esmaspäev, 27. juuni 2016

Lilliputina hiiglaste maal



Eile (minu jaoks täna) käisin oma väikese armsa renditud Kia Rio´ga, mis on nagu lilliputi auto olema peab, hiiglastel külas ehk Sequoia Rahvuspargis. Sinna oli Bakersfield´ist ca 200 km ja tagasi sama palju. Valisin ööbimiseks just selle väikelinnakese, sest see asub just Los Angelese, Sequoia Rahvuspargi ja Las Vegase teede lõikumiskohas. Linnake ise on täpselt nagu Radikaride linn Autode multikas. Kuna täna oli pühapäev, siis oli see linnake ka selline uimane ja tühi.

Kuna olen ikka varajase ärkamisega, siis sõin kell kuus mõned vahvlid, mis on USA tavaline hommikusöök kehvades hotellides, ja panin lõikama. Kohale jõudsin kell 8.54. Nii seisis pargi piletil, mis muide maksab 30 USD. Selle raha eest võis kogu päeva pargis ringi käia ja nautida elamusi. Kohe kui ma väravast sisse sõitsin jäi silma imeline loodus - mäed, jõed, metsad ... mmm. Superilus. Ainult sequoiasid polnud kusagil. Sõitsin ja pildistasin ja filmisin.

NB ! täna ma jälle filme üles ei pane, sest internet on liiga aeglane. Kuid fotosid küll ...
 
Kuna silt näitas gigantide metsa poole, siis keerasin sinna ja tee hakkas minema serpentiine mööda mäkke üle. Muudkui üles ja üles. Märgid näitasid kõigepealt, et olen 3000 jala kõrgusel (umbes 900 m), kuid tee viis ikka edasi. Varsti oli märg 6000 jalga, ei midagi. Ja alles 7000 jala kõrgusel ilmusid esimesed sequoiad. Ma olin kogu aeg arvanud, et nii suured puud on kusagil tasandikul, kuid selgus, et kõrgmäestikus üle 2000 m merepinnast. Uskumatu.  Loomulikult ruttasin kohe selfisid tegema. Neist kahte esimest näed ka siin. No on ikka jurakad puud, pole midagi öelda. Kui esimene isu sai täis pildistatud, siis otsisin turistivaba kohakese (kuna oli hommik, siis selliseid kohti veel oli) ja mõtlesin, et lähen pisut sequoiametsa jalutama. Kõndisin ja pildistasin ja filmisin. Kuulsin rähni puu otsas toksimas ja üritasin teda kaadrisse saada. Hästi ei saanud. Siis aga märkasin paremal liikumist ja nägin hirvesarnast olevust, kelle sain kenasti kaadrisse ja tegin nii fotosid kui filme. Filmid said paremad kui fotod. Kuid äkki jooksis hirvesarnane loom minema. Ma arvasin, et ehmatas mind.
Hirvesarnane loom
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Karu. Käsi vist värises ja foto sai udune. Filmid on paremad.
Äkitselt kuulsin paremal jälle oksapraksatust ja lootsin, et tuleb järgmine hirv ja keerasin kaamera paremale ja .... tardusin. Minust umbes 40 m kaugusel kõndis karu ja otse minu suunas. Üks asi on autoaknast hüääne ja gepardit filmida, kuid teine asi on üksinda metsas karuga vastamisi seista. Mõte töötas kiiresti. Teadsin, et metsloomade puhul ei tohi joosta. Hakkasin aeglaselt nägu karu poole taganema ja samal ajal proovisin fimida ja pildistada. Kui olin jõudnud karust umbes 100 m kaugusele, siis jäin ühe puu taga seisma ja vaatasin mis karu edasi teeb. Tema aga tuli ühe kännu juurde ja hakkas sealt endale söögiks mardikavastseid tuhnima. Sain aru, et vastsed on talle maitsvamad kui mina ja proovisin veel filmida. Siis aga sai karul tuhnmisest isu otsa ja ta vaatas ringi. Kindlasti ta teadis minu olemasolust, kuid ei pööranud sellele eriti tähelepanu. Ju siis oli ta inimesi piisavalt näinud. Siiski otsustasin turvalisuse huvides autosse taganeda, sest autoni oli oma 200 m maad. Karu mulle ei järgnenud ja sõitsin edasi.
 
Loodus selles rahvuspargis oli nii imeline. Mulle tulid meelde Sinimäed Austraalias, kus oli minu lemmikkoht kuni siiani ja nüüd pean tunnistama, et mul on uus lemmikkoht maailmas - California rahvuspargid. Panen siia mõned vaated loodusest ja metsast. Kas pole ilus?
 
Sequoiad olid loomulikult tohutud, kuid ka ülejäänd loodus oli super. Otsustasin minna matkarajale, mis viis järvede juurde. Pikkus 6,4 miili sinna ja teine samapalju tagasi. Kuid siis selgus, et olin valinud selleks matkaks valed jalanõud. Olin jalga pannud rihmikud. Ning esimesel paarilsajal meetril läks nii palju kivikesi rihmikute talla ja minu jala vahele, et mõistsin - täna ma pikalt ei matka. Nii ma otsustasingi minna vaid esimese mäe otsa, mis asus 1,6 miili kaugusel (1 miil = 1,6 km). Mäe kõrguseks oli 9800 jalga ehk kusagil 2900 m. See oli mulle selleks päevaks paras käimine. Kõndisin ja nautisin metsa, mis oli nii ürgne - puud, mis maha olid murdunud olid jäetud sinna, kus nad olid. Seened ja mardikad lagundasid neid (professionaalne kretinism!) ja mets oli värviline igasugustest sammaldest ja samblikest. 
 
Siis aga nägin ühel kännul majavammi sarnast seent. Enamus tunnuseid olid olemas, ainult viljakeha oli oluliselt jäigem kui majavammil Eestis. Kuna ma tean, et just Californias (tõsi küll Kaljumägedes, mitte siin) on seda seent looduses leitud, siis võtsin igaks juhuks proovid ja jäädvustasin proovivõtukoha ümbruse. Ja just kolme kilomeetri kõrgusel, nagu kirjanduse allikates väidetakse.  Oleks vinge kui see osutuks majavammiks, kuid tõenäosus on kaduvväike. Seeneriik on tohutult suur. Siiski saavad minu head kolleegid Siiri ja Ave seda seent uurida. Himaalajas ma kindlasti lähen ka kolme kilomeetri peal metsa majavammi otsima.
 
Mulle need mäed ja metsad nii meeldisid, st see on nüüd esimene koht minu reisi ajal, kuhu ma tahaks väga tagasi tulla. Võimalusel koos perega, sest see on selline matkamise, piknikutamise ja telkimise jaoks ideaalne koht. Telkla on loomulikult piiratud alal, sest pole eriti mõnus, kui karu öösel telki ronib.
 
Homme lähen Las Vegasesse. Kui ma ülehomme midagi ei kirjuta, siis on kaks võimalust - ma kas võitsin ja pean prallet või kaotasin kõik ja istun võlavanglas. Viimati käisin kasiinos 15 aastat tagasi, nüüd saan vaadata, kas minu iseloom on muutunud piisavalt enesekindlaks, et planeeritud 50 dollariga piirduda.  Muide ... Las Vegases on hotellihinnad imemadalad. sain hommikusöögiga hotellitoa kolmetärnihotellis 30 euroga. Nende põhisissetulek pole mitte majutus ...


Kaks valget autot. Alumine on minu praegune sõiduvahend
 
 
 
 
 
 
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar