neljapäev, 30. juuni 2016

See oli tõesti Suur Kanjon

 
 

Täna läksin Suurde kanjonisse välja ettevalmistatult - kohale jõudsin 7.20, kui rahvast veel palju polnud ja oli hea jahe, kaasas oli 1 gallon vett (ca 3,8 l) ning jalas sobivad jalanõud. Ilmateade lubas 28 kraadi kuid kohapealne termomeeter näitas kell kümme juba 32 kraadi. Kuumemaks suurt ei läinud.
Suur Kanjon
Kanjoni lõunaäär
 
Enne kanjonisse jõudist poseerisid mulle tee peal põdrad, kes nägid kangesti põhjapõtrade moodi välja (video) ja väikesed loomad, kelle nime ma ei oska hetkel öelda (video).

Vaade poolelt teelt kanjoni põhja
Alustasin ülevalt ja üsna pea sain aru, et Suur Kanjon ei kanna oma nime ilmaasjata. Hakkasin mööda äärt kõndima muudkui pildistasin ja filmisin. Üks vaade oli teisest kenam (video). Aga kuna päike paistis ja kanjonis oli selline kuumavine, siis esimesed fotod ei tulnud kuigi head. Niimoodi kõndisin mööda kanjoni äärt üle nelja kilomeetri ja rada läks veel kakskümmend kilomeetrit edasi. Äärel kohtasin ühte tarka ronka, kes minuga tõtt tahtis vaadata (video). Kuid minul oli kindel plaan minna hoopis alla matkama. Minu suureks üllatuseks ja rõõmuks selgus, et alla ei vii mitte köisraudtee, vaid tuleb ise oma kondimootoriga alla kõndida selle raja pikkuseks oli märgitud 4,6 miili ehk umbes 7,4 km. Rõõmsal meelel hakkasin alla kõndima ja ikka pildistasin ja filmisin (video). Vaated olid vapustavad. Kuid siis juhtus asi, mida ma ei oodanud - nimelt minu truu Sony videokaamera display ütles üles. Enam filmida ega pildistada ei saagi. Kuid õnneks on tänapäeva telefonid nii nutikad, et ka nendega saab nii filmida kui pildistada. Jätkan oma reisi jäädvustamist telefoniga, mis pole nii mugav, kuid ajab asja ära.
 
Vaade kanjonist
Colorado jõgi
Sinna üles pidin tagasi ronima ja pilved läksid tumedamaks
Keskpäevaks olin jõudnud alla ja seal ootas mind mitu rada - üks 1,5 miiline (2,4 km), mis viis kanjoni kõrgemat osa mööda ja 5,4 miiline, mis viis ühte oja äärt mööda. Valisin esimese, sest pidin ju pärast üles tagasi ka jõudma. Ja ma ei kahetse, ka sellel rajal olid väga ilusad vaated. Sain telefoniga mõned videod ka tehtud (video) ja (video). Kui vaatasin tagasi sinnapoole, kust tulin, siis märkasin kanjoni serva kohal imelikke pilvemoodustusi, mis paistsid kangesti vihmapilvede moodi välja (video). Lisaks kuulsin ka mürinat ja asi oli selge, läheneb äike. Nüüd polnud enam pikka pidu, tegin veel viimase selfi ja hakkasin tagasi kõndima, sest üles oli ju kümme kilomeetrit maad. Esimesed kolm kilomeetrit läksid ludinal, sest tegemist oli suhteliselt tasase maaga. Vett kulus küll palju, kuid edasi liikusin kiirelt. Kuid siis tuli tõus tagasi kanjoni servale ja see oli juba raskem. Vesi sai ka otsa ja pidin esimesest kraanist seda täitma (kraanid olid iga 3-4 km järel). Kui olin jõudnud servast 3 miili kaugusele (ca 4,8 km), siis algas äike. Esmalt tohutu tuulega, mis tegi edasiliikumise väga raskeks, sest liiv läks silma ja tuul oli vahel vastu vahel tagant (serpentiin). Jalad olid ka juba päris pehmed. Meelde tuli Hiina pühade mägede treppide viimane mägi, kus puhkasin iga paarisaja meetri järel - nii ka siin, edasiliikumine oli aeglane kuid järjepidev. Kui olin jõudnud umbes 1,5 miili kaugusele servast algas sadu. See polnud soe troopiline vihm, vaid äärmiselt külm ja väga intensiivne vihmavaling. Kui pool tundi tagasi mõtlesin ülekuumenemisele, siis nüüd tekkis alajahtumise tunne. Proovisin aeg-ajalt suuremate hoogude ajal põõsa alla varjuda, kuid ega see suurt ei aidanud. Õnneks pole äikesevihmad eriti pikaajalised ja üsna pea jäid vihmahood väiksemaks. Ka mudaojad, mis mägedes alla tulid, polnud nii suured ja tormilised, et liikumist segada (võibolla orus olid?). Aga külm oli ikka, sest riided olid märjad ja temperatuur jäi 61 Fahrenheiti peale ehk ca 16 kraadi (autos vaatasin) peale. Õnneks polnud palju maad enam üles jäänud ja peagi olin üleval ja läksin kohe bussi peale, et tagasi auto juurde sõita. Kananahk oli ihul kui autosse istusin. Õnneks oli mul seal varuks kuiv pluus ja loomulikult panin ka autos sooja puhuma. Peagi oli olukord stabiilne.

