Reede, 19. november 2021

Ooo ... Pariis ... ökk ... Pariis

     Ei plaaninud sellest reisist kirjutada, sest see oli vups Pariisi ja vups tagasi reis. Hommikul kell 9 jõudsin kohale ja järgmise päeva õhtul kell 18 lendasin tagasi. Lühike tööalane visiit messile Parasitec 2021, et tutvuda uute võimalustega majavammi, muude majaseente ja puitu kahjustavate putukate tõrjeks. Messiga jäin rahule ... sain hulga mõtteid, kontakte ja messimelu. Kohal olid üle maailma suurimad tarnijad. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

    Mess toimus Pariisi äärelinnas Parc de la Villette piirkonnas. Kuna lennujaam on samuti Pariisi kirdeosas, siis broneerisin hotelli messikeskuse lähedale. Sõitsin rongi ja metrooga lennuväljalt otse messikeskusse. Kesklinnas olen varemgi korduvalt käinud ... Lauvre, Eiffeli torn, Notre-Dame katedraal  ja muud vaatamisväärsused ammu nähtud ... ja nüüd ei jäänud selleks aega. Pärast messi otsustasin jalutada hotelli, sest vahemaa oli vaid pisut alla kahe kilomeetri. Kuid need kilomeetrid kujunesid täielikuks šokiteraapiaks. 

    Juba messikeskusest kõrval olid tänavaääred täis roojatud ja seda otseses mõttes. Lisaks prahile oli näha kollaseid lompe ja niresid seinte ääres, mis koerte jaoks olid liiga suured ning imelikke hunnikuidki oli palju. Loomulikult polnud õhk sellises piirkonnas eriti meeldiv. Kui aga edasi läksin, siis jõudsin parkide alasse ja selle asemel, et näha rohelust ning vaikust nautivaid pariislasi, oli seal kõik kaetud telkide, kilede, kottide ja ... migrantidega. Neid oli seal tuhandeid. Alguses ma proovisin vaikselt edasi minna ja mitte tähelepanu pöörata, kuid siis sai blogija minus võitu ja otsustasin filmida ja pildistada. Seda enam, et olin teisel pool teed. Kuid see polnud õige mõte... kohe kui olin saanud esimesed kaadrid kiiresti jäädvustada, nägin ühte tumedanahalist üle tee enda poole tõttamas. Panin kaamera taskusse ja sammusin kiirel sammul edasi, kuid samas nägin juba teist natuke vähem tumeda nahaga tegelast endale teiselt poolt vastu tulemas, ise kätega vehkides ja midagi seletades. Vaatasin taha ja sealt lähenes see tumedama nahaga sell. Olin kahe tule vahel, kui mitte arvestada sadasid silmapaare, kes mind üle tee juba jälgisid. Asi oli kriitiline.


Mind on märgatud

    Mõlemad mehed jõudsin samal ajal minu juurde ja seletasid midagi võõramaa keeles... mis sarnanes kõlalt prantsuse keelele .. kuid mul polnud vahet, ainus sõna, mis ma aru sain oli "video". Proovisin neile vastata inglise keeles, et ma ei saa jutust aru. Kuid mehel läksid seda enam hoogu. Nägin, et üle tee olid mitmed tumedanahalised veel püsti tõusnud ja jälgisid meid. Peas liikusid erinevad variandid, mis edasi juhtub ... 1. saan lihtsalt paar toud ja asjad jäävad alles; 2. mehed krabavad koti ja jooksevad üle tänava kaitsvasse kogukonda tagasi 3. mehed teevad mulle kambaka, võtavad rahakoti, arvuti ja videokaamera ja lasevad jalga ......  Kuid siis hakkasin eristama ühe mehe jutus mingeid inglisekeele sarnaseid väljeneid ... "pei me moni" ... ja tekkis lootus, et pääsen kergemalt. Kui aga sain aru ka sõnast "tventi euros", siis hakkas meel rahunema. Julgesin välja võtta rahakoti ja andsin mehele 20 eurose ... kuid siiski ei piirdunud asi sellega, raha saanud mees nõudis, et ma ka teisele 20 eurot annaksin. Rahu huvides andsin ka talle 20 eurose ja ... mehed läksid rõõmsalt rahaga lehvitades teiste juurde üle tee. Mina aga vaatasin, kuidas minema sain, sest märkasin rahvamassides elavnemist ja liikumisi. Õnneks tuli foori tagant samal hetkel autode vool ja ma sain sellest piirkonnast välja. 

    Hotell juba paistis ja ma lootsin, et olen pääsenud. Kuid ei, üks eriti nahaalne, eriti tumeda nahaga ja eriti alkoholilõhnadega mees jõudis mulle järele ja kordas ise nagu leierkast "kiiv me mai mani". Kuna olin juba hotelli juures, siis vastasin talle sulaselges eesti keeles, et ei anna ma sulle midagi ja üldse mine minema. Mees kõndis mulle veel sadakond meetrit järele, kuid sai siis aru, et raha ei tule ja ... jäi minust maha. Hotellis võtsin higiseks tõmbunus pluusi seljast ja viskasin rahustuseks voodile selili. Üle noatera läks ... 

Migrantide "elamud" pinkide taga
    Vot selline on Pariis, Prantsusmaa ... Sisserändajad kasutavad ära demokraatia humaansust ja üritavad kuidagimoodi ennast hinges hoida. Nii nagu õnnestub. Õnneks kohtusin ma suhteliselt inimlike mustanahalistega, kuid nähes politseiautode hulka ja täisvarustuses politseinike tegevust, sain aru, et on ka vägivaldsemaid tüüpe. Kui järgmine päev julgesin hotellist välja minna, siis tänaval nägin kümneid kerjajaid igas naha tumedusastmes. Tänavakaubanduses ehk käest-kätte müügiga pakuti eiteakust pärit odavaid sigarette ja ehk ka muid mõnuaineid (neid ma küll ei näinud). Prügikastide tühjendajatest ma ei räägigi ... kusjuures oli huvitav, et politseinikud samuti tõstsid prügikastide kaasi ja vaatasid sinna sisse ... ei tea mida nad otsisid? Tänavate ääres pinkide taga ja varju all oli aga näha migrantide "elamuid".

    Kuid kas ainult Prantsusmaa ...  ma usun, et mitte ainult ... põgenike, või õigemini paremat elu otsijate, laviinid on vallutanud Euroopa demokraatlikud heaoluriigid. Mulle tundub, et kriis on alles algusfaasis, sest kuuldes olukorda Valgevene-Poola piiril ning lugedes uutest ja uutest sisserändajatest, on hullem alles ees. Ja varsti on see ka Eesti probleem ... kui mitte juba. 


    Selleks, et mitte lõpetada postitust nii negatiivsete nootidega, kirjutan natuke uutest elamustest ka. Olen olnud üle kogu maailma sadades hotellides ja söönud suurel arvul hommikusööke, kuid mitte kusagil pole ma muna hommikusöögiks pidanud ise keetma. Selle hotelli hommikusöögi laual olid toored munad, kuum vesi ja taimer (vt fotot) ning õpetus, kui kaua muna keeta. Minul läks esimene muna aia taha, sest ei pannud tähele, et vesi oli 60 kraadine ja hoides muna 5 minutit 60 kraadises vees ... jääb see tooreks. Teine kord panin vee temperatuuri maksimumi (üle 90 kraadi) ja hoidsin muna seal 8 minutit ja sain päris normaalse seest kergelt pehme keedumuna. Hotelli hommikusöögi ruumis olid ka kassid, kes meelalt sööjate ümber miilustasid, et palakesi saada. Tegin ka neist fotosid, kuid ei hakanud siia üles panema. Hotellitöötajad suhtusid neisse sõbralikult. Külastajad mitte nii sõbralikult.

Pariisi Charles de Gauelle lennujaam terminal 2B
    Lõpetuseks ka COVID-19 viirusest, sest mis blogi see on, kui viirust ei maini. Enne väljasõitu pidin täitma hulgaliselt pabereid, et olen vaktsineeritud ja teadlik reisimine riskidest. Läti dokument oli digitaalne ja QR koodiga, Prantsusmaa oma paberkandjal. Kuid mitte üheski lennujaamas ei kontrollitud ühtegi viirusega seotud dokumenti (Eesti oma tagasi tulles ma veel ei tea, sest postitus on tehtud Pariisi lennujaamas). Maski pidi kandma küll kogu aeg, lennukis tehti ka märkus, et mask peab ka ninal olema. Hotelli hommikusöögile läksin maskita ja ka seal sain märkuse osaliseks. Tänavatel ja metroos olid vaid mõned isikud maskita, kuid paljudel oli mask lõual - nina ja osa suudki väljas. Ainus koht kus vaktsineerimise passi kontrolliti, oli messi sissepääs. Õnneks oli mul telefonis QR koodiga pass olemas. Lennujaam, mis kümme aastat tagasi Pariisis käies oli rahvast tulvil, nii et liikuda ei saanud, on täna inimtühi. 

Vot sellised elamused ... 




Teisipäev, 12. oktoober 2021

Jõulukuus vihmametsa

Pikk-pikk on minu jaoks Covid-19 pandeemiast tingitud reisipaus olnud. Aga kasulik, sest ilma selle pausita poleks ma suutnud oma raamatu  "Majavammist - puust ja punaseks" käsikirja valmis saada. Tegelikult polegi see veel valmis, kuid järgmise reisi ajaks saab ... vaid üks peatükk on veel jäänud. Detsembris on raamatu käsikiri kujundaja meelevallas ... ja mina saan puhata. Jaanuaris vaatan üle ja veebruaris läheb trükki ... selline on plaan.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada ... vaid sellest, et lähen jälle rändama. Seekord ei lähe üksi nagu 2016, ei lähe Aasiasse nagu 2017-2020 vaid hoopis Riho-Bruno Bramanise juhitavale reisile Ladina Ameerikasse. Minu eelmistest postitustest mäletate, et mulle ei meeldi suured linnad .... globaliseerunud maailmas on suurlinnad liiga sarnased. Kultuuriväärtusi võib ju mingi hetke vaadata, kuid see pole minu jaoks kunagi olnud reisisihiks. Loodus ja kohalik elu on need, mis mind köidavad. Ja kuhu mujale ikka minna loodust nautima, kui mitte Costa-Ricasse. Ühte suurema looma-linnuriigi liikide arvuga loodusparadiisi. Vot. Sinna ma lähen. Välja sõidan 07.detsembril ja tagasi tulen jõuluks ehk 22.detsembril. Ehk näen teepeal Jõuluvana ja vähendan tema kingikoti koormust. Grupis 12 inimest ... kirjade järgi. Kui kui ma küsisin reisikorraldajalt - kes ?, sain vastuseks ... andmekaitse ei luba niemsid saata ... küsisin, kas on reisieelne kohtumine ... sain vastuseks - pole. Seega saan 07.detsembri varahommikul teada kes peale hr. Bramanise veel koos minuga sõidavad. Aga üllatused on ju alati teretulnud. Küll aga hoiatasin reisijuhti ette, et ma ei pruugi karjas püsida ja võin aeg-ajalt omaette kulgeda. Eelmised grupijuhid on seda enam-vähem aktsepteerinud ... eks näis, kuidas seekord.

Reisiplaan näeb välja selline: Lendame Lufthansaga ja maabume Costa-Rica pealinnas San Jose´s. kuid ega me sinna õnneks kauaks jää, kohe kui lennuväsimus on välja puhatud, läheb reis edasi Tortuguero rahvusparki. Tohutu maa-ala jõe delta piirkonnas. Peatume seal kolm päeva. Loodan, et selle ajaga saame natukenegi ülevaate sellest veemaailmast, mida palistavad vihmametsad. Muide ... sinna ei saagi muuga kui vaid paadiga või lennukiga. Meie läheme paadiga. 

Järgmine peatuskoht on La Selva. Jälle looduskaitseala ... ainult 1600 hektarit vihmametsa, kus elutseb 125 imetajaliiki ja kasvab umbes 2077 taimeliiki. Saame kahe päeva jooksul umbes viis tundi matkata ... vähemalt plaanis on nii kirjas... Pole just palju, kuid eks aeg piirab. 

Punkt neli kaardil on vulkaan, mille ümber laiub jälle rahvuspark koos vihmametsadega. reisikirjeldusel on kirjas, et seal on rippsillad, mida mööda vihmametsades kulgeme. Huvitav. Loodan, et see rada pole liialt turistidele ... ehk saab korrakski ürgsesse vihmametsa piiluda. Kusjuures lugesin, et 1968 aastal pursanud vulkaani tuhk on seda piirkonda palju muutnud ... 

Järgmine suurem peatuspunkt on rahvuspark nimega Rincon de la Vieja. Seal pidi olema kuulus La Cangreja kosk. Leidsin internetist ühe foto ka kosest, kuid tark arvuti ei lasknud seda siia kopeerida. Eks googeldage ise ... või oodake, kuni ma reisiga sinnani jõuan. 

Polegi enam palju jäänud. Reisi 10-11 päev peaks kulgema pilvemetsades ... mitte et  ma täpselt aru saan, mida see mõiste tähendab, kuid kohtade nimed on Monteverde ja Santa Elena. Sellised peaks olema rippsillad, mida mööda me pilvemetsades kulgeme. Eks näis. 

Vihmametsade turnee lõpetame "pisikeses", kõigest 6,83 km2 suuruses Manuel Antonio rahvuspargis.  Ja ongi kõik. 15 päeva saab kiiresti läbi. Usun, et tagasi jõudes olen vihmametsaküllastunud ... või hoopis vihmametsahull, kes tahab kohe tagasi ... kes teab.

Lähemalt saab reisikava kohta siit lingilt, soovitan vaadata ... seal on palju ilusaid fotosid ... mida minul veel pole.

Sellised plaanid. Kuid tänapäeval ei saa ju midagi kindlalt planeerida. Pandeemia teeb oma korrektuurid. Loodan, et seekord mitte ... 

Neile, kes on Costa-Rica loodusparkide vihmametsades uitamas käinud, küsimus ... mis suurusega fotoaparaadi võiks kaasa võtta ... teleobjektiiv? ... makroobjetiiv? video? Ja loomulikult ... mis riietus ja jalanõud seal võiks kõige mugavamad ja kindlamad olla?   

Eks hoian teid asjade arenguga kursis ...  

Teisipäev, 3. märts 2020

Vietnami reisi kokkuvõte






Nüüd ootan Hanoi lennuväljal lennukit Istanbuli. Eile saatis abikaasa sõnumi, et Türgi sõdib Süüriaga ja tundis muret, kuidas ma koju saan. Igal juhul olen chek-in´ist läbi ja ootan lennule minemist. Ju siis ikka lastakse koju. Õnneks jääb Istanbul Türgi põhjaossa, kaugele-kaugele Süüria piirist. Jama, maailm on nii rahutuks muutunud.
Kuid nüüd siis kokkuvõte Vietnamist. Mis meeldis?! Loodus. Loomulikult. Saared meres … uskumatult kaunis vaatepilt, eriti hommikuvalguses ja vaikuses. Paradiisiaed koos oma viljade ja õitega, see oli väga hästi valitud ööbimiskoht. Kosed ja mäed. Kohati udused ja kohati järsud, mõned kaetud metsaga ja mõned riisiterrassidega. Väga-väga kaunis ja meeldejääv. Sellist loodust võiks nautida kaua-kaua. Mõtlesin ka Eestimaale … miks me oma puutumata looduse säilitamisse nii ükskõikselt suhtume? See on väärtus, mida maailmas on nii vähe jäänud.
Kujundatud loodusest jäid meelde bonsaid, mida oli kõikjal ja need olid nii erilised ja huvitavad. Peaks ise ka proovima ühe endale kasvatada. Mägimännist. … ei tea, kas jätkub kannatust ja oskusi? Huvitav oli veel, et parkides olid kohati puud nummerdatud … vot kui palju hoolitakse puudest selle maal.  

Riisiterrassid on tohutu tööga rajatud. Kui palju on panustatud nende rajamisse aastatuhandete jooksul... ja hetkel on riisi kokkuostuhind nii madal, et nad kasvatavad seda vaid oma toiduks. Käsitsi, raske töö ja samas nii vähe tasuv.
  













Oli mõtlemapanev ja eriline külastada tavalise külapere kodu. Kusjuures lühikese etteteatamise ajaga. Lapsed mängisid ja pereema küpsetas. Kõik oli nii loomulik … mitte nagu kunstlikult kujundatud vabaõhumuuseumis. Kuivatatud liha oli parre küljes päris, mõnest oli viilakaski välja lõigatud. vanamees, kes nurgas istus, ei näidelnud, kui meid tigedalt vaatas ja lõkkesse sülitas. Sa Pa on koht, kuhu tasub reisida. Panin endalegi pähe musta hmongi mütsi, mida nad igapäevaselt kandsid. Hammustasin kuivatatud pühvliliha ja jõin peale suhkruroo mahla, et rohkem sisse elada kohalikku ellu. palju külavahel igapäevariietuseks. Loomulikult olid lisaks ka kaasaegsed riided, mida oli rohkem kui rahvariideid.

Ei saa öelda, et kõik mälestused on meeldivad. See, et tänavatel kõndides juurde sõidavad rollerimehed, kes pakuvad marihuaanat ja "bumm-bumm tüdrukuid" pole eriti meeldiv. Ja seda mitte üksnes Hanois, vaid ka väikelinnades. Narkomaania ja prostitutsioon vinud üle maailma. Mäletan ka palju teisi riike, kus samamoodi pakuti samu teenuseid ja kaupu.
Linnade müra-kära on väga väsitav. Küll oli hea, et me linnades nii vähe aega veetsime. Ja need kaupade pakkujad linnades … ohhh.. Lisaks oli mustus igal pool ja kohalikud elanikud ei proovinudki oma elukeskkonda sellega parandada, et prügi kokku kogude. Prügikaste oli vähe … võibolla oli see põhjuseks, miks nii must oli.


Meri ja soe (lähisekvatoriaalne) kliima on lühiajaliselt mõnusad. Parajalt niiske ja soe õhk mõjub tervisele hästi. Juhul kui päikesega liiale ei lähe, on väga mõnus olla. Mangolassi ja -mahl olid siin väga head. Sidrunimahl, kui sinna ei lubanud suhkrut lisada, maitses ka oivaliselt. Üldse - toitude üle ei saa kurta. Aasiapärased ja mitte nii vürtsikad kui Indias. Eriti meeldis toitudest ananassilehtedega grillitud kana ja erinevad nuudliroad. Kõikide toitudega koos käis hulgaliselt salateid ja maitserohelist.

Sõit pika-pika köisraudteega jäi ka meelde. Ikka üle viie kilomeetri. Sõit läbi pilvevööndi tundus eriline. Ja Ba Na linn, mis ülalpool pilvi välja tuli. Väga eriline. Muide - ka 6,2 km pikkune tunnel oli elamus omaette, eriti siis kui buss keset tunnelit seisma jäi. Vaatasin juba avariiväljapääsude poole. Kuid saime pärast kümneminutilist ootamist ikka liikuma.  

Kas ma läheks tagasi Vietnami? Ei läheks. Mitte sellepärast, et ei meeldinud, vaid pigem sellepärast, et nii palju huvitavaid piirkondi on veel läbi käimata.

Kuna Hanois ei õnnestunud blogi salvestada ja avada, siis nüüd olen Istanbulis ja lõpetan siin. Elasime maandumisel päris ärritava hetke üle. Nimelt maaga kokkupuutes hakkas lennuk tugevasti ühelt küljelt teisele õõtsuma. Tiivaotsad küll maha ei puutunud kuid jube oli. Ja piloot võttis vastu otsuse kohe uuesti õhku tõusta. Puhh. Sada mõtet käis peast läbi. Tegime mõned tiirud õhus ja siis maandusime õnnelikult. Pöidlad olid kõigil pihus.

Lõpetuseks panen paar fotot - liblikast ja ämblikuvõrgust. Aitäh, et lugesite blogi. Aitäh Janno ja Siret, et võtsite vaevaks selle reisi  organiseerida. Nüüd on Aasia reisidest pikaks ajaks puhkus. Järgmisena plaanin minna suvel autoga Horvaatiasse ... kogu perega. Kes teab, võibolla tuleb siis ka blogimise isu.
 






 
 
 
 
 

  











Pühapäev, 1. märts 2020

Paradiisiaias

Kuhu ma siis eelmises blogis jäingi … Ba Na mägedest tulime alla. Nüüd olen Hue Eco Lodges. Kui eelmisi postitusi lugesite, siis ühes neist oli ka juttu ecolodgest, mille mälestused polnud just kõige meeldivamad. Kuid seekord on sama kaubamärgi all olev koht kardinaalselt teistsugune. Väikesed majakesed  keset paradiisiaeda. Kohe kõrval voolab kaunis jõgi ja linnud laulavad. Majakestes on kõik mugavused - kaks dušši, oma aed, ventilaatorid ja konditsioneerid. Voodid mugavad ja disain super. Mis sa hing veel tahad. Aias ringi kõndides leidsime igasugu puuvilju kasvamas ja õitsemas. Huvitav on vaadata puid, kus mõned viljad on valmis ja samas on teistel okstel alles õied. Loomulikult oli aias nii kahjureid kui antagoniste. Õnnestus vaadelda ühe korraliku nälkja toimetusi ning ämblikust, kes passis võrgus putukaid. Looduse tasakaal, mida siin pole rikutud. Mulle on jäänud Vietnamist tõesti tunne, et siin pole lageraieid ega suuri tossavaid tehaseid. Kindlasti on ka siis tööstusrevolutsioon oma jälje jätnud … kuid piisavalt on säilinud naturaalset loodust.
Nii huvitav on eksootilisi vilju puude otsas kasvamas ning saada teada, mis puu mis vilja kannab. Isegi jaka (jackfruit) vilju kasvatav puu oli siin olemas, rääkimata igasugu tsitruselistest, erinevaid vilju kandvatest palmidest ja banaanipiidest. Paljud viljad olid ka sellised, mille nimetust ei osanudki öelda … rääkimata siis veel taimede nimetustest. Uurisin giidilt ja kaasreisijatelt, et mis kliimavöötmes me oleme, kuid keegi ei teadnud. Sõber googel rahuldas minu uudishimu ja sain teada, et lähisekvatoriaalne kliima. Igal juhul ei tea kohalikud midagi lumest.
Reisitakse sellel maal üldse vähe, sest raha väärtus on nii väike ja palgad madalad. Saja eurone palk (2,5 miljonit dongi) on juba väga hea. Pideval tööl olevad inimesed teenivad 200-300 eurot. Samas on ka rikkaid, sest tänavatel sõidab nii mersusid, lexuseid  kui erinevaid džiipe. Kuid vähe … ikka roller ja mootorratas on põhilised sõiduriistad. Lund on enamus kohalikke vaid televiisoris ja külmkapis näinud.

Hue on mõnus väikelinn. Sõitsime siin nii bussi kui paadiga. Kusjuures paadiga isegi korduvalt, sest õhtul esitasid kohalikud muusikud laeval meile rohkelt pillilugusid ja laule. Ma ei hakka neid videotena lisama, sest panen tähele, et ega videoid blogilugejad eriti vaadata ei viitsi. Mulle meeldis eriti üks ühe keelega pill, millest meister tohutult erinevaid meloodiaid välja võlus (fotol parempoolne). Kinkisin talle etenduse lõppedes roosi, sest nii olla siinkandis kombeks.
lõhutud portselannõudest seinakaunistused
Tagasi tulles Hue linnaksese juurde on tähtis ära mainida, et see on iidsete kuningate linn. Just siit juhtisid kuningad Vietnami. Käisime neljanda ja kaheteistkümnenda kuninga lossides (kui neid hooneid võib nii nimetada). Neljas olla väga tark olnud, kuid kahjuks lastetu. Ta sai kuningaks juba 18 aastaselt ja valitses riiki 32 aastat. Ei tea kas tarkusest või alalhoidlikkusest (ta ei pooldanud sõdu) lasi just neljas kuningas prantslased riiki sisse ning tema võimuloleku ajast algas koloniaalperiood, mis päädis 1945 aastal kuningavõimu kaotamisega. Viimane kuningas, kaheteistkümnes, oli tõsine ilu-eedi. Ta disainis ise oma riideid ja lossi ning ostis Hiinast, Jaapanist ja mujalt kokku portselantasse ja teisi nõusid, lõhkus need ja tegi neist endale lossi seinakaunistused. Tollal peeti teda priiskavaks kuningaks, kellel eriti võimu polnud (see oli prantslastel), kuid makse tõsta ta oskas. Nüüd aga käib just selles lossis tuhandeid turiste, kes toovad raha sisse. Seega võib kaheteistkümnenda kuninga eripära käsitleda investeeringuga tulevikku.
Õhtul nautisin päikeseloojangut jõel. Uskumatult ilusad vaated olid. Lisan siia vaid ühe foto, kuid neid ilusid hetki oli sadu. Jõe peal panime teele ka oma soovideküünla. Selline on kohalik traditsioon … eks näis, kas need soovid täituvad. Igal juhul viis vetevool need soovide täitumise maale. Ilusad hetked Hue´st. Ostsin siit oma poistele ka mitu T-särki Hue motiividega. Saab näha, kas on parajad ja kas meeldivad. Endale ka sain ühe pluusi, mida üks tore reisikaaslane soovitas, sest ostes pean alati kelleltki värvi küsima. Kes mind tunnevad, need teavad miks.
Soovideküünlad jõel
Hetkel istun veel viimaseid minuteid oma majakese ees toolil ja valmistun minema rattaretkele kohalikku külla. Päikesepõletused on niipalju kahanenud, et saan jälle normaalselt liikuda ning loodetavasti ka rattaga sõita. Siis pidime veel minema kohalikku toitu valmistama ning … ei mäletagi, mida veel. Õhtuks olen tagasi Hanois ja hakkan valmistuma koju sõitmiseks. Iga ilus asi saab kord otsa …




Laupäev, 29. veebruar 2020

Teine kord samasse ämbrisse ... see on ikka liiast

Nagu eelmises postituses kirjutasin. alustan päikesetõusu fotoga. Väga kaunis vaatepilt Mu Cang Chai Eco Lodges. Selle eest võib isegi ära unustada need askeetlikud magamisruumid ja külma, mida öösel tundsin. Kenasid vaatepilte koguneb elu jooksul ikka palju-palju neid on rasketel hetkedel hea meenutada … läheb kohe kergemaks. Mulle tundub, et see ongi meelerahu otsimisel kõige olulisem - leida tasakaalustuseks kauneid hetki. Sõime hommikust õues, et saaks neid vaateid sügavamale mälusoppi jäädvustada. Ja siis edasi, bussiga mööda kõrvalisi mägiteid Hanoi poole. Just nimelt kõrvalisi mägiteid … Vietnamis on olemas ka kiirteed, mis kulgevad otse küladest mööda, kuid seal ei näe ju midagi olulist.

Tee äärde lisandusid riisipõldudele teekasvatuse terrassid. Saime Janno käest põhjaliku loengu teejoomise kasulikkusest. Kuid ega ma selle pärast veel rohelist teed jooma hakka … mulle meeldib jätkuvalt ingveri tee. Teepõldude hulk oli muljetavaldav.... kui nad udust välja tulid, sest kohati sõitsime täitsa pilvedes (kõrgus 1400-1500 m). Panen siia ühe video ka, siis näeteja kujutate ette, kuidas seal sõita oli. Kuid eks me liikusime ikka edasi ja umbes seitsmetunnise sõidu järel olimegi tagasi Hanoi´s. Ega me kogu aeg sõitnud, vahel ikka vaatasime lähedalt riisipõldude hooldamist (video)  ja katsusime teelehti teemägedel ning tegime igasugu muid huvitavaid tegevusi.

Hanoist lendasime Da Nang´i ja sealt edasi kohe Hoi An´i. Need kaks linna on mere ääres kõrvuti. Hoi An on väga armas väikelinn, kuid kuna jõudsime kohale päris hilja, siis jäi tutvumine linnaga järgmiseks päevaks. Tõotas tulla mõnus päev, sest ilmateade lubas 30 kraadi sooja ning päikesepaistet. 
Selfi aegvõttega - siin olin veel valgenahaline
Hommikul kimasin kohe üksi poole kümne paiku kohalikku randa (sellel päeval sai igaüks ise valida oma kulgemise tee). Mõnus - rannas oli hotellil oma lõiguke, kus siis sai lisatasuta lamamistooli ja rätiku ning kohvikust tellisin endale mangosmuutisid … kohe mitu-mitu. Meri (loe ookean) oli soe ja veel käisin iga kümne minuti tagant. Aeg läks ja  … ei pannud tähelegi, kuidas päike minu kallal oma võimu kuritarvitas. Alles siis kui läksin tualetti smuutide järelmõju tühjendama vaatasin peeglisse ja … oh pagan - vastu vaatas punanahk. Olin saanud jälle liiast päikest. Alles eelmisel aastal kõrbesin Indias tõsiselt ära ja nüüd jälle. Teine ämber ühe aasta jooksul. Selle blogipostituse kirjutamise ajal on tollest kuumast hetkest möödas kolm päeva ja pärast rohkeid protseduure Aloe kreemiga tunnen end natuke paremini …
Ancient House Resort, kus me Hoi An´is olime, näitas omaette klassi. Basseiniga sisehoov ja ülihästi sisustatud toad koos vanniga ning rõdu. Mõnus hotellike. Tänavalt vaatasid, et maja nagu maja ikka, kuid arhitektuurne lahendus oli muljetavaldav. Eco Lodge´ga oli kontrast märgatav. Eks ta ole - selleks, et näha head, peab kogema ja vastupidist.
Minu pluusiõmbleja
Hoi An´is käisin ka vanalinnas kauplemas ning lasin endale ühe pluusi õmmelda. Nimelt polnud neil nii suurt numbrit (nagu oli ka arvata) ja pakuti kohe, et pole muret, õmblevad uue. Õhtuks oli minu valitud kangast hotellis kohal. Maksis ikka hullu raha … 400 000 dongi. Arvestage nüüd ise, kui palju see eurodes teeb. Kui saite umbes 17 eurot, siis olete õigesti arvutanud. Loomulikult ostsin ka mõned külmkapimagnetid ja natuke külakosti koju. Päev lõppes jalutuskäiguga õhtuses linnas, mis oli küll valus (päikesekõrvetus!!) kui ütlemata ilus. Laternate valgel olid jõekaldakohvikud imelised. Sõitsime ka paadiga jõel ja nautisime vaateid. Jälle ilus hetk. Kahjuks ei saanud seal fotosid tehtud, sest fotoka aku laadis hotellis.

Edasi kulges meie tee Hoi An´ist Ba Na mägedesse. Jälle 1400 meetri kõrgusele. Üles sõidutati meid köisraudteega. Üle viie kilomeetri pikkune sõit on vist minu kõige pikem köisraudtee siiani. Alustasime orust ja ühel hetkel jõudsime pilvedesse. Õnneks viis teekond meid pilvedest kõrgemale ... täitsa pilve peale, kus oli maaliline kuldne sild. Nagu üks õige turist, lasin ka mina endast teha foto kuldsel sillal. Muide … seljas on jope, mille ma koha peal ostsin, sest unustasin bussist välja minnes väikese asjaolu - lühikeste varrukatega pluus ei sobi pooleteist kilomeetri kõrguses olevasse kliimasse. Muide - prantslased rajasidki selle külakese Ba Na mägedesse just selleks, et kuumuse eest peitu pugeda. Ma ei mäleta, kas ma juba kirjutasin, et Vietnam oli Prantsusmaa koloonia aastatel 1857 kuni 1954, mil Prantsusmaa tunnistas Genfi lepinguga Vietnami iseseisvust.
Ba Na mägedesse rajatud külakene oli täiesti prantsuslik, selle rõhtamiseks oli seal vanaaegseid autosid ja vanu kivirajatisi. Tõsi, ka uuema aja atraktsioonid ja ehitised torkasid silma. Ma mitte ainult ei vaadanud, vaid ka proovisin ära - ameerika mäed nimelt. Need polnud väga traditsioonilised  ameerika mäed, sest sõita tuli üksi ja kelguga, kuid mõnus oli. Tegin sõidust  video. Lõbustuspargis oli ka muid atraktsioone, kuid ma piirdusin sellega, sest tahtsin ikka ülejäänud küla ka näha. Turiste oli seal hordide kaupa. giidi sõnul käib päevas 10-20 tuhat külastajat. Tõsi, meie sealviibimise ajal oli kordades vähem inimesi, sest koroona viirus on võtnud turistivoogusid oluliselt vähemaks. Toidukohti ja suveniiripoekesi oli igal nurgal. Meie käisime einetamas moodsas "Beer plazas", kus oli bufeevalik igasugu kohalikest ja kodustest roogadest. Lisan lõpetuseks siia mõned fotod melust ja vaadetest selles külas... mis oli nagu väike linn.


 

Kolmapäev, 26. veebruar 2020

Mõtisklused Sa Pa´s

Terrass-põllud mäenõlval
Udused mäed
Jõudsime rongiga Sa Pa piirkonda varahommikul. Meil olid küll kupeevagunid, kus saime magada, kuid ega magamisest suurt midagi välja ei tulnud, sest rong õõtsus ja mürises hullusti. Mis seal ikka, see on reisimisega seotud. Olin Sa Pa´s, unine, kuid elevil … sest tegemist on väga kauni mägedes väikelinnaga, kus on maalilised vaated udustele mägedele. Kahjuks või õnneks ma mitteuduseid mägesid ei näinudki. Kui te kõrvalolevat fotot suuremalt vaatate, siis näete, et mägesid on ka ülevalpool udupiiri. Linnake asus üle 1500 m kõrgusel merepinnast. Elanikke on Sa Pa piirkonnas ca 35000.  Omaette vaatepildiks olid mäenõlvadele rajatud riisipõllud, mis olid terassidena kogu mäekülje ulatuses. Hetkel polnud riis kuigi kõrge ja sellepärast olid põllud vähe värvilised. Mäekülgedel sai põlde harida vaid käsitsi, sest ükski masin ei saaks sellistel nõlvadel sõita. Selliseid põldusid olid kõik mäeküljed täis. Aastasadade, võibolla ka tuhandete, pikkune raske töö … mis on sellises piirkonnas elamiseks hädavajalik. Elanikud olid siin enamasti mustad hmongid, kelle juured pärinevad Hiinast. Räägiti, et nad põgenesid tagakiusamise eest üle piiri mägedesse, kus sai end varjata. Kuid kohtasime veel oma teel ka punaseid zao´sid, tay´sid ja palju teisi eri rahvusi. See kant on tõeline rahvaste paabel … vist oma asukoha pärast.
Musta hmongi naised
Juba samal päeval saime sõita väikestesse küladesse mägedes. Kahjuks olid need külakesed juba turistide poolt "rikutud", sest seal oli traditsioonilisele põlluharimisele lisaks tekkinud tohutu hulk suveniiride ja igasugu muu tühja-tähjaga kauplejaid. Loodus oli ilus, kuid külaelu, mida oleks väga tahtnud vaadata, oli minu jaoks väärtusetu. Kõik tahtsid seal midagi müüa. Tõsi - kui ma oma võimsama objektiiviga kaugemale zuumisin, siis nägin ka põllu harimist. Panin selle videona siia.  Nagu näete, on töötegijateks lapsed, kelle käes olev kõblas on suurem kui nad ise. Kas see on lapstööjõu kasutamine?! Ma arvan, et mitte. Pigem on see töökasvatus lastele, kes tulevikus peavad hakkama saama rasketes oludes elamisega. Kui meil räägitakse "lumehelbekeste põlvkonnast", siis sealsed lapsed saavad juba varakult endaga hakkama. …… … … … kui nüüd natuke mõelda kaugele tulevikule … pannes kokku eri maailma piirkondadest saadud vaateid, siis arvan ma, et europiidid on väljasurev rass. Oleme ära hellitatud, nõrgad ja laisad. Meie immuunsussüsteem on taandarenguga ja kehad muutuvad üha rohkem "vedelateks". Me oleme laskunud mugavustasemele. Meil pole piisavalt lapsi, et elanikkonda taastoota. Ja samas peame me endid kõige arenenumateks … nojah. Maailm ei salli tühja kohta, juba hetkel tulevad töökad ja paljulapselised rassid jõuliselt "meie" aladele.
Aga see selleks, lähen tagasi Vietnamisse.
Äsja istutatud eelkasvatatud riisitaimed
Vesipühvel, kelle abiga põldu hariti
Saime päris hea ülevaate riisikasvatusest selle erinevates staadiumides. Kõige olulisem on selle juures veetase, mis alguses on kõrgem - ette kasvatatud riisitaimed pannakse otse veealusesse pinnasesse (loe mutta) ning veetaset reguleeritakse hoolikalt, et taimed liiga ära ei upuks või siis kuivale ei jääks. Kui riis juba kõrgemaks kasvab, siis lastakse vett vähemaks ja taimed on kuivemad. Istutamine oli ka huvitav vaadata - osad taimed visati vette, osad pandi hoolikalt põhja. See pidi sõltuma riisisordist ja kvaliteedist. Kahjuks ei näinud me riisi saagi koristamist, sest polnud see aastaaeg. Ah jaa … põhja pool Vietnamis on kaks lõikust, lõunas isegi kolm lõikust aastas. Kui vanasti tehti kõike seda tööd käsitsi ja pühvlitega, siis tänapäeval on tasasematel põldudel ka masinaid näha. Video masinaga põlluharimisest.




Õhtul tähistasime Eesti Vabariigi aastapäeva. Sõime kodunt kaasa võetud musta leiba juustuga, kalevi komme ja šokolaadi. Tooste öeldi Vana-Tallinna seguga teekruusidega (minul loomulikult oli seal ainult tee) ning arutati igasugu maailma asju. Lõbus seltskond.
Punase zao elamine
Teisel päeval sain oma tahtmist ja me läksime külakesse, kus turistide koguarv oli veel väike. Saime isegi mõnedesse elamistesse sisse, kus pereema tegi parajasti munarooga ja vanataat istus lee ääres. Neil elavad kaks-kolm põlvkonda koos. Vot see oli elamus - näha kohalikku elu nagu see on, ilma turistide jaoks ilustamata. Tegin sealt mõned videod ka, mida soovitan soojalt vaadata. Video 1 ja video 2. Teisel videol näete lapsi mängimas väga lihtsate mänguasjatega, kuid rõõmu ja liikumist on palju...  Üks meie grupikaaslane andis kohalikele lastele kalevi kommi ja nii huvitav oli vaadata, kuidas nad pisikeste tükikestena neid komme endale suhu panid. Ju siis oli neile eriline ja huvitav maitse.

Kuigi kõrgeim mäetipp selles piirkonnas on üle kolme tuhande meetri, siis minu saavutuseks jäi seekord 1618 meetrit merepinnast. Läksime kohalikku botaanikaaeda jalutama, mis oli mäe otsas linna kõrval ja tahtsime vaadata linnavaateid, kuid … udu … udu … udu. Väga rahustav vaade. Aga lilli oli seal palju. Üldse oli Vietnamis väga ulatuslik ja korralik haljastus. Seda nii tänavapildis kui kohalikes eraaedades. Tõsi, viimaseid oli linnas vähe, sest maa maksis palju ja aia jaoks eraldasid pinda vaid rikkamad inimesed. Enamasti oli krundi täisehitamise protsent saja lähedal.
Loomulikult käisime ka maaliliste koskede juures. Neid oli selles piirkonnas kohe mitu. Tagasiteel Hanoisse, mille me seekord läbisime bussiga mööda mägiteid, saime näha nii loodust kui kohalikku elu. Seda postitust kirjutan ma Eco Lodge majutuskohast mis asub Mu Cang Chai küla lähedal. Huvitav koht … tõsine öko - magame mingis suures ruumis, kus meie voodid on eraldatud vaid kardinatega ja WC ning dušš on alakorrusel koridoris. Mul läks varakult uni ära ja kuulasin teiste norskamist ning otsustasin kribama hakata. Järgmises blogis siis fotod ka sellest kohast. Nüüd aga kiirustan päikesetõusu vaatama.
Kaunid kosed olid sage vaatepilt



Haljendavad riisipõllud tagasisõidul Hanoisse

Teisipäev, 25. veebruar 2020

Ootamatu blogipostitus Vietnamist

Ma ei plaaninud sellel reisil midagi postitada, kuid täna, Vietnami reisi viiendal päeval, tundsin - olen emotsioone nii täis, et kui ma neid kirja ei pane, siis lähevad need kaotsi. Uued emotsioonid tulevad peale, reisi lõpuni on veel kaheksa päeva. Sissejuhatuseks veel nii palju, et olen Vietnamis koos Janno ja Siret Seedriga ning meid kokku on üksteist kulgejat. Nendest viiega olen ma juba olnud erinevatel Aasia reisidel varemgi. Mulle meeldib Seedritega reisida, nad ei karjata kaasreisijaid nagu lambaid, vaid annavad kõigile võimaluse teha seda, mida kellegi hing õigeks peab.
Enne reisikirjeldust natuke Vietnamist - kõik teavad Vietnami sõda, kus ameeriklased proovisid kommunistliku riigi jõuga viia kapitalistlikuks. 1975 aastal sõda lõppes vietnamlaste võiduga. Nad on selle üle väga uhked. Kuid üheksakümnendatel leiti seal, et Nõukogude liit laguneb, riik on halvas seisus ja et turumajandus polegi nii paha.... ning hakati koostööd tegema sama Ameerika Ühendriikidega, kellega äsja veriselt sõditi. Imelik on see poliitika. Kapitalistide abirahaga on infrastruktuur hakanud paranema, uusi maju kerkib nagu seeni ja ühiskond muutub lausa päevadega. Vietnamis pole ühe-kahe lapse piirangut nagu Hiinas. Hoopis lapsed on peaaegu kohustuslikud … kui ollakse abiellunud. Lapsi on peredes palju … 4-10 või rohkemgi ning kuna sõjas hukkusid miljonid, siis on tunne, nagu oleks Vietnam väga nooruslik.
Maaliline vaade Hanoile.
Esimesel õhtul jõudsime Hanoisse üle Istanbuli sõites kella viie aegu õhtul kohaliku aja järgi. Ajavahe Tallinna ja Hanoi vahel on viis tundi. Olime olnud teel päris pikka aega ja väsimus oli kõvasti kontides, kuid otsustasime siiski minna väiksese seltskonnaga "linna peale laiama". Soovitan seda kõigile reisisellidele - ükskõik kui väsinud te olete, minge magama kohaliku aja järgi mõistlikul ajal (õhtul kümne-üheteistkümne ajal), siis saate kohe unerežiimi sisse ja järgmistel päevadel on kergem. Ega me esimesel õhtul väga muud ei teinudki, kui käisime ühe pika ringi Hanoi kesklinnas ringi ja einestasime kohalikus kohvikus. Aga kui hotelli tagasi jõudsime, oli kell kenasti kümme läbi ja oligi õige aeg puhkama minna. Mida esimese päeva ja Hanoi kohta kirjutada? Tavaline idamaine suurlinn, kus on kohutavalt palju rollereid ja lisaks ka suur hulk autosid. Liiklus käis risti-rästi, rollerid sõitsid kord tee peal, kord kõnniteel. Kõnniteed olid täidetud parkivate rollerite ja autodega ning jalakäijatel polnud võimalik mujal liikuda kui sõiduteel. Ei midagi uut. Kauplemine oli suhteliselt rahulik, keegi ei sikutanud sind hõlmast oma poekese poole ega olnud liiga pealetükkiv. Loomulikult pakuti kaupa häälekalt ja üritati iga turisti enda juurde saada.
Kohalikud järve kaldal suhtlemas
Teisel päeval otsustasin kohe grupist eralduda ning minna üksi oma teed. Enne olin valmis vaadanud mõned kohad ja installeerinud oma telefoni GPS signaalil töötava kaardiserveri, sest pole mõtet internetiraha kulutada. Huvitav oli minna juhiste järgi läbi erinevate linna kvartalite ja uurida kohalikku elu. Kõrvaltänava video. Vahepeal peatusin ja lihtsalt vaatasin, kuidas pisikesed vietnamlased oma toimetusi tegid. Tundub, et nad on sotsiaalne rahvas. Istuti sageli väikeste tumbade või toolikeste peal ümber teelaua ja suheldi aktiivselt. Turistidele sellised suhtlusseltskonnad erilist tähelepanu ei pööranud ja sain neid rahulikult filmida ja fotografeerida. Loomulikult tegin ma hulgaliselt fotosid ja videoid, hea kunagi vanast peast vaadata ja meenutada.  Ühe intsidendi jätsin viisakusest salvestamata - üks käruga naisterahvas peatus prügikasti kõrval, kükitas pisut, tegi oma asja ära ja läks edasi. Otse suure tänava kõrval. Meil on ikka olulised erinevused moraalist ja häbitundest.
Selfi aegvõttega koos bonsaiga
Minu teekond viis mööda Läänejärvest, kus kohalikud kala püüdsid. Minu üllatus oli suur, kui nägin, et konksu otsas polnud midagi … isegi lanti või kunstliblikat mitte. Nad lihtsalt pildusid tühja konksu vette ja … üllatus-üllatus said sellega kala ka. Kalad olid sellised latika või karpkala moodi latakad. Ei tea nende liiki nimetada. Kui ma aga järve sogast ja prahti täis vett nägin, siis polnud isu endal kalapüüki proovida. Lõpuks jõudsin sihtkohta, kilpkonnasaareni, kus asus suur pühamu. Usk on ka Vietnamis vaatamata kommunistlukule riigikorrale väga laialdaselt levinud. Põhiliselt budism. Selle pühakoja juures ei köitnud mind mitte niivõrd altar ja torn, mis seal kõrgusid, vaid hoopis suur hulk bonsai´sid, mis erinevas suuruses ja erineva kujuga seal olid. Kui palju vaeva on ühe bonsai kasvatamiseks … ja seal oli neid kümneid. Väga ilus koht. Jalutasin seal tunnikese ja suundusid edasi.
Keskpäevaks tahtsin jõuda mausoleumi juurde, kus eksponeeriti nende rahva suure juhi Ho Chi Minh´i palsameeritud kuju. Kahjuks hindasin oma jala liikumise kiirust valesti ja jäin veidi hiljaks. Nägin vahtkonna vahetust vaid kaugelt. Kuid selle eest nägin palju muud huvitavat. Näiteks seda, et närimiskummi ei või mausoleumi juures närida … seda kinnitasid mulle hoiatussildid. Kõik valvurid ja ohvitserid olid seal kaunites lumivalgetes paraadvormides. Kuid see selleks, pean tunnistama, et pole eriline palsameeritud suurtegelaste vaataja … ja kui oleks tahtnudki, siis poleks saanud, sest oli reede ja mausoleum oli kinni.
Le-nin
Läksin edasi. Leidsin linnast veel Lenini kuju, mille jalamil oli vietnamipäraselt V.I. Le-nin. Selle ees mängisid poisikesed rõõmsalt jalgpalli ja töömehed maalisid asfaldile sulgpalli kastikesi. Kõike, mida ma seal nägin, pole võimalik kirja panna, seda on vaja ise kogeda. Õhtuks näitas sammulugeja mulle 17 läbitud kilomeetrit. Ja jalad olid väsinud … loomulikult läksin õhtul jalamassaaži ning lasin väsinud liikmeid tund aega mudida tervelt 140 tuhande dongi eest, mis meie rahas teeb umbes kuus eurot. Õhtul külastasime veel kõik koos vesimarionettide show´d. Panen sellest mõned videod siia … Täitsa omapärane etendus.


Hauakambrid riisipõllul
Järgmisel päeval sõitsin koos grupiga Ha Long´i lahe juurde, kus on tuhandeid maalilisi saari. Tee peal vaatasin läbi bussiakna kohalikku elu ning kuulasin kohaliku giidi jutustusi. Üheks huvitavaks vaatepildiks oli matmispaikade asukohad keset riisipõldusid. Hauakambreid oli põldudel nii üksikult kui ka kogumitena. Matmiskultuur on Vietnamis selline - kui keegi sureb, siis keeratakse lahkunu maine keha kangasse ja maetakse ilma suurema tseremooniata kuhugi põllule. Nelja-viie aasta pärast aga kaevatakse surnukeha maa alt välja, puhastatakse luud jäänustest ning korraldatakse suur ümbermatmise tseremoonia. Ei tea, kas seda saabki matmiseks nimetada, sest luud pannakse maa peal paiknevasse hauakambrisse, mida hooldatakse väga suure austusega. Sellised kombed siis …
Meie kruiisilaev
Ha Long´is ootas meid kahepäevane laevakruiis. Oli seda ilu. Istusin tundide kaupa kas oma kajuti rõdul või siis laevalael ja nautisin vaateid. Video vaadetest. Nii mõnus oli mõtiskleda selliste vaadetega kohas igasugu eluliste asjade üle ja leida endas rohkem meelerahu ja tasakaalu. Just seda ma ju Vietnami otsima tulingi. Kuna turiste oli suhteliselt vähe (koroona !!!), siis saime oma valdusse terve laeva ning tundsime end seal nagu kuninga kassid. Kaks korda käisime ka saartel, esimene kord kajakisõidul, millest ma loobusin, sest polnud tahtmist enda tagumikku märjaks teha, ning ujumas ühes kenas lahes. Ka ujumisest ma loobusin, sest vesi oli nii 18-20 kraadi (Vietnamis on ju talv). Kuid samal ajal kui julgemad kümblesid (tegid talisuplust) läksin mina kaljudele ronima. Väga huvitavad kaljud … sellised osalt vulkaanilised ja osalt korallilised.
Valus on paljajalu sellistel kaljudel olla ...
Ja sellised saarekesi kaljudega oli palju-palju. Teine kord maabusime suurte koobaste juures, kus saime teha "turistikat" ehk lähme-lähme ning siin on fotode jäädvustamise koht. Oli huvitav koobas, kuid liiga lakutud turistide jaoks. Eriti huvitav oli lagi, sellist pole ma veel koobastes näinud. Mõned stalahiidid olid seal väga huvitava kujuga. Oli mõnus kruiis. Mulle meeldis just see, et saime omaette vaateid nautida  (va koopas).
Huvitava laega koobas
Õhtuks jõudsime tagasi Hanoisse ja pärast kiiret dušši all käimist läksime rongile, mis viis meid Sa Pa linna Põhja-Vietnamis. Aga sellest juba järgmises blogis.