Amazonas (ja Rio Negro)

 

Sellise laevaga ma Amazonasel sõitsingi

Pean täna piinlikkusega tunnistama, et käisin Amazonasel kõige tavalisema turismigrupiga, sest teisiti polnud sinna võimalik saada - paate ei renditud. Nii ma siis istusingi hommikul mikobussi ja mind viidi turismibüroosse, kus vormistati mulle Amazonase kruiis üheks päevaks. Järgmisena viidi mind koos paarikümne teise turistiga laevale ja sõit algas. Kohe alguses saime teada, et jõgi, mida mööda me sõidame, polegi Amazonas vaid hoopis Rio Negro. Ja et kõigepealt viiakse meid delfiinidega koos ujuma. Mul tuli kohe meelde see, kuidas me Uus-Meremaal delfiinidega ujumas käisime. Seal sõitsime kaua tormisel merel ja otsisime delfiine, kuid delfiinide vaatamise asemel söötsid enamik paadis kalu. Ja delfiine me ei näinudki tollel korral. Nüüd ehk on jõgi ookeanist väiksem ja ehk tuleb mõni delfiin ette. Kui kohale jõudsime, siis ronis üks kohalik vette ja hakkas sel lobistama. Kümmekond meie grupi turisti ronisid tema ümber vette (ujumisest polnud seal juttugi). Delfiine polnud. Siis hakkas kohalik kalatükikesi kaugemale jõkke viskama ja lõpuks võttis paar kala kätte ja  ... ennäe, delfiin ilmuski kala sööma.

Amazonase delfiin

Võttis kiiresti oma toidu ja kadus. Paar korda õnnestus veel kohalikul delfiine sinna meelitada, kuid siis anti meile teada, et nüüd läheme edasi. Sain siiski selle aktsiooni ka videosse. Nagu juba aru saite, siis mina eelistasin mitte vette ronida.

 



Maalilised Rio Negro kaldad



Pealik pidas kõnet

Edasi kulges meie sõit mööda maalilist musta veega jõge ülesvoolu Amazonase indiaanlaste külla. Kus võtsid meid vastu indiaanlased, kes esitasid meile oma tantse ja laule. Ma küll ei usu, et need tantsud ja muusika on päris algupärane, pigem oli see ikka etendus meile. Ega siis Eesti rahvatantsudki on ju tänapäeval esitamiseks, mitte lihtsalt oma lõbuks või rituaaliks tantsimiseks. Seega vaatasin huviga nende tantse, pillilugusid ja  laule. Eriti tähelepanuväärne oli, et tantsisid nii mehed, naised kui ka lapsed. Mõned olid ikka täitsa põlvepikkused. Panen siia juurde ka mõned fotod ja videod tantsudest. Lõpuks aga tulid ja võtsid nad meid ka tantsima - täpselt nagu meil Tarbatuski kombeks on ja tantsisime siis ka ühe indiaani tantsu. Minu tantsupartner oli nõus koos minuga ka fotole jäädvustatud saama. Minu käes on indiaanlaste õnne talisman, mille ma oma naisele kingiks ostsin.  Eks tantsudest ja pillilugudest näete rohkem videosid minu Manau filmis, mis saab millalgi üles filmide blogilehele. Võibolla indiaanlaste külast lõpetuseks niipalju, et kui ma neid jälgisin, siis nii mitmedki esinejad ja ka kõrvalistujad indiaanlased suhtusid meisse väikese halvakspanuga. Neile ei meeldinud, et meid tuuakse sinna neid vaatama. Mõelge, kui te olete oma kodukülas ja sinna tuuakse bussitäis välismaalasi, kes kõik hakkavad teid pildistama ja kellele te peate veel esinema ka. Mina küll ei tahaks.

Mina koos oma tantsupartneriga

Victoria amazonica

Edasi kulges meie paadisõit söögikohta, mis paiknes ujuvplatvormil ja kus sai ka Amazoonase iludusi Victoria amazonica´id vaadata. Kus oli palju ahvilisi, keda ma jälle rohkelt filmisin, kuid neid filme ma siia ei lisaks. Toidulaud oli aga superrikkalik. Mis mulle eriti meeldisid olid Amazonase kalad ja puuviljad. Sai päris hoolega toitu manustatud (buffe laud). Kes mind tunnevad, siis need teavad minu söögiisu. Puuviljad olid aga värsked ja mahlased ... no kas hakkab suu vett jooksma? Mul hakkab isegi kirjutamise ajal...

 

Amazonase väikesed ja suured kalad (paremal) NB! suured maitsesid paremini.

Kõht täis suundusime oma viimasele seiklusele - nimelt saime Amazonase jõel ka ikka ära käidud. Sõitsime kohta, kus ühinesid tume ja soe Rio Negro ning hele ja külm Amazonas. Uskuge või mitte, nende kahe jõe veevärv oli nii selgesti eristatav, et kohe üllatav. Sain aru, et nad ei segune koheselt, sest nende vee temperatuurid on väga erinevad. Aga vaadake ise seda fotot ... on ju eristatav. Ja uskuge, see foto on originaal, mitte fotoshopitud (nagu ka kõik eelmised fotod). Nende kahe jõe ühinemiskohas olla oli võimas tunne. Lasin kohe jalad sirgu ja viisin pilgu kaugusse - seal lendasid kotkad ... . Sellised hetked elus jäävad meelde. Mäletan hästi, kui olin Mississipi jõel ja vaatasin kotkaid. 

 

 

Homme lähen kohe hommikul vara linnast välja vihmametsasid vaatama. Ei tea veel, kuidas see õnnestub ja mida ma seal nägema juhtun. Sellest juba homme.

Amazonase ja Rio Negro vetevood