Selline umbes 15 sentimeetri pikkune sisalik poseeris mulle
 
Oleks nagu fotomontaaz aga pole

 
Vaade orust kanjoninõlvale
Hotelli jõudsin tagasi kell pool seitse õhtul ja olin väsinud, kuid õnnelik. Suur Kanjon oli suurem kui ma ootasin ja sain ka all ära käidud. Minu treeningutest Tijuca metsas ja Andides oli palju kasu, ainult siis tuli kõigepealt üles minna ja lõpus alla, siin oli aga vastupidi. Panen lõppu mõned kenad fotod kanjonist veel.
Oma lemmikute hulka aga Suurt Kanjonit ei lisa, sest minu jaoks oli ta pisut liiga kivine. Mulle meeldivad metsad rohkem.

Homme hakkan tagasi Los Angelese poole kulgema. See tähendab, et nüüd tuleb kirjutistesse pikem vahe - sõit autoga + lennukiga. Uhh kui pikk.
Äikesevihma pilved kanjoni kohal





kolmapäev, 29. juuni 2016

Pikk tee Las Vegasest Suure Kanjonini.



Hommikul panin matkajalanõud jalga ja varusin vett ning pool kaheksa hakkasin sõitma Suure Kanjoni poole. Arvestus oli, et umbes 12 jõuan sinna, sest sõita oli 450 km. Kuid sain ma sõidetud vaevalt 60 km kui mind suunati tagasi. Igal pool oli politsei ja lihtsalt paluti tagasi keerata. Keerasingi ja peatusin umbes 200 m kaugusel hotelli parklas ning hakkasin uurima, mis toimub. Kusagilt kuulsin, et ees on sild ja sellel on inimene, kes tahab alla hüpata. Küsisin, et kas sillast mõnda teed mööda ka läheb, siis kuulsin, et jah, 270 miilise ringiga. Hmm ... natuke liiga palju. Otsustasin oodata. Kui olin kaks tundi ära oodanud avastasin, et hotellil on tasuta internet ja uurisin natuke selle intsidendi kohta. Tuli välja, et hüppaja on naine, kellega politsei peab läbirääkimisi.  Ühus tiirutasid helikopterid, kohal olid ajakirjanikud ja tuhanded inimesed pidid oma plaane muutma, sest naine sillal tahtis oma elu lõpetada allahüppamisega. Miks ta tahtis alla hüpata, seda saame ehk hiljem teada. http://www.tucsonnewsnow.com/story/32325494/hoover-dam-bypass-bridge-closed-by-womans-threat-to-jump
 
 

Kuna internet võimaldas mul ka oma sõiduplaane üle vaadata, siis leidsin, et umbes 100 km allpool on ka sild, millest saab Colorado jõest üle ja ma ei teegi väga suurt ringi. Loomulikult hüppasin autole ja sõitsin uut teed mööda minema. Hiljem selgus, et sild avati pisut enne ühteteist, mina lahkusin 10.20 ehk oleks võinud veel hetke oodata ja poleks pidanud ringi tegema. Kuid tagantjärele tarkus. Sõitsin siis Bullhead sity´ni mööda väga ilusat maalilist teed. Ühendriikide läänerannik on ikka uskumatult vaheldusrikas ja ilus. Panen siia mõned roadtrackid (video 1, video 2, video 3) ja fotod. Fotodel kujutatud moodustised on mäed. Huvitav, kuidas said tekkida sellised mäed? Nagu oleks hiiglased vallatlenud ja kive räsanud... Ja videotes näete ka mägede vahel olevaid orgusid, mis on väga viljakad ja asustatud.



Lõpuks sain Colorado jõest üle ja kuna otsustasin Suurde Kanjonisse minna homme, siis polnud mul enam kiiret. Arvestades, et väljas oli 115 Fahrenheiti sooja (ca 46 ºC), siis otsustasin hoopis Colorado jõkke ujuma minna. Just silla lähedal oli kena ujumiskoht. Vesi oli väga värskendav ja karge võrreldes välistemperatuuriga. Veetsin vees oma tunnikese (video). Vesi oli nii puhas, et nägin jõepõhjas pirakaid kalu ujumas (video) ja väljas oli nii soe, et käterätti polnud vajagi, mõne minutiga veest välja tulles olin kuiv. Supermõnus. Sõitsin edasi ja kuna Suurde Kanjonisse enam ei kiirustanud, siis nautisin tee peal Mehhiko toitu ja imelisi maastikuvaateid. Kuna täna on internet hea, siis panin teile vaatamiseks hulgaliselt filme ja fotosid.

Lõpuks sõitsin hoopis Flagstaffi, kus on mul peatus kaks ööd. Siit Suure Kanjonini jääb alla 100 kilomeetri ehk piisavalt vähe. Hommikul lähen siis seda ilu vaatama. Muide - selgus, et täna sadas Suures Kanjonis äikesevihma ... kes teab, mis milleks on hea.
 
Tänane temperatuur Colorado jõe keskjooksul minu auto andmetel (ilmateade lubas sama)
 

NB ! Piim on Ühendriikides tasemel. Julgen anda üheksa punkti kümnepallisüsteemis. Selle ühe punkti võtab maha asjaolu, et piim on nii ära kooritud, et üle 2% piima ma ei leidnudki. Aga ka siin juuakse piima külmalt.

teisipäev, 28. juuni 2016

Las Vegas ... hmm?



