neljapäev, 14. juuli 2016

Pikk kokkuvõtete kokkuvõte. Reisist ja selle jooksul tekkinud mõtetest.

Reisist

Sõber sisalik
Kokkuvõttes jäin kogu reisiga väga rahule. Eriti hea oli pidev liikumine ehk ma ei peatunud ühes kohas liialt kaua ning seetõttu ei tekkinud korrakski tüdimuse tunnet. Kõige meeldivamaks kohaks hindan ma Suurt Metsa - sequoiade metsas asuvaid arvukaid matkaradasid, mis kulgevad maalilises looduskeskkonnas ja pole liiga ülerahvastatud ega ka liiast organiseeritud. Lihtsalt rajad koos märkamatute viitadega. Kõige erilisem oli aga oma üllatustega Madagaskar. Ootasin seal loetud reisikirjelduste ja märkmete põhjal hoopis midagi muud. Ka Svaasimaa pakkus üllatuse - seal polnud valgenahalisi inimesi. Kõik ülejäänud sihtkohad vastasid enam-vähem ootustele ja olid lihtsalt mõnusad.
 
Kulude poolest suutsin järgida eelarvet. Kuigi tuli ka palju ettenägematuid kulutusi. Õnneks oli lend juba eelmisel aastal makstud. Pidasin kuluarvestust suisa igapäevaselt. See aitas kulusid kokku hoida ning jälgida. Krediitkaardiga tehtud makseid vaatasin ka pangas pidevalt, sest seal on kõige suurem oht pettusteks ja ülekulutamiseks.
 
Vaade suure kivi otsast
Mis oli kõige ilusam hetk? Ehk see, kui istusin ühe tohutu suure kivi (rahnu?) peal keset metsa ja vaatasin looduse ilu. Istusin ja tundsin, et seda hetke tahaks oma perega jagada. Ääretu rahu - ainult tuule kohin puude latvades. Mõõtmatu ilu nii kaugele kui silm ulatas. Oli vaba tunne - vaba igasugu maistest muredest ja vaevadest. Kiiret ponud kuhugi, aeg kaotas isegi minu jaoks hetkeks oma mõtte.
 
Mis oli kõige raskem hetk? Suures Kanjonis tagasiteel üles kanjoniservale. Äkitselt vaheldus 32 kraadine kuumus tugeva tuule ja jääkülma äikesevihmaga. Keha läbisid hetkega külmavärinad ja mäkketõus muutus kohutavalt raskeks. Ikka ja jälle oli vaja maha suruda tunnet - ma enam ei jõua. Viimased paarsada meetrit olid nagu unes - keha ei tundnud midagi, oli ainult mehaaniline liikumine ja pingutus ülesjõudmise nimel.
 
Mida oleks pidanud teisiti tegema? Kindlasti ei soovi ma enam kunagi väga hilise väljumisega lende. Manaus väljus lennuk pärast kella ühte öösel. Arvestades ajavahet siis minu jaoks hommikul. Väga raske on ennast üleval hoida sellisel kellaajal pärast olematut ööd ning lisaks veel mõelda dokumentidele, lennu checkin´ile, väravale ja pealeminekule. Ohh. Ei soovita kellelegi. Öiste lendude vastu aga polnud mul midagi, magasin enamasti nagu "mishka".
 
Mida soovitan teistele reisileminejatele?
* Käsipagasiga lendamine aitab teie aega ja närve säästa. 
* Sularaha hankimine on kõige mõistlikum reeglina pangaautomaadist, sest vaatamata teenustasudele on sealne kurss ikka soodsaim. Ainult väikesi summasid (alla 50 euro) on mõteks vahetada valuutavahetuspunktides. Valuutade kurssidega tasuks ennast enne reisi kurssi viia.
* Enne võõrapäraste toitude söömist mõelge hetk - kas teie seedimine neid soovib. Kui aga proovite, siis proovige natuke, mitte ärge sööge neist kõhtu täis. Ja söetabletid peaks reisil ikka kaasas olema, kohe mitu pakki.
* Igal võimalikul juhul väljuge turistidele mõeldud piirkondadest, sest muidu näete teie jaoks ette valmistatud vaatamisväärsusi, mitte reaalset piirkonna eluolu. Samas ei tohiks liiga ekstreemsetesse oludesse (nt Rio de Janeiro äärelinna slummid) oma nina toppida või vähemalt mitte liiga hilja. Piire peab reisil tunnetama.
* Auto rentimine on kasulik, kuid osades riikides on liiklemine äärmiselt keeruline ning isegi GPS võib anda valeandmeid ja juhatada teid eiteakuhu. Enamasti on aga satellitidel põhinev GPS väga tänuväärne ja kasutuskõlbulik.
*  Põhjalik kodutöö aitab reisil toime tulla. Lugege teiste kirjutatud mälestusi ja soovitusi. Vaadake kaardilt läbitavad kohad üle. Tutvuge ilmaoludega sellel hetkel. Leidke oma soovitud tegevused sihtkohas.
* Alati tuleb esimese kaubana igas riigis ja piirkonnas varuda vett, sest enamasti kohalik kraanivesi juua ei kõlba ning ilma veeta olete kui kala kuival. Vesi kulub alati ära nii joogiks kui ostetud puuviljade puhastamiseks kui hambapesuks.
* Ärge kartke liiast, muidu kulub teie energia negatiivsetele tunnetele ja pool reisimõnust on raiskus.
 
Piima võrdlus
Indoneesia piim
Soovitan juua külma piima külastatud riikidest Araabia Ühendemiraatides ja USA´s. Teistes riikides sobib piim hästi kakao või latte sisse, kuid mitte toidu kõrvale külmalt joomiseks. Nende pastorieerimismeetod võtab piimalt iseloomuliku maitse ja teeb selle magusaks. Piimatooted nagu jogurt, juust, või ja teised, on kõikides riikides suhteliselt sarnased. Kõige halvem piim, mis ma kunagi elus olen joonud, oli aastaid tagasi Valgevenes. Õnneks sellel reisil olid kõik proovitud piimad joogiks kõlbulikud.
 
Lennufirmade võrdlus (hindasid ei arvesta):
 
Lufthansa - Tavaline normaalse kvaliteediga lennufirma. Pole midagi eriti halba ega head.
Qatar Airways - Uued mugavad lennukid ja hea teenindus. Soovitan.
LATAM Airlines - Vanad ja lagunenud lennukid. Istmevahed kitsad. Teenindus kesine.
Malaysia Airlines - Vanad lennukid. Istmevahed ekstreemselt kitsad. Teenindus enam vähem. Mõlemad maandumised selle lennufirmaga olid võrreldes teistega kohutavad - mats ja maaühendus.
British Airways - Suhteliselt normaalne kvaliteet. Lennukid võiks pisut uuemad olla.
Cathay Pacific - Vanad lennukid, kuid suhteliselt korras. Teenindus enam vähem.
Hongkongi lennuväli
Emirates - Uued mugavad lennukid ja hea teenindus. Tunned end seal emiirina. Soovitan.
Ryanair - olen sellega korra lennanud ja rohkem ei taha. Kõige rohkem probleeme ja närvikulu põhjustanud lennufirma.
EasyJet - Teeniduse ja mugavuseta lennufirma. Lennukid vanad.
Air Baltic - ainus lennufirma, kus mu kõrvad on maandumisel põrguvalu tundnud ning pärast tükk aega valutanud. Teenindus ja lennukid kehvad.
 

