Madagaskari üllatused

 

Foto 10.juuni hommikul hotelli neljanda korruse aknast

Tundub, et üllatustel Madagaskaril pole piire. Nimelt hakkasin hommikul seadistama GPS´i, et saaks selgeks, kuhu ja kuidas sõita. Selgus aga, et vaatamata kaardi olemasolule minu Nokia telefoni Here Drive´s ei anna see välja ühtegi teekonda Madagaskaril. Ütleb ainult - marsuut läbib riigi või piirkonna, kus navigeerimine pole saadaval. Proovisin leida meie hotelli - leidis, kuid umbes kilomeeter tegelikust kohast eemal. Seega - selle seadme GPS on Madagaskaril täiesti kasutu. Tõsi - googlemaps annab palju paremaid tulemusi, kuid selle põhjal orienteerumiseks on vaja kogu aeg internetti, kuid andmesidele ei anna Elisa isegi mitte hinda. Kui arvestada, et kõne hind Madagaskarilt Eestisse on 3,047 eurot minut, siis vist ei tahagi teada, kui palju oleks andmeside hind. Seega, minu nutiseade on siin täiesti kasutu, panin selle ära seifi. Siis vaatasin aknast välja ja mõtlesin - kas ma ikka tahan välja minna? Kuid auto on tunni aja pärast kohal. Loodan parimat ja valmistun halvimaks. Kõik väärtusliku jätan seifi (va videokaamera, sest tahaks seda elu jäädvustada). Passi peab ka kaasa võtma, sest sain aru, et seda võidakse siin kontrollida igal hetkel ja dublikaati ei tunnistata. Mõned ariary´d panin ka taskusse. Tere tulemast Madagaskarile ! Vähemalt ilm on ilus, kogu minu reisi ajal pole olnud veel ühtegi sajust ilma ... :).



Antananarivo äärelinn

Nüüd olen tagasi üle 300 kilomeetriselt ringreisilt ja kirjutan teilegi, mida nägin ja tundsin. Kõigepealt sõitsime üle tunni aja Antananarivost välja, sest liiklus oli kohutavalt tihe. Mulle meenutas see liiklus Hiinas Pekingi olusid, kuid ehk oli siin pisut hullem, sest Pekingis puudusid härjarakendid ja kärumehed. Aga kord oli sama - sõiduradasid pole; kõik liiguvad risti-rästi kuid ühes suunas; kui soovid ümber reastuda, siis leia kahe auto vahel ca 40 cm ja pista oma auto nina sinna ja anna signaali, mida nahhaalsem oled, seda kiiremini edasi liigud. Näide liiklusest Antananarivo tänavatel (video). Kuid eks me ikka edasi liikusime, minu autojuht oli väga vilunud sõita ja eriti nahhaalne. Kui tema sõitis, klõpsisin mina fotosid ja tegin videosid. Ega suurt erinevust erinevatel piirkondadel polnud, ikka selline vaene ja rämpsune elu-olu. Ainul ühel mäeküljel nägin korralikult paiknevaid uusi hooneid. Minu kaaslane ütles, et see on ühe oligarhi isiklik linnaosa, kus elavad tema töötajad ja mis on suletud piirkond.

