Sünnipäev Islandil

      Pole ju saladus, et mulle ei meeldi sünnipäeva tähistada süldipeo ja arvukate külastajatega. Viimati tegin ma seda oma 40 aasta juubelil, kui korraldasin siilipeo ... jajah, stiilipeo siilipeo. Aga 50 aasta juubelil olin juba reisil ... ja tähistasin oma sünnipäeva nautides üksi Copacabana rannamõnusid Rio de Janeiro´s. Kindlasti olen ka 60-ndal juubelil kusagil, kuid nende kümnendate juubelite vahel võib ju ka mõne mõnusa sutsaka teha. Nii ma siis pidasingi endaga plaani ja otsustasin selle aasta sünnipäeva veeta Reykjavikis. Suts sinna ja suts tagasi ... 14.juuni sinna ja 16.juuni tagasi. Rohkemaks pole aega, sest 13 on mul üks raadiointervjuu ja 17 poja lõpupidu. Seega lühike aeg ... kuid kui hästi planeerida, siis võib sellest mõnusa sünnipäeva endale korraldada.

        Lennupiletid sain kiirelt Estravelist, sellega probleemi polnud. Võtsin need kuu aega ette, et poleks liiga kõrge hind. Finnair tegi ka parajasti kampaaniat ... nii et sain soodsalt. Järgmisena tuli leida mõnusaim tegevus sünnipäevaks. Ja siin tuli mulle meelde loodusliku kuumavee bassein Slovakkias, kus oli tõsiselt mõnus. Nii ma otsisingi Islandi looduslikke SPA´sid Reykjaviki ümbruses ja silma hakkas Sky Lagoon ... võtsin sinna päevapaketi, selle kõige vingema ... kõik hinnas. Maksis 16 490 ISK ... ehk pisut üle saja euro. Loodan, et see on seda väärt. Kuna jõuan kohale 14-ndal varahommikul ehk päev enne sünnipäeva päeva, siis leidsin Arctic Adventures pakutava päevase ringreisi paketi. Kusjuures väga meeldiv teenindus Arctic Adventures poolt ... kirjutasin sinna, et tahaks sellel kuupäeva midagi teha ja jõuan umbes kümneks Reykjaviki ja nemad vastasid viisakalt koos viie võimaliku paketi pakkumisega... vaatamata sellele, et ma soovisin paketti ühele, mitte grupile. Kaks hobuse seljas reisi jätsin kohe välja, siis praakisin välja vaalavaatamise, kuna pole kindel kas vaalasid näeb ja viimasena loobusin puffinite vaatamisest, sest need on küll väga huvitavad linnud, kuid see reis oli paadiga ja vaid tunnike. Ringreis, mille valisin, oli aga tervelt kuus tundi mööda saart... võibolla näeb isegi puffineid selle ringreisi ajal. Ööbimiseks võtsin lihtsa külaliskorteri. Sinna lähen ju ainult magama... Vot nii ja olidki plaanid tehtud ... nüüd jään ootama reisi algust. Edasi kirjutan juba Reykjavikis.

        No nii. Sõit läks nagu ikka ... hommikul hirmvara üles, enne viit olin lennujaamas ja läbisin nõuetekohased protseduurid. Näiteks sain teada, et minu Ufaast ostetud mokasiinidel on metalli sees ... hakkas piuksuma, kui turvaväravast läbi läksin ja pidin siis sokkides läbi värava minema. Tallinna - Vantaa lennuk oli paras kits, propelleritega ja ebamugavate istmetega, kuid selle kakskümmend minutit võis ju ka ära kannatada. Kuid õige pisukese ootamise järel sain Reykjaviki lennukile ja sellel oli istekoht super. Avariiukse juures, ees istet polnud ja sain jalgu sirutada palju tahtsin ning ka kõrvale ei istunud kedagi. Sain laiutada ja lösutada nagu kuninga kass. Uni tuli ruttu ja pisut üle kolmetunnine lend tundus hetkena. Ja olingi Islandil, Keflaviki lennujaamas. Sealt viis lennujaamabuss umbes 35 euro eest linna. Siinkohal oleks hea Islandi rahaühikutest rääkida - kasutusel on Islandi kroon, ühe euro eest saab umbes 140 krooni. Võtsin automaadist välja 10000 krooni ja koos teenustasuga läks arvelt maha 72 eurot. Hiljem loomulikult selgus, et Islandil pole sularaha vajagi. Kõikjal sai maksta kaardiga või telefoniga.

        Esimene vaade Islandile oli trööstitu. Igav lage kiviväli. Nii kaugele kui silm ulatas ei ühtegi puud ega põõsast. Tasane kivine maa. Ja nii umbes viiskümmend kilomeetrit. Alles Reykjaviki linna juures ilmusid esimesed puud, needki enamast istutatud ja hoonete ümbruses. Väga ootamatu. Eeldasin ilusaid mägedevaateid. Kuid Reykjaviki jõudes oligi taamal kumavaid mägesid näha. Ilm oli vihmane ja jahe, 11 kraadi. Miski ei viidanud mõnusale olemisele. Õnneks pakuti bussijaamas mõnusat pitsat ja selle juurde erinevaid karastusjooke. Sain kõhu täis ja tujugi läks paremaks. Nüüd siis istun ja ootan oma reisifirma bussi ... sest just siit pean kell 12 bussile peale saama. Vaja veel taksopeatus üles otsida, kuid usun, et see pole raske, sest peabussijaam, nagu nad ise nimetasid, on Tartu bussijaamastki väiksem ja kandilisem. 