Sellise nimega tänaval ja sellises kohas küll ei tahaks elada
Olen Las Vegases ja pean tunnistama, et tänase päeva kõige toredam pole mitte Las Vegas vaid hoopis sõit siia. Hakkasin hommikul Bakerfieldist tulema ja olin pärast mitmeid peatusi kella kahe ajal Las Vegases. Tee kulges läbi preeria kus polnud mingit elu peale mõnede põõsaste ja rohu. Väljas oli 42 kraadi sooja ja kõik paistis nii kuivanud olevat. Panen siia mõned filmid preeriast läbisõimisest ja üle mägede sõitmisest ja oaasi ehk viljakasse orgu jõudmisest. Vaadates neid mõelge, et räägitakse meie väiksesest asustustihedusest - samas kui sellistes kohtades on üks bentsujaam viiekümne kilomeetri peale ja muud ei midagi. Käisin ühes linnas nimega Brastow sees ka. Kui meil lauldakse depresiivsetest Eesti väikelinnadest, siis minu arust see laul sobib väga hästi ka USA väikelinnadele. Selle üldistuse teen ma kahe USA ringreisi põhjal 2013 külastasin idapoolseid osariike, nüüd läähepoolseid ja seis on sama mõlemis. Väikelinnades on tühjad poed (siltidega rendile anda), tühjad tänavad ja väsinud inimesed. Kurb on neid vaadata. Ma ei saa aru, mis USA õitsevast majandusest meil räägitakse?
 
Kasiino, kus mina oma raha lagedaks lõin
Erinevad lõbustusasutused Las Vegases
Kuid lõpuks jõudisin Las Vegasesse. Minu arvates koosneb see linn ainult kasiinodest, hotellidest, toidukohtadest ja muudest lõbustusasutustest. Mööda linna sõites ei näinud midagi muud. Käisin ka kasiinos ja mängisin oma planeeritud raha maha. Ei olnud lõbus ega mingit muud tunnet ka polnud. Ei saanud raha poolest rikkaks ega jäänud oliliselt vaesemaks. Ainult kogemuse võrra rikkamaks sain. Nägin neid inimesi, kes kasiinos olid. Ma mäletan aega, kui ma veel ise olin sage kasiinokülastaja, see oli üle 15 aasta tagasi. Võiks öelda, et pole vahet, kas kasiino on Eestis või Las Vegases, kas külastajad on eestlased, jaapanlased, ameeriklased või eiteakes. Ikka on kasiinos kahte tüüpi inimesi - ühed kes tulevad sinna lootuses rikkaks saada ja kellest enamus laostub mängides täielikult (nii rahaliselt kui moraalselt), neid kutsutakse kasiinosõltasteks ja teine grupp inimesi, kes tulevad sinna lõbutsema ehk oma raha laiaks lööma. Viimasetele on mõeldud ka Las Vegases erilisi lõbustusi lisaks kasiinole nt. meeste klubid ja mazöörid ja tantsud ja ... Esimene grupp ei pööra neile lõbustustele tähelepanu või kui ehk ainult siis, kui nad on korraks suurema summa võitnud, kuid teine grupp naudib seda elu täiega. Tegin väikese filmijupi ka kasiinost seest, kuid ega seal tohtinud filmida.  Mina muide ei kuulu vist kumbagisse gruppi, mul oli lihtsalt igav seal. Kunagi ammu kuulusin esimesse gruppi ... kahjuks. Pärast kasiinoskäimisest loobumist aastal 2001 augustis
kirjutasin ühe jutukese "Mänguri hing". Kui Eestisse tagasi jõuan panen selle jutukese käesoleva blogi juurde. Õpetlik lugemine.
 
Öösel on Las Vegas ilus värviline ja vilkuv. Kahjuks ei jäänud fotod eriti kvaliteetsed. Limusiinid, mis seal ringi sõitsid, olid ikka väga pikad ja toonitud klaasidega. Linnapildis domineerisid ainult lõbustusasutused nagu ma juba enne kirjutasin. Kuid mina tulin hotelli tagasi ja asusin planeerima homset päeva - Suure Kanjoni külastust. Las Vegas on nüüd nähtud. Igav jutuke tuli ... vabandan.
 
 

esmaspäev, 27. juuni 2016

Lilliputina hiiglaste maal



Eile (minu jaoks täna) käisin oma väikese armsa renditud Kia Rio´ga, mis on nagu lilliputi auto olema peab, hiiglastel külas ehk Sequoia Rahvuspargis. Sinna oli Bakersfield´ist ca 200 km ja tagasi sama palju. Valisin ööbimiseks just selle väikelinnakese, sest see asub just Los Angelese, Sequoia Rahvuspargi ja Las Vegase teede lõikumiskohas. Linnake ise on täpselt nagu Radikaride linn Autode multikas. Kuna täna oli pühapäev, siis oli see linnake ka selline uimane ja tühi.

Kuna olen ikka varajase ärkamisega, siis sõin kell kuus mõned vahvlid, mis on USA tavaline hommikusöök kehvades hotellides, ja panin lõikama. Kohale jõudsin kell 8.54. Nii seisis pargi piletil, mis muide maksab 30 USD. Selle raha eest võis kogu päeva pargis ringi käia ja nautida elamusi. Kohe kui ma väravast sisse sõitsin jäi silma imeline loodus - mäed, jõed, metsad ... mmm. Superilus. Ainult sequoiasid polnud kusagil. Sõitsin ja pildistasin ja filmisin.

NB ! täna ma jälle filme üles ei pane, sest internet on liiga aeglane. Kuid fotosid küll ...
 
