siis tuli jalgadelt neile meeldivat lõhna. Igal juhul oli liblikaid massiliselt. Siia olek minu tantsurühmakaaslast Villut vaja, kes kohe kõik liigid ära määraks ja liblikatest pikki jutte räägiks. Muid loomi ma kahjuks kaitsealal ei näinudki ja suhteliselt kurvana hakkasin tagasi sõitma. Kohe kaitseala piiril oli tee ääres üks hääletaja ja ma võtsin ta peale, et saaks juttu puhuda. Noor tubli mees oli. Raudteeametnik, kes teadis rääkida palju kohalikust metsikust loodusest, lehmadest ja hobustest, kes rööbastel kõndides hukka saavad ning oma unistustest saada koos naisega kuhugi Venemaalt välja reisida. Ma olevat esimene välismaalane, kellega ta räägib ning tema info välismaailmast tuleb vaid teleri vahenduse. Ma siis pajatasin vastu oma reisidest ja ta oli vaimustuses. Kiitsin ka kohalikku loodust ja kurtsin, et kahjuks ei saanud loodusparki sisse ja … selle peale kostis minu kaasreisija, et tema isa on ühes looduspargis direktor ning ta uurib, kas ja kuidas ma saaks sinna sisse. Super. Vaata kuidas võib õnnelik juhus asjad korda seada. Ning juba õhtul tuligi SMS õpetusega, kuhu ja millise kirja ma pean saatma, et mulle luba eraldataks. Loomulikult panin selle meili teele. Eks näis, kas tuleb luba.

Hotelli tagasi jõudes tuli Karl-Johanneselt sõnum, et nende lennu väljumine Moskvast hilineb kõvasti ja seetõttu otsustasin mitte lennujaama vastu minna. Saatsin talle vastu sõnumi, et tulen homme hommikul neile ööbimiskohta külla. Ostsin selleks tee äärest isegi külakostiks metsmaasikaid, mis ei maitsenud kõige vähematki metsmaasikate moodi. Vähemalt müüja väitis, et need on metsmaasikad (semljanika). Kas ehk keegi teab, mis marjad need on …