        Võin julgelt öelda, et Island algab Reykjavikist välja sõites. Äkitselt oli kõike ... ilusaid mägesid, vapustavaid jõgesid ja koski, ilusaid loodusvaateid ... kõike, mida ma siia otsima tulin. Ainult puid ikka polnud. Sõitsin esimesel päeval mööda saart sadu kilomeetreid, kuid nägin vaid üksikuid kiduraid metsatukki. Mis sa hing tahadki, kui maa on kaetud vulkaaniliste kivide ja tuhaga. Ei kasva seal ei metsad ega saa rajada põldu. Vaid üksikutes Kesk-Islandi väljadel olid talunikud hirmsat vaeva nähes maad harima hakanud. Island on ju vulkaanide ja maavärinate ala, kogu maapind viitab sellele. Põhjuseks on kaks suurt laama, Põhja-Ameerika ja Euraasia laamad,  mis just selles piirkonnas kokku saavad ja liikudes seismoloogilisi probleeme tekitavad. Väga eriline. 

        Mäed olidki kõik tumeda vulkaanilise kivimi kuhilad, kus külgedel siin-seal paiskusid taeva poole auru- ja kuumaveejoad. Geisreid võis kohata mitmel pool, kuid eriti atraktiivne oli Stokkur ... geiser, mis purskas iga 8-10 minuti tagant välja tohutu vee ja aurupilve, mõni kõrgem, mõni madalam. Üks eriti kõrge purse kohutas vaatama tulnud inimesi nii kõvasti, et enamus astus paar sammu tagasi ... ja üks neist otse mulle varbale. Puhh, valus oli. Kuid selliseid väikseid pulbitsevaid vee ja muda mullivanne oli paljudes kohtades. Suuremate juures käisid turistid, kuid väiksemad pulbitsesid niisama, oma rõõmuks. Vesi, mis sealt välja tuli, lõhnas tugevasti väävli järele ja ojakesed, mis moodustusid, olid väga värvilised.

        Laamade liikumised moodustasid kõrgeid astmeid, millelt langesid mühinal alla sinna jõudnud jõed ja ojad. Jugasid, kärestikke ja koski oli igal sammul näha. Suuremaid ja väiksemaid kõrgeid ja madalaid ... igale maitsele. Huvitav oli ka näha, kuidas jõed ja ojad äkitselt tekkisid ja siis eikuhugi kadusid. Tohutud praod ja lõhed neelasid jõgesid ning andsid neid taas päevavalgele. Käisin ka ühe eriti mitmeastmelise kose juures, kus oli ka mitmeid tohutuid jugasid. Nimeks oli sellele pandud Gullfoss. Superilus ja võimas vaatepilt. Meelde tulid Horvaatia kosed, kuid see oli võimsam. Ja minu arust isegi ilusam kui Niagaara juga. Väga võimas oli vaadata ja kuulata joa langemist astangult alla sügavusse. Tohutuid pritsmepilvi laiali paisates. Tegin ka video, kuid see pole pooltki nii eriline kui mühinat kuulates, vee langeist vaadates ja selles piisasajus seistes. Väga võimas tunne. Sinna võis jäädagi seisma ja nautima, kuid riided hakkasid läbi ligunema ... ma olin jätnud oma veekindla jope bussi ... väga rumal minust.

        Mulle meeldisid Islandi lääneosa mäed ja kivitasandikud. Tohutu värvilised, kidura taimestiku ja samblaga kaetud. Tõsine kiviktaimla huviliste paradiis. Mäed ise olid kas tohututest kivirahnudest koosnevad või siis täielikult peene tuha ja kiviklibuga kaetud. Oleks tahtnud sinna minna ronima, kuid ei tohi, sest pind, millel kasvavad taimed, on nii õhuke, et iga käimine kahjustab seda. Kui aga kõik turistid hakkaks mööda neid tallama, siis ei jääks enam midagi järele. 