Kuna silt näitas gigantide metsa poole, siis keerasin sinna ja tee hakkas minema serpentiine mööda mäkke üle. Muudkui üles ja üles. Märgid näitasid kõigepealt, et olen 3000 jala kõrgusel (umbes 900 m), kuid tee viis ikka edasi. Varsti oli märg 6000 jalga, ei midagi. Ja alles 7000 jala kõrgusel ilmusid esimesed sequoiad. Ma olin kogu aeg arvanud, et nii suured puud on kusagil tasandikul, kuid selgus, et kõrgmäestikus üle 2000 m merepinnast. Uskumatu.  Loomulikult ruttasin kohe selfisid tegema. Neist kahte esimest näed ka siin. No on ikka jurakad puud, pole midagi öelda. Kui esimene isu sai täis pildistatud, siis otsisin turistivaba kohakese (kuna oli hommik, siis selliseid kohti veel oli) ja mõtlesin, et lähen pisut sequoiametsa jalutama. Kõndisin ja pildistasin ja filmisin. Kuulsin rähni puu otsas toksimas ja üritasin teda kaadrisse saada. Hästi ei saanud. Siis aga märkasin paremal liikumist ja nägin hirvesarnast olevust, kelle sain kenasti kaadrisse ja tegin nii fotosid kui filme. Filmid said paremad kui fotod. Kuid äkki jooksis hirvesarnane loom minema. Ma arvasin, et ehmatas mind.
Hirvesarnane loom
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Karu. Käsi vist värises ja foto sai udune. Filmid on paremad.
Äkitselt kuulsin paremal jälle oksapraksatust ja lootsin, et tuleb järgmine hirv ja keerasin kaamera paremale ja .... tardusin. Minust umbes 40 m kaugusel kõndis karu ja otse minu suunas. Üks asi on autoaknast hüääne ja gepardit filmida, kuid teine asi on üksinda metsas karuga vastamisi seista. Mõte töötas kiiresti. Teadsin, et metsloomade puhul ei tohi joosta. Hakkasin aeglaselt nägu karu poole taganema ja samal ajal proovisin fimida ja pildistada. Kui olin jõudnud karust umbes 100 m kaugusele, siis jäin ühe puu taga seisma ja vaatasin mis karu edasi teeb. Tema aga tuli ühe kännu juurde ja hakkas sealt endale söögiks mardikavastseid tuhnima. Sain aru, et vastsed on talle maitsvamad kui mina ja proovisin veel filmida. Siis aga sai karul tuhnmisest isu otsa ja ta vaatas ringi. Kindlasti ta teadis minu olemasolust, kuid ei pööranud sellele eriti tähelepanu. Ju siis oli ta inimesi piisavalt näinud. Siiski otsustasin turvalisuse huvides autosse taganeda, sest autoni oli oma 200 m maad. Karu mulle ei järgnenud ja sõitsin edasi.
 
Loodus selles rahvuspargis oli nii imeline. Mulle tulid meelde Sinimäed Austraalias, kus oli minu lemmikkoht kuni siiani ja nüüd pean tunnistama, et mul on uus lemmikkoht maailmas - California rahvuspargid. Panen siia mõned vaated loodusest ja metsast. Kas pole ilus?
 
Sequoiad olid loomulikult tohutud, kuid ka ülejäänd loodus oli super. Otsustasin minna matkarajale, mis viis järvede juurde. Pikkus 6,4 miili sinna ja teine samapalju tagasi. Kuid siis selgus, et olin valinud selleks matkaks valed jalanõud. Olin jalga pannud rihmikud. Ning esimesel paarilsajal meetril läks nii palju kivikesi rihmikute talla ja minu jala vahele, et mõistsin - täna ma pikalt ei matka. Nii ma otsustasingi minna vaid esimese mäe otsa, mis asus 1,6 miili kaugusel (1 miil = 1,6 km). Mäe kõrguseks oli 9800 jalga ehk kusagil 2900 m. See oli mulle selleks päevaks paras käimine. Kõndisin ja nautisin metsa, mis oli nii ürgne - puud, mis maha olid murdunud olid jäetud sinna, kus nad olid. Seened ja mardikad lagundasid neid (professionaalne kretinism!) ja mets oli värviline igasugustest sammaldest ja samblikest. 
 
Siis aga nägin ühel kännul majavammi sarnast seent. Enamus tunnuseid olid olemas, ainult viljakeha oli oluliselt jäigem kui majavammil Eestis. Kuna ma tean, et just Californias (tõsi küll Kaljumägedes, mitte siin) on seda seent looduses leitud, siis võtsin igaks juhuks proovid ja jäädvustasin proovivõtukoha ümbruse. Ja just kolme kilomeetri kõrgusel, nagu kirjanduse allikates väidetakse.  Oleks vinge kui see osutuks majavammiks, kuid tõenäosus on kaduvväike. Seeneriik on tohutult suur. Siiski saavad minu head kolleegid Siiri ja Ave seda seent uurida. Himaalajas ma kindlasti lähen ka kolme kilomeetri peal metsa majavammi otsima.
 
Mulle need mäed ja metsad nii meeldisid, st see on nüüd esimene koht minu reisi ajal, kuhu ma tahaks väga tagasi tulla. Võimalusel koos perega, sest see on selline matkamise, piknikutamise ja telkimise jaoks ideaalne koht. Telkla on loomulikult piiratud alal, sest pole eriti mõnus, kui karu öösel telki ronib.
 
Homme lähen Las Vegasesse. Kui ma ülehomme midagi ei kirjuta, siis on kaks võimalust - ma kas võitsin ja pean prallet või kaotasin kõik ja istun võlavanglas. Viimati käisin kasiinos 15 aastat tagasi, nüüd saan vaadata, kas minu iseloom on muutunud piisavalt enesekindlaks, et planeeritud 50 dollariga piirduda.  Muide ... Las Vegases on hotellihinnad imemadalad. sain hommikusöögiga hotellitoa kolmetärnihotellis 30 euroga. Nende põhisissetulek pole mitte majutus ...


Kaks valget autot. Alumine on minu praegune sõiduvahend
 
 
 
 
 
 
 

pühapäev, 26. juuni 2016

Kokkuvõte Tšiilist



 Mida siis kokkuvõtteks kirjutada ja lugejatele soovitada, kui nende rada Santiagosse viib? Vaatamata ekstreemsetele sündmustele jäid mul Tšiilist meeldivad mälestused.

