Kokkuvõte Nepaali - Himaalaja reisist.

         Nagu ikka läks reis kiiresti ja läbi see ongi. Tagasi sõidame taas Istanbuli kaudu ja saame päevakese veeta ka Türgis, sest Turkish Airlines otsustas lendusid Tallinna vähemaks jätta. Kui õnneks on täna laupäev ja homme pühapäev ehk nädala lõpuks on lootus koju saada. Koduigatsus on täitsa juba olemas ... 18 päeva on pikk aeg. Hotell, mille Turkish Airlaines meile pakkus asub äärelinnas, kuid saime toa 20-ndale korrusele. Ilus vaade ... lõpus ka foto katuselt

        Sellest reisist oli kindlasti kõige positiivsemad elamused mägede matkast. Jalutada maailma kõrgeimate tippude kõrval, ürgses metsas, arvukate ojakeste ja jõgede keskel ... jah, on mida meenutada. Trepid, mida mööda tuli rohkesti üles ja alla marssida, käisid asja juurde. Neid oli parajasti nii palju, et saaks korraliku füüsilise koormuse ja parajasti nii vähe, et jõud üle käis. Vahepeal oli küll tunne, et enam ei jõua, kuid lõpuks sai kõik mäetipud, mis plaanis, vallutatud. Kõige kõrgemaks jäi seekord 3220 m. Mitte väga palju, kuid elamus siiski. Päikesetõusud erinevates kohtades jäi ka meelde. Vaatamata sellele, et ajavahe oli kolm tundi ja 45 minutit ehk tõusma pidi Eesti aja järgi kell 1-2 öösel, sai päikesetõuse nauditud pea iga päev.

        Eriliseks tegi reisi ka see, et temperatuuride vahe oli paarist miinuskraadist kõrgema mäe otsas kolmekümne kraadini päevasel päikeselisel ajal all orus. Üllatavalt suured erinevused, kuid eks mägedes nii olegi. 

Lehmad ja koerad peaks ka ära mainima. Neid oli kõikjal ... põllul, majade ümbruses ja ka teel. Kusjuures autod manööverdasid aupaklikult nende ümber ja proovisid mitte viga teha. Üks lehm vist ikka sai viga, kui tahtis meie bussi eest üle okastraadist aia hüpata ... kuid seda mis seal sai, me enam ei näinud... Aga ka Pokhara linnatänavatel kohtas lehmi sageli ... nii jalutamas kui tänaval peesitamas.

        Hinnad olid madalad. Tellisin endale rätsepalt mitu pluusi ja püksid ning seda kõike väga madala summa eest. Igasugu vidinaid ja meeneid ma ei ostnud. Mis ma neist ikka kokku kuhjan, isegi olematu hinna eest. Ravi helikausi siiski ostsin ning magnetid külmkapile. Loomulikult ka kingitusi kodustele. 

            Mis veel meeldis? Süüa sai kõvasti ja meie jaoks olid toidu enamasti vähem vürtsikad. Toidud olid maitsvad ja valik oli rikkalik. Thali´d olid minu lemmikud. Seal sai enamasti riisi ja kastmeid juurde. Mis teha, söömine on alati minu lemmiktegevus olnud. Proovisin ära ka kohaliku Tederloin´i ehk veise sisefilee. Küüslaugukastmega. Hästi maitses. Veel mainiksin ära toitudest mo:mo´d ehk kohalikud pelmeenid, mida valmistati erinevate täidistega. Mina võtsin enamasti veiselihaga või kanaga. Kana pakuti erinevate kastmetega ja erinevates valmistamisviisides igal pool ... võik öelda, et see oli Nepaalis üks põhilisi lihatoite.

            Igasugu protseduurid meeldisid. Käisin kolm korda massaažis, millest kaks olid väga hästi läbi viidud.  Tugevad punktmassaažid ... jah, üks kord oli ka ebaõnnestunud massöör, kuid ikka juhtub. Ka saviga naha kokkuhõõrumine ja nina soolveega puhastamine olid mõnusad ja erilised. Kusjuures nina puhastamist soovitaks kõigile. Pole vaja karta, see polegi nii hull, kui tundub. Võibolla oleks pidanud rohkemgi protseduure spaades proovima, kuid eks aeg oli siiski piiratud. Muud tegevused ootasid ka ... 

        Kloostris ööbimine ja kohaliku elu tundmaõppimine oli hariv ja huvitav. Väikeste munkadega koos söömine ja nende tegevuse jälgimine oli eriline. Kusjuures arusaamine, et nad on tegelikult tavalised väikesed lapsed, kes teevad vahel pahandust ja on rõõmsad, oli eriti valgustav. Nii naljakas oli neid paviljoni taga salaja telefoni näppimas näha. Kloostrikoolid on Nepaali elus väga olulised, sest need annavad võimaluse ka vaesematele inimestele hariduse saamiseks. Haridustasemega on ju kehvasti...

Usust ka natuke ... Nepaal on põhiliselt hinduistlik riik. Kuid on ka tugevaid budistlikke suundi. Kui rääkida hinduismist Nepaalis, siis mulle ei meeldi mitte üks teps vereohvrite toomine nende pühakodades. Esiteks on see jõhker ja teiseks on pühakojad pidevalt verised ja inetud. Nagu ma kuulsin, on see traditsioon säilinud vähestes kohtades, kuid just selles riigis on nii. Loomulikult on usuvabadus minu arvates üks olulisemaid vabadusi, kuid veelkord pean tunnistama, et taoism ja budism meeldivad mulle rohkem kui teised usundid. Kusjuures on need usundid ka jätkusuutlikud. Nii palju siis usust ... 

Drooni kaasavõtmine seekord ei õigustanud, sest esiteks oli sellega palju tüli ... kogu aeg pidi tassima ja iga lennutamise eel küsima lennuluba. Teiseks jäi droon ikka mäetippudest allapoole ning vaated suurt ei erinenud ... kas dooniga või tavakaameraga. Ja linnades nagunii ei saa lennutada ... Mõned head fotod treppidest ikka sain ... ja majutuskohtadest. Kuid kas selle jaoks oli vaja kogu seda jama tassimise ja küsimisega läbi elada ... mõtlemise koht. 