        Vot selline sünnipäevaeelne päev oli.  Väga aktiivne. Õhtuks olin ikka väga väsinud ... varajane tõusmine, lennukis tukkumine, päev läbi ringi uitamine ja tohutud emotsioonid tegid oma töö. Lisaks veel ajavahe kolm tundi. Kui majutuskohta jõudsin, olin omadega ikka täitsa läbi. Ja loomulikult meenus, et olin hommikul pitsat söönud ja pärast seda ... ei midagi. Õnneks oli kohe stuudiokorteri kõrval toidupood ja sain sealt endale mõnusa õhtusöögi. Kusjuures ... ma ostsin lambasteiki. Karbi peale oli nii kirjutatud... eesti keeles. Ja karbis oligi maitsev lambaliha. Ei saa öelda, et just restoraniprae vääriline, kuid väga pehme ja maitsekas. Pärast õhtusööki tuli hea uni. Kell oli kohaliku aja järgi üheksa, meie aja järgi südaöö. Selle lõigu kirjutasin aga oma sünnipäeva hommikul, kui olin mõnusalt välja puhanud ja ootasin hetke, mil lähen Sky Laguna´sse nautima. Kuid sellest siis hiljem ...

        

    Sünnipäeva päev oli väga ilus. Kõigepealt oli oluline, et ilm oli Islandi kohta harukordne. Ei sadanud ja sooja oli koguni 15 kraadi. Lisaks õnnestusid kõik planeeritud tegevused ja natuke tuli veel juurdegi. Kõigepealt Sky Laguna. Kuna aega oli ja ilm oli ilus, siis jalutasin sinna mööda äärelinna tänavaid ja kaldapealset. Kõigepealt jõudsin väga moodsa ja kenas kohas asuva kiriku juurde. Tee kiriku juurde oli nagu otsetee taeva väravasse, sest kirik oli künkal ja nägi välja nagu värav. Ma siiski läksin väikse kaarega sellest väravast mööda. Aga vaated sealt ... oh kui ilusad. See oli Borgarholt´i kirik ... nagu ma selle taga olevalt sildilt lugesin.

    Edasi jalutasin mööda kaldapealset Laguna poole. Teisel pool lahte paistis Reykjaviki kesklinn. Kusjuures ei saanudki ma aru, kas see koht oli linnas sees või oli Kopavogur eraldi linn. Ilus oli sellele vaatamata. Millised vaated. Selles piirkonnas käis vilgas elamute ehitus. Ju siis laieneb Reykjavik kiirelt. Mina ei tahaks küll Kristi moodi kohvreid pakkida ja Reykjaviki elama sõita. Külastada on ilus, kuid vulkaanipursked, maavärinad ja külm talv eriti ei tõmba. Kuid eks maitsed olegi erinevad.

        Kella kümneks jõudsin Sky Lagunasse. Saba oli päris pikk, kuid teenindajaid oli ka piisavalt ja kümne minutiga olin sees. Mulle anti privaatne riietuskabiin koos käterättide, dušši ja lukustatava asjade kapiga. Seinalt lugesin, mida tegema hakkan. 1. Kõigepealt kuumas vees üles soojeneda. 2. Siis külmas basseinis maha jahutada 3. Järgmiseks kuumas saunas välja higistada. 4. Pärast sauna külma ududušši all end värskendada 5. Keha õli-soolalahusega sisse määrida 6. Kuumas aurusaunas veel higistada 7. Dušši all üle lopitada ja tagasi Lagooni. Vot selline oli seitsme-etapiline lõõgastuskuur Sky Lagunas. Kuid ma ei kiirusatnud seda kohe läbima. Veetsin pikalt aega kuumaveebasseinis. Eriti meeldis mulle kividelt joana langev kuumaveevool, mille all käisin ikka ja jälle.

        Kuna oli ju sünnipäev, siis lubasin endale ka päris mitu eriti head mokteili. Rabarberi. Jääga. Juua kuuma vee sees mokteili ja vaadata ilusaid vaateid oli sünnipäeva vääriline. Pojalt laenatud veekindel fotoaparaat kulus siin marjaks ära. Polnud mingit muret fotode ja videote jäädvustamisel. Õhk oli hommikul umbes 11 kraadi ja vesi 35-40 kraadi. Kõik ümberringi auras, jalgadel oli kuum ja peal jahe. Kuid eks kuum dušš või siis aeg-ajalt pea fööniga kuivatamine privaatses kabiinis aitasid külmetuse vastu. Sly Laguna sai nime vee ja taeva ühildumiselt ... nagu fotolt näha. 

    

    Saun oli minu jaoks natuke vähe kuum ... nii 60-70 kraadi, kuid samas oli see ka hea, sest seal sai istuda ja nautida taas läbi läbipaistva klaasi ilusaid vaateid. Jälle polnud kiiret. Vahel käisin külmaveebasseinis ja siis tagasi peaaegu kuuma sauna. Hommikul oli rahvast ka mõnusalt vähe, kuid mida aeg edasi, seda tihedamaks läks saunalaval viibimine. Kusjuures oli ju saun eripakett, sinna igaüks ei saanud. Pärast sauna sai korraks külma ududušši all olla ja siis end õli-soolaga sisse määrida. Minu kopsakas keha vajas kohe kahte kausitäit võiet ja kahjuks selg jäigi sisse määrimata ... mitte küll võide vähesuse pärast vaid seljamäärija puudumise tõttu. See on üksinda reisides puuduseks ... keegi ei määri ega pese selga. 

    Edasi aurusauna. See mulle meeldis. Piisavalt kuum ja korralikult auru. Kahjuks ei saanud seal fotosid jäädvustada, sest kõik oli udune. Ja ehk pole vist väga kombekas ka igal pool klõpsutada ... vaatamata sellele, et see oli lubatud. Aga nii hea on mälestuseks selliseid klõpse teha. Pärast aurusauna tagasi suurde kuuma basseini ... keha oli mõnusalt õline ja pehme. Kahjuks sai selle protseduuride rea vaid korra läbida, kuid ega vist rohkem poleks tahtnudki. Käisin veel kuumaveebasseinis kose all end loputamas ja vedelesin veel ... kuid ega rohkem polnudki isu seal olla. Neli tundi oli märkamatult möödunud. Kõik. Otsustasin, teen veel midagi. Tasusin oma arved ... mille puhul selgus, et see imehea moktail maksis oma üheksa eurot. Ja suundusin oma privaatkabiini, kus sai korralikult dušši all end pesta, kuivatada ja siis riidesse panna. Aga jäin rahule. Oli mõnus ja eriline hommikupoolik.

        Viisin oma märjad ujumisriided stuudiokorterisse kuivama ja surfasin korra internetis, et valida järgmine tegevus. Selleks oli vaalade liikumise jälgimine. Esmalt leidsin hilisõhtuse pakkumise, mis algas alles pool üheksa (meie kella järgi pool kaksteist) ... pole viga, sest Islandil on sellel ajal piisavalt valge, kuid siiski otsisin edasi ja ... oligi ... kell 17 väljumine sadamast. Broneerisin sinna endale koha. Kuna kell oli veel vähe, siis sõitsin kohaliku linnaliiniga kesklinna ja otsisin endale mõnusa koha, kus lõunatada. Ja loomulikult ka leidsin. Lambakarree, mille tellisin, oli supernauditav ... nii pehme, mahlane, maitsekas ja .... oi-oi ... sülg tuleb taas suhu. Soovitan soojalt kõikidel Islandi külastajatel proovida kohalikku lambaliha ... vaevalt, et peate pettuma. Eelroaks sõin vürtsika aedviljasupi ja magustoiduks creme-brülee. Magustoit polnud just midagi erilist. Nojah, lõpuks tuli ka hea soolane arve, kuid sünnipäevalõuna jaoks polnud kahju. Viimati sõin nii head lambaliha Krk´a saarel Horvaatias.  Eks toidu hinnad olegi Islandil kõrged, sest kui vaadata saare põllumajandust, siis see on ikka väga trööstitu. Vaid üksikud põllud saare keskosas.

    

    Jõudiski kätte vaalavaatamise aeg. Laev oli päris suur ja korralik. Võtsin sisse koha ülemisel tekil. Õnneks polnud ka siin liiga palju huvilisi, ehk kolme-neljakümne ringis, kuid nii suurele laevale jaotusid nad kenasti hõredalt ära. Giid alustas juttu sellega, et vaalade nägemise tõenäosus on üle üheksakümne protsendi. Seda juttu olin juba kunagi kuulnud ... kui läksime Uus-Meremaal delfiine vaatama, siis oli giidi jutt sama. Kuid toona päädis asi korraliku tormiga ja mitte ühte delfiini ei näinud. Loodetavasti läheb seekord paremini. Alguses oli ainsaks vaatamisväärsuseks vaade saarele ja linnale. Pole just paha panoraam. Kõrguvad vulkaanid annavad väga erilise mulje. Mõned kenad hooned ja imelised pilveviirud juurde ja vaated missugused. Neid sai oma tund aega nautida, sest alles siis jõudsime ookeani avarustesse, kus need imelised loomad elasid, keda vaatama tulime. 

        Ja seekord ei tulnud pettuda, meie laeva ümber liikus oma kümmekond vaala. Kord näitas üks oma selga, siis teine, siis kolmas ... ja nii edasi. Seda kõike paari kilomeetri raadiuses. Kahjuks oli see seljanäitamise aeg üsna lühike ... kümmekond sekundit ... ja kuna ala oli suur, siis oli raske neid kaadrisse saada ning fotodele jäädvustada. Proovisin igati, kuid ainult üksikud ähmased seljad. Kuid siis ... oo jaa ... üks imeline vaal otsustas mulle kingituse teha. Just siis kui olin oma kaamera suunanud laevataglase taha ja ootasin vaalade tulekut, pistis ta oma selja veest välja, lasi korraliku veejoa välja ja lõpuks andis sabaga veel laksu ka ... no see oli kõikide vaalade liikumise jälgijate unistus. Kõik sain video peale. Pisut kaugelt küll, kuid sain ... aitäh talle sinna vetesügavustesse. Edasi sain ilma kaamerat rabamata rahulikult nautida siin-seal ilmuvaid selgasid ja sabasid.
 

        Tagasiteel külastas meid veel väike delfiiniparv. Need armsad olevused liiguvadki gruppidena ja tulid üsna meie laeva juurde uudistama. Ja nagu pärliks lendas delfiine vaadates kolm puffinit kaamerasilma eest läbi. Mis sa hing veel tahad. Kõik loomad ja linnud olid mulle sünnipäevaks ennast näitama tulnud. Super. Nii saingi vaalad ka  vaadatud ja jõudsin õnnelikuna ja rahulolevana tagasi oma majutuskohta. Enne sisse minekut hüppasin veel poest läbi, võtsin õhtuks natuke näksi ja hommikuks jogurti ning nii see päev lõppeski. Imeline meeldejääv sünnipäev. Sellised mälestused jäävad ... ma ei usu, et pika laua taga süldisöömine annaks rohkem kui selline reis ... kuid veelkord ... maitsed on ju erinevad. 

        Mida kirjutada kokkuvõtteks Islandist? Ilus saar, eriline saar, muljetavaldav saar, tegevusterohke saar. Tasub külastada. Nii üksi kui väikese seltskonnaga. Kellel vähegi võimalust ja aega, siis parim viis saart näha on auto rentida ja ise ringi sõita. Internet on saarel imehea, kõikjal ja kiire. Portaalidest leiab üles kõik kaunid kohad ja lisaks needki, mida väga ei reklaamita. Kõik ekskursioonid, mida ehk rendiautoga teha ei saa (nt vaalavaatamine) on kergesti leitavad ja pakkujaid mitu. Ka need saab interneti teel broneerida. Kõikjal saab maksta kaardiga ja telefoniga. Sularaha pole vajagi. Arvestama peab aga, et nii majutus kui toit on kallimad kui enamuses riikides. Kindlasti kallimad kui Eestis. Kuid ise poes käies ja kokkuhoidlikult majandades sööb 30-40 euroga päevas korralikult. Ka majutuseks leiab odavaid hosteleid, kus ühte tuppa mahub palju inimesi ... kuid on ka privaatsuse ja mugavuse armastajatele (nagu mina) häid apartmente. Kindlasti tasub enne Islandile sõitmist korralik kodutöö teha, sest tegevusi on seal tohutult ja juba eelnevalt tuleks paika panna esialgsed päevaplaanid ja logistika. Siis jõuab ja näeb rohkem. Ma ise oleks tahtnud rohkem looduses matkata ... no vaadake neid viimaseid fotosid.. kuid jah... aeg oli lühike ja kõike ei saanud. Siiski sai iga päev oma 12-13 tuhat sammu ka tehtud.    

            No vot. Selline mälestuste jada sai seekord kirja pandud. Usun, et kunagi on seda endalgi hea lugeda ning naeratusega meenutada. Need hetked aitavad elust rõõmu tunda. See aasta rohkem pikemaid reisi ei kavanda ... vaja raamatuga vaeva näha... kuid kes teab, ehk tuleb midagi ootamatut ette. Järgmisel aastal aga tahaks koguni kaks reisi teha... kuid sellest kunagi teine kord.

Lõppu mõned ilusad fotod ... 
 

 

Kokkuvõte Nepaali - Himaalaja reisist.

         Nagu ikka läks reis kiiresti ja läbi see ongi. Tagasi sõidame taas Istanbuli kaudu ja saame päevakese veeta ka Türgis, sest Turkish Airlines otsustas lendusid Tallinna vähemaks jätta. Kui õnneks on täna laupäev ja homme pühapäev ehk nädala lõpuks on lootus koju saada. Koduigatsus on täitsa juba olemas ... 18 päeva on pikk aeg. Hotell, mille Turkish Airlaines meile pakkus asub äärelinnas, kuid saime toa 20-ndale korrusele. Ilus vaade ... lõpus ka foto katuselt

        Sellest reisist oli kindlasti kõige positiivsemad elamused mägede matkast. Jalutada maailma kõrgeimate tippude kõrval, ürgses metsas, arvukate ojakeste ja jõgede keskel ... jah, on mida meenutada. Trepid, mida mööda tuli rohkesti üles ja alla marssida, käisid asja juurde. Neid oli parajasti nii palju, et saaks korraliku füüsilise koormuse ja parajasti nii vähe, et jõud üle käis. Vahepeal oli küll tunne, et enam ei jõua, kuid lõpuks sai kõik mäetipud, mis plaanis, vallutatud. Kõige kõrgemaks jäi seekord 3220 m. Mitte väga palju, kuid elamus siiski. Päikesetõusud erinevates kohtades jäi ka meelde. Vaatamata sellele, et ajavahe oli kolm tundi ja 45 minutit ehk tõusma pidi Eesti aja järgi kell 1-2 öösel, sai päikesetõuse nauditud pea iga päev.

        Eriliseks tegi reisi ka see, et temperatuuride vahe oli paarist miinuskraadist kõrgema mäe otsas kolmekümne kraadini päevasel päikeselisel ajal all orus. Üllatavalt suured erinevused, kuid eks mägedes nii olegi. 