* Santiago on ilus puhas ja hästi hooldatud linn, Võrreldes näiteks Brasiiliaga on puhtus märkimisväärne. Prügimajandus on hästi korraldatud ja inimesed ise ka hoolivad oma ümbrusest. Nägin palju hooldustöödega tegelevaid inimesi.

* Keele probleem ka siin, täpselt sama mis Brasiilias. Ainult võrreldes eelmisega on siin portugali keele asemel hispaania keel.  Põhiline on ka siin see, et nad lihtsalt räägivad sulle hispaania keeles ... ning ei soovi märgata, et sa ei oska.

* Talvel on Santiagos jahe. Öösiti isegi võib öökülma esineda ning kuna enamus hooneid on väheste küttekehadega ning ühekordsete akendega, siis on üldse külm igal pool.

* Piim on Tšiilis täiesti joodav, täpselt samasugune nagu Brasiilias. Siiski juuakse seda ka siin kuumalt, kuid poest sai ka külma piima.

* Tšiili rahaühik peeso on kõvasti devalveerunud ja seetõttu on hinnad igal pool meie jaoks odavad. Kohlikud ise on valmis igal hetkel arveldama ka USA dollarites, seda võimalust lausa pakutakse.

* Üllatav oli, et igal pool antakse kassatšekk, isegi tänavamüüjad teevad seda. See kord tundub neil karm olevat.

Andid
* Ka politsei ja sõjavägi on Tšiilis väga võimukad ja karmid. Kuidas ikka saavad ühed inimesed teiste suhtes niimoodi käituda? Lasta pisargaasi kesklinna peaväljakul, kus on lisaks meeleavaldajatele tuhandeid teisi inimesi ja turiste, see on ikka arusaamatu. Tunda on Augusto Pinochet´i aegse riigikorra säilmeid.

* Dokumentide ja koti sisu kontrollimine on selles riigis täiesti tavaline, olge selleks valmis.

* Loodus on väga ilus ja maaliline. Andid on mäestik, mis sobib keskmise ettevalmistusega matkajale rändamiseks. Siiski on kõrgemad tipud kaljused ja lumised. Soovitan soojalt Andidesse matkama minna.

* Liiklus on tasakaalukas ja sõidetav. Võrreldes Brasiiliaga oluliselt rahulikum. Kuid kiirteed on tasulised. Kütuse hind oli hetkel pisut madalam kui meil ca 0,8-0,9 eurot liiter. GPS töötab hästi linnades, kuid mägedes loomulikult pole sellest suurt abi.

* Internett oli olemas ja normaalne. Vahepeal ikka esines katkestusi ja kinnijooksmist ka, kuid see ei häirinud eriti.

Täna jõudsin Californiasse. Temperatuur on siin +30 ... +32 kraadi. Homme lähen sekvoiasid vaatama.

neljapäev, 23. juuni 2016

Tšiili üliõpilasrahutuste keskmes - sain tunda pisargaasi toimet

 
Karabinjeerid olid nagu kaarnad, kes ootasid oma hetke
Üliõpilasi muudkui kogunes juurde.
Nagu eile lubasin, suundusin täna hommikul linna vaatama. Ma ei osanud arvatagi, milliste sündmuste keskmesse ma satun. Alguses oli kõik rahulik, ainult karabinjeerid seisid igal pool, näod mornid ja pilk valvas. Mul tuli kohe meelde Hitchcock´i film "Linnud", kus autor väga ilmekalt kirjeldas halba ennet enne rünnakut. Linna peaväljakul, mis asus minu hotelli lähedal aga kogunesid noored. Nad olid plakatite ja lippudega, millest ma midagi aru ei saanud. Jalutasin ja filmisin seal. Alguses oli noori ehk 400-500, kuid aja möödudes neid muudkui tuli ja tuli juurde. Minu juurde tuli üks ajakirjanik ja küsis minu käest hispaania keeles midagi, mille peale ma vastasin inglise keeles, et ma ei oska hispaania keelt. Ajakirjanik läks kohe üle inglise keelele. Ta küsis, kas ma tean, mis siin sünnib. Loomulikult vastasin, et ei tea. Siis ta selgitas, et Tšiilis on üliõpilaste õppemaks väga kõrge ja see üritus on õppemaksude alandamiseks. Ta oli väga üllatunud, kui ma ütlesin, et meil pole õppemaksu. Tema väitel on ülikooli õppemaks neil 10000 USD´d aastas ehk viie aasta peale 50000 USD. Kuna tema mind filmis, siis filmisin mina teda ka (vaata video). Meeleavaldus oli väga rahulik, üliõpilased laulsid, tagusid trumme ja tantsisid. Siis algas rongkäik mööda peatänavat, mille ääres olid karabinjeeride rivid (vaata video).
 
Rongkäigu alguses olid plakatid, üliõpilased skandeerisid oma loosungeid, trummid põrisesid ja tantsiti ja lauldi. Kõik oli ikka veel rahulik (vaata videot). Rongkäik kulges mööda jõeäärt ja jõgi oli väga kiire vooluga. Mul tekkisid kohe assotsiatsioonid jõe ja kohalike üliõpilaste temperamendi vahel. Rongkäigus oli ehk juba kümneid, kui mitte sadu tuhandeid üliõpilasi. (vaata videot). Lisaks üliõpilastele oli ka palju vaatlejaid ja huvilisi. Ma usun, et tuhanded huvilised vaatasid rongkäiku kõrvalt. Plakatitelt hakkasin aru saama õppemaksu vähendamise teemasid, kuid silma torkas ka politseivägivalla vastaseid plakateid. Kui keegi oskab hispaania keelt, siis palun aidake mind tõlgetega. Sain palju plakateid ja ka sõnumeid videosse.
 
