Kokkuvõte Slovakkia autoreisist

20,5 päeva ja 4877,1 km ... koduuksest koduukseni ... ja reis Slovakkiasse läheb mälestusteraamatusse. Mida tooks välja ... mis meeldis ja mida oleks saanud paremini teha? Reis oli aktiivne, tegevusi oli pidevalt ja erinevaid, see mulle väga meeldis. 

Morske Oko

Slovakkia loodus. Metsased mäed on minu nõrkus ... nii ilusad rohelised ja matkates mõnusad varju pakkuvad. Sellistes mägedes seigelda on lausa lust, eriti kui õhutemperatuur on 24-33 kraadi ... erinevatel kõrgustel erinev. Mägede nõlvadel voolavad ojakesed, mis pahinal kivide vahelt allapoole tõttavad on imeline. Mägede vahel olevad järved ja veehoidlad on mõnusad jaheda veega värskendavad. Ohh ... just selline on minu arvates ideaalne loodusmatk. 

  

Susha Bela matkarada

Matkarajad ... eriti Sucha Bela. Meeldis, et matkarajad olid kenasti tähistatud ja neid oli arvukalt nii Madal-Tatrates kui ka Kõrg-Tatrates. Isegi mägedevahelistes orgudes oli radasid. Rajad olid turvalised, kuid samas mitte liiast ära moderniseeritud. Mõned redelid, puust sillad ja trepid ning kaljuseina ankurdatud plaadid muutsid rajad läbitavaks ilma erivarustuseta, kuid samas oli vaja piisavalt ka ise ronida, kividel hüpata ja puujuurtel turnida. Vaated matkaradadel olid imelised ja radade läbimiseks kuluvale ajale võib julgelt otsa panna tunni-paar, et nautida kauneid kohti ja talletada neid nii fototehnikaga kui ka mällu.

Bešenova veepargi liutorud

Veepargid. Veeparke ja SPA´sid on Slovakkias arvukalt. Enamuses neist on loodusliku kuumavee basseinid temperatuuriga 36-40 kraadi ... minu lemmikud. Meie külastatud kolmest veepargist - Tatralandia, Bešenova ja Širava valisime lemmikuks kindlalt Bešenova. Sellel oli nii suur väliala, et arvukad külalised mahtusid kenasti üksteist segamata ära. Atraktsioone oli nii beebidele kui ka minusugustele vanatoidele. Saunakeskused olid lõõgastuseks mõnusad, eriti aurusaunad, kus erineva lõhnaga ja temperatuuriga aur pani hingamisteed ja naha puhastuma. Lamamistoolidel puude vilus sai vahepeal lõõgastuda ja nautida kauneid loodusvaateid. Soovitan soojalt.

Majake järve ääres

Majutusest. Olen väga rahul, et varakult broneerisin endale majakesed. Sain just seda, mida soovisin ... heas kohas ja kaunite vaadetega ööbimiskohad. Esimene majake, kus olime seitse ööd, oli väga heas kohas ... veekeskuste, matkaradade ja mägede vahetus läheduses. Teine majake oli aga väga ilusa vaatega mägedele ja järvele ... mis osutus veehoidlaks, kuid vahet pole. Teises kahas oli supelrand kiviga visata ja sai korduvalt mõnusas jahedas vees ennast jahutamas käia. Ainus, mida oleks veel majutuses oodanud oli jahutus ... konditsioneer. Kahjuks jätsin otsingul selle linnukese märkimata. Minu viga ... kuid kuna sääski polnud, siis olid ööd otsa aknad pärani ja päeval kardinad ees ning aknad kinni ... saime piisavalt majad jahedatena hoitud. Veel meeldis majutustes see, et saime ise süüa teha, pesu pesta ja triikida ning muid elulisi toiminguid teha. Ruumi oli ka piisavalt. Kindlasti broneerin perereisideks ka edaspidi sarnaseid majakesi. Hotellides ööbimised pole sellega võrreldavadki ja perega reisides on majake ka odavam.

Puukirikud ja lossivaremed. Neid on Slovakkias tohutul hulgal. Eriti Põhja- ja Ida-Slovakkias. Lossid asuvad kõrgetel mäetippudel, kust on vaade kogu ümbruskonnale. Iga lossiga tasub lugeda ja uurida ka selle ajalugu, sest saab teada väga huvitavaid seiku ja fakte Slovakkia ajaloost. Puukirikud on hästi korda tehtud ja kasutusel ... slovakid on väga usklik rahvas. On nii Kreeka-Katoliku kirikuid kui ka Õigeusu kirikuid. Kindlasti tasub neid vaadata nii väljast kui seest ... sest väljast on nad arhitektuuriliselt kaunid ja seest väga ilusate puuskulptuuride ja maalingutega. 