Lehmad ja koerad peaks ka ära mainima. Neid oli kõikjal ... põllul, majade ümbruses ja ka teel. Kusjuures autod manööverdasid aupaklikult nende ümber ja proovisid mitte viga teha. Üks lehm vist ikka sai viga, kui tahtis meie bussi eest üle okastraadist aia hüpata ... kuid seda mis seal sai, me enam ei näinud... Aga ka Pokhara linnatänavatel kohtas lehmi sageli ... nii jalutamas kui tänaval peesitamas.

        Hinnad olid madalad. Tellisin endale rätsepalt mitu pluusi ja püksid ning seda kõike väga madala summa eest. Igasugu vidinaid ja meeneid ma ei ostnud. Mis ma neist ikka kokku kuhjan, isegi olematu hinna eest. Ravi helikausi siiski ostsin ning magnetid külmkapile. Loomulikult ka kingitusi kodustele. 

            Mis veel meeldis? Süüa sai kõvasti ja meie jaoks olid toidu enamasti vähem vürtsikad. Toidud olid maitsvad ja valik oli rikkalik. Thali´d olid minu lemmikud. Seal sai enamasti riisi ja kastmeid juurde. Mis teha, söömine on alati minu lemmiktegevus olnud. Proovisin ära ka kohaliku Tederloin´i ehk veise sisefilee. Küüslaugukastmega. Hästi maitses. Veel mainiksin ära toitudest mo:mo´d ehk kohalikud pelmeenid, mida valmistati erinevate täidistega. Mina võtsin enamasti veiselihaga või kanaga. Kana pakuti erinevate kastmetega ja erinevates valmistamisviisides igal pool ... võik öelda, et see oli Nepaalis üks põhilisi lihatoite.

            Igasugu protseduurid meeldisid. Käisin kolm korda massaažis, millest kaks olid väga hästi läbi viidud.  Tugevad punktmassaažid ... jah, üks kord oli ka ebaõnnestunud massöör, kuid ikka juhtub. Ka saviga naha kokkuhõõrumine ja nina soolveega puhastamine olid mõnusad ja erilised. Kusjuures nina puhastamist soovitaks kõigile. Pole vaja karta, see polegi nii hull, kui tundub. Võibolla oleks pidanud rohkemgi protseduure spaades proovima, kuid eks aeg oli siiski piiratud. Muud tegevused ootasid ka ... 

        Kloostris ööbimine ja kohaliku elu tundmaõppimine oli hariv ja huvitav. Väikeste munkadega koos söömine ja nende tegevuse jälgimine oli eriline. Kusjuures arusaamine, et nad on tegelikult tavalised väikesed lapsed, kes teevad vahel pahandust ja on rõõmsad, oli eriti valgustav. Nii naljakas oli neid paviljoni taga salaja telefoni näppimas näha. Kloostrikoolid on Nepaali elus väga olulised, sest need annavad võimaluse ka vaesematele inimestele hariduse saamiseks. Haridustasemega on ju kehvasti...

Usust ka natuke ... Nepaal on põhiliselt hinduistlik riik. Kuid on ka tugevaid budistlikke suundi. Kui rääkida hinduismist Nepaalis, siis mulle ei meeldi mitte üks teps vereohvrite toomine nende pühakodades. Esiteks on see jõhker ja teiseks on pühakojad pidevalt verised ja inetud. Nagu ma kuulsin, on see traditsioon säilinud vähestes kohtades, kuid just selles riigis on nii. Loomulikult on usuvabadus minu arvates üks olulisemaid vabadusi, kuid veelkord pean tunnistama, et taoism ja budism meeldivad mulle rohkem kui teised usundid. Kusjuures on need usundid ka jätkusuutlikud. Nii palju siis usust ... 

Drooni kaasavõtmine seekord ei õigustanud, sest esiteks oli sellega palju tüli ... kogu aeg pidi tassima ja iga lennutamise eel küsima lennuluba. Teiseks jäi droon ikka mäetippudest allapoole ning vaated suurt ei erinenud ... kas dooniga või tavakaameraga. Ja linnades nagunii ei saa lennutada ... Mõned head fotod treppidest ikka sain ... ja majutuskohtadest. Kuid kas selle jaoks oli vaja kogu seda jama tassimise ja küsimisega läbi elada ... mõtlemise koht. 

Ja vaatamata sellele, et olime sageli ka okaspuu metsades ja kolme kilomeetri kõrgusel, majavammi ma taas loodusest ei leidnud. Uurisin küll mahalangenud puid ja nende kahjustusi, kuid ei midagi. Peab kolleege Norrast ja Rootsist uskuma .... ega polegi nii kerge leida majavammi kahjustusi loodusest, mitte majadest. 

    

    Mõned pettumused ka. Kõige ebameeldivam oli Kathmandu elu-olu. Kohutavalt mürarikas, närviline ja prügine keskkond. Linn, kuhu ei taha minna. Hotellide seinad oli nagu papist, kõik kostus väljast sisse. Lennukid, mis öösel üle linna lendasid tegid ikka hullu müra. Liikluseeskirjad olid tugevama ja nahaalsema õigusega. Rollerid süstisid igal pool vahele. Ja linnaõhk oli vastik ... tolmune ja haisev. Linn, kuhu ei taha enam kunagi minna.

        Chitwan´i rahvuspark oli võrreldes Krügeri rahvuspargiga mannetu. Prahti täis, loomad oli osaliselt kettides ja kõik tundus selline korrastamata. Looduspargi territooriumil veeti traktoritega kive, põletati džungli aluskihte, mis hävitas elu selles kihis ... ja nii edasi ja nii edasi. Rahvuspark on siin raha teenimise allikas, mitte looduse säilitamine. Kurb, et selliseid veel on ...

       Siiski oli ebameeldivaid seiku ja tegevusi vähem kui meeldivaid. Jäin reisiga rahule. Taas on maailm suuremaks muutunud ja mõned kohad avastatud. Lumised 8000-sed mäetipud on ikka võimsad küll, mitte et tahaks sinna tippu ronida.  Tahaks rohkem rohelist ja elurikast keskkonda, mitte kivist ja kõledat. Järgmised reisid tulevad aprillis-mais tööalased Rootsi Stockholmi ja Saksamaale Hannoveri. Vaevalt, et nendest midagi postitan ... järgmist pikemat reisi aga hetkel veel plaanis pole ... vaja mõelda ... kuhu sünnipäevaks jalga lasta.

Lennuk ja mägi

Trepid ... trepid ... trepid ... Ulleri

Päikesetõus Istanbulis 

Chitwan rahvuspark

         Sõit bussiga Pokharast Chitwan´i oli paras õudusunenägu. Teeremont oli 146-st kilomeetrist umbes 100-l ja aega sõiduks kulus koos pisipeatustega kuus pool tundi ehk siis umbes 22 kilomeetrit tunnis. Lisaks meeletu loksumine aukudes ja muhkudel, pidev signaalitamine ja teetolm. Vahel oli ime, et bussijuht selles tolmus üldse teed nägi. Ühes kohas seisime oma 20 minutit, sest keegi tee kõrval tekitas varinguid. Siis tankisime paarkümmend minutit ... kütuse hind oli 176 ruupiat liiter ehk 1,28 eurot. Ja siis kolistasime edasi ... Ega tahagi sellest sõidust väga palju rääkida. Mainiks ehk veel seda, et tee-ehitajaks oli Hiina ettevõte CCCC ehk China Communications Contruction Company. 

    Aga õhtuks jõudsime Chitwan´i ja majutuskoht "Safari Adventure Lodge" oli igati mugav. Sain korralikult välja puhatud. Õhtul oli isegi väike kohalike poiste tantsuetendus. Poisid panid täitsa mõnuga tantsu. Oli ilus vaadata. Kuna valgustus oli olematu, siis fotod eriti hästi välja ei tulnud. Õhtusöök oli taas buffet valikuga  ja väga naitsev Toitu pakutakse siin maal küll nii palju, et kardan oma kehakaalu pärast. 

    Hommikul alustasin taas enne päikesetõusu. Leidsin, et on võimalik minna katusele vaatama ja sinna ma ka läksin.  Ohh mis kaunis hommikune lindude koorilaul. Katusel olid helid eriti eredad, sest polnud puid neid summutamas. Ja millised vaated. Väga kaunis udune hommik oli. Mingil hetkel tuli Priit mulle seltsiks, kuid ta ei seganud seda ilu nautimast. Päikesetõus ise polnudki nii eriline ... tõusis metsa tagant ja kuna pilvi praktiliselt polnudki, siis olid ka esimesed päikesekiired mannetud. 

       Kuid vähemalt sai taas päikesetõus jäädvustatud. Jah, mägedes salvestatud kaadritele ei saanud see ligilähedalegi. Hommikusöögil tutvustas meie giid päevakava: hommikupoole paadiga jõel, siis jalutuskäik džunglis ja lõunasöök. Pärast lõunat väike puhkus ja siis džiipidega safarile. "Pole paha!", mõtlesin mina ja olin ootusärevuses. 

    Paadid, millega sõitma läksime, olid ühepuupaadid nagu meil haabjad, kuid ainult teisest puuliigist. Üllatuslikult mahtusime kõik kuueteistkümnekesi ühte paati lisaks kohalik giid ja sõudja. Tõsi, istusime praktiliselt üksteisel jalge vahel pisikestel pingikestel. Mina kohe meie põhigiidi taga. Igal juhul pidas paat normaalselt vastu ja ümber ei läinud. Pärast põhja kraapimist hakkas küll pisut lekkima, kuid nii vähe, et veega ei täitunud.

    Jõel nägime hulgaliselt linde ja krokodille. Järgmiseks lisan fotosid lindudest ja krokodillidest. Ega teksti polegi palju lisada ... lindude nimed mulle meelde ei jäänud ,,, välja arvatud kormoranid ning paabulind ... ja mis sa ikka krokodillidest kirjutad ...

