Kohtumine gepardiga (Acinonyx jubatus jubatus) - uskumatud mälestused

 

Tõusin kell viis hommikul, et olla päikesetõusul Krügeri rahvuspargis. Enamus loomi vabas looduses on päeval passiivsed ja puhkavad kusagil. Just varahommikul on liikumine kõige suurem ja seetõttu tasus mu varajane tõusmine kuhjaga ära. Kes veel pole lugenud, siis teadmiseks - see park laiub 19,5 tuhandel ruutkilomeetril (peaaegu pool Eestit) ja seal elavad loomad oma elu vabas looduses. Kiskjad ja rohusööjad, linnud ja roomajad - kõik nad elavad koos ja toimib enam-vähem looduslik tasakaal. Inimene ainult jälgib protsesse ja sekkub kõige vähem võimalikul viisil. Ma siiski arvan, et mingil määral nad peavad seda ökosüsteemi tasakaalus hoidma, sest loomade populatsioon on päris suur. Kerge see kindlasti pole. Rahvusparki läbivad mõned kõvakattega teed ja hulgaliselt kruusateid. Kellel huvi võin saata ka kaardi.

 

Päikesetõus Krügeri rahvuspargi piiril

Nelspruitist oli Krügeri Rahvuspargi Krokodilli väravani oma 60 kilomeetrit ka sõitsin otse päikesetõusule vastu. Kahjuks pean tunnistama, et tegin sellel teelõigul ka väikese kokkupõrke tundmatu olendiga. See oli umbes 20 kilomeetrit enne parki - sõitsin umbes 100 km/h (lubatud oli 120) ning äkitse jõudsin märgata vasakul liikumist ja samas käis mats vastu autot. Matsu saaja lendas kaares kraavi ja mina sõitsin umbes 600-700 m edasi, sest tolles kohas ei võinud peatada (kiirtee). Mõtlesin, et nüüd on stangega ühel pool, kuid õnneks oli olend tabanud numbrimärki ja sellel oli mõlk sees, kuid stange oli terve. Hiljem pargis loomi ja linde vaadates mõtlesin, et see oli vist ikka lind, sest kiireteel oli ju võre loomade kaitseks ees. Kuid jah - hea, et nii läks. Kohale jõudsin pisut peale kella kuute - värav avati kell kuus. Pilet maksis mulle ja autole 280 ZAR´i, mis on meie rahas umbes 18 eurot. Polegi kallis. Mulle tuli meelde Kolmardeni park Rootsis, mis oli üle tuhande korra väiksem ja hind safarile oluliselt kallim. Nojah - siin ei tooda loomi külastajatele vaatamiseks välja, vaid neid tuleb ise vabast loodusest otsida. Ette rutates võin öelda, et vahel tuli sõita kümneid kilomeetreid ilma ühtegi looma nägemata. Aga võibolla ei osanud ma vaadata.

 

Mingid hirvesarnased rohusööjad

Sebrad näitasid mulle p...t

Esimeste loomadena, nagu ma juba arvasin, jäid objektiivi ette rohusööjad. Neid oli lausa karjade viisi. Nimetusi ma veel kõikidel ei tea, kuid eks ma otsin ja ehk hiljem saan täiendada. Neid oli kogu pargis viibimise ajal nii massiliselt, et ma imestasin, kuidas nad kõik küll siit toitu leiavad. Kuid eks saavad hakkama. Ühes kohas nägin ka kunstlikku jootmiskohta ning kahes kohas mingit elektrikarjuse moodi piiret (kõrget, vist elevantidele) kuid rohkem jälgi inimtegevusest ei avastanud. Unustasin alguses öelda, et valisin sõitmiseks kruusateed, kus oli lubatud maksimaalseks kiiruseks 40 km/h. Kuid ma usun, et ma nii kiiresti sain sõita ainult harva, sest tuli jälgida (otsida) loomi ning teed olid väga kivised ja augulised - ei tahtnud autot ära lõhkuda. Korra siiski kribisin külge okaspõõsastega, kuid õige natuke.