Ja vaatamata sellele, et olime sageli ka okaspuu metsades ja kolme kilomeetri kõrgusel, majavammi ma taas loodusest ei leidnud. Uurisin küll mahalangenud puid ja nende kahjustusi, kuid ei midagi. Peab kolleege Norrast ja Rootsist uskuma .... ega polegi nii kerge leida majavammi kahjustusi loodusest, mitte majadest. 

    

    Mõned pettumused ka. Kõige ebameeldivam oli Kathmandu elu-olu. Kohutavalt mürarikas, närviline ja prügine keskkond. Linn, kuhu ei taha minna. Hotellide seinad oli nagu papist, kõik kostus väljast sisse. Lennukid, mis öösel üle linna lendasid tegid ikka hullu müra. Liikluseeskirjad olid tugevama ja nahaalsema õigusega. Rollerid süstisid igal pool vahele. Ja linnaõhk oli vastik ... tolmune ja haisev. Linn, kuhu ei taha enam kunagi minna.

        Chitwan´i rahvuspark oli võrreldes Krügeri rahvuspargiga mannetu. Prahti täis, loomad oli osaliselt kettides ja kõik tundus selline korrastamata. Looduspargi territooriumil veeti traktoritega kive, põletati džungli aluskihte, mis hävitas elu selles kihis ... ja nii edasi ja nii edasi. Rahvuspark on siin raha teenimise allikas, mitte looduse säilitamine. Kurb, et selliseid veel on ...

       Siiski oli ebameeldivaid seiku ja tegevusi vähem kui meeldivaid. Jäin reisiga rahule. Taas on maailm suuremaks muutunud ja mõned kohad avastatud. Lumised 8000-sed mäetipud on ikka võimsad küll, mitte et tahaks sinna tippu ronida.  Tahaks rohkem rohelist ja elurikast keskkonda, mitte kivist ja kõledat. Järgmised reisid tulevad aprillis-mais tööalased Rootsi Stockholmi ja Saksamaale Hannoveri. Vaevalt, et nendest midagi postitan ... järgmist pikemat reisi aga hetkel veel plaanis pole ... vaja mõelda ... kuhu sünnipäevaks jalga lasta.

Lennuk ja mägi

Trepid ... trepid ... trepid ... Ulleri

Päikesetõus Istanbulis 

Chitwan rahvuspark

         Sõit bussiga Pokharast Chitwan´i oli paras õudusunenägu. Teeremont oli 146-st kilomeetrist umbes 100-l ja aega sõiduks kulus koos pisipeatustega kuus pool tundi ehk siis umbes 22 kilomeetrit tunnis. Lisaks meeletu loksumine aukudes ja muhkudel, pidev signaalitamine ja teetolm. Vahel oli ime, et bussijuht selles tolmus üldse teed nägi. Ühes kohas seisime oma 20 minutit, sest keegi tee kõrval tekitas varinguid. Siis tankisime paarkümmend minutit ... kütuse hind oli 176 ruupiat liiter ehk 1,28 eurot. Ja siis kolistasime edasi ... Ega tahagi sellest sõidust väga palju rääkida. Mainiks ehk veel seda, et tee-ehitajaks oli Hiina ettevõte CCCC ehk China Communications Contruction Company. 

    Aga õhtuks jõudsime Chitwan´i ja majutuskoht "Safari Adventure Lodge" oli igati mugav. Sain korralikult välja puhatud. Õhtul oli isegi väike kohalike poiste tantsuetendus. Poisid panid täitsa mõnuga tantsu. Oli ilus vaadata. Kuna valgustus oli olematu, siis fotod eriti hästi välja ei tulnud. Õhtusöök oli taas buffet valikuga  ja väga naitsev Toitu pakutakse siin maal küll nii palju, et kardan oma kehakaalu pärast. 

    Hommikul alustasin taas enne päikesetõusu. Leidsin, et on võimalik minna katusele vaatama ja sinna ma ka läksin.  Ohh mis kaunis hommikune lindude koorilaul. Katusel olid helid eriti eredad, sest polnud puid neid summutamas. Ja millised vaated. Väga kaunis udune hommik oli. Mingil hetkel tuli Priit mulle seltsiks, kuid ta ei seganud seda ilu nautimast. Päikesetõus ise polnudki nii eriline ... tõusis metsa tagant ja kuna pilvi praktiliselt polnudki, siis olid ka esimesed päikesekiired mannetud. 

       Kuid vähemalt sai taas päikesetõus jäädvustatud. Jah, mägedes salvestatud kaadritele ei saanud see ligilähedalegi. Hommikusöögil tutvustas meie giid päevakava: hommikupoole paadiga jõel, siis jalutuskäik džunglis ja lõunasöök. Pärast lõunat väike puhkus ja siis džiipidega safarile. "Pole paha!", mõtlesin mina ja olin ootusärevuses. 

    Paadid, millega sõitma läksime, olid ühepuupaadid nagu meil haabjad, kuid ainult teisest puuliigist. Üllatuslikult mahtusime kõik kuueteistkümnekesi ühte paati lisaks kohalik giid ja sõudja. Tõsi, istusime praktiliselt üksteisel jalge vahel pisikestel pingikestel. Mina kohe meie põhigiidi taga. Igal juhul pidas paat normaalselt vastu ja ümber ei läinud. Pärast põhja kraapimist hakkas küll pisut lekkima, kuid nii vähe, et veega ei täitunud.

    Jõel nägime hulgaliselt linde ja krokodille. Järgmiseks lisan fotosid lindudest ja krokodillidest. Ega teksti polegi palju lisada ... lindude nimed mulle meelde ei jäänud ,,, välja arvatud kormoranid ning paabulind ... ja mis sa ikka krokodillidest kirjutad ...

Džunglimatk oli lühike ja suhteliselt igav. Nägime mõnda hirve liikumas ja hulgaliselt erilisi puid ja liaane. Nagu džunglis ikka. Eks ma siis jäädvustasin seda, mis oli. Minu arust jäi see džungel alla isegi mägedes olnud igivanale metsale. Kuid eks ilu ole vaataja silmades. Huvitav oli see, et džungli alusmetsas põletatakse kulu nagu meil kunagi põldudega tehti. Kole ju, kuid pidi aitama uuel rohul kasvada. Nojah, eks kohalikud teavad, mida teevad... 

    Matka lõpuks jõudsime rippsilla ja elevantide treeningkeskuse juurde. Selle treeningkeskuse kohta ütleks küll pigem elevantide vangla, sest seal oli aheldatud üle kümne elevendi ... nii täiskasvanu kui ka elevandibeebi. Kohe kahju oli neist. Väidetavalt lasti neid vahel džunglisse liikuma, kuid hiljem nägime, et see oli pigem nendega džunglis sõitmine, mitte vaba liikumine. Kus küll loomakaitsjate silmad on ... no vaadake fotol seda elevandipoega ... kas pole kahju?

    Küll oli selles keskuses puu otsas hulgaliselt mesilassülemeid, millesarnase suurusega pole ma veel näinud. Neid oli suisa neli sülemit ühel puul ... üks suurem kui teine. Selle peale ostsin hiljem purgikese kohalikku mett ... mis pidi olema kergelt psühhotroopse toimega, sest mesilased korjavad mee džunglitaimedelt, millest osa on selle toime tekitajad. See puu, mille otsas olid sülemid, oli ka puuliik,  millest kohalikud ühepuupaate tegid. Kaks kärbest ühe hoobiga.

    Rippsild, mille ületasime oli päris pikk ja õõtsus mõnusalt. Jõgi, mida mööda hommikul sõitsime ja mille nüüd taas ületasime oli East Rapti  River. Kusjuures jõgi oli sellel aastaajal nii madal, et kohalikud poisid läksid seal sumbates üle (seda näeb eelmiselt videolt). Ju nad siis teadsid, et krokodillid selles kandis neid ei ründa. Mina poleks küll riskinud jalga jõkke panna. Pärast silda ootasid meid kauplejad, kust ka mee kojuviimiseks soetasin. 

    Pärast lõunat laaditi meid džiipidele ... kaheksa-üheksa inimest ühele autole ja sõit läks džungli poole lahti. Seekord siis ninasarvikute ja tiigrite levikukohtadesse. Võin etteruttavalt öelda, et tiigri nägemine autoga mööda metsi kolistades on utoopiline võimalus. Kuid kahte ninasarvikut me ikka nägime ... üks oli kaugel põllul rohtu nohistamas ja teine ojakeses mulistamas. Üks sarv, mis selle ninasarviku kuulsaks teeb, oli siiski kenasti näha. 

Lisaks nägime hulgaliselt linde ja hirvi. Nendest ei hakka ma fotosid postitamagi, sest lindude fotosid juba sai esitletud ja hirvi saab ka Eestis pildistada ja vaadata. Üks mink, keda meie autojuht teel silmas ja kinni pidas, oli siiski vaatamist ja filmimist väärt ning Siberi parte tahaks ka esile tuua. Olid piisavalt erilised. 

Lõpuks jäid meile ette veel metsseakari, paabulinnud, hirved ja ahvid kõik korraga. Üks hea foto sai ka jäädvustatud, kus lind metssea seljas istus ja putukaid noolis. Kahjuks jäi fotol sea nina varju, kuid eks metssea nina ole igaüks näinud. Jajah. Seal oli üks hirvedest väga suursuguse sarvestikuga. Panen ikka lõppu selle foto ka ... ilus vaadata selliseid sarvi.

Mida siis Chitwan´i rahvuspargist arvata? See pisut üle 950 km2 suurune rahvuspark on minu jaoks pisut kehvake ja kole räpane ... rahvuspargi kohta. Igal pool vedeles tühje plastikpudeleid ja kilekotte. Vesi jõe kõrval paiknevas kalakasvatuses oli õlilaikudega ja must. Rahvuspargis töötasid jõesängis mingid kruusavedajad ... ja üldse. Mulle tundus, et see rahvuspark oli rohkem ärihuvides kui loomaliikide säilitamiseks ja uurimiseks. Mul on ju hea mälestus Krügeri rahvuspargist, mis on sellest pargist üle 20 korra suurem ja ... milliseid kaadreid ma seal jäädvustasin ... ohh ... unustamatud fotod ninasarvikutest, kaelkirjakutest ja gepardist. Ning need autot uudistavad hüäänid ... Mäletatavasti lisasin sealt koguni kaks blogipostitust: Krüger 1 ja Krüger 2. Vaatasin neid fotosid ja videoid uuesti ja õhkasin kaunitest mälestustest.

Jah. Chitwan jääb Krügerile igas elemendis alla. Mis parata, oleks juhtunud esimesena Chitwan´i rahvusparki, siis oleks ehk need emotsioonid pisut suuremad olnud, kuid nüüd ... nii on.

 

Igasugu protseduurid ... ikka tervise hüvanguks

     Pärast sellist emotsiooniderikast ja meeldejäävat matka Himaalaja mäestikus Annapurna aheliku lähedal on raske taas leida uusi meeldivaid elamusi. Peab natuke puhkama sellest, mis oli ... seda nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Selleks oli kaks võimalust ... esiteks jooga ja meditatsioon ning teiseks lihtsalt logelemine ja mõned protseduurid. Mina valisin teise, sest jooga pole mind kunagi tõmmanud. Seega veetsin suurema osa reisi 12. päevast logeledes, kuid mudaprotseduuri, ninapesu ja helikausiravi võtsin siiski ette. Esmakordselt kasutan selle reisi kirjeldamiseks kellegi teise fotosid, sest mudaprotseduur oli sõna otseses mõttes porine ja jätsin oma kaamera ning telefoni tuppa. Aitäh heale toakaaslasele Eerole, kes ohverdas oma telefoni puhtuse ka minu mudase keha  jäädvustamiseks. Olen mudaprotseduuri läbinud nii Horvaatias ja Costa Ricas, kuid seda tooni muda pole veel proovinud. See oli selline savine ja libe muda ... võrreldes eelmistega hoopis teistsugune. Kuid loomulik, sest kõik need ravimuda kohad olid ju erinevates maailmaosades.

Teine protseduur oli helikausi protseduur. Lamasime selili mattidel ja üks mees helistas meile nii helikausse, kellukesi kui gongi. Päris huvitav oli kuulata. Mitmed jäid magama ja norskasid vaikselt. Mulle helid erilist tunnet ei tekitanud. Proovisin küll igati keskenduda helide kuulamisele, kuid ... ei midagi. Nojah, eks igal inimesel on omad meeliköitvad toimingud ... see heli polnud mulle. Helikausse ma siiski hindan, mäletatavasti ostsin ju ka omale ühe ... kuid tolle valisin mulle sobiva helin põhjal, siin aga valis helisid keegi teine. Filmisin tasakesi seda protseduuri ja hiljem avalikult protseduuri läbiviija seletusi. 

Majutuskoht Infinity Resort ja joogakool paiknesid väga kaunis kohas. Lausa maaliline vaade loodusele. Õue peal oli bassein, majutus väikestes majakestes, mille aknast avanes vaade järvele ja süüa sai imelist taimetoitu. Igati mõnus koht. Õhtul, kui teised läksid taas joogasse oma konte väänama, jalutasin mina mäest alla ja leidsin väga mõnusa väikse massaažikoha, kus 2000 ruupia (ca 15 eurot) eest sain tund aega tugevat massaaži. Just seda mul vaja oligi pärast matka ... kohe tundsin end paremini. Juba massaaži ajal kuulsin väljas äikese müristamist ja kohe kui laualt maha sain, kiirustasin tagasi majutuskohta. Oli ka viimane aeg, sest veerand tunni pärast algas selline raju, tõsine koerailm. 

Huvitav protseduur oli ka nina soolveega läbi pesemine. Kuna mul oli mägedest saadud nohu, siis otsustasin selle protseduuri ette võtta. Vesi, millega läbi pesime oli kehatemperatuuriga ja tavaline söögisoola lahus. Läbipesemiseks pidi kummardama sügavalt ette ja valama spetsiaalse kannuga seda vett ühest ninasõõrmest sisse nii, et see voolas teisest välja. Videol on näha, kuidas see protseduur käis. Fotol pole nii hästi näha kui videol. Alguses tundub vastik ja võimatu, kuid tegelikult on see lihtne ja isegi meeldiv. Soovitan soojalt kõigil proovida. 

Õnneks lõppes tugevam vihm õhtusöögiks ja sain minna taas toitu nautima. Kusjuures koos raju lõpuga läks ära ka elekter, viimane välk kustutas selle. Kuid õnneks oli pärast õhtusööki taas vool tagasi ja saime valgust nautida. Selline lühike kirjeldus saigi joogaretriidi kohast. NB! pidin vikipeediast järgi vaatama, mis see retriit tähendab. Seal oli öeldud: Retriit on intensiivse vaimse praktika, meeleharjutuste tegemise periood paljudes traditsioonides. Retriit võib olla kas üksilduse aeg või kogukonna kogemus. Mõned retriidid peetakse vaikides ja teistel võib olla palju vestlusi, sõltuvalt vastuvõtva asutuse ja/või osaleja mõistmisest ja aktsepteeritud tavadest.            

       

Niimoodi lõppes järjekordne reisipäev. Nüüd sõidame Chitwani Rahvusparki. Eile kirjutasin meili  rahvuspargi infojuhile, et kas ma drooni võin kasutada. Tema väitis, et vajan selleks luba DNPWC-st ehk riiklikust rahvusparkide osakonnast (Department of National Parks and Wildlife Conservation). No nii, kirjutasin siis sinna doktor Ganesh Pant´ile (väga eestipärane perekonnanimi) ja ootan vastust. Ega ma väga ei usu, et loa saan, kuid küsija suu peale ei lööda ...                                     

Pikk kokkuvõte Himaalaja matkast

Hommik oli ka seekord väga ilus filmisin päikesetõusu kogupikkuses ehk hetkest kui hahetas kuni päikeseketta nägemiseni. Ja mäed olid ilusad ... veel ilusamad kui päeval, sest päike valgustas neid nii eriliselt. Mäed ongi igal ajahetkel erinevad ... pilved, valgus ja muud tegurid muutuvad minutitega. Teed foto ja järgmise ajal on juba teine vaade. Vaatasin päikesetõusu oma pool tundi ... ja ei saanudki küllalt, tahaks veel vaadata. Kuid siis tuli minna hommikust sööma ja oligi aeg sõita matka alguspunkti. Loodan, et ka matka ajal näen neid valgeid mäetippe.

    Matkata meeldib mulle aga hoopis metsastes mägedes ... palju ilusam ja vaheldusrikkam. Ning seda me täna saime. Teele võtsin vaid väikse seljakoti kus oli droon, kaamera ja pudel vett. Ülejäänud varustus liikus eraldi otse majutuskohta. Matk algas mööda kruusaseid mägiteid tasakesi üles-alla kulgemisega. Vahel tuli kõrvale põigata, sest mõned džiibid liikusid ka seal. Läksime läbi külade, kus kohalik rahvas tegi oma igapäevatöid. Sain videole puude tükeldamise sellise matšeete moodi asjaga ning käsitsi viljakoristuse. (NB! Siin blogis on palju videoid, kindlasti tasub vaadata)  ...Need tegevused siin tundusid aastasadu vanad ehk siin oleks aeg justkui seisma jäänud ... oli tunne nagu oleks suures vabaõhumuuseumis, kuid see oli nende inimeste igapäevaelu ... reaalsus ... kuid samas andis kaasajast märku mõnede noorte käes olevad mobiiltelefonid ja elamutest kostev videomängude mängimise hääl. Igal juhul oli väga huvitav kohalikku elu vaadata.

Lapsed olid läbitud külades rõõmsad ja hüüdsid meile: "namaste", mis tähendab siin tere. Loodus oli aga imeilus ... mäed, põllud mäenõlvadel ja külad ... seda ilu pole võimalik kirjeldada ... proovisin seda fotodele jäädvustada ... ja videotele, kuid see pole ikka see kui reaalsuses .. ja päike, mis alguses meid kõrvetama kippus läks peagi pilve taha. Matkamiseks ideaalne ilm. Treppidel tuli korduvalt kõrvale tõmbuda, kui eeslite karavan meist möödus või vastu tuli ... trepid olid kitsad ja tuli anda tugevamale teed. Nii möödusid esimesed üheksa kilomeetrit ning jõudsime lõunakohta. 

    Lõunaks oli taas Nepaali Thali, mis maitses pärast sellist pingutust küll väga hästi. Minu rõõmuks sai riisi juurde küsida ning ühel daamil jäi kana ka üle ... nii et sõin poolteist portsu. Energiat oli vaja, sest ees ootas 3900 trepiastet meie ööbimiskohta. See 9 kilomeetrit olid nohu nende viimase paari kilomeetri juures .. 3900 astet ... ohh. See oli raske. Kuid õnneks oli tempo selline, et sai aeg ajalt pulsi allapoole. Pulss kõikus 140-155 vahel (vaata fotot) ja nii kaks tundi. Pulsigraafik oli täitsa muljetavaldav. Nii me ronisime mööda treppe üles ... ikka puhates ja puhkavatest kaasvõitlejatest möödudes. Ikka aste astmelt. Kui saba eriti pikaks venis, jõudsin kiirelt ka drooni kokku panna ja mõned droonifotod teha treppidest ja meie grupist nendel.  

Droonifoto treppidest, kust olime üles tulnud

Pikk tee on veel minna

Nii me ronime treppidest üles

Lõpu poole jõudes hakkas tibutama. Ja kuna jalad olid juba nagu pakud, siis oli kõvemate sopsakate ajal hea teekohvikutes varju all istuda. Tõsi, ega neid väga tihedalt polnud ... viimase paarisaja meetri peal ehk pisut rohkem. Kui öömajja jõudsime, siis hakkas kõvasti sadama ...  see oli napikas. Kohal selgus, et meie kotid olid ka kohale jõudnud ... peaaegu kõik, sest minu toakaaslase Eero kott oli kaduma läinud ja ikka nii jamasti, et tal polnud ühtegi varuriiet ega muid vajalikke asju. Kusjuures siiani ei tea, kus see kott jäi ... kõik kohalikud jõud rakendati koti otsimisele ... bussist, ümberlaadimiskohast ja mujalt kus see võis jääda. Jama kui palju ... oleks teda lohutanud, kuid ma lubasin ju mitte rääkida need neli päeva. Kahju on ikka. Talle küll otsiti mingid kohalik soojem jope, kuid see ei asenda ju hügieenitarbeid ja vahetusriideid... Õnneks leiti kott ikka üles ja tuuakse järgmisse majutuskohta ... kuid see õhtu peab ta vaeseke küll kannatama. Pakkusin talle oma kuiva pluusi, kui ta tagasihoidlik mees ja loobus.

Ulleri

See päev sai kõnnitud 22131 sammu ... Majutuskohta jõudes .. koha nimi oli Ulleri ... oli pluus läbi higistatud ja aluspesu samuti täitsa märg. Tormasin kohe sooja dušši alla ja pärast seda tõmbasin selga lambavillase sooja pesu ja jalga termosokid, sest majutuskohas oli küll wc ja pesemisvõimalused, kuid kütet polnud ehk toad olid nagu hundilaudad ... õnneks oli meid selle osas ette hoiatatud ja kõik vajalik oli kaasas. Nii ma magasingi sokkide, sooja pesu ja kinnastega ... ainult nägu oli katmata. Loomulikult oli veel katteks soe tekk ka. Nagu kubujuss ... kuid nii oli soe.

Majutuskoha kõrgus oli 2095 m merepinnast, mis on juba selline kõrgus, kus pilved istuvad mägede ümber ... pole imegi, et sajab. Kuid jah ... õhtusöök söödud, tuli kohe hea uni ... jahedas ja pimedas ... pärast tõsiselt kurnavat päeva.  Mis sai mõtlusest? Mul oli teemagi valmis, millel mõtiskleda, kuid kui alguses veel sain oma mõtetega tegeleda, siis trepietapil läks kogu energia jalalihastesse ja pea oli täiesti tühi ... ainus mõte oli ... ikka üles ja üles. Seega võib öelda, et lihaste intensiivne töö on aju puhkus. 

Hommikul olid lihased taas töövalmis ... ei valutanud ega midagi. Tõusin taas enne päikesetõusu ja läksin välja päikest tervitama. Hommik oli taas fantastiline. Jahe, kuid samas selge ja karge. Jäädvustasin mägesid ja päikesetõusu nende taga, Ulleri küla ja meie hotelli. Ja mägede vahelt paistsid jälle nemad ... üle lumised hiiglased. Sain juba hommikuga enne matkaleminekut nii palju fotosid tehtud, et poleks nagu vaja enam edasi minnagi. Hommikusöök söödud asusime kohe teele.

Seekord viis tee läbi muinasjutumetsa. Igivanad puud, mis vaheldusid noorte võrsetega. Mäeküljed olid nendega kaetud, mõned maha langenud, mõned taeva poole sirutumas. Ja seda metsa täitis mitmehäälne linnulaul ja ojakeste vulin. Ojakesed, kes orgudes oma teed allapoole rajasid olid väga kiirevoolulised, rohkete kärestike ja koskedega. Ojakesi oli palju, sest ülevalt mäetippudelt tuli rohkesti vett. Seda videot vaadates tuleb taas meelde Jaan Tätte ojakese laul "... ojakene vaiselt vuliseb, ta endal laulu laulab, laulab uniselt... "

Vahepeal kõndisin rododendroni metsas ... siin on need taimed kõrged jämedad puud ja nende õitemeri on väga ilus vaadata. Selliseid rododendroni puid võis muudkui vaadata ja vaadata ning fotodele jäädvustada. Kusjuures puude all kõndides olin nagu kuningas ... kõndisin õitel ... tõsi, mitte roosi õielehtedel vaid rododendroni õitel. Ilus - ilus. Ja seda kõike mägedes, kus neid puid kasvas erineval kõrgusel. 

Tee pael oli hulgaliselt kohatasid, kust sai osta nii vett kui ka kangemat ... näiteks mina võtsin poole tee peal ingveri-õuna-apelsini-sidruni-porgandi jooki. Minu rõõmuks oli jook rohke ingveriga. Oli kui hästi see maitses. Oleks veel teisegi võtnud, kuid pärast mind oli tekkinud pikk-pikk järjekord ja ma ei raatsinud nii kaua oodata. Kusjuures pisut maad edasi minnes võtsin ma ühe ennelõunaampsu, milleks oli sibula, sidruni, nuudlite, tomati, kartuli, oa ja "bhuja" salat. See andis energiat juurde ja nii läks teine pool teest imekiiresti. Kusjuures maksumused olid joogil 400 ruupiat (2,9 eurot) ja salatil vaid 200 ruupiat ehk 1,45 eurot. Salat tehti minu silme all kohapeal ja selle tegija oli nii rõõmus, et ma temalt ostsin, et tegi fotosid ja tõi mulle tasuta magustoiduks veel kaks mahlast ananassiviilu. Mis nii viga.

Küladest läbi kõndides hakkas silma, et veevarustus külades ja üksikutes majades oli korraldatud nii, et üleval mägedes korjati vesi torudesse ja saadeti alla. Oligi surve tagatud ja vett piisavalt. Veehoidlaid ja torne eriti ei näinud, kui siis ainult sooja vee tegemiseks katustel. Kanalisatsioon oli kahjuks otse loodusse ... puhastamata vesi. Kuid arvestades elamute tihedust, siis tundub, et loodus hetkel kannatab seda ja suudab ära puhastada.

Rajal ja treppidel kõndides liikusime vahel koos erinevate loomadega. Mul juhtusid lehmad ees minema, kellelgi olid kitsed sabas sörkinud ja mitmel korral nägime hobustega ning eeslitega liikujaid. Seekord nii ehmatavat eeslikaravani mööda ei läinud kui eile, kuid jah, loomi oli teel ja tee ääres palju. Nojah ... ja selle tõttu ei saanud pea kuklas mägesid vahtida, sest kus lehmad seal koogid .. ja muudki loomad jätsid oma väljaheiteid otse rajale. Kui sisse ei tahtnud astuda ja pärast sita järgi haiseda, siis tuli olla ettevaatlik.
  

Meie grupp venis nii pikaks, et kõndisin enamus aega päris üksi. Vaid vahetavahel nägin teisi, kui need kas jõudsid puhkehetkel järgi või siis jõudsin mina nende juurde. Ka meie kandjatega kohtusin mitu korda rajal. Nende kantavad meie pakihunnikud olid märkimisväärsed ... mõtlesin omaette, et ega pakikandjate jalgadele ei tulegi rohkem koormust kui minu omadele. Nad kaaluvad 50-60 kilo ja kannavad umbes 50 kilost raskust seega sama palju kui minu kaal pluss viiekilone kott. Aga vintsked sellid on need pakikandjad. Nad võtavad koorma selga ja panevad siis koormuse jagamiseks ka nööri koos laiendusega laubal ümber pea. Nii jaotavad koormuse kehale ühtlasemalt. Muide ... neile ei võinud öelda šerpa, sest nad on märksa kõrgemast klassist ja ei tohi ju inimest solvata. 

Mõned mehed sõitsid treppidest alla hobusega ... no vot, need hobused on ikka osavad.

Treppe oli ka täna, kuid need vaheldusid tasase teega ning kohati allamäge minekuga. Siiski tõusime oma kilomeetri. See vaheldusrikas tee ei teinud isegi selga väga märjaks ja pulss, mis eile oli kogu aeg laes, oli täna maksimaalselt 144, kuid põhiliselt kõikus seal 120-130 vahel. Tõsi, kõik see toimus 2200-2800 m kõrgusel ehk hapnikupuudus oli juba tuntav. Mõõtsin ka vere hapnikusisaldust, kuid see kõikus 85-92 vahel, mis on täitsa normaalne. Võrreldes eilsega oli see lausa jalutuskäik, mis lõppes varakult. Lõunaks olime Ghorepanis hotellis vist 3154 m kõrgusel merepinnast. Kusjuures tundub, et mu altimeeter näitab vahepeal aiasaibaid, sest natukese aja pärast näitas samas kohas 2910, mis on palju reaalsem kõrgus. Ei saa ikka tehnikat alati uskuda. Sammude arvuks jäi "vaid" 19720. 

Ööbimiskohas olid pilved juba ümber majade ja kui kohale jõudsime, hakkas ka vihma kallama. Äikesevihma. Ja koos äikesevihmaga hakkas äkitselt rahet sadama ... peagi olid maa ja katused valged. Tuba oli taas nagu hundilaut, kuid selles majutuskohas oli esimesel korrusel ahi, mida küttes sai seal sooja. Aga soe pesu ja termosokid aitasid parajat moodi. Istusin siis kogu pärastlõuna kas toas või sooja ahju juures ja tuletasin meelde selle päeva imelisi tegevusi. Vaatasin tehtud fotosid ja videoid ning õhkasin omaette õndsalt. Just selle pärast ma siia tulingi. Kusjuures natuke tuletas tänane matk meelde jalutamist Costa-Ricas, ilus roheline ürgmets rohkete taimede ja lindudega, kuid matka raskusaste oli ikka oluliselt kõrgem ... nii treppide kui kõrguse pärast merepinnast.

Ahi, mis andis külmaleevendust

Drooni mul ei lubatud lennutada. Ei raja lõpuosas ega ka Ghorepanis ... Poon Hillist rääkimata. Sest sealt läks üle lennukite koridor. Kusjuures mõtlesin, et see on küll liiast, kuid kui nägin lennukit ikka väga madalalt üle lendamas, siis sain sellest keelust aru küll. Tegin ilma droonita fotosid. 

Täna tegin ka ühe olulise otsuse ... ma ei lähegi Kailashi mäe ümber tiiru tegema. Eile ja täna sain ma aru, et ma matkan parema meelega ürgses, elurikkas, metsases looduses kui kiviklibu ja rahnude seltsis. Lisaks tundsin, kuidas mõjus 2800 m merepinnast minu hingamisele ... kui liikusin intensiivselt. Kailashil peab aga kolm päeva kõndima iga päev 17 kilomeetrit 4500-5500 m kõrgusel. Ning seda kiviklibu ja -rahnude vahel. Otsustasin muuta oma otsust ja minna oma 60 juubelit tähistama mingile muule matkareisile, mitte Kailashile. Vot nii ... vabandan nende ees, kellele olen väitnud, et lähen ja veel kaasagi kutsunud. Kõige rohkem vabandan Janno ees, kellele olen seda kilki kõrva ajanud. Kohe kui matk läbi saab ja ma taas rääkima hakkan, annan oma otsusest teada. Olen õnnelik ka ilma selle raske reisita ja mul pole vaja ei endale ega kellelegi teisele midagi tõestada.

Öine jäine trepp

Kolmanda matkapäeva hommikul ärkasin pool viis ... tegelikult vaatasin esimest korda kella juba 2.30, olin pisut aega üleval, kuid siis sain taas une silmadesse ja järgmine kord vaatasin alles kell neli. Korraks tukastasin veel, kuid pool viis vedasin end voodist välja ja hakkasin hommikuseks päikesetõusumatkaks Poon Hill´ile valmistuma. Kell viis asusime teele. Seekord vaid kaheksa meist, sest ülejäänud otsustasid jalavaeva säästa ... See oli täiesti vabatahtlik üritus. Alguses panin sooja pesu alla, kuid siis läksin tuppa tagasi ja võtsin ära, sest väljas oli ehk 3-4 kraadi sooja ja liikudes oleks kuum hakanud.

Riiete vähendamise otsus oli õige ... juba esimese paarisaja meetri peal oli kere kuum ja pulss 152 peal. Nagu ikka kui hakkad hommikul agarasti midagi tegema. Hiljem pulss normaliseerus 140-145 peal, kuid siiski pidin tegema iga paari-kolmekümne trepiastme järel pausi, et pulss liiga kõrgele ei läheks. Õnneks sai liikuda täpselt omas tempos ... panemata tähele möödujaid ja ise aeg-ajalt mõnest ülesminejast mööda minnes. Astmeid oli väidetavalt 2100 ... kuid mulle tundus nagu 21000. Kõrgus ikka mängis rolli. 3000 m kõrgusel pole just kerge hommikul astmeid võtta... kusjuures üleval läksid astmed lumiseks ja libedaks ... pidi jube ettevaatlik olema, et jalad terveks jääks. Kuid lõpuks olin üleval ja õnneks enne päikesetõusu. Ümber vaadates oli üles roninud ehk kokku 100-150 turisti ja kohalikku. Minu imestuseks tulid ka meie kandjad üles ... vaatamata selle, et see neil kohustuslik polnud. Kandis ju meie grupp seekord igaüks oma veepudelit ja kaamerat ise. Kõrgusemõõtja näitas seekord 3225 m merepinnast, mis oli õigele päris lähedal. Ametlik kõrgus oli 3210 m. Panin kindad kätte, sest seal oli mitu miinuskraadi.

 Päikesetõus oli imeline. Just selline fotodele jäädvustamise päikesetõus. Natuke värvilisi pilvi, hulk suuri mägesid ja miljonivaated igas suunas. Eks ma siis seal jäädvustasin tükk aega seda ilu. Kuna eneseimetlus sai taas minust võitu, siis lasin ka ennast mägede taustal jäädvustada. Vahel ju võib. Nautisin seda ilu ja kui päike oli juba kõrgemal. 

Siis hakkasin tasakesi allapoole tagasi minema, sest ega allaminek kergem olnud. Alguses taas libe, mis alla minnes oli ohtlikumgi kui üles ronides. Ja alla minnes küll süda puhkas ja pulss oli all, kuid põlved said selle eest topeltkoormuse. Liikusin tasakesi sinka-vonka külg ees, et koormus liiga suureks ei läheks. Peatselt olin õnnelikult all ja sain riided  vahetatud, et minna hommikusöögile. Avastasin tagasi majutuskohta jõudes, et olin arvuti jätnud kogemata matkakotti... ju siis oli mul lisakoormust vaja, et liiga kerge poleks.

Kolmas matkapäev oli jälle eriline. Pärast hommikusööki läksime vastassuunas sama kõrgele ... ja enam vähem sama palju trepiastmeid ka.  Alguses kulges tee avatud nõlvadel ja sellepärast oli tuul päris kõle, kuid pärast tippu tuleb teadupärast langus. Tegin tipus mõned fotod ... ilma päikesetõusuta ... ja siis hakkasime laskuma. Kusjuures polnud see laskumine üldse kerge, sest eelmise õhtu vihm oli raja mudaseks muutnud ja astmed libedaks. Laskumisel ümbritses meid mets. Sarnane põlismets nagu eile. Vahel olid mõned puud üle raja kukkunud ja siis oli neisse ava saetud. Metsa all aga vedelesid vanad puud elurikkuse tõstmiseks maas. Tõsi, nägin ka ühte metsameest, kes üritas puid jupitada ja lõhkuda, kuid see oli ikka täielik erand. 

Laskumise teisel poolel hakkas vihma udutama ja nii muutusid astmed veel libedamaks ja rada porisemaks. Olin ikka paar korda väga lähedal pikali prantsatamisele. Vahel oli rada nii kuristiku äärel, et siis oleks vist ka sealt alla kukkunud. Liikumisel pidi väga ettevaatlik olema. Lisaks libedale oli puujuuri vahel nii palju, et pidi otsima, kuhu jalg panna. Samas olid vaated sellised, et tahaks raja asemel hoopis ringi vahtida. Õnneks jõudsime väiksema vihmaga lõunasöögikohta ja siis alles hakkas ladisema. Seda oli katuse alt hea vaadata. Kui lõuna läbi, oli ka vihm otsas ja päike siras keset taevast. Sain loa drooni lennutamiseks ja tegin kiired kaadrid ümbritsevast. Ega oru sees väga palju näha polnud, kuid huvitav ikka.

Veel natuke laskumist ja siis tuli lõputõus. Nagu spordis ... pidime orust taas üles minema ... "kõigest" 1000 astme ringis. See oli võrreldes eelnevatega lihtne, kuigi pulss läks üles küll. Majutuskoht Tadapani´s oli taas tagasihoidlik. Seekord isegi WC ja dušš toast väljas. Lisaks maksab dušš 200 ruupiat ehk 1,45 eurot. Kuid mis seal ikka, toetame kohalikke .... seda enam, et majutuskoha perenaine andis mulle droonile lennuloa. Kasutasin seda kohe ja sain ilusad kaadrid nii hotellist kui mägedest ... kuid siis tuli keegi küsima, et kas mul ikka on luba selleks. Õnneks oli perenaine lähedal ja lahendas asja. Siiski otsustasin külades enam mitte drooni lennutada ... igaks juhuks ... ei taha ju kellegi pahandusi.   

 Sammude poolest tuli täna rekord ... eks see hommikune "jalutuskäik" päikesetõusu vaatama andis kõvasti juurde. Kui matkama läksime oli juba 8000 sammu krediiti ees. Seega päev tuli kokku 25920 sammu. Pole paha. Jalad on natuke väsinud küll, kuid mitte nii hullusti kui esimesel päeval. Kilomeetrites oli see päev koos hommikuse käiguga kusagil 16-17 km. Sammu pikkus ca 0,7 m, kuid trepiastmetel kindlasti lühem.
 

Õhtul oli ühel grupiliikmetest sünnipäev ja kohalikud tegid tordi ja laulsid. Ilus on sellises kohas sünnipäeva tähistada. Ma ikka pean tõsiselt mõtlema, kus ma olen 15.juunil 2026. Kahjuks ei ole saanud ühelgi õhtul teha fotosid päikeseloojangust, sest igal õhtul on pilves ilm. Seekord vähemalt ei sadanud. Küll sai õhtuvalguses näha pilvedesse ulatuvate otstega hiiglasi ... siin on näha Annapurna south (7219), Annapurna III (7575) ja veel mingi M tähega mägi, pean pärast internetist vaatama. ... Vaatasin, see viimane oli Machhapuchhre (6998)... pole imegi, et nimi kohe meelde ei jäänud. 

Neljanda matkapäeva hommik algas traditsiooniliselt päikesetõusu nautimisega. Seekord sai seda teha otse majutuskoha rõdult, ei pidanud tuhandeid trepiastmeid võtma. Nii ma seal siis seisin ja nautisin ning jäädvustasin. Neid päikesetõusufotosid ja videoid saab küll suure arvu, kuid eks pärast sorteerib. Päev tõotab tulla rahulikum kui eelmised, sest läbida on jäänud 5-6 km mäest alla. Nagu Janno ütles, et boonuseks saime kilomeetri juurde ... sest tee remont ei võimalda transpordil nii kõrgele tulla nagu lootsime. Selge. Eks siis jalutame bussini. 

Olen kirjutades kasutanud mineviku, tuleviku ja oleviku vorme läbisegi ... see on tingitud sellest, et kirjutasin seda blogipostitust kogu matka vältel hommikuti ja õhtuti ... sõltuvalt hetkest siis vorm. Kuna internetti kas polnud või oli niru, siis fotod ja videod lisan siis kui oleme tagasi suurema asustatusega kohas. 

Meie kandjad, keskel giid. Minu kotti tassis vasakult teine 

Kuid nüüd neljandast matkapäevast, mis nagu enne sai kirjutatud oli teekond seekord mäest alla. Oleme juba neljandat päeva metsas ja ma arvasin, et need mäetipud, mägiojad ja iidne mets ei üllata enam, kuid seekord oli ilm päikesepaisteline ning päiksekiired panid ojavee sillerdama, puud muutusid värvilisteks säravateks ja mäetippudel olev lumi säras. Nii et sain jälle uudse vaate, mis oli ilusam kui eelmistel päevadel. Jälle tegin fotosid ja videoid. Täielik muinasjutumets.

Kõige ilusam oli peatumine liblika-aasal, kus oli meeletult palju liblikaid, kes lendasid lillekeselt lillekesele ja nautisid nektarit. Imeilus aas, imeilusad liblikad, imeilusad lillekesed ja võrratud vaated. Seal istusin kohe tükk aega ja nautisin, sest aega oli ju sellel päeval piisavalt palju. Ka meie kandjad olid sellel aasal ja retke lõpul väga ülevas tujus, laulsid oma laule ja nautisid retke.

Teekond ise oli tõesti lühem. Juba kaheteistkümneks olime lõunasöögipaigas Ghandruki külla ja sealt edasi laskusime bussini. Korraks tulid ka pilved mägede ette, kuid sellel päeval oli ilm meile armuline ning vihma ei tulnud. Ei päeval ega õhtul ... kuigi ilmateade näitas lõuna ajal sadu ... kuid eks siis kusagil mujal sadas, sest mägedes on ilm ettearvamatu ... jääb mägi pilve ette ning koguneb tihedaks ja ... sajabki jälle. 

Varingud ja vesi oli tõesti tee korralikult ära lõhkunud, sealt ei saanud läbi džiibigagi, bussist rääkimata. Eks see ole mägede nuhtlus ... vesi ja tuul teevad oma töö ning varinguid ja uhteorgusid võib tekkida iga päev. Meie õnneks ei juhtunud seda ajal, mil me matkasime. Kuid eks varingud olegi enamasti tugeva vihmaga, kui vesi väiksed kivid liikuma panevad, mis liigutavad suuremaid ja mis omakorda suuri rahne. Vahel olid teel ikka väga pirakad kivikamakad. Ja ära uhutud teelõike oli samuti palju. 

Meie buss ootas meid kenasti kohas, milleni ta oli suutnud ronida. Võttis meid peale ja sõidutas mööda serpentiine allapoole tagasi Pokharasse. Teel sinna vaatasin astmelisi terrassipõldusid ja mõtlesin, et küll siin on ikka raske elada. Iga maatükikese pärast käib võitlus loodusega ... et vesi mulda ära ei uhuks, et taimed piisavalt valgust ja vett saaks, et muld viljakas oleks. Ja kõike seda haritakse kas käsitsi või paremal juhul mõnd looma abiks kasutades. Jah ... elu pole siin meelakkumine. Tublid ja töökad on need mägede inimesed.

Loomad on suureks abiks inimestele, sest tassida kõik vajalik materjal mägedesse ja harida sellistes tingimustes põldu ilma nendeta oleks raske. Kõikidel veoloomadel on kaelas rohkelt kellasid, et mägedes oleks juba kaugelt kuulda, et nüüd tulevad loomad ja rada on vajalik neile vabastada. Sageli tulevad ju loomad serpentiini kurvi või maja nurga tagant ootamatult välja ja siis pole enam aega kõrvale hüpata ... võib eesli või hobuse alla jääda.

Õhtuks jõudsime bussiga jooga retriiti kohta, kus oleme kaks järgmist ööd. Just nagu oleks keegi seal üleval minu blogi postitusi lugenud ... sest just sellel õhtul polnud taevas pilvi ja sai nautida päikeseloojangut. Imeilus. Vaade järvele, mägedele ja päikeseloojangule.

Mida võiks matka kokkuvõtteks öelda? Lihtsalt pole sõnu. Kui ma poleks igal õhtul oma emotsioone blogisse uputanud, siis oleks pea nendest saanud nii täis, et seal oleks üks meeletu virr-varr olnud. Nii palju ilusaid kohti ja vaateid. Nii palju meeldivaid helisid ja üllatavaid avastusi. Nii eriline kohalik eluolu. Nii ... ohh, seda ei suudagi kõike kirjeldada. See mis sai siia blogisse on vaid väike osake sellest, mis õnnestus näha ja nautida. Metsastes mägedes matkamine on üks nauditavamaid tegevusi.