Džunglimatk oli lühike ja suhteliselt igav. Nägime mõnda hirve liikumas ja hulgaliselt erilisi puid ja liaane. Nagu džunglis ikka. Eks ma siis jäädvustasin seda, mis oli. Minu arust jäi see džungel alla isegi mägedes olnud igivanale metsale. Kuid eks ilu ole vaataja silmades. Huvitav oli see, et džungli alusmetsas põletatakse kulu nagu meil kunagi põldudega tehti. Kole ju, kuid pidi aitama uuel rohul kasvada. Nojah, eks kohalikud teavad, mida teevad... 

    Matka lõpuks jõudsime rippsilla ja elevantide treeningkeskuse juurde. Selle treeningkeskuse kohta ütleks küll pigem elevantide vangla, sest seal oli aheldatud üle kümne elevendi ... nii täiskasvanu kui ka elevandibeebi. Kohe kahju oli neist. Väidetavalt lasti neid vahel džunglisse liikuma, kuid hiljem nägime, et see oli pigem nendega džunglis sõitmine, mitte vaba liikumine. Kus küll loomakaitsjate silmad on ... no vaadake fotol seda elevandipoega ... kas pole kahju?

    Küll oli selles keskuses puu otsas hulgaliselt mesilassülemeid, millesarnase suurusega pole ma veel näinud. Neid oli suisa neli sülemit ühel puul ... üks suurem kui teine. Selle peale ostsin hiljem purgikese kohalikku mett ... mis pidi olema kergelt psühhotroopse toimega, sest mesilased korjavad mee džunglitaimedelt, millest osa on selle toime tekitajad. See puu, mille otsas olid sülemid, oli ka puuliik,  millest kohalikud ühepuupaate tegid. Kaks kärbest ühe hoobiga.

    Rippsild, mille ületasime oli päris pikk ja õõtsus mõnusalt. Jõgi, mida mööda hommikul sõitsime ja mille nüüd taas ületasime oli East Rapti  River. Kusjuures jõgi oli sellel aastaajal nii madal, et kohalikud poisid läksid seal sumbates üle (seda näeb eelmiselt videolt). Ju nad siis teadsid, et krokodillid selles kandis neid ei ründa. Mina poleks küll riskinud jalga jõkke panna. Pärast silda ootasid meid kauplejad, kust ka mee kojuviimiseks soetasin. 

    Pärast lõunat laaditi meid džiipidele ... kaheksa-üheksa inimest ühele autole ja sõit läks džungli poole lahti. Seekord siis ninasarvikute ja tiigrite levikukohtadesse. Võin etteruttavalt öelda, et tiigri nägemine autoga mööda metsi kolistades on utoopiline võimalus. Kuid kahte ninasarvikut me ikka nägime ... üks oli kaugel põllul rohtu nohistamas ja teine ojakeses mulistamas. Üks sarv, mis selle ninasarviku kuulsaks teeb, oli siiski kenasti näha. 

Lisaks nägime hulgaliselt linde ja hirvi. Nendest ei hakka ma fotosid postitamagi, sest lindude fotosid juba sai esitletud ja hirvi saab ka Eestis pildistada ja vaadata. Üks mink, keda meie autojuht teel silmas ja kinni pidas, oli siiski vaatamist ja filmimist väärt ning Siberi parte tahaks ka esile tuua. Olid piisavalt erilised. 

Lõpuks jäid meile ette veel metsseakari, paabulinnud, hirved ja ahvid kõik korraga. Üks hea foto sai ka jäädvustatud, kus lind metssea seljas istus ja putukaid noolis. Kahjuks jäi fotol sea nina varju, kuid eks metssea nina ole igaüks näinud. Jajah. Seal oli üks hirvedest väga suursuguse sarvestikuga. Panen ikka lõppu selle foto ka ... ilus vaadata selliseid sarvi.

Mida siis Chitwan´i rahvuspargist arvata? See pisut üle 950 km2 suurune rahvuspark on minu jaoks pisut kehvake ja kole räpane ... rahvuspargi kohta. Igal pool vedeles tühje plastikpudeleid ja kilekotte. Vesi jõe kõrval paiknevas kalakasvatuses oli õlilaikudega ja must. Rahvuspargis töötasid jõesängis mingid kruusavedajad ... ja üldse. Mulle tundus, et see rahvuspark oli rohkem ärihuvides kui loomaliikide säilitamiseks ja uurimiseks. Mul on ju hea mälestus Krügeri rahvuspargist, mis on sellest pargist üle 20 korra suurem ja ... milliseid kaadreid ma seal jäädvustasin ... ohh ... unustamatud fotod ninasarvikutest, kaelkirjakutest ja gepardist. Ning need autot uudistavad hüäänid ... Mäletatavasti lisasin sealt koguni kaks blogipostitust: Krüger 1 ja Krüger 2. Vaatasin neid fotosid ja videoid uuesti ja õhkasin kaunitest mälestustest.

Jah. Chitwan jääb Krügerile igas elemendis alla. Mis parata, oleks juhtunud esimesena Chitwan´i rahvusparki, siis oleks ehk need emotsioonid pisut suuremad olnud, kuid nüüd ... nii on.