 

 

Inimesed

Svaasimaa politseinik
Maailmas on palju erinevaid rahvusi, rasse ja kultuure. Tundub nagu oleks kõik nad erinevad, kuid minu reisi ajal kogetu näitas, et kõigis külastatud riikides oli inimestel pigem rohkem ühist kui erinevat. Inimesed on reeglina sõbralikud ja abivalmid. See, et kaubeldes ja oma teenuseid pakkudes muututakse vahepeal natuke pealetükkivaks, ei vähenda inimeste väärtust. Inimesed toetavad üksteist, seda nii moraalselt kui majanduslikult. Palju oli näha koostoimimist nii perekondlikult kui kogukondlikult - inimestele on sotsiaalsus oluline. Koostoiminime tegi inimesi tugevamaks ja edukamaks. Juba väikesest peale kasvatatakse lapsi kogukonda toetama. Perekond ja lapsed oli kõigis riikides, kus ma käisin, väga oluline. Suur laste arv on au sees. Mõnedes riikides hinnati eriti poisslapsi, sest need olid perekonnale "aktivaks" ehk vara juurde toovateks, tütred "passivaks" ehk kohustusteks. Samas kasvatati lapsi sõltumata nende soost ja vanusest armastuse ja hoolitsusega.
 
Erinevad rahvad, erinevad kultuurid
Paljudes piirkondades on selgelt eristatavad inimklassid. Huvitav on aga asjaolu, et just sellises ühiskonnas on inimesed rahulolevamad. Ikka ja jälle tuleb mulle meelde raamat "See hea uus ilm", kus näiteks beetad mõtlesid: "kui ilusad ja suured on alfad ja kui vastikud ja mustad on gammad" ning kõik olid rahul oma kuuluvusega. Kui Araabia Ühendemiraatides sõitis valges riides mees valge maasturiga poe juurde ja andis signaali, siis poest välja tõttav madalamasse klassi kuuluv mees oli õnnelik, et maastur just tema juures peatus ning tõttas soove täitma. Kui võrrelda kahte riiki, Lõuna-Aafrika Vabariiki ja Svaasimaad, mille majandusgeograafilised olud on üsna sarnased, siis edukam ja palju arenenum on esimene neist, kus klassid on selgelt välja joonistunud. Siiski ei arva ma, et just klassiühiskond on edu aluseks, pigem on selleks aastasadade jooksul välja kujunenud reeglid, mis muudavad ühiskonna stabiilseks ja rahulolevaks. Pidev reeglite muutmine aga teeb inimesed rahutuks ja ühiskonna ebastabiilseks.
Palju inimesi
 
Usk on üheks oluliseks sotsiaalse grupeerumise aluseks. Mõnedes riikides, kus valitses mitu usundit, olid inimesedki grupeerunud linnaosadesse vastavalt nendele. Enamus religioone toetab inimeste elu ja tegevust ning ei ole ekstremistlikud. Kui päris ausalt, siis mina ei puutunudki kokku ühegi ekstremistlikku ususuunda esindava isikuga, pigem vastupidi - kõik kellega ma rääkisin, mõistsid hukka äärmuslikud rühmitused nagu ISIS ja teised. Inimeste tapmine inimeste poolt on mõistetamatu kõigile, kellega suhtlesin. Tekkis arvamus, et selliste ekstremistlike rühmituste taga on vaid mõned ambitsioonikad ja rahakad inimesed, kes kasutavad teisi "kahurilihana" ja ärgitavad neid nii usuliselt kui materiaalselt minema tapma teisi.  Ajakirjandus aga ei ürita mitte pingeid vähendada, vaid otsides "müügiartikleid" toob negatiivsust üha esile ja läbi selle toetab neid üksikuid mõjukaid isikuid nende ambitsioonide saavutamises. Jälgides usurituaalide täitmist erinevates riikides, inimeste pühendusmist ja meelekindlust, sain kinnitust, et inimesed, kes usuvad, on tugevad. Muret peaks pigem tundma üha suureneva "uskumatute" hulga pärast, kes elavad oma elu sihitult ja tihti vaid materiaalseid hüvesid silmas pidades. Kui pöörduda tagasi teiste hävitamise juurde, siis just nõrga usuga inimesed on valmis selliseid kuritegusid ellu viima, tuues samas usu enese õigustuseks.  
  
Huvitav oli asjaolu, et paljudes riikides oli inimestel "oma lõhn". Näiteks Madagaskaril, kus oli traditsiooniks toidu valmistamisel kasutada põletusmaterjalina teatud kõrrelisi, oli selgesti tunda just nende kõrreliste suitsu lõhn, kui sattusite mõne kohalikuga ühes ruumis olema. Kusjuures seda meetodit toidu valmistamiseks kasutati nii linnas kui maal. Indoneesias ja Nepaalis aga, kus kasutatakse usulistel rituaalidel rohkelt viirukeid, on nende lõhn jäänud ka inimeste riietusele külge. Paljud kõrgema klassi idamaa naised kasutavad aga palju tugevaid lõhnaaineid, mis muutis viibimise nende läheduses suisa piinaks (näiteks lennukis). Omapärane "friikartulite praadimise" lõhn oli enamuses USA pubides, mis paraku jäi juurde ka pikalt seal istunud inimestele. jne jne. Inimesed, kes elavad selles keskkonnas, ise lõhna ei tunne, kuid väljastpoolt tulnutele on iseloomulik lõhn selgelt eristatav. Olles külastanud ehitustehniliste uuringute eesmärgil tuhandeid Eesti kodusid julgen väita, et ka meil on paljudes kodudes oma lõhn, mis kirjeldab selle elanike elutavasid. Kui olete olnud kaua aega reisil, siis tagasi pöördudes tunnete ehk ise ka "oma kodu lõhna".

 

 

Majandus

Paljudes riikides on pereettevõtted ning kogukondlikud ettevõtted tugevaks majanduse alustalaks, mis pole olulised mitte üksnes majanduslikus mõttes, vaid annab tugeva aluse ka kogukondade ühistoimimisele ning kogu ühiskonna stabiilsusele. Mida vabamad käed annab riik selliste ettevõtmiste tekkimisele ja arendamisele, seda arenenum on majandus, seda väiksem tegelik tööpuudus ja seda rahulolevamad on kodanikud. Selline kogukondlik majandus aitab kehval järjel olevates riikides nagu Nepaal, Svaasimaa, Indoneesia ja teised, inimestel eluga hakkama saada. Parema elatustasemega maades nagu Araabia Ühendemiraadid, USA ja teised aga tagab kogukondlik majandus väiksemate piirkondade (ääremaa, sisemaa) majandustegevuse. Reeglina sellistes piirkondades ettevõtted toetavad ja täiendavad üksteist. Selline ettevõtlus liidab inimesi.
Päikesepatareid USA´s
 
Mida rohkem piiratakse seaduste ja maksudega (väike)ettevõtlust, seda rohkem tekitab see varimajandust. Varimajandus ehk riiklikele maksukogujatele nähtamatu majandus on enamuses riikidest normaalne nähtus. Niimoodi toimivad tänavakaupmehed, väikeste maapiirkondade kogukonnapoekesed, rannakaubandus ja paljud teised. Mitte et nad makse üldse ei maksaks - ei, kui on varimajandus, siis on ka varimaksundus ehk nendelt müüjatelt koguvad makse enamasti teised organisatsioonid, kui riiklikud. Mõnes kohas nimetatakse seda maffiaks, teises katuserahade kogujateks, kolmandas võibolla kuidagi kolmandat moodi. Need, kes koguvad makse, tagavad maksumaksjatele võimaluse piirkonnas kaubelda ning kaitsevad neid väliste tulijate eest.
 
Suveniiride müüja Madagaskaril
Kus siis läheb optimaalne piir maksude ja ettevõtlusvabaduse vahel? Mina jagaks maksud ebatraditsionaalselt kaheks - raha ümberjagamise maksud ja arengut toetavad maksud. Esimese rühma alla kuuluvad kõik sotsiaalmaksud ja valitseva klassi äraelamiseks kuluvad maksud. Need maksud tekitavad ilmselgelt üha enam ebavõrdsust kõikides elanikkkonna rühmades ning tekitavad inimestes soovi oma mugavustaset tõsta ehk kergema vaevaga rohkem hüvesid saada. Mida suurem on riigiaparaat, seda rohkem on seal ülalpeetavaid ning seda suuremaks on vaja tõsta ümberjagamise maksude osakaalu. Arengut toetavad maksud on minu definitsiooni järgi maksud, mis on suunatud ümbritseva elu ja majandus keskkonna paremaks muutmisele ehk näiteks infrastruktuuri arendamist toetavad maksud, rahvusvahelise koostöö edendamiseks kogutud maksud. Arengut toetavate maksude alla panen kindlalt ka inimeste haridustaseme tõstmiseks ning teaduse arendamiseks kogutud maksud. Kui me vähendame oluliselt esimest ning vajadusel tõstame pisut teist maksugruppi, siis suudame tagada majanduse arengu ja inimeste rahulolu.
 
Nagu ma juba mainisin inimeste juures on pidev reeglite muutmine stressi ja ebastabiilsust tekitav. Seda ka majanduses. Kui ettevõtja ei saa olla kindel, et kolme-nelja-viie aasta pärast on investeeritavas piirkonnas ja riigis seadused samasugused nagu planeerides, siis sinna ettevõtja ei investeeri. Kui on näha, et riigi valitsus muudab oma maksupoliitikat pidevalt, kehtestades uusi (ümberjagamis)makse ning ei arenda piisavalt infrastruktuuri, siis pole see riik atrktiivne. Ettevõtjad ja rahastajad on piisavalt ettevaatlikud.
 
Mis aga puudutab seaduste hulka, siis mida vähem reguleerivaid seadusi, seda parem. Ärgem unustagem, et lisaks seadustele reguleerivad meie elu usulised tõekspidamised, moraalinormid, inimlikkuse põhitõed, kultuuripärandil põhinevad reeglid ja paljud teised meie sees asuvad normid, mis on palju tugevamad igasugustest seadustest. Kas on õigem kehtestada üha uusi ja uusi reguleerivaid seadusi või siis tõsta tasapisi inimeste teadlikkust läbi hariduse ja kultuuri? Mina panustaks isiksuse arendamisele ja kogukondlikkuse tõstmisele.
 
Üheks oluliseks majanduse edukuse hindamise kriteeriumiks pean ma selle ühtlast jaotust. Kui vaadata näiteks USA majandust, siis see tundub olema superarenenud ja edukas majandus, sest seal on Wall Street, Las Vegas, Holliwood ja paljud teised maailmakuulsad keskused. Kuid samas on Ühendriikides palju (sisemaa) väikelinnasid, kus on suur tööpuudus, kus äripinnad on tühjad ja kust elanikud lahkuvad. Kas selline majandus on ikka esiletoomist väärt? Või väärib märkimist ehk hoopis Austraalia majandus, kus pole "kummituslinnu". Või Hongkongi majandusmudel, kus tööhõive ja elatustase on väga kõrged. Isegi Hiina on oma ebaloodussõbraliku tootmisega rohkem märkimist väärt kui USA.


Raudtee teisel korrusel
Kuna Eestis on Rail Balticu teema nii kuum, siis lisan siia majanduse alla pisut ka raudtee teemalisi mõtteid. Päris mitmes riigis, näiteks Hiinas, Jaapanis, USA´s mõnes piirkonnas, Araabia Ühendemiraatides ja paljudes teistes riikides on raudtee toodud maapinnast ca 6 m kõrgusele ehk teisele tasandile. Tänu sellele säilib maa raudtee all, ei teki eraldatust põllumajanduses ja metsloomad saavad vabalt liikuda. Kuna Eestis on tsement omast käest võtta ja ka täiteainet piisavalt, siis võiks ju tõsiselt kaaluda ka Rail Balticu rajamist teisele korrusele. See on parajasti nii kõrge, et ei sega maapealset elu ja samas nii madal, et ei paista metsast liiast välja.

 

 

Loodus

Gepard kogu oma ilus
 
Kõikides minu poolt külastatud piirkondades oli loodus väga eriline. Seda minu kui põhjamaalase jaoks. Nägin nii kõrbe, kui vihmametsa, nii mägesid kui ääretut tasandikku. Taimestik oli üksikutest kaktustest kõrbes kuni liaanidest põimitud dzunglini. Loomade poolest pole vastast Krügeri rahvuspargis nähtule, sealne liigirohkus ja loomade vaba liikumine olid muljetavaldavad. Gepardi ja hüäänidega nii lähestikku vabas looduses olla on harukordne. Ning ega ninasarvikud ja teised rohusööjadki pole igapäevased. Nägin kui vaheldusrikas on maailmas loodus. Minu jaoks polnud nii oluline loomade nägemine kuivõrd nende nägemine vabas looduses. Loomaaias puurides olevaid närvilisi ja tokerjaid loomi olen ma ka enne näinud karjade kaupa, kuid oma loomulikus elukeskkonnas liikuvaid ja toituvaid loomi on hoopis teine asi jälgida. Kui nad, jah, liiga lähedal pole nagu see karu Californias või tiiger Himaalajas.
 
Suur Kanjon
 Mis mind eriti mõtlema pani on see, kui suur ja võimas on loodus võrraldes inimesega ehk vastupidi - kui väike on inimene võrreldes loodusega. Vaadake seda fotot allpool. Puu, mis on kasvanud sadu aastaid, üle elanud torme ja tulekahjusid ning väike mina selle kõrval. Või võtame Suure Kanjoni (vasakul), kus on paljandid 2 miljoni aasta tagustest aegadest. Himaalaja mägede suurusest ja auväärsusest ma üldse ei räägigi. Just nendes kohtades muutub inimese suur ego pisut väiksemaks ja ta saab aru, et mitte tema pole looduse valitseja, vaid loodus on olnud inimesele armuline. Looduse tundmaõppimine ja austamine on võimaldanud inimese sellise arengu, kuid viimasetel aastasadadel on inimesel kadunud austus looduse vastu ning oma tehnika võidukäiguga on inimloomus loodusest kaugenenud. Kas see on jätkusuutlik? Kui kaua selline olukord saab veel kesta?
Lilliput hiiglaste maal.
 
Reis näitas mulle veelkord kui suur väärtus on Eestimaa loodus. Sellist mitmekesisust ja rohelust tasub hoida. Võibolla tõesti väärib mõtlemist idee moodustada Eestist (va Virumaa kaevandused ja Tallinn) üks suur rahvuspark? Sellel mõttel on jumet, sest ringi liikudes nägin tohutut hulka inimesi, kes nautisid puutumata looduse ilu. Need inimesed võiks Eestimaale tulla ning rabades ja metsades ringi matkata.

 

 

 

Lõpetuseks

 
Sellega loen oma reisi lõppenuks vaatamata sellele, et alles lendan kodu poole. Kodused toimetused, erakonnakaaslase pulm ja keerulised tööülesanded ootavad. Midagi minus on jälle muutunud - mis täpselt, seda näitavad järgmised aastad.
 

 

 Tänan sünnipäevareisi eest oma kallist abikaasat ja lapsi, kes andsid mulle selle võimaluse

Tänan ka töökaaslasi, kes võtsid enda kanda tööülesanded ning erakonnakaaslasi, kes lahendasid minu äraolekul poliitilised küsimused

Tänan teid, kes te minu blogi lugesite. Täiesti uskumatu, kuid vaatamisi kogunes tänaseks üle 8500. Filme minu reisist saate vaadata minu kodulehelt www.kallepilt.ee. Blogi jätan avatuks, saate teistelegi soovitada.

