Antananarivo - oh heldeke, seda ma ei oodanud ...

 

Jõudsin Madagaskarile. Madagaskar on olnud Prantsusmaa koloonia ja sellepärast räägitakse siin enamasti prantsuse keelt. 2006 aasast on ka inglise keel ametlik riigikeel, kuid seda siiski räägitakse vähe. Juba lennukil olles proovisin pildistada loodust, mis ei tulnud kuidgi hästi välja, kuid läbi udu olid näha tohutud jõesängid, mis olid kuival, sest vihmaperiood on juba kaugel.

Ariary´d

Kuivad jõesängid

Lisaks oli näha suures hulgas väheasustatud piirkondi ning lähenedes lennujaamale ka asulaid. Silma torkas ka see, et maapiirkonnas olid kruusateed.

 

Seda, mida ma siin esimese tunniga nägin, ei osanud ma unes ka näha. Kõigepealt viisa, mis pidi olema välisministeeriumi andmetel tasuta, maksis 27 dollarit, siis rahvusvaheline lennuväli, mis nägi välja nagu kunagine (nõukaaegne) Tartu bussijaam. Väljaminevad ja saabuvad lennud olid ühes ootesaalis, lennuki peale ja maha tuli lihtsalt jalutada mööda lennuvälja ning kõigele lisaks oli veel seal tohutu rahvamass, sest inimesi lennujaama sisenedes ei kontrollitud ja seal oli mingi hulk kohalikke, kes ei lennanud kuhugi, vaid üritasid saabunutelt midagi saada. Ka minu juures käis üks naisterahvas, kes soovis minult raha saada, toidu jaoks, nagu kehakeel näitas. Siis astus juurde üks mees ja pakkus sõitu hotelli (vigases inglise keeles), mille peale ma naeratasin ja ütlesin, et mulle meeldib ühistransport.

 

Ametlikus rahavahetuses sai kaubelda, euro kursiks pakuti algul 3600 ariary, kuid kui ma hakkasin teise vahetuskoha poole vaatama, siis küsiti, palju ma soovin. Kuna olin just arvutist kursse vaadanud pakkusin mina 3680, mille peale tegi tema haput nägu ja raputas pead. Kokkuleppele saime 3625 peal, komisjonitasu polnud. Huvitav oli ka asjaolu, et euro kurss oli siin dollari omast oliliselt parem - tervelt 14%. Meil dollari ja euro vahe nii suur pole.



Minu autojuht Madagaskaril

Pärast rahavahetust suundusin välja, et bussiinfole jaole saada. Selgus, et need ametlikud bussid olid väiksed mikrobussid, mis olid äärmisel ülerahvastatud, mõned seisid sõidu ajal isegi avatud ukse vahel ühe jalaga. Kuidas ma sinna peale oma kohvriga oleks mahtunud, seda ei osanud arvatagi. Seisin ja vaatasin rahulikult ringi, tutvusin olukorraga ja nagu nipsti oli minu kõrval jälle see mees, kes pakkus enne sõitu hotelli. Mis seal siis ikka, küsisin, kui palju ta selle eest tahab ja kuulsin vastuseks, et 50000 ariary. Mille peale muidugi mina tegin näo, nagu see oleks väga kallis (ja vist oligi). Möödus veerand tundi, mina ikka seisin ja tutvusin olukorraga ja minu kõnetaja seisis koos minuga, kumbki ei rääkinud midagi. Siis ta pakkus 45000, mille peale mina tegin peas väikesed arvutused ja kuna ei näinud erilisi võimalusi muud moodi linna saamiseks, siis pakkusin 35000 ariary. Tema sellega aga nõus polnud. Läks jälle mööda kümmekond minutit. Siis pakkus tema 40000 ja mina jäin mõttesse (pisut üle 10 euro). Lõpuks jäin nõusse ja sõit algas.



Antananarivo linnapilt





Politseinikke oli igal nurgal

Kohalik linnapilt oli suisa jube. Majad lagunenud ja tänavatel käis kaubandus igasuguste asjadega. Autode vahel sõitsid loomaveokid, jalgrattad, rollerid, kärumehed ja veel tänavat ületavad inimesed. Juba mõnede kilomeetrite järel sain aru, et minu plaan ise sõita on määratud läbikukkumisele - sellistes oludes pole ma võimeline sõitma. Aga vaadake ise videot linnaliiklusest. (video). Kas teie oleksite valmis seal sõitma? Ma usun, et ma oleks rendiauto nii ära mõlkinud, et terve reisi summa oleks kulunud selle remontimisele. Lisaks oli politseinikke igal nurgal ja nagu ma aru sain olid seal päris politseinikud, kes olla kohutavalt korrupeerunud ja siis liba politseinikud, kes olla ka rahamaiad. Sellepärast loobusin mõttes Herzi pakutud autost (pärast hotellis tühistasin broneeringu). Kuid nagu videost näha rääkisin minu juhile rendiautost ja tema arvas, et need on jah hirmus kallid autod. Mina jälle, et selle eest uued ja hea sõita, et sellega siin (tema autoga) juba kaugele ei jõua. Nii keriski jutt sinna, et ehk ta tahab mulle oma autoga neljaks päevaks sohveriks tulla. Jälle läks lahti kauplemine ning saime kokkuleppele 70 eurot (eurodes) + kütus minu poolt. Herzis oli minu broneeritud auto ilma juhita 441600 ariary´t ehk umbes 121 eurot ja seal on loomulikult ka vaja küte ise osta. Seega leppisime homme hommikuks kokku, et sõidame välja kell 9 hommikul ja läheme rahvusparki kohalikku loodust vaatama. Sinna sõites saan loomulikult ka kohalikku elu vaadata ja filmida. Ma palun tal homme autoklaasid puhtaks teha, et oleks hea filmida.







Vaade hotelli aiale restoraniaknast

 

Hotell oli nagu oaas kõrbes. Kõik oli ilus ja puhas, hotellitoad maailmatasemel ja restoran, kus ma õhtustasin, nägi välja nagu ma polekski selles vaeses vaevatud riigis.

 

Sellega täna lõpetan, õhtul välja minna pole just eriti huvi ja sellepärast jään ootama homset päeva, et minna sõitma mööda seda viletuses riiki. Lõpetuseks panengi ühe hotellivaate - võrdluseks linnavaatega.

NB ! Ärge tehke tundmatus kohas hotelliakent lahti. Pärast kirjutamist tegelesin tükk aega igasuguste vereimejate hävitamisega ...