                                         

Slovakkia linnad. Linnas me eriti ei käinud, kuid Košice ja Prešov, mida me vaatasime, olid väga ilusa vanalinnaga, roheliste parkidega ja võrratute kirikutega. Linnades oli hulgaliselt toidukohti, kus istudes sai kohalikke vaatamisväärsusi imetleda ning palju varjulisi käike, mida avastada. Muuseume oli ka, kuid need jäidki meist külastamata ... plaanisime, kuid aega neile ei pühendanud. Ilmad olid liiga head ja matkamine köitis rohkem. Toidupoodidest soovitab Kauflandi, kus on ilmatusuur valik ja väga head hinnad. 
 

Lisan kõik minu postitused Slovakkia reisist, kus saab lugeda kõigest lähemalt:

Autoreis perega Slovakkiasse - ettevalmistused

Tartu-Riia-Kaunas-Varssavi-Trstené .... kokku 1397 km.

Esimesed päevad Slovakkias

Päev Bešeňová veepargis ... palju parem kui Tatralandias ... soovitan soojalt

Vihmase ilma tegevustest Slovakkias

Slovakkia Paradiis

Probleemid ja seiklused Tatra mägedes

Kõrg- Tatrad olid külastust väärt

Puukirikud ... minu erialane uuring

Košice, Slovakkia suuruselt teine linn

Thermal Širava SPA Resor - väike rahulik veekeskus

Vihorlat´i maastikukaitseala Morske Oko järv ... tasub avastamist

Puhkuse puhkepäevad ...

Jessss ... Sucha Bela rada läbitud !

Tagasi koju läbi Kõrg-Tatrate ja Druskininkai veepargi

 

        

Tagasi koju läbi Kõrg-Tatrate ja Druskininkai veepargi

 Tagasisõit koju algas sellega, et suundusime Kõrg-Tatratesse matkama. Lihtsalt väheks jäi eelmisest korrast. Laupäeva hommikul kella 10 paiku olimegi kõpsti kohal ... kuid läks oma pool tundi enne kui leidsime parkimiskohad. Tundub, et nädalavahetusel on seal päris palju huvilisi autodega kohale tulnud. Õnneks jagunesid need kõik taas erinevate radade vahel ära ja seega polnud matkaradadel mingit tunglamist. Meie läksime rongiga üles ja seadsime taas sammud koskede poole viivale rajale. Poistele meeldis seal turnida. Võtsin koskede kohina videole, see oli võimas ja nauditav. Seekord oli ilm ilus ja suundusime kõrgemale ning kaugemale matkarajale kui eelmine kord. Sai ära käidud 1414 m kõrgusel, mis oli meie matka kõrgeim punkt. 

Seoses Kõrg-Tatrate külastusega muutus ka meie tagasitee trajektoor oluliselt. Kui algselt suunas Googlemaps meid Lubljana kaudu Varssavi peale, siis nüüd viis tee tagasi läbi ja ümber Kõrg-Tatrate mäeaheliku ning jõudsime Poola tagasi mööda väikseid teekesi mägedes ning suundusime Krakowi kaudu Varssavi poole. Päris huvitav tee oli, kulges siia-sinna vääneldes mööda mägikülakesi, kus oli loodud kõik võimalused matkamiseks, matkatarvete ostmiseks ja puhkamiseks - söömiseks. Poola poole peal torkas silma suveniiride ja nännimüükide rohkus. Lisaks nägime tohutul hulgal müügis olevaid lehmanahku. Mis meist jäid sinna huvilisi ootama.