 

NB! Kui soovite teiegi endale teha unustamatut sünnipäevakinki, siis ... minge reisile !

 
 
 
 
 
 

teisipäev, 12. juuli 2016

Kokkuvõte Nepaalist



* Nepaali inimesed tunduvad sirgeseljaliste ja uhketena. Kokkulepped, kui need saavutatakse, peavad vett.

* Valuutavahetus on riigi range kontrolli all ja sellepärast erinevad ostu ja müügikursid väga vähe. Raha saab vahetada ükskõik millises punktis enam-vähem sama kursiga.

TUK-TUK
* Teed ja tänavad on kehvas seisus. Ainult Kathmandu peatänavad on suuremad ja mitme sõidureaga, kuid pealinnast välja sõites teede olukord kukub trastiliselt. Teedel on palju rollereid, traktoreid ja kolmerattalisi TUK-TUK-e, mis ka edasi liiguvad. Samuti võib väljaspool linna teedel kohata kariloomi, eriti kitsi.

* Hinnad on suhteliselt madalad. Söök ja majutus eritit odavad. Sain ühe öö wc ja dushiga omaette toas magatud 4,5 euro eest. Söömine oli alati alla kümne euro. Turukaupade hind on ka madal - pärast korralikku kauplemist.
 
* Üks huvitav tähelepanek Nepaali liiklusest. Kui auto läheneb ülekäigurahale, kus on inimesi kas teed ületamas või plaanimas teed ületada, siis autojuht annab signaali, teatamaks, et ta ei kavatse neid üle lasta. Kui autojuht signaali ei anna, siis võivad jalakäijad tee ületada.

* Müüakse mõnusaid kitse ja jakivillast tooteid, mis on imepehmed ja soojad. Kahjuks ei kannata need masinapesu. Osta ikka tasub ... pärast kõva kauplemist. Vähemalt poole hinnast peaks alla kauplema.
 
* Mägedes matkates tuleb arvestada, et seal elab igasuguseid elukaid. Alates pisikaanidest kuni tiigriteni. Ilma saatjata metsa minna ei maksa. Hea hooaeg on september-november ja märts-mai. Siis pole nii palju pilvi ja ilm pole vihmane.

* Majavammi ma metsas ei leidnud, sest tegemist oli põhiiselt lehtmetsaga, kuid majavamm armastab okaspuud. Need aga kasvavad teisel pool mäeahelikku Tiibetis. Kunagi peaks ikka sinna minema.

* Maavärina tagajärgede likvideerimine kestab. Igal pool käib ehitustegevus. Kuid ikka on näha palju purunenud hooneid, seda eriti väljaspool linna.

* Majandustase on madal. Põhilised majandusharud turism ja põllumajandus. Esineb organiseeritud kuritegevust (maffia), prostitutsiooni ja uimastikaubandust. Samas on neil nn perekonnamajandus, kus ettevõtmises osaleb terve perekond (perekonnad) alates meestest kuni väikeste lasteni. Kõik aitavad kaasa.
 
 
 

Himaalaja matk

 
 
Nepaali maavärina jäljed
Minu tubli giid Himaalaja matkal
Alustasime 900 m kõrguselt Kathmandu oru servast. Tervis polnud veel eriti hea ja tõus tundus ränkraske. Nagu ikka oli alguses palju rahvast, sest oli laupäevane päev ja ka kohalikud inimesed läksid mägedesse matkama. Koos inimestega matkasid ka mõned ahvid, kellest üks oli eritit ülbe. Kui me olime esimesed paar-kolmsada meetrit tõusu ära teinud ja hingeldasime, siis tema jõllitas meid ja irvitas (video). Kuid meie ei lasknud end sellest häirida ja ronisime edasi.
 
Mida kõrgemale jõudsime, seda rohkem nägime paari aasta taguse maavärina jälgi. All orus olid hooned juba remonditud, kuid mägedesse polnud veel jõutud. Minu saatja rääkis sellest päris pikalt. Kohutav katastroof, mille tagajärgi likvideeritakse veel aastaid. Ka tema külas oli hukkunud 27 inimest, kuid õnneks oli tema pere terve. Ta rääkis oma muljetest, kui ta koju sõitis - telefonid ei töötanud, mingit infot polnud ja ta ei teadnud mis teda seal ootab. Suur oli tema rõõm näha kõiki tervetena.
Terrassid mäenõlvadel
Ta rääkis ka Nepaali majandusest, kus esikohal on turism ja põllumajandus. Mäenõlvadele rajatud terrassidel kasvatavad inimesed riisi, maisi ja teisi põllumajandussaadusi. Vaatamata rasketele oludele on nad seal hakkama saanud ja enamus mäenõlvu on ära kasutatud. Kotte veetakse alla ja üle nii seljas (video), rolleriga kui ka härgadega.Autosid on vähe ja needki kehvad. Rääkis ka Nepaali sõduritest NATO vägedes, kellest peetakse seal eriti lugu, sest need sõdurid ei tagane kunagi - nad kas hukkuvad või lähevad edasi. Ta rääkis seda uhkusega. Kui ma pärast mõtlesin kohalike inimeste peale, siis tõesti - nad on uhked ja väärikad. Juba sellised 7-8 aastased poisid suhtlesid minuga väga tõsiselt ja mehiselt.
 
Pilvedes mäed
Üsna pea jäid külad selja taha ning jõudsime tõsisesse dzunglisse, kus olid vaid üksikud teerajad ning kus tee rajamiseks kasutas minu abiline juba malakat, millega ta rajalt taimi ja ämblikuvõrke eemaldas. Rada oli kinni kasvanud, sest hetkel polnud mägedes hooaeg - liiga kuum ja vihmane. Enamasti matkatakse Himaalajas september-november ja märts-mai, ülejäänud perioodid pole nii turistiderohked. Tõsi - ka minu vaateid varjutasid enamasti pilvemassiivid ja ega fotodestki paljudest tulnud midagi välja. Üsna pea (aga väga raske vaevaga) jõudsime kahe tuhande meetri peale ja edasi kõndisime pilvedes sõna otseses mõttes. Meid ümbritses paks udu igast küljest. Puudelt tilkus veel vett lisaks ja kuna olime ka väga higised, siis oli selline läbivettinud tunne.
 
Tiigri jalajälg
Äkitselt minu saatja peatus ja näitas mulle ühte jalajälge. Selle äärtest kukkusid liivaterad veel süvendisse - see tähendas, et jälg oli väga värske. Ta ütles, et see on tiigri jalajälg. Panin mobiiltelefoni kõrvale ja pildistasin. Edasi muutus minu saatja väga ettevaatlikuks, piilus paremale ja vasakule ja hakkas oma joogipudelit vastu põlve taguma. Umbes saja meetri pärast kadusid jäljed metsa. Veel tükk aega pärast juhtumit oli minu saatja pisut närvis ja ega minulgi taga kõndijana eriti kindel tunne polnud - ikka tundus, et keegi vaatab mind selja tagant. Kuid rühkisime udus edasi (video). Peagi ilmnes veel ka teine probleem dzunglis - nimelt puuokstelt kukutas end meie riietele ja proovis sealt meie nahani jõuda suur hulk väikseid kaane. Mõned neist isegi jõudsid meie ihuni ja me pidime aeg - ajalt kinni pidama ja oma riideid kaanidest puhastama (video). Need kaanid olid ühed jälgid olevused ja neid ihu küljest lahti kakkuda ebameeldiv tegevus.
 
