Reede, 29. juuli 2022

Slovakkia kokkuvõte

 Slovakkia on ilus eestlasele sobiv vanade metsaste mägedega maa. Meile meeldis. Meeldisid rohked kindlused, kirikud ja lossid, mis enamasti asusid kõrgetel mäetippudel. Mõned neist olid restaureeritud, mõned aga täitsa varemed. Mõlemad olid vaatamist väärt. Restaureeritud kindlustes olid muuseumieksponaadid, mis kajastasid Slovakkia ajalugu, kuid varemetes oli mõnus ronida ja vaadata ümbritsevaid mägesid ja külasid kõrgelt ülevalt. Loodus on väga ilus ... metsades pole tehtud inetuid lageraieid ja liigirohkus on märkimisväärne. Igasugu loomi. linde, putukaid ja taimi ... on mida vaadata. Tõsi ... paljud liigid on sarnased meil kasvavatele, kuid on ka erilisi. 

Mägedes autoga sõites vahelduvad metsatunnelid ilusate vaatekohtadega. Päris kaljudesse raiutud tunneleid on aga Slovakkias väga vähe ... võrreldes Horvaatiaga. Kiirteed, kus võib sõita 130-ga, on tihti käänulised ja üles-alla kulgevad. Tekib rallisõitja tunne. Teede osas veel niipalju, et esineb pikirööpaid, auke ja muhke ... isegi kiirteedel. Tasub olla sõites tähelepanelik. Kiirteed on tasulised, kuid 10 eurot 10 päeva kohta pole palju ... tasub osta vinjett.

Slovakkia teeb oma arust kõva reklaami turismimaana, kuid samas olid suurtel olümpiafestivali üritustel kõlavad reklaamid enamasti kohalikus keeles ... vaatamata sellele, et kohal oli arvukaid väliskülalisi. Keelega on üldse halvasti, nad ei oska inglise keelt. Isegi mitte suurte hotellide teenindajad ega söögikohtade ettekandjad. Söögikohtades on menüüd kas kohalikus keeles või siis ilma fotodeta vigaselt inglise keelde tõlgitud. Läksime sellega ikka korduvalt alt ... ostsin pelmeene, kuid sain jahused klimbid koorekastmes ... või ostsin gnocchisid, kuid sain mooniseemnetega täidetud taignapallid sulavõi kastmes. Nad võiks ikka pöörata rohkem tähelepanu keeleõppele ... eriti teenindusasutustes.

Toidust niipalju, et kui Horvaatias soovitasime süüa väljaspool linnu kohalikes kohvikutes, siis Slovakkias vastupidi ... kohalikes kohtades olev toit oli raskesti valitav (keeleprobleem) ja samas ka sageli maitsetu või siis meile vastuvõtmatu maitsega. Slovakkia linnades esinduslikes toidukohtades sai aga hästi valmistatud ja maitsekat toitu ... mille hinnad olid kohati isegi madalamad kui teeäärsetes külakohvikutes. Toidu hinnad on muidu sarnased Eestiga. Minu headest toitudest "rikutud" maitsemeel ei saa Slovakkia toite kiita, vaid üksikutes kohtades saime hästi maitsestatud roogasid. Ühes kohalikus toidukohas pidime enamuse toitudest jätma taldrikutele, sest lihtsalt ei läinud alla ... sealihasteik oli nagu saepuru ... varem mainitud "gnocchid" aga täiesti vastuvõtmatu maitsega ja võist rasvased. Pankoogid aga olid nagu naharibad. Kusjuures hinnad olid kõrgemad kui linnas esindushotelli restoranis. Seega ettevaatust toiduga !

Mis väga meeldisid, olid looduslikud kuumaveebasseinid ja veekeskused. Neid oli iga nurga peal ning hästi sisustatud. Eks keeleprobleem oli sealgi, kuid õnneks oli eksimisvõimalusi vähe. Eriti meeldisid 40-42 kraadised kuumaveevannid, kus sai kuni 20 minutit oma liikmeid pehmendada ja siis toolidel lõõgastuda. Kõrvaloleval fotol on üks neist, kus sai otse kaljude vahelt tulevat kuuma looduslikku vett nautida ... ja siis kuumas, kuid ühegi küttekehata kaljukoopas higistada ning taas kuumaveevanni võtta. Imeliselt hea tunne oli pärast. Loomulikult lasti seal pärast sellist kuuma protseduuri 20 minutit vaikse klassikalise muusika saatel lamamistoolid jahedamas ventileeritud kivikoopas lesida ... 

Veeparkidest meeldis Tatralandia. Eriti sealsed saunad, mida oli 21 erinevat. Sinna läheks veel ja veel ... Veeparkidele võiks pühendada terve reisi, sest neid on nii rikkalikult, et igav ei hakka. Kuna meie Slovakkia kava oli keskendunud noorte olümpiafestivalile, siis kahjuks jäi liiga vähe aega veekeskuste ja kuumaveebasseinidega tutvumiseks ja nautimiseks. Järelikult tuleb veelkord minna ... teise keskendumisega. Veeparkide hinnad kõikusid 3-st eurost 40 euroni päev ... nagu meilgi. Kuid sellise mahuga veeparke meil pole.... rääkimata looduslikest kuumaveeallikatest.

Kokkuvõtteks ... soovitame külastada, kuid olge ettevaatlikud toitu tellides 😏

Sellega lõpetangi selle reisi blogipostitused ... järgmise reisielamuseni ...





Teisipäev, 26. juuli 2022

Alahinnatud suvine turismimaa Slovakkia

 Avastasime Slovakkiat ja peaks mainima, et siin on kordades vähem turiste kui Horvaatias. Kui vaadata autode numbrimärke, siis on näha, et enamus on kohalikud siseturistid ja välismaa autosid kohtab ehk paar tükki päevas ... vaatamata sellele, et liikusime turismipiirkondades. Samas pole Slovakkia üldse igav turismimaa, pigem vastupidi ... kohati isegi parem kui Horvaatia. Tõsi ... vaid merd pole ... kuid see eest on suurel hulgal looduslikke kuumaveeallikaid ja lugematul hulgal veeparke. Lisaks veel Tatra mäed, mis oma metsastunud nõlvadega ja siin-seal väljaulatuvate kaljurahnudega on väga ilusad. Ainuüksi see sõit Slovakkias oli elamus omaette, kui ei usu, siis vaadake pardakaamera videot. Mäetippudes asuvad arvukad lossid, kindlused ja kirikud on aga väga mõnusad nii ronimiseks kui vaatamiseks. Seega ... reisile Slovakkiasse !

Me külastasime täna Tatra mägede põhjaosa. Selleks sõitsime risti läbi mäestiku mööda vonklevaid mägiteid.  Kõigepealt külastasime Orava kindlust ... väga eestipärane, kuid seekord pole tegemist Setomaa külaga, vaid Slovakkia ühe suurima kindlus-muuseumiga. Mulle kui puidu säilimise uurijale oli see ka hea elamus, sest vana puitu oli seal rohkelt. Tõsi, oli ka uue materjaliga taastatud osasid. Kuid see teid kindlasti ei huvita. Selles lossis filmiti 100 aastat tagasi esimene Dracula film. Selline mitmekesine ja huvitava sisuga ehitis ... ja millised vaated avanesid lossitornist ... te vaid vaadake. Kui satute seda lossi külastama, siis soovitan kindlasti võtta see BIG tuur, siis saate kõige parema elamuse.... vahe on vaid neli eurot keskmisega. Kusjuures videokaamera ja fotoaparaadi eest küsisid nad ka raha ... vot. Vaatamata sellele, et paljudes kohtades oli jäädvustamine keelatud. Vaatamata keelule sai ikka ka sisustusest ja tähtsate meeste maalidest fotosid jäädvustatud .... loomulikult ilma välguta.

Lossi sisustus käsitles kogu Slovakkia ajalugu kivikirvest kuni tänapäevani. Oli seal väga hästi restaureeritud riideid, mööbliesemeid, maale ja igasugu muid museaale ... ja seda rohkesti. Ühes lossisaalis mängis tüdruk harfi ... mitte kõige kõrgemal kunstilisel tasemel, kuid piisavalt hästi, et luua meeleolu. Saate ka seda videolt kuulata .... jätsin talle mütsi sisse väikse meelehea. Lossitornis sai vaadata Dracula filmi koos kohalikus keeles kommentaaridega. Seda videot ma siia ei pane, sest nagunii ei saa midagi aru. Panen hoopis vahepalaks ühe hea ämblikufoto ... et oleks näha, kui jube seal lossis oli ...


Kolasime lossis üle tunni aja ning saime hea elamuse ... Kuid samas piirkonnas, mõnekümne kilomeetri kaugusel asub Slovakkia suurim veepark Tatralandia ja loomulikult ei saanud seal käimata jätta. Jõusime sinna kella kolme paiku ning arvestades sulgemisaega kell kaheksa õhtul, oli aega piisavalt. Posid tormasid kohe seda tohutu suurt veeparki avastama, meie aga leidsime pesapaiga puude all lamamistoolidel ja panime oma käterätid ja piknikuteki sinna. Tõsi ... selles pesapaigas veetsin ma vaid mõned minutid, sest veepark pakkus elamusi nii lastele kui minusugustele toidele. 

Liutorud olid noortele, kuid mulle meeldisid kõige rohkem looduslikud kuumaveebasseinid, mille vesi oli küll pisut roheline ja lõhnas imelikult, kuid seal sees olles said minu valutavad liigesed piisavalt haududa (40 kraadi), et ennast mõnusalt tunda. Ja siis veel see saunakeskus ... 21 erinevat sauna ja hulk mullivanne. Tõsi, selle sauna eest tuli peale maksta (16 eurot kolm tundi), kuid see oli seda väärt. Sinna sisenedes pidi ujumisriided jätma kappi ja intiimsemate piirkondade ümber sai tõmmata niudevööd meenutava rätiku. Saunu oli seal ikka igale maitsele. Alates 120 kraadisest Soome saunast ja lõpetades erinevate lõhnadega aurusaunadest. Just neis viimastes saigi palju aega veedetud. Kui saunakuumusest ja urust isu täis sai, siis võis vahepeal minna liftiga katusekorrusele, kus oli samuti privaatsaunad ja basseinid ning päike ja värske õhk. Siis taas tagasi saunatama. Fotosid seal loomulikult teha ei võinud, sest basseinides ja osalt ka saunades olid paljud aadama- ja eevaülikondades. Aeg möödus linnutiivul ja kui ma sealt lõpuks välja sain, siis leidsin ülejäänud pere peapaigas ning äraminekuvalmis ... see oli esimene veepark, kust ma ei tahtnud ära minna. Seal võiks veeta kohe mitu päeva ... 👍

Nii see päev läks. Tagasiteel majutuskohta võtsime veel mõned karastusjoogid, sest keha vedelikuvajadus oli oluliselt suurenenud. Kusjuures sõites nägi, kui palju oli veeparke ... igas endast lugu pidavas külakeses oli veepark 😄. Lõpetuseks veel üks foto kenadest mägedest.

Esmaspäev, 25. juuli 2022

Slovakkia ja EYOF ehk Euroopa Noorte Olümpiafestivali avamine

 23.juulil sisenesime Slovakkiasse. Kusjuures tekitas segadust Slovakkia nimi kohalikus keeles ... Slovensko ... mis kõlab nagu Sloveenia ... tekkis mõte, et äkki sisenesime taas Sloveeniasse ja sealt läheme Slovakkiasse. Kuid tuli välja, et Sloveenia on slovaki keeles Slovinsko. Nii väike erisus ongi... üks täishäälik. Igal juhul sisenesime õigesse riiki. Slovakkias on samuti kiirteede maks vinjeti ostmise kaudu. Saime 10 päevase vinjeti ostetud 10 euroga interneti teel ja asi korras. Tõsi, vinjetti kui sellist enam pole, on vaid numbrimärgituvastus ... mille põhjal selgitatakse, kas teemaks on makstud või mitte. Selliseid numbrimärgituvastusi on kiirteedel pidevalt.

Majutuskoht Slovakkias oli Tatra mäestiku edelaosas, kuumaveeallikate piirkonnas. Siin on igas külas "termalne kupalisko", mis tähendab kuumaveebasseini või vanni. Kindlasti proovime varsti ära. Mäed ise on sellised vanad kulunud mäed ... kaetud metsaga. Mulle sellised mäed väga meeldivad, rohkem kui kaljumäed, kus midagi ei kasva või kui, siis vaid kidur taimestik. Eks vaate- ja fotografeerimiskohti on siin raskem leida, kuid see-eest on ronimisel kõikjal varju ja lopsaks taimestik ümber on nii liigirohke. 

Kauneid vaateid saab aga rohkearvulistest kindluste varemetest või kirikutest mäetippudel. Sinna ronides saab rahuldada ka oma kõrguste võtmise vajadust kui ka kivimüüridel turnides mägironimise oskusi proovile panna. Fotol olevad varemed on jäänused Šášov Castle´st, kuid vaadata võib sealkandis mägede otsas veel Hrad Markus´e restaureeritud lossi, Kalvaria Banska Štiavinica kirikut, Novy Zamok Banska Štianica´t ja palju teisi. Meie valisime selle siin. 

Pärast korralikku ronimist oli vaja end vee sees loputada ja kuna looduslikku kohta ei leidnud, siis valisime Vyhne väikese veekeskuse nimega "Vodny Raj Vyhne". Polnud väga vigagi ... poisid said lõbutseda ja mina veejoa all end värskendada. Vahemärkuseks ... väljas oli 30 kraadi kuuma. Mõnus oli basseinis või lamamistoolis mõnuleda ning vaadata mägede vaateid. Kusjuures turistideks on siin enamasti kohalikud, välismaalasi on, kuid need on ilmselges vähemuses ... see oli oluline erinevus võrreldes Horvaatiaga. Nägin (st kuulsin) ukrainlasi, poolakaid ja ühte sakslaste peret. 

24.juuli õhtul kell 20.30 oli EYOF avamine. Pileteid meil sinna saada ei õnnestunud. Vaatamata sellele, et proovisin varajaselt interneti teel piletit osta, oli kohalik piletimüüjate sait ebaturvaline ning pangaportaal blokeeris selle. Pärast viiendat katset loobusin. Kui proovisin uuesti kohapeal, siis olid piletid välja müüdud. Kui nagu elus ikka ... ei tea kunagi, mis milleks on hea. Läksime avamisele kohale ja selgus, et piletitega pääses nn Fun Zone alasse, kus sai toimuvat vaadata paarikümne meetri kauguselt aia tagant. Kuna meil pileteid polnud, siis läksime me head vaatekohta otsides kõrvalasuvale kõrgendikule mingi müüri peale ja ... selgus, et see oli nn lavatagune, kuhu sportlaste rongkäik saabus enne "areenile" minekut ja meie olime äkitselt neile palju lähemal kui piletiomanikud. Saime isegi oma poisiga enne tema tribüüniette minekut fotosid teha ja juttu puhuda. Imelik on see maailm .. kunagi ei tea, mis milleks on hea. 

Nii me siis seisime seal lava taga ja innustasime Eesti koondist enne pealeminekut hõigetega "Elagu Eesti !". Sain selle ka videole. Siiski pean pisut kritiseerima kohalikku korralduskomiteed. Sellise suure ja paljude külalistega ürituse oleks võinud korraldada staadionil, mitte sellises poolpiduses ajutiste toolide ja pinkidega pargis. Sellel lava tagant mäelt tehtud fotol on istekohad vaid VIP´idele ja sportlastele, pealtvaatajad seisid seal aia taga. Peale meie oli ümber piiratud ala palju erinevate rahvaste esindajaid ja kohalikke huvilisi ... kes oleks meeleldi tribüünilt melu vaadanud. Abikaasa sai videole ka selle, kuidas Eesti koondis sinna platsile sisenes ... tasub vaadata. 

No vot. Selline seiklus avamiselt. Kusjuures osaleja sõnul olid ka majutuskohad äärmiselt askeetlikud. Kolmekümnekraadises kuumuses polnud tubades konditsioneere ja WC ning dušš, kus end värskendada, asusid alumisel korrusel. Sellesse internaatkooli tüüpi hoonesse majutati siis Esti, Läti ja Leedu meeskonnad. Ma ise naersin, et slovakid tahavad nende oludega meie võistkondi nõrgestada ... ise aga magavad mugavates tubades (kodudes) ... et pärast neil kergem oleks võita. Kui eks seda näeb. Judovõistlus algab 26.juulil ... seniks aga tutvun Slovakkiaga.




Laupäev, 23. juuli 2022

Kokkuvõte Horvaatiast

 Oleme jõudnud Balatoni järve äärde ja ennast sisse seadnud Graniitvillas. Päike loojus parajasti järve taguste mägede varju ja on hea aeg kirjutamiseks. Balatoni järve vesi oli nii soe ... nagu ... ega eriti värskendav polnud ja siis veel need nastikute hordid ujumas. Kuid see selleks, pidin ju Horvaatiast kirjutama.

Kõige mõnusam koht oli meie arvates Krka looduspark. Mõnusalt puude varjus kärestikud, kosed ja joad, tohutu suurel maa-alal ja nii vaheldusrikkad. Kusjuures sai sama piletiga mitmest väravast sisse ... Mõnus elamus. Vee vulin erinevates variatsioonides ... rohu vahel, kivide ümber või siis kividele langedes ... see oli nii rahustav ja mõnus. Seal võiks istuda tundide viisi ja nautida veemuusikat ning kalade rahulikku vees libisemist. Plitvice järvede kärestikud olid ka mõnusad ... kuid millegipärast ei meeldinud nii nagu Krka omad ...
 

Meri ... täpsemalt Aadria meri ... oli samuti väga kosutav ja kristalselt puhas. Eriti sinises koopas, kus vaadates valgust kumamas läbi vee... või Sinises Laguunis ujudes. Häid randu oli palju ja rannatoole ning varju sai enamuses neist kasutada. Mulle meeldisid kõrkjakatustega varjud, sealt tuli päikest parajal moel läbi, kuid ära ei põlenud (ma ei kasutanud päikesekreemi). Kõige mõnusam olNinska Laguna Beach Nin´i külakeses, kus sai lisaks mudaprotseduuri teha. Vesi oli meres nii soolane, et prillid olid asjakohased ja loomulikult ujumissussid, mis kaitsesid jalgu kuuma liiva ja teravate kivide eest. Vaated randades olid imelised ... väiksed kaljused saared ja sini-sinine meri. 

Puuviljasid soovitame osta, need olid väga mahlased. Eriti nektariinid. Kusjuures neid pole mõtet poest osta ... seal on enamasti kõvad ja jahused. Samas kui tee ääres või turul müüdavad olid mahlased ja maitsvad. Viinamarjad sõltuvad hooajast. Juulis polnud need eriti magusad. Virsikud olid head, kuid ei säilinud eriti hästi. Aprikoose oli nii häid kui jahuseid. Arbuusid olid tee ääres head kuid poes vesised ja maitsetud. 

Horvaatia vanalinnad n tõsine vaatamisväärsus. Soovitan soojalt seigelda nii kitsastes tänavajuppides kui ka ronida kõrgele ja vaadata mäelt (kindlusest) alla linnale. Palju ehedam ja ilusam kui meie uute hoonetega rikutud vanalinn. Linnas jalutades ostke jäätist. Šorbett sidrunist, pirist ja kirsist olid imehead ... kuid ega teisedki sordid kehvemad polnud. Ainus puudus vanalinnades on turistide rohkus, kuid kus neid poleks.

Kui kõht tühi, siis tasub otsida lähimast Konoba söögikohast ... mitte ükski esinduslik ja kallis restoran ei saanud neile jaole. Konoba toidukohtades saab traditsioonilisi Horvaatia toite. Eriti meeldis mulle aeglaselt küpsetatud lammas ... kuid seda saab vaid nädalavahetustel või siis terve lammas pikalt ette tellides. Nimelt praevad nad spetsiaalses kambris kaua-kaua tervet lammast ja seda ei tehta iga päev. Veiseliha oskavad Horvaatia kokad samuti valmistada. Soovitan rare või medium minus küpsusastet, siis on liha mahlane. Proovisin poja võetud well-done steiki ... no ilmselgelt kuiv ja maitsetu. Mereandide armastajatele on Horvaatia paradiis ... igasugu karpe, molluskeid ja erinevaid kalaroogi on tohututes kogustes. Võimalus leida oma lemmik ja seda nautida. Hinnad on Eesti tasemel või ehk õige pisut odavamad. Igal juhul ärge oodake odavaid hindu. Odavat toitu saate Ungaris. Loomulikult on võimalus poest osta ja siis ise valmistada  ... kuid see pole ikka see ... Ja lõpuks ... kui juhtute Pak´i saarele, siis ostke kindlasti paški sir´i. Imehea lambapiimajuust erinevate laagerdusastmetega.

Horvaatiasse tasub minna. Looduspargid ja rannad on seal sellised, mida saab nautida. Kaasa peaks võtma mitmed lühikesed ja õhukesed riided, päikesekreemi, laia äärega mütsi, päikeseprillid, ujumissussid ja piknikuteki. Mis meie unustasime, kuid mis oleks veel hea ... on külmakott jookide ja toitude säilitamiseks. Autoga on sõita hea ja rahulik, liiklus väga viisakas. Kiirteemaksud on krõbedad (kulus pea 150 eurot), kuid samas on kiirteed superhead ja kiired. Puuvilju kahjuks kiirtee ääres ei müüda ja mägedesõidu elamust ei saa ... seega kohapeal kasutage väiksemaid teid. Tunnelid on Horvaatias tavapärased ... meie pikim oli 5896 m. Seega klaustrofoobid ... kasutage tavateid.

Järgmine kord peaks minema Dubrovniku piirkonda ja sealt Bosnia-Hertsogoviinasse ja Montenegrosse. Kuid nüüd ... ootab meid Slovakkia.

Neljapäev, 21. juuli 2022

Sinine koobas ja kristallselge vesi

 Vahepeal on tegevusi olnud nii tihedalt, et polnud aega blogi kirjutada. Üleeile sai jälle veelõbustuspargi mõnusid proovitud, seekord Šibeiniku linnas asuva Dalmatia veekeskuses. Selline väiksem veepark, kui eelmise, Istralandiaga, võrrelda. Kuid päris mõnus. Läksime sinna hommikul kohe avamise järel, umbes pool üksteist, ja saime mõnsa peapaiga. Selles kohas olid lamamistoolid hinnas sees. Meie tool asus suure männi all, mis varjas meid päikese eest, kuid lasi ikka mõned päikesekiired läbi ka, et D vitamiinisisaldus organismis suureneks ja nahk pruunimaks läheks. Samas ei arvestanud me sellega, et kuuma ilmaga (ca 35 kraadi) hakkab männitõrv sulama ja tilkuma. Üks tilk tuli mulle kaelale ja kaks pükstele ... kuid mis sellest, mõnus oli ikka ja seda võis käsitleda tasuta männiokkaparfüümina. 

Veepargist endast niipalju, et põhilised atraktsioonid olid "lazy river" ja mereröövlite linn, kuid olid ka mõned liutorud, mis sobisid muuhulgas väikelastele ja vanuritele ning loomulikult mullivannid. Mida aga selles veekeskuses polnud, olid riidevahetuskabiinid ... seda tuli teha WC-s ... imelik. Kui hinda arvestada (180 kuna inimene sh  üle 140 cm pikad lapsed) oleks ju võinud olla täiuslikum. Lastel oli rõõmu laialt. Umbes kolme tunni pärast sai aga neil isu otsa ja läksime lunastasime auto parklast välja (70 kuna). Mulle see veepark meeldis, lesisin enamuse aega männi all ja vaatasin erinevatest rahvustest ja soost, erineva nahavärviga ja erinevalt käituvaid inimesi läbi päikeseprillide. Väga huvitav ja hariv tegevus ... mõelda, kust nad võiks olla ning mis on nende tavad ja elukombed. 

Lapsed väsisid veepargist nii ära, et kui me teatasime, et nüüd lähme Split´i , siis nemad arvasid, et jäävad meie majutuskohta rahu nautima. Mis seal ikka, läksime siis kahekesi linna vaatamisväärsusi avastama. Kusjuures tee peal nägime ka metsatulekahju ... vist ... igatahes lõhn, siutsu värv ja ulatus viitas sellele. Tagasi sõites oli see aga kustutatud. Tee Splitti on kiire ja sirge ning ei kulunud tundigi kui 85 km oli läbitud. Ikka läbi tunnelite ja kiirteemaksu punktide.

Split on kena vana linnake, mille ümber on tekkinid uuselamurajoonid. Elanikke pisut alla 200000. kuid linna kasvab suure kiirusega. Mis nüüd esimene kord Horvaatias märkasime, oli see, et selle linna puhastamisvõime oli väiksem kui elanike ja turistide arv. Ehk linnas oli näha prahti, vees plasti ja ka vanalinn jättis pisut räpaka mulje. Võibolla sellepärast, et külastasime seda õhtupoole ja oristamine on hommikupoole ... vot ei tea. Kuid jah, ikkagi kena vana linnake oma vanalinna kitsaste tänavate, kirikute ja platsidega. Linnas oli näha juba looduslikult kasvavaid palme ja kaktusi, mida Põhja-Horvaatias polnud, need andsid rannapromenaadile lõunamaise ilme. 

Kasutasime juhust ja istusime rannakohvikus ning nautisime veiseliha ning rannakarpe. Kes meid tunneb, sellele pole vaja seletada, kes mida nautis. Igal juhul oli päris mõnus ilma lasteta istuda ja mõnuleda. Kusjuures enne toitumist jalutades nägime täiesti juhuslikult reisimüügipunkti (neid oli seal igal nurgal) kus pakuti Blue Caves reise. Olin eelmisel õhtul tegelenud pikalt internetis selle võimaluse otsimisega, kuid ei leidnudki sobivad... kes oli kahtlane, tahtis kogu raha ette ja ühtegi telefoninumbrit juures polnud, kelle hind oli algul üks, broneeringuga alustades aga selgus, et see oli vaid osake hinnast ning kes lihtsalt ei sobinud (algas Hvar´i  saarelt). Seega olin täitsa õnnelik, kui leidsin sobiva lahenduse. Aga ... tüdruk tänaval, kes meile seda pakkus, ei osanud midagi öelda paatide kohta, millega koopasaarele sõidetakse. Samas veeta päev paadis ... selle juures on väga oluline, millises. Nii ma siis helistasingi selle tuurikorraldaja bossile ning pärisin paadi järgi. Ta lubas saata foto paadist, kuid saatis vaid oma asukoha lingi. Egas midagi, jalutasime siis büroosse ja vaatasime paadi fotod korralikult üle ... sobis. Broneerisime kohe reisi ära ja maksime 20 eurot broneeringutasu. Muidu oli nn viie saare reisi hinnaks 100 eurot täiskasvanu ja 80 eurot laps. Reisi kestvus oli öeldud 11 tundi. Korras. 

Järgmisel hommikul pidime tõusma kell 5.30, sest 7.15 oli vaja olla kogunemiskohas Splitis. Sõites koos päikesetõusuga sinnapoole oli teel tunda veel metsatulekahju järgset kirbelõhna. Kuid see selleks. Splitis olime õigeaegselt, ehk natuke varem. Oli aega turult läbi käia ja lisaks kaasavõetud joogipudelitele värskeid puuvilju osta ... ikka nektariine ja natuke viinamarju. Kogunemiskohas oli meid kokku 14, meie neli, kaks uruguai noort, seitse Šveitsist tulnud tumeda nahavärviga teadmata päritoluga noormeest ja kena reisijuhist tüdruk. Meil oli õnne, kõik olid meeldivad ja viisakad inimesed ... keegi ei suitsetanud teiste juures ja paadis ega tarbinud alkoholi mittesobivas kohas. Sadamas ootas meid kiirkaater ... täpselt see, mida fotolt nägime. 

Kusjuures reisi jooksul nägime, kui oluline oli valida õige paat. Sõita oli Splitist esimesele saarele poolteist tundi, siis järgmisele 40 minutit jne ehk kokku istusime paadis üheteistkümnest tunnist umbes neli ja pool tundi. Kui me vaatasime teisi paate, mida sellel fotol ka näete, siis ei tahtnud mõeldagi, mis tunne oleks olnud selles istuda ... kujutage ette kui peate sõitma kitse seljes neli ja pool tundi ... uhhhhh. Soovitame kõigele, kes selle reisi ette võtavad ... valige hoolikalt paati ja ärge nõustuge müügimehe väitega, et kõik on ühesugused. 

Aga Blue Caves oli koht, kus tasus ära käia. Aitäh, Anne, et soovitasid. Kui kohale sõitsime suure paadiga, siis kohapeal olid väiksed paadikesed. Isegi nendega koopasse sisse sõites tuli pea jalge vahele tõmmata, et seda vastu kivinukke ära ei lööks. Fotol ongi eelmine paat koopasse sisenemas. Vahepalaks veel, et neid väikseid paate juhtisid erinevad giidid, meile juhtus väga hea vanahärra, kes tiirles meiega koobastes palju kauem kui teised ja rääkis põnevaid jutte koobaste vanusest avastamisest ja kasutamisest. Kahjuks ei saa giidi ise valida, sest paadid tulevad sadamas muudkui ette ja sisenetakse neisse numbrite järjekorras. Ootasime koopasse sisenemist oma tunni. 

Kõik see ootamine ja sõitmine oli seda väärt. Superelamus. Koopad olid seest väga erilise kujuga ja tõesti, vee alt tulev valgus värvis koopad sini-siniseks. Vesi ise aga oli läbipaistev ja virvendav. Tegin nii videoid kui fotosid ... et meelde jääks. Kuid kõige olulisem on ikka see, mis mällu kohapeal salvestus. Võrratu ja eriline. Biševo saar, kus koopad paiknesid, oli ka väljastpoolt huvitav ja eriline. Vaatasime ka seda saart ja käiku väljastpoolt, kust valgus koopasse sisenes ja kuulasime giidi juttu, et igal kellaajal ja igal aastaajal on koopad erinevad. Tema on käinud seal juba üle 10000 korra ja ikka avastab uusi värve ja nüansse. Küsimusele, milline on tema lemmikaeg, jäi ta targu vastuse võlgu. Nii vara oligi väljasõit selleks, et näha koopaid hommikuvalguses ... aga seda ilu ei saa kirjeldada ... minge vaadake ise.

Järgmiseks liginesime Vis´i saarele, kus asub Euroopa ilusaimaks rannaks (2016) valitud ujumiskoht. Tõsi, meie ajagraafik ja vist ka eelarve ei lubanud siseneda kaljude vahel olevasse rannaalasse, kuid jalad saime kohalikku vette ikka kastetud ja noored uruguailased käisid vees ka ära. Vaated olid tõesti ilusad ... sinna randa tahaks minna ... kunagi. Vesi oli taas kristallselge ja tõmbas ujuma. 
Õnneks ei pidanud seda kaua ootama, sest järgmine peatus oli Blue Lauun, kus sai ka ujuda. Loomulikult ei lasknud me seda võimalust mööda. Vesi oli tõesti nii selge, et kaelani vees olles sai põhjas ujumissussidelt lugeda firmamärki. Video.  Vesi oli ka võrreldues õhuga karge ja mõnus, sai end värskeks. Kahjuks polnud sellel saarel dušše, kus soola oleks seljast maha saanud. Kuid seda mõnusam oli õhtul end puhtaks saada.

Järgmine peatus oli Hvar´i saarel Hvar´i linnas, kus oli võimalus einestada ja taas kord vana ajaloolist linn vaadata. Medium minus beef tenderloin piprakastmes maitses imeliselt. Värskelt pressitud apelsinimahl oli aga vesine. Kuna ma andsin kelnerile korraliku tipi, siis sain temaga kenasti jutule linna põnevatest kohtadest ja ta soovitas meile käia ära mäe otsas kindluses, kust avanevad head vaated. Seega vaatamata kuumale ilmale marssisime treppidest üles ja kaldteid pidi kuni kindluseni. Poisid jäid poolele teele, sest jäätist polnud, mis oleks neid turgutanud. Üleval olid tõesti supervaated nii linnale kui merele. Tegin taas kord video ja hulka fotosid. Kuid ega seal kaua olla saanud, sest aeg ja kuumus kiirustasid meid tagant.

Taas paati ja edasi Horvaatia suurimale saarele Brač, kus oli aega pool tundi tutvuda linnaga ja süüa jäätist. See viimane koht ei andnud enam palju juurde, sest väsimus hakkas võimust võtma ja emotsioonide hulk oli olnud selline, et enam ei mahtunud ... Kuid eks mõned kaadrid said ka seal jäädvustatud. Kohalikus poekeses oli mõnusalt jahe. Ma ei pidanud vastu ja ostsin samuti pudeli, mille ma kitsas tänavas nurga taga sisse kummutasin. Nii mõnus ja jahe ... keefir. Pudeli tagastasin kapuluse prügikasti, sest tänaval oli prügikastipõud. 

Vot selline elamusterohke päev oli. Tagasi sõites lasin veel korra kõik elamused endast läbi. Tasus ette võtta see paadireis ... väsitav, kuid palju emotsioone.