Kuna aeg oli hiline, siis ööbisime enne Varssavit väikse Kielce linnakese lähedal motoringraja ääres ... kus õnneks võistlusi ei toimunud. Küll aga oli seal pühapäeva hommikul end lahti laotanud tohutu suur laat ... umbes meie Hauka laada suurune ja sarnane. Müüdi kõike, mööblist kuni WC paberini ... loomulikult oli tohutul hulgal erinevaid riidehilpe ja esmatarbekaupu. Vaatasime laadale oma hotelli rõdult ... pärast hommikusööki, kuid lähemalt uudistama ei läinud. Istusime autole ja hakkasime otse Leedu poole sõitma. Kuid ... saatusel olid teised plaanid. Vaid viie kilomeetri järel andis auto teada, et rehvirõhuga pole kõik korras. Pidasin auto kinni ja vaatasin rehvid üle ning ... avastasin paremas tagumises rehvis suure kruvi, mis oli teinud augu rehvi. Õnneks polnud ava nii suur, et rehv täielikult tühjaks oleks läinud ja liikusin ettevaatlikult esimesse bensiinijaama, kus sain rehvi täis pumbatud. Seadistasin rehvirõhu uuesti ja sõitsin kruvirehviga üle saja kilomeetri Varssavisse, kus googeldamisega leidsime 24/7 avatud rehviboksi suhteliselt kiirtee lähedal. 20 minutit ja rehv oli alt võetud, paigatud, balansseeritud ja auto alla tagasi pandud, maksis 100 zlotti. Töö kiire ja korralik. Ning sõit jätkus. Vaatasime ka paari kaubanduskeskusse Varssavis, kuid neis olid kõik poed kinni ... välja arvatud toidu- ja esmatarbekaupade poed. Poolakad on usklik rahvas ja peavad kinni kümne käsu kolmandast reeglist "pühitse pühapäeva".

Druskininkaisse jõudmiseks pöörasime pärast Suwalkit väiksele kõrvalteele, mis viis otse selle linnakese suunas. Ka need teed olid päris kitsad ja käänulised. Kui auto vastu tuli, siis sai hoogu maha võetud ja tee äärde suundutud. Vahetult enne piiri muutus asfalt kruusateeks ning sõitsime umbes 4-5 km mööda auklikku kruusateed. Mõned meetrid enne piiri olid veel korralikud augud ja siis, teisel pool piiri Leedu pool, läks edasi taas kitsas asfalt. Pole kunagi Leedu-Poola piiri sellises kohas ületanud. Huvitav, kuid autole koormav. Peagi olime Druskininkais, kus hotell meid juba ootas ja kus saime korraliku õhtusöögi söödud. Hommikul ootas meid Druskininkai veepark. 

Esmaspäeval oli veepargis vähe külastajaid ... meie õnn. Võrreldes Slovakkia kolme külastatud veepargiga oli siin väliala väga väike ... vaid mõnisada ruutmeetrit. See on ka arusaadav, sest veepark asus kesklinnas. Hind oli Slovakkia omadest paarkümmend eurot odavam ...  Muidu ... atraktsioonid veepargis olid sarnased. Erinevad torud, ringbassein, väike lainebassein, mullibasseinid ja loomulikult langev vesi ... mis on ka fotol ... mina seal all. Saunakeskus oli siin võimas ... tohutul hulgal erinevaid saunu ja nagu Širavas oli ka  siin sissepääs vaid täiskasvanutele. Kuid saunades sai käia ka supelriitetes, vaid rätik tuli puidust lavade korral alla panna. Loomulikult olid minu lemmikuteks aurusaunad ja neist kõige rohkem vaarao kujundusega saun. Mõnus oli ka protseduur jaapani stiilis saunas, mis oli soome sauna tüüpi, kuid leili visati protseduuri ajal idamaiste essentsidega lõhnastatud veega ning sain ennast sidruniga hõõruda ja jääga jahutada. Hea lõõgastus neli pool tundi reisi lõpuks.

Öömaja sättisin Panevežisesse, sest pärast väsitavat veekeskust poleks suutnud 680 km tagasi sõita ... ilma veepargita oleks see paras päevasõit. Nii jäigi viimaseks päevaks meile vaid 400 km ... mis kulgesid kiiresti. Kütusekulu, mida ma alguses arvestasin 5,5 l / 100 km kohta, osutus mägistel teedel ja kiirteedel 130 km/h sõites oluliselt suuremaks ... 6,0 oli keskmine. Auto pidas enam-vähem vastu, kui piduriprobleemid, mis oli tegelikult oma viga ... oleks pidanud enne vahetama ... ja üks kruvi rehvis välja arvata.   Ja läbi see reis saigi. 

Jessss ... Sucha Bela rada läbitud !

 Mõeldud ... tehtud. Hommikul sõitsime Slovaki Paradiisi, et läbida raskeima raskusastme rada Sucha Bela ... mis samas on ka kõige populaarsem rada Slovakkias. Sõit kulges läbi Prešovi Kauflandi, sest matkale oli vaja kaasa natuke toiduvarusid ning ka enne matka tuli energiat juurde ammutada. Matkarada algas Podlesoki külakesest, mis oli tõeline turistikeskus. Parkimise eest tuli tasuda 5 eurot päevas ja rajale pääses pärast 17 euro tasumist ... kolm täiskasvanu piletit a´ 4 eurot ja laps 3 eurot. Kusjuures lapseks loetakse seal kuni viieteistaastast noorukit. Parklast raja algusse oli paarsada meetrit, mis tuli raja pikkusele juurde. Valisime 8,8 km-se raja ... teine variant oli 12,6.