Meie öömaja Chisapani külakeses
Lisaks eelmistele ebameeldivatele teemadele hakkas müristama ning peatselt oli oodata äiksesevihma. Kuid erinevalt Suure Kanjoni rajale jõudsime seekord kenasti kaitsva Chisapani külakeseni, kus meil oli planeeritud ka ööbimine. Olime tõusnud sellel päeval 900-lt 2430-le´metrile merepinnast ja siis laskunud tagasi 2200 peale. Kokku läbisime 12,5 km, kuid need olid väga rasked, sest enamus teest oli järsk tõus. Uni pärast dushi all käimist tuli hea. Pesin ära ka pluusi ja riputasin kuivama. Hommikul ärgates aga leidsin pluusi sama märja kui õhtul, sest kui oled pidevalt pilvedes, kus õhuniiskus on 100% lähedal, siis pole lootustki midagi kuivatada. Hommikuks sõin kosutava juurviljasupi, tõmbasin oma märja pluusi selga ja asusime teele Nagarkoti poole, kuhu oli 17 kilomeetrit ehk päevatee. Kuna teekond kulges rahulikult ja meeldivalt, siis sellest pikemalt kirjutama ei hakka. Ehk ainult seda, et Nagarkot on 1900 m kõrgusel ehk allapoole me suurt ei laskunud, kuid eelmise päeva ränka tõusu ka seekord polnud. Tegin aeg-ajalt mägedest ka maalilisi videoid (video 1, video 2).
Vaade hotelliaknast
 
Nagarkotis ööbisin hotellis Himalayan Heart, kust aknast avanes imekaunis vaade mägedele. Mõnus oli voodis lesida ja aknast välja vaadata. Kahjuks ei näinud ma pilvede pärast päris lumiseid mäetippe. Ilusa ilmaga olla siit isegi Annapurna ja Mount Everest näha. Kuid mina seekord ei näinud. Järgmise päeva puhkasin ja korjasin mägedest koju suveniire. Kahjuks hakkas minu kõht jälle protestima kohaliku toidu vastu  ja sellepärast olin enamasti paikne. Paegi tuli auto mulle järgi ja sõitsime tagasi Kathmandusse, kus hakkan asju kokku panema - minu reis hakkab lõppema. Ülehomme sõidan koju. Enne aga proovin veel teile kirjutada Nepaalist kokkuvõtte.
 



 
 
 
 
 
 

reede, 8. juuli 2016

Nepaal - Kathmandu

 
 
Kõige suurem üllatus siia jõudes oli ajaerinevus. Nimelt pole Nepaali aeg mitte tunnilise erinevusega teistest ajavöönditest, isegi mitte pooletunnilise erinevusega, vaid hoopis 15 minutilise erinevusega. Ehk kui Eestis on praegu kell 6.25, siis Nepaalis 9.10. Pole sellist asja veel oma reisimiste jooksul näinud, et ajavöönd pole tunni ega pooletunniste tsüklitega.
 
Prussakas hotelli põrandal
Järgmiseks üllatuseks oli prussakas (video), keda ma hotelli põrandal nägin. Kui ma mõtlesin enne reisi, et sellised prussakad on Madagaskaril, siis nääd selgus, et hoopis Nepaalis. Panin mobiiltelefoni kõrvale, et tema suurist õigesti näidata. Õhtul vaatan toa korralikult üle, et mitte öösel halva üllatuse osaliseks saada. Muide, neid polnud mitte üks - hiljem märkasin veel ühte. Mõelge, kui selline ronib öösel su ihul ... ööök. Samas on vaated hotelli katuselt fantastilised. Täna on mäed pilvedes, kuid mõned tipud ikka paistavad välja.
Pilvedes mäed

Inimesed on Nepaalis sõbralikud ja abivalmid. Täna pidasin oma kaks tundi ühe härrasmehega läbirääkimisi järgmine neljapäeva sõitude osas ja vaatamata tulistele vaidlustele jõudsime sõbralikule kokkuleppele. Homme hommikul sõidan mägedesse ja olen sealt tagasi alles päev enne väljasõitu. Kindlasti on ka seal kohati internet olemas, kuid ei usu, et mul jääb väga aega internetis istuda.
 Kahjuks ei täitu minu unistus minna 5000 m peale, kuid tundub, et uue kõrguse rekordi ma Himaalajas siiski püstitan. Kuid ehk see polegi esmärk, pigem tahaks mägedes ronida ja ilusaid vaateid nautida. Minuga tuleb seekord kaasa ka "giid", sest üksinda on sellistes mägedes liiga ohtlik ronida. Loodan, et ta pole liiga pealetükkiv oma marsuudivalikutega. Vähemalt on nüüd inimene, kes fotosid teeb kus ka mina peal olen.

Kathmandu linnapilt on sellele piirkonnale omane - kitsad rahvarohked tänavad ja tihe liiklus. Kauplejaid on palju ja eks pakkumine on aktiivne, kuid mitte ebameeldiv. Enamus müüjatest oskab inglise keelt ja suhtlus (loe kauplemine) laabus. Ostsin endale ühe maali Hinaalajast. Mälestuseks.

Ka tervis on nüüd juba pisut parem. Mitte korras, kuid vähemalt ei vaeva enam nii kõvasti ja mingi toit jäi juba sisse ka. Õhtul söön veel kõvasti riisi ja mune, et homme jõuaks mägedes matkata. Kindlasti pean joogivaru ka veel täiendama ja sobilikud jalanõud valmis panema. Seda homset päeva olen kaua oodanud, eks näis - ootused on kõrged.

Ah jaa ... unustasin alguses kirjutada, et Nepaali viisa maksab piiripunktis 25 USD (kuni 15 päeva) ja selle saab kiiresti kätte. Matkamise jaoks on vaja eriluba, milleks on vaja kahte fotot ja mingi hulk raha. Kuna ostsin neljapäevase matkamise paketina, siis ei tea täpselt, kui palju see luba eraldi maksab.

Ja Nepaalis on ka vahelduvvool - kord on elekter ja siis jälle pole. Täna läks vool ära juba neljandat korda. Kuid tundub, et nad on sellega arvestanud - hoteelil on oma diiselgeneraator.
Täiendan veel seda elektri juttu. Õhtuks on vool ära käinud juba śeitse korda. Õnneks töötab arvuti aku pealt ja kui vool tagasi tuleb, saan blogipostituse ära teha. Küsisin kohalike käest ka, et kas see ongi Kathmandus nii, et vool on kogu aeg ära ja sain vastuseks, et on küll. Neil on tõsised probleemid elektritarnega.  Läksin siis tänavale olukorda uurima - tänav siiski päris pime pole, paljudel on generaatorid. Vähemalt siin, kesklinnas, on neid iga sajakonna meetri tagant. Huvitav oli aga see, et kohe kui õhtul tänavale läksin, pakuti mulle bumm-bumm girle ja marihuaanat. On alles linn, elektrit pole aga elu möllab. Pidasin siiski targemaks pimedasse hotelli naasta ja läpakaekraani valgusega dušši all käia.
 

Kokkuvõte Balist

 
Minu lennureis Balilt Nepaali oli kohutav. Kuna tervis polnud hea, siis käisin ka lennukis korduvalt tualetis. Lisaks valutasid kõik lihased ja tunne oli nagu oleks peksa saanud. Kuid nüüd olen hotell Nepalayas ja plaanin manustada hulgaliselt riisi, et oma seedimist korda saada.
 
Lõpetuseks Balist mõned tähelepanekud.
 
* Bali on sobiv koht nendele ränduritele, kes soovivad hästi organiseeritud puhkust kena loodusega kohas. Kohalikud on läbi mõelnud kõikvõimalikud teenused, mida veel ühele turistile pakkuda saab ja need monopoliseerinud. Ärge proovigegi nende plaane muuta, saate tugeva vastuseisu osaliseks.
 
* Ei tasu süüa tundmatuid toite liiga hoogsalt, pärast võib olla tõsiseid probleeme seedimisega. Lisaks on Balil igasugu pisikuid ja baktereid suurel hulgal, kuna puhtusega on seal tõsiseid probleeme. Prügi vedeleb iga nurga peal.
 
* Meelde jäi tohutu hulk rollereid. Kahju, et mulle rolleriga sõita ei meeldi, muidu oleks ka rentinud. Kuid kui kellelegi meeldib, siis Balil rntige kindlasti roller - liigute kiiresti edasi ja säästate hulgaliselt raha. Samas saate ehk nii pisut rohkem ka iseseisvust.
 
* Raha on kõige kasulikum võtta pangaautomaadist, sest isegi kui arvestada teenustasusid on kurss ikka parem kui kohalike vahetajate juures. Kaardimaksed on paljudes kohtades, kuid sageli küsitakse kaardimakse eest lisatasu.
 
* Kohvikutes lisandub menüü hindadele teenustasu ja maksud summas kokku kuni 30%. Sellega tuleb arvestada.
 
* Surfajatele on Bali hea koht - lained on võimsad, kuid ookeanivesi ei pruugi kõige puhtam olla. Enamus reovett jookseb otse ookeani. Kanalisatsioonirennid, mis mööda linna kõnniteede all kulgevad, haisevad tugevasti.
 
* Bali inimesed on väga usklikud. Nende usku tuleb austada.
 
* Bali linnad pole mõeldud jalakäiatele. Kõnniteedes on suured augud, kust ettevaatamatu inimene võib otse kanalisatsioonirenni potsatada. Kõiiniteed vahel kaovad üldse ära ja siis jälle ilmuvad välja. Mul õnnestus linnas kõndida ära kaheksa kilomeetrit nii, et ma ei kohanud ühtegi jalakäiat. Ka kohalikud rääkisid, et Bali inimesed istuvad rollerile ka siis, kui minna on 100 m.
 


Selliseid rollerite ja tsiklite tanklaid oli iga 100 m järel. Absolut Vodka pudelites on kütus


Mulle Bali ei meeldinud. Liiga asustatud ja organiseeritud saar.









 

neljapäev, 7. juuli 2016

Paradiisipäev ja põrgulik öö

 
 
Aeg on jälle see, millest ma täna alustan. Nimelt selgus, et minu reis on ühe päeva võrra lühem. Kui ma startisin Los Angelesest Hongkongi poole 01.juuli õhtul, siis kohale jõudsin 03.juuli hommikul ehk 02.juuli lihtsalt kadus vahelt ära. Vaikses Ookeanis on ajaööndite alguskoht. Kui sellest üle sõita ühtepidi, siis kaob päev ja kui teistpidi, siis saate ühe päeva juurde. Selline sissejuhatus.
 
Kuid eilsest päevas. Oli tõsiselt tore päev. Hommikusöögilauas ütles hotelliomanik, et täna on festival Denpasaris ja kuna mul kalalemineku plaanid polnud õnnestunud, siis läksingi festivalile. Iseenesest polnud see festival suur, kuid täitsa tasemel. Oli mitu kontserti ja huvitavad esinemised. Kahju, et videoid ei saa jälle üles laadida. Nautisin kontserti pool päeva ja sain ka ise jala soojaks, sest nagu viimasel ajal kombeks võetakse ka publik tantsima. Minu tantsimist filmis üks kohalik, kellele ma andsin oma meiliaadressi, ehk saadab mullegi oma video. Ma vihtusin seal nii tantsu, et pärast tulid mitmed kohalikud isegi juurde ja näitasid, et ma tantsin hästi. Sain paari kohalikuga pikemalt räägitud ka, sest nende inglise keel oli aruaasaadav. Hästi palju tehakse muusikat Indoneesias kelladega ehk sellised metall-liistud, mida siis toksitakse. Nad teevad seda väga meisterlikult ja kiiresti.
 
Festivali kontserdite vaheajal ma einestasin sealsamas - sõin ayam´i ehk kana. Kana ja munad on seal üldse väga levinud toiduaine ja seda serveeritakse koos riisiga erinevatel viisidel. Iseenesest väga maitsev polnud, kuid kõlbas ära süüa. Eks ma seal kontserdite vahepeal proovisin igasugu toitu.
 
Ayam riisiga
Kui kontserditel tuli pikem vaheaeg, siis sõitsin jälle Kuta linna, kus oli selline toidu ja kaubanduse tänav ja proovisin muuhulgas ära ka kohaliku piima. Maitses päris hästi, kuid nagu lõunamaades ikka, oli töötlusmeetod kuidagi teistsugune ja sellest tulenevalt ka maitse. Samas oli Indoneesia piim parem Brasiilia, Madagaskari ja Svaasimaa omast.
 
Kuna seal pakuti aktiivselt ka massaazi, siis otsustasin ka selle ära proovida. Kauplesin tunni ülekehalist massaazi 60000 IDR eest ehk umbes 4 eurot. Hind oli tõesti madal, kuid kvaliteet ka polnud parem. Sain peaaegu tunni laua peal puhata ja lasta ennast sisse õlitada. Lihased küll sellest paremaks ei läinud. Samas üritas ta kogu aeg mulle igasuguseid lisateenuseid müüa. Ikka patsutas mulle pepule ja küsis, kas ma soovin sealt erimassaazi. Kuid mina jäin omale kindlaks ja ei soovinud midagi muud. Tore kogemus ikkagi.
 
Kuna eile oli minu viimane õhtu Balil, siis istusin pikalt ka kohalikus kohvikus ja nautisin jälle erinevaid roogasid. Jäin tagasiminekuga nii hilja peale, et täisa pime oli kohe. Muud polnud häda aga eiteakust ilmus välja hordide viisi hulkuvaid koeri, kes küll õnneks minust väga välja ei teinud. Jõudsin tagasi ja keerasin magama. Siis aga algasid õudused.
 
Kõigepealt oli hotelli tulnud kari Austraalia noori, kes lärmasid kohe hirmsasti. Sain ikka kuidagi magama jäädud, kuid siis nägin kohutavaid unenägusid sellest, et mul oli viisal mingi tõkend peal ja ma ei saanud edasi reisida. Kusjuures see oli nagu seriaal, nägin seda mitmes jaos. Ning finaaliks lõi põhja alt ära. Hakkasin käima vetsus oma paarkümmned korda. Vahepeal jõin vett ja siis jälle. Nagu kohalikud vulkaanid oleks aktiviseerunud. Kuid see pole veel kõik - ilmus eiteakust ka sääsk, kes pinises mul ümber nina ja tahtis minuga maiustada. Ei teagi, mis tast sai, kas sai minu vehkimisest surma või läks täis kõhuga munele. Tagatipuks hakkas kondinsioneer äkitse aktiivselt tööle (enne surises niisama) ja tuba muutus külmaks. Ohh. Oli alles öö. Nüüd on hommik ja pisut parem, kuid süüa küll ei julge, sest pean peatselt lennukile minema. Siit moraal - ära mine liiale erinevate toitude maitsmisega. Ega ma täpselt ei tegi, mis sellise kõhu olukorra põhjustas.  Siia lõppu sobib selline kapuluse foto.


Eks homme kirjutan Balist kokkuvõtte ka. Muide - täna hmmikul üllatas mind veel bloger, näidates, et kõik teie 5100 külastust on kadunud ja ma ei saanud ka uut lehe avada. Õnneks sain siiski eilse päeva ära salvestatud.
 
 
 
 
 

 

teisipäev, 5. juuli 2016

Mägedest ja muust - Bali



Üks Bali vulkaanilistest mägedest
Nüüd on mul siis Balil ka oma autojuht koos autoga nagu Madagaskarilgi. Siin on liiklus natuke lihtsam, kuid kuna GPS siiski väga hästi ei taha töötada, siis mõtlesin, et nii on parem. Autojuhil on viis tütart ja kui ta kuulis, et mul on kolm poega, siis oli ta nii kade, et pärast mitu korda pomises - kolm poega ... kolm poega. Nimelt on neil pojad väga suure au sees, sest nagu ta seletas on pojad bilansis aktiva poolel ja tütred passiva poolel ehk pojad on tulu ja tütred kulu.
 
 Eile käisin kohalikke vulkaane vaatamas. Kahjuks selgus, et ilma giidita mind sinna radadele ei lasta ning giidid teevad matku ainult varahommikutel. Seega päris mäe otsa ma ronida ei saanudki, kuid käisin autoga ära 1450 m peal. Pisut kaugemalt nägin neid kauneid vaateid küll. Olid kenad, kuid miskit jäi puudus - eks ikka see ülesronimise elamus. Samas kui ma mäge vaatsin, siis selle jalamil oli kõik must st tulekahjus põlenud. Sellises kohas pole küll hea matkata (viinamarjad on hapud). Siiski oli pettumus, et üles ei saanud. Minu autojuht viis mind siis ühte teise kohta, kus ma sain vähemalt pisut üksi ilma turistideta loodust vaadata ja pisut jalutada. Seal sain ka aru, et ilma teeradadeta kohas Balil matkata on praktiliselt võimatu. Igal pool on tihe mets. Teerajad on aga ainult asustatud kohtades. Kui ma natuke autojuhilt uurisin seda matkamise asja, siis sain aru, et see on nagu omamoodi organiseeritud "maffia" ehk kogu turism on Balil allutatud mingi "organisatsiooni" nõuetele, kus kehtivad oma reeglid. Ilma selle "organisatsiooni" reegleid järgimata võib sattuda ebameeldivustesse. Hmm... kahju iseenesest, et sellise kena saare loodus on "hõivatud".
Riisipõllud Balil
 
Küps riisipõld
Siiski sain mingi ülevaate ülejäänud saare elust-olust. Sõitsime mööda käänulisi külavaheteid ja põlluääri pidi terve päeva ringi. Nagu ikka selle piirkonna riikides, on ka Indoneesias põhiliseks põllumajanduse haruks riisikasvatus. Neil pidi olema riisi päris palju erinevaid sorte - valge, pruun, punane ja roheline. Mina olen näinud ainult valget ja pruuni. Imelik oleks süüa punast riisi. Muudest majandusharudest on loomulikult turism esikohal. Eelmisest lõigust saite juba aru, et selles valdkonnas on Bali kohalikud "kõvad tegijad".
Paremalt alates Bali mandariin, mangostan ja apelsin
 
mangostan seest
Balil oli tõesti palju kohalikke puuvilju, mida ma polnud varem näinudki. Esimene neist oli mangostan. See oli selline redise suurune (ja natuke ka sarnane) puuvili, mille paksust koorest tehtavat ravimeid. Sees on aga äärmiselt vitamiini- ja magneesiumirohke küüslauku meenutava välimusega pehme sisu. Mõnel oli sees ka selline suur kivi (seeme), kuid mitte kõigil. Maitses see vili nagu ... mitte midagi varem proovitut. Tõesti, see maitse oli selline, mida ei oska kirjeldada. Pole magus ega hapu. Pole terav ega mahe, kuid oli hea. Sõin ühe ropsuga kõik ära. Kahju, et ei saa teile proovida tuua, sest nagu ma aru sain, need puuviljad ei säili eriti kaua. Hind oli ka neil võrreldes teistega kõrgem - tervelt 40000 IDR kilo (ca 3 eurot). Kindlasti tasub proovida, kui sellesse kanti juhtute. 
 
Teine huvitav puuvili oli kohalik apelsin (jeruk), mis oli väidetavalt maailma suurim apelsin. Suur oli see tõesti. Maitse polnud aga apelsini moodigi. Maitses nagu apelsini ja greipfruuti ristsugutis ehk mitte nii mahlane ja magus nagu apelsin ja pisut mõrkjas nagu greip. Söödav, kuid mitte eriti maitsev. Siiski võib ka seda proovida, sest kõhule see halvasti ei mõjunud. Kolmas proovitud puuvili oli kohalik mandariin, mis maitses nagu mandariin - täiesti ebahuvitav. Proovimata jäi kahjuks vili nimega salak, mida hetkel polnud saada, sest hooaega polnud. Ning kuna ma kohvi ei joo, siis ei proovinud ma ka luwak kohvi. See kohvilugu väärib eriti rääkimist. Nimelt on Indoneesias loom
Luwak (foto http://content.time.com/time/photogallery)
nimega luwak, kellele meeldib süüa kohviube. See loom olla selline gurmaan, kes sööb ainult kõige paremaid kohviube. Samas oad ei seedi tema seedetraktis lõpuni ja tulevad koos väljaheidetega välja. Inimesed aga korjavad need väljaheited kokku, puhastavad ja töötlevad ... ning niimoodi sünnivad luwak kohvioad, millest tehakse maailma kalleimat kohvi. Mul on isegi natuke hea meel, et ma kohvi ei joo ...
 
Kahjuks jääb tänane kalalkäik  ära, sest selgus, et minimaalne osalejate hulk on 2 inimest ja kui ma soovin minna üksi, siis pean maksma 200 USD, mida ei ole valmis ma kalalkäigu eest välja käima. Kuna hetkel on varahommik, siis vaatan päeva peale, kas ma saan kusagil ja kuidagi mingisse paati, et merele minna. Oleks huvitav, kuid kindlasti mitte hädavajalik. Lõpetuseks foto pisikesest märkamatust krabilisest rannaliival.
 
Väike krabiline värvilisel rannaliival. Kas leidsid ?
 
 
NB ! USA Lääneranniku film on valmis ja laeb juba viimased 40 tundi youtube´sse üles. "Tervelt" 82% on juba üles laadinud, seega ehk saab täna õhtul selle filmi ka filmide lehele panna.
 
 
 
 
 
 
 
 


 

Bali - Plaan B

 
Kui kõikides riikides, kus ma olin ja plaanin olla, oli mul selge plaan mida ma teha kavatsen, siis Bali jaoks plaani polnud. Mõtlesin, et kui kohale jõuan, siis pean plaani. Seega tekkis plaan B ehk plaan Bali. Selle kohaselt käin ühe päeva linna peal, teise saare peal ja kolmandal lähen merele kalale. Ülejäänud päevad aga lihtsalt puhkan. Kui edastada teile homseid uudiseid (meil siin on juba 05.juuli), siis linna peal sai käidud.
 
Usurituaal - korvikesed tänaval
Sarnaseid toole oli iga maja juures ja ka suuremad keset tänavat
Mis mulle seal silma hakkas? Kõigepealt loomulikult rollerite ja mootorataste tohutu hulk. Mitte keegi ei käinud jala. Mina olin ainus, kes tänava ääres kõndis, ülejäänud sõitsid või seisid. Loomulikult oli kesklinnas mere ääres ka jalgsi kõndijaid, kuid äärelinnas mitte ühtegi! Teine mis silma torkas oli religioon. Nimelt on Balil kaks põhilist usku - ajalooliselt hinduism ja hilisemalt arenenud islam. Kohalikud inimesed on äärmiselt usklikud. Kui ma hommikul tänaval kõndisin, siis oli praktiliselt iga maja juures pandud mõned korvid pühale toolile ja tossasid lõhnaküünlad.  Ka tänavatel oli väikseid korvikesi. Kes hindusismist rohkem teavad, siis need ehk oskavad öelda, mis on korvikeste tähendus.
 