Teekond Antananarivost Mantadia rahvusparki

Moramanga linna vaade

Edasi sõitsime juba linnast välja Moramanga linna suunas, sest meil oli plaan minna Mantadia National Park´i. Sinna oli umbes 150 kilomeetrit maad ja ma lootsin, et läbime selle paari tunniga, kuid kohale jõudsime alles pool üks päeval. Kogu selle teekonna jooksul nägin ma umbes kahtekümmet politsei ja sõjaväelastega mehitatud kontrollpunkti, kus kontrolliti dokumente ja autode koormaid. Teele jäi sõit üle mägede ja tee oli tõsiselt halb - kitsas ja auguline. Lisaks liikus sellel teel palju raskeveokeid, sest see tee viis ühte olulisse sadamalinna. Külavahesid oli mitu ning seal kees elav elu. (video). Külavahel torkas silma, et paljud hooned olid ilma elektrita ning elu külades oli ikka väga vaene. Sõit oli tormiline, vahepeal hakkas mull täitsa kõhe, kui kihutasime hirmkiiresti mäest alla ja eespool ootas kurv, mille taha polnud näha. Kuid juht oli tubli ja sai auto valitsemisega kenasti hakkama. Tee viis meid edasi mööda jõeorgu ja jõe ääres käis vilgas pesupesemise tegevus. (video). Lisaks oli näha pidevalt riisikasvatusi, kuid riisihooeg olla juba möödas, teadis juht mainida. Lõpuks jõudsime Moramanga linna, sealne liiklus polnud Antananarivo omast etem, ainult lisandusid käruga jalgrattad, mida siin oli suurel hulgal. Vaata Moramanga liiklust siit (video). Õnneks polnud rahvuspark enam Moramangast kaugel ja üsna pea olimegi kohal. Enne rahvusparki minekut aga käisime söömas ja nagu ikka küsisin ma kohalikku piima, mis oli täitsa huvitava maitsega ja ei sarnanenud ühelegi minu poolt varem joodud piimale (video). Hiljem selgus, et on ikka lehma piim küll, kuid maitses kuidagi pehmelt ja magusalt. Muud toidud olid aga sellised idamaadepärased, pisut vürtsised ja vokitud.

Minu kohalik saatja vihmametsas

Sisalik, kes pole salamander

Puu otsast vaatas mulle otsa suurte silmadega leemur

Rahvusparki ostsin pileti pileti 20000 ariary eest (ca 5 eurot) ning sain kaasa ka noore meeldiva välimusega tüdruku, kes esitles ennast giidina. Kahjuks selgus üsna pea, et ega ta inglise keelt eriti ei osanud, kuid niipalju saime ikka suheldud, et vihmametsas jalutades olulistele taimedele ja loomadele tähelepanu pöörata. Olime kahekesi metsas üle kahe tunni ja selle jooksul nägin palju huvitavaid loomi ja taimi. Kõige põnevam oli leemurite (Indri indri) perekond, keda me puude all tükk aega jälitasime ja kes lõpuks jäid paigale ning hakkasid toituma. Tuleb välja, et leemurite perekonnas kakeldakse paremate lehtede pärast. (video). Lisaks oli loomulikult tohutul hulgal põnevaid taimi ja putukaid, mida ma aeg ajalt ka üles filmisin. Otsisime koos giidiga pikka aega ka bambusleemurit, kuid ei leidnudki. Tema territoorium olla üle 10 hektari ja ei jõudnud kõike läbi käia. Siiski olid need tunnid vihmametsas äärmiselt huvitavad, sest sain näha selliseid taimi looduses, mida meil ainult toataimedena tuntakse ja botaanikaaias näha on. Näiteks draakonipuud, erinevaid palmiliike, igasuguseid orhideelisi ja nii edasi ja nii edasi.

Aga aeg läheb kiiresti ja kuna taagasisõit tõotas tulla sama pikk ja pingeline kui rahvusparki sõit, siis asusime peagi tagasiteele. Moramangas käisime veel tankimas ja nagu selgus järgmise üllatusena, ei saa isegi tanklas krediitkaardiga maksta, igal pool oli vaja sularaha. Kütus oli ka suhteliselt kallis 0,99 eurot/liiter ja seda kulus selliste sõiduolude juures kole palju. Tagasi sõites pidasime päris palju kinni ja ma ostsin terve suure hunniku puuvilju, mille ärasöömisega olen ma juba alustanud. Mida mu kõht selle peale ütleb, ole veel teada. Igaljuhul piima pidas kõht küll hästi vastu. Aga eks näis.


Minu puuviljavalik Madagaskarilt teeäärsetelt müüjatelt.

Homme läheme Antanarivos kuningalossi vaatama ja muid kohalikke huvitavaid kohti. Mis homsest saab, seda saab homme näha, kuid igal juhul oli täna tore päev. Madagaskaril on palju üllatusi pakkuda.