Minu jope pärast rahutustelt lahkumist
Äkitsel märkasin kauguses nagu veejugasid õhku paiskumas (vaata videot) ja hetkeks kahetsesin, et olin nii kaugel. Kuid minu kahetsus vaibus mõne minutiga, sest selgus, et lasti pisargaasi ja seda mitte käsirelvadest, vaid veoautokahuritest. Pisargaas jõudis minutitega minuni ja siis oli minu ainsaks sooviks kiiresti ära minna. Siiski otsustasin veel korraks peatuda ja filmida, mis sest et silmadest jooksis vett ja kurk oli kibe gaasist. (vaata videot). Kuid see oli viga, sest gaasist ärritatud tudengid, kes nägid mind filmimas, ründasid ka mind. Ma proovisin alguses neid inglise keeles kõnetada, kuid siis nägin, et nende raev ei vaibu ja taganesin rahulikult. Siiski sain jalahoobi selga ja hirmsa sõimu osaliseks. Ma proovisin veelkord teha rahuliigutust ja taganesin edasi. Õnneks ei tulnud nad eriti kaugele kaasa ja sain sealt minema. Ma isegi ei süüdistaks neid, sest nad olid väga ääritunud pisargaasist ja ju nad tõesti arvasid, et olen politseispioon, kes nende nägusid üritas jäädvustada. Head lugejad, teile soovituseks - kui näete kusagil pisargaasi lastavat siis liikuge kiiresti vastassuunas ja ärge vaadake tagasi. See on äärmiselt vastik gaas. 
 
Kui ma tunni aja pärast jälle platsile tagasi läksin, oli kõik rahulik, koristajad tegutsesid ja elu oli jälle endine. (vaata video).
 
Sellised sündmused siis täna Santiegost. Kui mõned päevad tagasi kirjutas minu hea sõber Meelis, et minu reisimuljed on nii hästi kirja pandud, et ma võiks hakata ajakirjanikuks, siis täna sain endale selgeks, et ajakirjanikku minust küll kunagi ei saa.
 
 

Andides mäetippe vallutamas


 

Andid lennukilt

Andid alt linnast - paistavad nii lähedal

Hommikul vaatasin ilmateadet ja kuna lubas päikesepaistelist päeva, siis otsustasin minna Andide mäestikku matkama. Vaatasin hotelli juurest, et mäed paistavad ja kuna ma ühistranspordist eriti ei jaganud, siis otsustasin jälle jala minna. Kell oli siis kaheksa hommikul. Eks ma olin juba Rios harjutanud ka jala käimist ja mõtlesin, et harjutan veel, sest ees on ju matk Suures Kanjonis ja lõpuks Himaalaja. Vaja ikka kõvasti trenni teha enne. Tee peal ostsin kaks kilo banaane ja pudeli vett ja muudkui astusin mägede poole. Kõndides vaatasin Santiago tänavaid ja olin meeldivalt üllatunud. Vaatamata sellele, et olin äärelinnas, olid tänavad puhtad, aiad hooldatud ja kenad. Kohtasin ka palju inimesi, kes parajasti lehti koristasid (siin on ju hilissügis) ja tänavaid puhastasid. Väga hea mulje jäi sellest linnast. Aga teadupoolest paistavad mäed alati lähemal olevatena, kui nad tegelikult on ja kui ma mäeaheliku jalamile jõudsin olin nagu nipsti 11,6 kilomeetrit ära kõndinud. Jalad juba pisut pehmed, kuid ega ma jonni ei jätnud. Valisin mäetipu ja hakkasin mäkke ronima. See oli vaevaline protsess, kuid mäed olid väga ilusad, ilm ilus ja loodus võrratu.
Hobune, kes mind nähes kohe ära pööras
 
 
Mina ja kaktus
Kõigepealt kohtasin teel lambakarja, mis kohe jooksu pani, kui mind nägi. Ronisin natuke kõrgemale ja siis nägin hobuseid, kes samuti minu tulekust pisut hirmunud olid. . Nii ma muudkui ronisin ja ronisin ülespoole, kuni jõudsin väga erilisse piirkonda, kus kasvasid suured kaktused. Ma arvan, et olin siis umbes pooleteise kilomeetri kõrgusel. Veetsin kaktuste piirkonnas päris kaua aega ja nautisin vaateid neile. Õppisin telefoniga selfit tegema 10 sekundilise viivitusega. Päris head pildid tulid. Kuna olin jõudnud juba pärsi kõrgele, siis tegin vaateid Santiagole ka. Need panen üles videona. Kuid nagu videost näha, siis valitud mäetipuni oli ikka veel tükk maad minna. Seega jõin ja sõin banaane ning ronisin edasi. Üke linnupaar tiirutas minu pea kohal, sest nende pesa oli lähedal.
 
Ja mägede taga on mäed
Kaktuseid täis nõlvad
Peagi jõudsin mäeaheliku harjale ja teisel pool ahelikku avanes väga kena vaade teistele ahelikele. Mina kõmpisin ikka edasi. Jalad olid juba päris ehmed, kuid jonn oli kõvem. Selleks hetkeks olin läbinud juba 18 kilomeetrit. Puhkasin ja ronisin ja tegin fotosid ja videoid. Üks nõlv oli kaktuseid täis. Nägi hea välja. Võtsin mõned kaktuseokkad poistele suveniiriks ka. Need olid nii 7-8 cm pikkused. Eks sain mitu torget ka neid võttes, veri oli kohe valla. Kuid suveniirid sain võetud.
 