"Bensiinijaam"

Kolmandaks torkas silma mustus. Nimelt pole linnas õiget kanalisatsiooni ja kogu solk voolab otse ojakestesse ja jõgedesse ning sealtkaudu merre. Kanalisatsioonirennid haisevad kõvasti ja sellepärast on kogu aeg ninas solgi hais.Isegi kesklinnas. Lisaks oli rämpsu ikka igas nurgas. Kõik mis polnud vajalik, visati lihtsalt välja. Selles osas ei jäänud head tunnet. Päris lahedad olid ka "bensiinijaamad" rolleritele ja tsiklitele. Bensiin oli pandud pudelisse, enamasti Absolut vodka pudelisse ja selliseid müügipunkte oli iga saja meetri järel.
 

Ookeani lained Bali rannas

Positiivse poole pealt on loomulikult ookeani rand ja loodus. äärmiselt vaheldusrikas ja kirev loodus. Kirev ka sõna otseses mõttes, sest kukkesid on Denpasaris palju ja need kirevad igal hommikul intensiivselt. Merelained on aga võimsad ja surfajaid palju. Tegin ka videoid, kuid kahjuks on siin interneti kiirus selline, et ei saa neid jälle üles laadida. Hea kui fotodki üles saan. Ookeanis käisin ujumas või kui täpsemalt, siis lainetes liuglemas. Nimelt on lainete jõud seal selline, et kannab sind iseenesest edasi. Ja ve.si oli soe. Ainult mõeldes neile solgiojadele, mis ookeani voolavad, siis pikalt vees olla ei tahtnud. Ja juhtuski nii, et pärast oli jalgadel päris kõva lööve peal.

Käisin ka kohvikus lõunatamas ja kui Ühendriikides lisati mulle üllatuslikult hinnakirja hindadele maksud, siis siin lisati teenindustasu ja maksud ehk hind oli ca 30% suurem kui hinnakirjas. Kuna summad olid väikesed, kõigest 99000 IDR (indoneesia ruupia), siis ei hakanud isegi küsima. Hinnad on siin tõesti väga soodsad, kuid kauba väärtus on ka madal. Inimesed elavad vaeselt ja tagasihoidlikult. Üllatav on, et sellise elatustaseme juures panustatakse palju usku - ehitatakse oma aeda pühamuid ja annetatakse regulaarselt. Ju siis usk aitab inimestel eluga toime tulla.
 
Täna lähen aga vulkaane ja saare muid kauneid kohti vaatama. Eilne jalutuskäik oli soojendus mägironimisele ja loodan, et täna tuleb ilus päev.
 



reede, 1. juuli 2016

Kokkuvõtteks USA Läänerannikust

Kuna paljud teist on Ühendriikides käinud, siis ei hakka pikalt pajatama ja soovitama. Mõned väiksesed kokkuvõtted ja nõuanded siiski.

* Soovitan soojalt külastada Sequoia rahvusparki ja külastuseks varuda vähemalt päev. Pigem juba nädal. Seal on matkarajad nii maalilises looduses, et võtab kohe hingetuks. Kohe kõrval on veel teinegi rahvuspark - Kings Canyon National Park, seega tegemist jagub. Kuid metsas liikuge mitmekesi, seal on palju karusid.
 
* Ei suuda kuidagi harjuda sellega, et Ühendriikides on hinnad ilma maksudeta. Valid näiteks poes endale kauba, rehkendad peas hinnad kokku ja kassa juures küsitakse sinult rohkem. Kui hakkad uurima, siis räägitakse maksudest selles osariigis ja sellest, et kõik peavad makse maksma. Selliseid juhtumeid oli hotellides, toidukohtades, kauplustes ... ja kunagi ei saanud aru, millal on hind maksudega ja millal mitte.

* Piim on Ühendriikides väga joodav ja soovitan kõigile osta poest külma piima. Tõsi, rasvaprotsent on kõikjal madal.
 
* Autoteed on heas korras ja mitmerealised. Auto rentimine on väga kasulik, sest ka kütuse hind on madal - hetkel 2,79 USD/gallon ehk 0,73 USD/liiter. Tasulisi teid on vähe ja liikumiskiirus autoga hea. Liiklus on väga kiire, kuid sõbralik ja ohutu.
 
* Vahemaad Ühendriikides on pikad. Vahel võib savannis sõita üle viiekümne kilomeetri ilma asustusi nägemata. Samas aga on viljakad orud mägede vahel, kus paiknevad linnad. Los Angelesest Suure Konjonini on üle 700 kilomeetri, kuid kuna teed on head, siis pole mingit probleemi see ühe päevaga läbida.
 
* Inimesed on justkui sõbralikud, kuid samas on see "tehtud naeratus" ikka müügi eesmärgil. Mulle isiklikult ameeriklased ei meeldi. Nagu vene keeleski on ka neil roppe parasiitsõnu ikka palju. Lisaks mulle tundub, et keskmine ameeriklane ei hooli eriti millestki - ainult hetkemõnu läheb talle korda. Võibolla ma eksin.
 
* Ühendriikide majandus keskosa (rannikust eemal) väikelinnades ei ole kiita. Kasutamata äripindu on mõnes kohas suisa üle poole pindadest. Kaubandus on keskendunud meelelahutus ja toitlustusele. Hooned väikelinnades halvasti hooldatud ja palju on tühja elamispinda.
 
* Las Vegasesse võib sõita ainult korraks, et näha seda melu. Kuid kui rahakott pole just puuga seljas, siis pole seal midagi huvitavat. Mina nimetaks seda rikaste lõbutsemise linnaks. Need vaesed, kes lähevad sinna rikkaks saama, tulevad veel vaestemana tagasi.
 
* Suur Kanjon on kena koht väga kauniste vaadetega. Eriti soovitan sinna minna geoloogidel, sest paljandid kanjonis on muljetavaldavad. Kindlasti tasub varuda aega all kanjoni põhjas ära käimiseks, sest vaated ülevalt pole pooltki võrreldavad vaadetega all. Arvestama peab, et rada alla on umbes 7,4 km pikk ja üles tagasi tuleb sama palju vastu mäge tulla. Varuge kaasa vett ja toitu, et sellele katsumusele vastu pidada.
 
* Õnneks pole ühendriikides keeleprobleeme. Kui nad hakkavad liiga kiiresti oma ameerikalikku inglise keelt rääkima, siis tasub lihtsalt paluda aeglasemalt rääkida ja saab jälle aru. 
 
* GPS´i kaardid olid väga täpsed. Kõikidesse kohtadesse leidis kiiresti tee. Eriti hea oli kiiruseületamise teated, sest lubatud kiirused muutusid seal pidevalt.
 
* Internet on igas normaalses kohas ja hea kiirusega. Mul õnnestus ainult üks halva leviga hotell leida. Kaardimaksed on ka igal pool võimalikud, kuid väike sularahakogus ei tee paha.


Edasi sõidan Indoneesiasse ja täpsemalt Bali saarele. Te ju olete vadanud filmi "Söö. Palveta. Armasta" ... vot samale Bali saarele ma lähengi. Ehk leian minagi endas midagi, mis vajab muutmist? Kindlasti. Kuid vana targa mehe juurde ei plaani minna.