 

Tüügassiga ... vist

Järgmisena nägin mingit tüügassiga ... vist nimetatakse seda looma niimoodi. Temast sain isegi väikese video ja paar pilti tehtud. Videolõike ja fotosid on tehtud palju, kõiki ei saa siia üles laduda. Kahjuks on siin internet aeglane ja üleslaadimine võtab tohutult aega. Kuid eks ma ikka proovin mõned iseloomulikud fotod ja videod lisada.

 

Siis saabus päeva kõrghetk (võibolla ka kogu reisi kõrghetk?). Ma nägin gepardit, alguses oli ta põõsas (video Gepard põõsas), kuid siis viskas minu lähedale pikali ja tundis end täiesti turvaliselt - tema oli selle koha kuningas, mina mingi tähtsuseta olend. Nii me vaatasime üksteist (video), kuni ta otsustas oma asjatoimetusi jätkata. Tegin sellest kenast loomast oma 10 videoklippi ja lisaks veel paarkümmend fotot. Esimest korda oli mul kahju, et ma oma korralikku fototehnikat kaasa ei võtnud, oleks palju kvaliteetsemaid fotosid saanud kui Sony videokaameraga. Ja lisaks see tuulemüra ... see on vaatamisel lausa väljakannatamatu. Ega vabas looduses gepardit iga päev näe - ja just nüüd puudus võimalus see kvaliteetselt jäädvustada. Kuid kõige olulisem on loomulikult jäädvustamine oma teadvuses - selline mälestus ei unune kunagi.

gepard (Acinonyx jubatus jubatus) - uhke loom

Kui see polnud veel kõik, sest üsna peatselt pärast gepardiga kohtumist avanes mul võimalus näha kaelkirjakuid puuoksi nosimas. Vaatsin neid kohe kaua aega ja mõtlesin sellele vaesele loomale, keda ma Araabia Ühendemiraatide loomaaias pehmete võrsetega toitsin - tema elu oli võrreldes nende loomade omaga ikka vangipõli. Tegin ka mitu videot (ei lisanud).

 

Kaelkirjakud puuoksi nosimas

 

 

 

Kohe järgmisena kohtusin üksiku aafrika elevandiga, kes parajasti kümbles liivaga, kuid juba poole tunni pärast nägin tervet elevandikarja, kes võpsikus mõnusasti toitusid ja endale raginaga teed rajasid. Elevantide arvukus oli samuti päris suur, sest neid kohtasin ma siinseal ikka ja jälle - küll võpsikus, küll jõe ääres, küll tee peal jalutamas. Huvitav, kas mõni auto ka elevandi käest mõlke sai, sest nad jalutasid ikka päris autode vahel. Minu oma ei saanud :). Elevante olete te kindlasti juba palju näinud ja nende fotosid ei hakka ma siia lisama. Kuid kas te olete näinud vabas looduses jõehobu rahulikult heina krõmpsutamas - ei ole? - siis saan seda teile video teel näidata. Palun vaadake (video). Mina vaatasin ja nautisin seda vaadet üle poole tunni. Jõehobud on väga rahulikud ja liiguvad aeglaselt. Eemal märkasin veel üht jõehobuema pojaga, kuid nemad olid päris kaugel.

 

Nüüd vahelduseks üks termiidipesa foto.

Termiidipesa

 

 

Kuna plaanin homme jälle rahvusparki minna, ainult teist teed mööda, siis lõpetan siinkohal. Palju mälestusi jäi veel kirja panemata, tohutult fotosid ja videoid näitamata, kuid ühe foto ja video tahan veel täna lõpetuseks lisada - kaelkirjak joomas. Nagu näete polegi see nii lihtne tegevus, kui jalad on kole pikad ja kael veel pikem.
Kuid sellega tänaseks lõpetan. Homme jälle.