 
Siis saabus kõrghetk. Jõudsin tippu. Pilved olid juba minust allapoole jäänud ja lumised naaberaheliku mäetipud nii lähedal. Vaadake videot. Kell oli kaks päeval ehk olin roninud kuus tundi. Istusin seal tipus peaaegu tunni. Puhkasin ja nautisin vaateid. Kahjuks sai vesi otsa ja kõrgemale enam minna ei saanud. Mägedes on ju nii, et ikka tahaks järgmise tipu ka ära võtta. Kuid aeg oli täpselt selline, et pidin hakkama allapoole ronima. Kes mägedes on käinud need teavad, et laskumine pole ülesminekust kergem, vaid pigem ohtlikum. Nimelt on laskudes kiviklibul libisemisoht suurem ja teiseks on jalad juba pehmed, kipuvad alt ära minema. Kuid eks ma siis tasakesi laskusin allpoole. Ja vaatsin tagasi tipu poole, mille vallutanud olin. Oli uhke tunne.
Mäetipp, mille vallutasin Andides
 
Lõpuks jõudsin asustatud piirkonda tagasi, kuid alguses polnud mingit võimalust jalavaeva vähendada. Kõmpisin edasi. Selleks hetkeks oli GPS andmetel maha kõndinud 26 kilomeetrit. Lõpuks nägin bussipeatust ja istusin esimesse tulnud bussi. Vaatasin GPS´ist bussi liikumist ja kui see hakkas ära keerama, siis läksin maha. Väga õigel ajal läsin, sest kõrval oli metroopeatus. Metroopilet oli üllatavalt odav (70 eurosenti) ja nii ma seiklesingi tagasi hotelli metrooga. Enne hotelli jõudmist astusin läbi ka toidupoest ja võtsin piima ja muud söögipoolist, mida ma kavatsen nüüd nautima hakata.
 
Homme plaanin linna peale minna. Vaja ikka kesklinna elu ka vaadata. Aga tänase päevaga jäin väga rahule - jälle üks ilus hetk. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 

 
 
 
 
 
 
 
 
 

kolmapäev, 22. juuni 2016

Kokkuvõte Brasiiliast

Nagu ikka teen kokkuvõtte pärast riigist lahkumist. Brasiilias õnnestus mul käia koguni kahes linnas - Rio de Janeiros ja Manaus (läbisõidul ka Brasil´is ja Sao Paulos). Väga eriline riik see Brasiilia. Poleks osanud arvatagi, et seal nii keeruliseks läheb.
 
* Keele probleem. Nimelt räägitakse seal ainult portugali keelt ja neid, kes oskavad inglise keelt, on väga väga vähe. Näiteks ei leidunud rahvusvahelise lennujaama autorendis inimest, kes oskaks inglise keelt - selleks kutsuti lennujaamast mingi eraldi inimene, kes tõlkis. Autorendi töötajad lihtsalt rääkisid mulle pikka aega portugali keeles, vaatamata sellele, et ma proovisin neile inglise keeles mitu korda öelda: "Ma ei saa aru. Ma ei oska portugali keelt". Sama juhtus ka hotellides, toidukohtades, tänavatel ja mujal. Põhiline ongi see, et nad lihtsalt räägivad sulle portugali keeles ... ning ei soovi märgata, et sa ei oska. Mina lõpuks hakkasin neile vastama eesti keeles, sest vahet ju polnud.
 
* Rio de Janeiros ei maksa õhtuti pärast kümmet välja minna. Või kui, siis ainult taksoga hotelli ukse juurest soovitud koha ukse juurde. Tänavatel liikumine pole tervislik, sest need on vallutatud meestejõukude poolt, kes ei näi eriti sõbralikud välja. Päeval on (vähemalt kesklinnas) piisavalt palju politseinikke ja kord on tagatud.
 
* Piim on Brasiilias täiesti joodav, kuid nad joovad seda enamasti kuumalt. Külma piima saamiseks tuleb pikalt selgitada. Kakao ehk kuum shokolaad on jook, mida soovitan Brasiilias kindlasti proovida. Väga hea ja tummine.
 
* Rahavahetus on lennujaamas ja hotellides väga halva kursiga. Samas on tänavatel raske leida rahavahetuskohta, kuid otsida tasub, sest vahe on üle 20%. Samas ega sularaha väga vaja pole, sest kaardimaksed on väga levinud. Kurss on väga kõikuv. Isegi nädala jooksul on muutused arvestatavad.
 
* Taksojuhid lennujaamas üritavad võimalikult kallilt reisi linna maha müüa. Minult küsiti 8 kilomeetri eest 75 reali, mis on üle 20 euro. Ma loomulikult loobusin pakkumisest. Samas sai Rios väga mõnusasti bussiga linna. Metroo on võrreldes teiste transpordivõimalustega kiire ja mugav, soovitan soojalt.
 
* Internet kohtades, mida mina külastasin, oli nagu vahelduvvool - kord oli ja siis polnud. Tasub varuda kannatust internetis olekuks. Kuid interneti võimalusi oli piisavalt nii hotellis, kohvikutes, tänaval kui lennujaamades.

 
 
* Brasiillased on väga sõbralikud ja abivalmid. Kõik inimesed, kelle poole pöördusin, tegid kõik, et sind aidata. Isegi kui nad keelt ei osanud. Keeleoskajad astusid ise juurde, kui kuulsid inglise keeles räägitavat ja aitasid. Suhtlemisest kohalikega kõikides kohtades (nii maal kui linnas) jäi väga hea tunne. Nad ei pane sulle pahaks, kui sa nende poolt pakutavast kaubast naeratusega ära ütlete ja ei tüüta rohkem. Kui aga kauba vastu huvi tunnete, siis on nad valmis tegema kõik, et te midagi ka ostaksite.
 
* Liiklus on keeruline ja närviline, kuid sõidetav. Tuletas natuke meelde Itaalia liiklust - kiire ja väsitav, kuid viis edasi. Ka liikluses kontrollitakse pidevalt dokumente, kuid nähes Eesti passi, anti see suhteliselt kiiresti tagasi. GPS kaardid töötavad hästi, kuid vihmametsas ei tasu ikka igale poole sõiduautoga ronida. Kütus on pisut odavam kui Eestis, maksab 0,8-0,9 eurot liiter (minu külastuse hetkel).
 