Teisipäev, 19. juuli 2022

Krka rahvusparki tasub külastada

Päevad on juba segi ... kuid pidi vist olema esmaspäev kui külastasime Krka rahvusparki. Tuhande joa, kose ja kärestiku piirkond. Neid oli seal tõesti iga nurga peal ja igale maitsele. Kuid alustan ikka algusest. Meie majutuskohast rahvuspargi sissepääsuni oli vaid mõned kilomeetrid ja seetõttu läksime kohale suhteliselt vara ... kümne paiku. Piletite ost kulges probleemideta ... 200 kuna täiskasvanu ja 120 kuna lapsed. Piletimüüja küsis lisaks, kas soovime bussiga minna ja kui sain teada, et vaid pisut üle kilomeetri on minna, siis otsustasin minna jala .... see oli viga. Tuli välja, et tee veeni oli tõesti lühike, kuid kulges kiviklibu peal allamäge umbes 20-25 kraadise nurga all. Oi kui raske oli see teekond ... Ärge teie seda viga tehke, et lähete jala ... bussipilet maksis vaid 5 kunat (ca 80 eurosenti) ... 
tee alla oli kiviklibune


Aga kui kohale jõudes nägime seda ilu, siis unustasime kiiresti valusad jalad ja nautisime veevulinat, mis oli seal tõesti praktiliselt pidev. Ikka leidus läheduses mõni kivikuhil, kust vahelt vett alla voolas. Vahel läks veevool peitu heinte vahele, vahel purskas välja kivide vahelt, siis jälle langes joana allapoole. Vägev. Kui mõnes kohas jäi vetevool kauemaks seisma, siis seal oli näha, kui kristallselge oli vesi. Paari meetri sügavusel olid näha kivid, veetaimed ja kalad. Kalu oli palju, eri suuruses ja nad hoidsid end ninaga vastuvoolu ja tundus, et nautisid samuti seda mõnusat keskkonda. 



Suuremate koskede ja jugade juures oli palju turiste, kes kõik tahtsid pildistada. Mulle meeldis rohkem olla neis kohtades, kus vesi vaikselt vulises kärestikes kivide vahelt ja kus inimesi eriti polnud. Seal oli mõnus istuda ja veemuusikat kuulata. Need olulised fotod vaatamisväärsustest said loomulikult meilgi tehtud. Koos ja ilma inimesteta. Mis selle koha puhul oli eriliselt hea ... need olid kõrged puud, mis palava päikese eest varju pakkusid ja veevulinaga vaikselt kaasa sahisesid. Praktiliselt kogu paari-kolme kilomeetrise teekonna jooksul olid puud meid päikese eest varjamas. Ja tsikaadid puude otsas siristamas ... sain mõned ka fotodele ja vidole.

Šibenik´i vanalinn
Krka jättis endast väga hea mulje. Kulutada reisist 3-4 tundi sellele rahvuspargile pole kindlasti liiast. Kuna täna oli eriti kuum ilm (+35 kraadi varjus), siis oli hea, et saime seal hommikul käidud, kui veel nii kuum polnud. Lõuna ajal pidasime meiegi paar tundi siestat oma konditsioneeritud külaliskorteris ... mina tegin väikse une ... ja siis läksime õhtupoole Šibenik´i linna õhtusöögile - merekarbid abikaasale ja Sśteik minule. Maitses taas hästi. Šibenik on väga kena vanalinnaga sadamalinn. Pärast õhtusööki sai seal väike tiir tehtud ja siis edasi kohalikku randa mille nimeks oli Rezalište Beach. Õhtul oli rannas vähe inimesi, kuid ikka komistasime eestlastest perekonnale, kes just sättisid äraminekut. Soovisime teineteisele kena reisi jätku.... Vesi oli ilmaga võrreldes mõnusalt karge ja taas kord hästi selge. Kuid siin oli rand kivine ja Andruse soovitatud ujumissussid kulusid siin väga ära. Neid ujumissusse saab osta ka kohapeal, kuid kuuma liiva ja kivise ranna vastu kaitseks on need ideaalsed. Pärast vees käimist oli taas erksam tunne ... päevakuumus jäi seljataha. Soola pesime maha juba oma majutuskohas, sest seekord oli ranna ja majutuskoha vahe alla kümne minuti sõitu.


Lõpuks mõned read veel rahast ja kaubandusest. Poodidest soovitaks Horvaatias kõige rohkem Plodine ketti, seal on palju kohalikku toodangut ja suur valik. Lidl, Konsum ja teised on rohkem sissetoodud kauba müüjad. Huvitav asjaolu on, et kaardiga makstes kõigub kurss kõvasti ja on kohati palju kehvem kui sularahas makstes. Näiteks maksin Konsumis kaardiga ja kursiks arvestati 6,56 kunat euro aga samas sain kohapeal sularaha vahetades kursiks 7,3 kunat üks euro. Seega sain 423,56 kunase ostu pealt pügada kaardimakse puhul 6,55 eurot ehk tervelt 10% ... Kusjuures vaid paari kaardimaksega ostu korral on kurss olnud kõrgem kui sularahas makstes (vahetuskursiga 7,3 kunat euro). No vot ... kui tavaliselt on kaardimakse soodsam kui kohapeal eurosid vahetades ja sularahas makstes, siis siin on vastupidi. Tõsi ... sularaha vahetuseks peab leidma soodsa koha ... mina vahetasin turismibüroo teenuste pakkuja juures. Lennujaamas ja hotellides on kurss kindlasti halvem. Muide ... kuna´sid tasub nüüd hoida, sest järgmisest aastast neid enam pole ... Horvaatias tuleb kasutusele euro.

Lõpuks kohustuslik turistifoto Krka rahvuspargist