* Brasiilia loodus on võrratu ja vaheldusrikas. Soovitan minna hoonete vahelt välja randa või metsa, et seda ilu täiega nautida. Talvel (juuni-august) on sealne kliima meile vastuvõetavam kui suvel. Amazonase ääres on ka siis üle 30 kraadi sooja, Rios aga 25 kraadi ümber.
 
* Kohalikud puuviljad on võrratud. Ostke endale tänava äärest, turult või poest puuvilju ja nautige neid. Loomulikult tuleb need enne söömist korralikult pesta! Maitse on imeline ja vähemalt minu seedimisele olid need pigem kasulikud kui koormavad. Mind pani üllatama asjaolu, et kohalikud jõid vaatamata naturaalse mahla olemasolule rohkem Coca-Colat. Mina neist aru ei saanud.
 
Kokkuvõtte kokkuvõtteks soovitan kõigile soojalt Brasiiliasse reisida. Saate palju ilusaid elamusi. Mina aga reisin nüüd Brasiiliast Tšiilisse. Hakkasin juba ka USA kava täpsustama, seal on nii palju, mida sooviks vaadata.

esmaspäev, 20. juuni 2016

Amazonase vihmametsad


Kuu loojumine hommikusse udusesse vihmametsa


Minu väike Ford hotelli ees

Tavaline nähtus vihmametsas - ahvid puu otsas
Unustasin vist Manaus´i jõudmisel kirjutada, et rentisin ka siin auto. Nimelt kui ma lennuväljal küsisin taksojuhtide käest, kui palju maksab sõit hotelli, siis nad küsisid 75 reali. Pisike rehkendus näitas, et edasi tagasi 150 reali pluss kohapealne transport ja liikumise piiratus. Otsustasin rentida 290 realiga auto kolmeks päevaks. Ja vihmametsa sõiduks kulus see marjaks ära. Manaus on kõikidel majadel kõrged plangud ja nende peal elektripiirded, sest ahve on siin tõsiselt palju. Kui minna ükskõik kus kohas metsa, siis mõnda ikka kohtab. Täna ei saa ahvifotot panemata jätta, sest muidu on kirjeldus vihmametsast poolik.

Vihmametsatee, kuhu minu auto sõita ei saanud
Ega need vihmametsad midagi erilist olegi. Lihtsalt väga tihe mets koos suure taime-, putuka- ja loomakooslusega. Minu käik vihmametsa eriti ei õnnestunud. Taimi nägin, mõnda putukat ka ja paari lindu. Loomadest aga ainult ahve. Sain aru, et autoga mööda teed sõites ikka vihmametsa ei avasta. Korra pöörasin ka teelt kõrvale, kuid siis oleks peaaegu auto porilompidesse ära uputanud ja pidin tagurdama teele tagasi. Kuid eks ma mõne linnu sain ikka videosse. Need olid laisad, ei tahtnud liigutada, kuid kui ma kaks plaksu tegin, siis hakkas neil kiire. Just selliseid linde oli taevalaotuses palju. Kas keegi teab, mis lindudega tegemist?


Imelikud sipelgad, suure peaga
Loomulikult oli taimestik ja loodus väga maaliline. Tegin hulgaliselt fotosid kenadest liblikatest ja sipelgatest, kes polnud üldse meie sipelgate moodi. Nimelt oli neil suur pea ja väike tagaosa, meie omadel aga täpselt vastupidi. Ja kui ma nende lõugasid nägin, siis hakkasin hoolikalt vaatama, kas mõni minu jalga ei taha näksata. Üldse tundub, et vihmametsa kõige ebameeldivamad olevused on putukad. Neid zika´ses (loe pinises)  minu ümber pidevalt mitmeid. Kuid hammustada ma eriti ei saanud, vist ikka naise antud putukatõrjevahend aitas (eestimaine ja looduslik). Panen siia lõppu ühe video liblikatest.


Kolme kilomeetri pikkune sild üle Rio Negro
Tagasi linna sõites ületasin selle kolme kilomeetri pikkuse silla, mis viib üle Rio Negro. Võimas sild. Eile sõitsin selle alt kaks korda läbi, täna aga sellest üle jälle kaks korda. See sild valmis alles 2011 aastal, lugesin ma silla juures asuvalt sildilt. Muud ma aru ei saanud, kuid aastaarv on enamuses keeltest sarnane.
 
Ja lõpetuseks Manaus´t - üks olulisemaid majandusharusid (turismi ja metsanduse kõrval) siin on naftapuuraugud. Nimelt on Amazonase põhjas palju naftat, kust tuleb Brasiilia põhiline naftatoodang. Jões on hulgaliselt naftaplatvorme, kust pumbatakse nafta otse kaldale. Mina nägin neid kümmekond, kuid kindlasti on see vaid osake puuraukudest.

Täna öösel lendan Tšiilisse. Kui Manaus oli kõikidel päevadel +31 ... +33 kraadi, siis Tšiilis saab olema öösiti 3 kuni 7 kraadi sooja päeval 16 kuni 20 kraadi, vähemalt nii andis mulle ilmateade andmeid. Vähemalt vihma pole. Ah jaa, eile sain oma esimese vihmasagara osaliseks ... kui me vihmametsa ujuvplatvormil lõunat sõime, siis tuli paras sorts vihma. Aga kui lõuna söödud, oli ka vihm läbi. Amazonas on nii suur jõgi, et ühes ääres sajab ja teises paistab päike.
Naftaplatvorm Amazonasel

Naftaplatvorm koos torujuhtmetega kaldale