Raja algus oli rahulik, teekond kulges mööda kivist jõesängi, kus väike ojake keskel rõõmsalt vulises. Matkajaid rajal polnudki nii palju, kuid päris üksi me ka polnud. Kusjuures parklas olnud autode numbrimärkide järgi oli siin tõesti külastajaid paljudest riikidest ... Poola, Tšehhi, Saksamaa, Prantsusmaa, Leedu, Ungari, Ukraina jne. Eks jagunesid inimesed raja pikkusele ja ka teistele radadele ära. Ilm oli ilus, temperatuur 24-26 kraadi ja päike pilve taga. Lisaks kulges rada enamasti puude varjus. Ideaalsed olud matkamiseks.

Pikapeale läks rada kitsamaks ja raskemaks. Ilmusid esimesed laudteed ning metallist rajakatted ja tuli hakata ronima mööda mäekülgesid, kui just ei tahtnud keset oja kahlata. Kohati oli jõesäng ummistunud puunottidega ja mõnes kohas tuli leida ise lahendus suurte kivide vahel liikumiseks. Jalad said ka esimest korda märjaks, sest nii mõnigi kivi oli libe ja lahtine... hea, et külili vette ei prantsatanud. Tõsine parkuur poistele ja katsumis minule. Kuid aeg-ajalt puhates ja kaasavõetud veepudelist rüübates rühkisime ikka edasi.... ikka edasi. Jõeorg oli tõsiselt kaunis ... puude vahelt paistev päike värvis kõik kuld-roheliseks ning vee laul ojakeses andis romantikat juurde. 

Ja siis tulid kosed.... ning reklaamfotodelt nähtud püstloodis redelid, mida mööda sai koskede kõrvalt mööda kaljuseina üles ronida. Metallist redelid astmed olid libedad ning selleks, et mitte kuristikku pudeneda, tuli kõvasti redelist kinni hoida. Julgestuskarabiine siin polnud ja kõik oli oma vastutusel. Esimesel kosel oli redel veel pisut kaldu ja üles minek oli lihtsam, kuid mida edasi, seda keerulisemaks läks. Samas oli see ka väga ilus ning huvitav. Kohati tekkisid redelist ülesminekul järjekorrad, kuid enamasti sai igaüks minna ikka oma tempos. Eks meiegi lasime aeg-ajalt mõne pere mööda ja vahel möödusime ise puunottidel istuvatest puhkajatest. Oli näha, et nii mõnelgi oli jalg väga väsinud ja nägu morn. 

Teisel kosel oli redel täiesti püstloodis ja parajalt pikk. Andis ikka üles ronida ... puhata ka ei saanud ... kuid sellegipoolest oli ronimine nauding, sest kõrval vuhises vesi alla ning selle kohin oli väga tugev. Kahjuks ei saanud seda ülesminekut filmida, sest redelil oli vaja mõlemat kätt, et kõvasti kinni hoida. Sai vaid jäädvustada teiste ülesminekut ... ja sedagi altpoolt, sest üleval oli nii kitsas rada, et pidi kohe edasi liikuma. Redelipulgad olid jätkuvalt libedad ja ligased, parem oli kinni hoida külgpostidest. Kuid üles me saime ... kõigist kolmest kosest. Ja rahulolu saavutusest oli maksimaalne. Polegi varem nii mõnusal matkarajal käinud. Eks Hiina pühad mäed ja loendamatud trepid olid võimsad ning Himaalaja mägimatk oma pikkade tõusudega ja vaadetega lumistele mäetippudele ka nauditavad, kuid sellised koskede kõrval ronimised olid veelgi erilisemad. Nautisin seda rada täie rinnaga.

Pärast koskesid kulges rada kanjonis edasi. Kohati läks kaljude vaheline pragu nii kitsaks, et mul tuli kõht sisse tõmmata, et sealt läbi mahtuda. Mitmes kohas oli vesi langedes tekitanud kivisesse pinda sügavaid basseine, kus oleks saanud soovi korral isegi ujuda. Järskudele nõlvadele, kust muidu poleks ilma mägironimise varustuseta läbi saanud, oli pandud metallplaadid, mida mööda sai liikida vertikaalsetel kaljuseintel. Mõned neist olid lahti logisenud ning mõned kõverad ja oli õõnes tunne, kui plaadid jala all liikusid. Tegin ka väikese video mööda kaljuseina liikumisest. Ja nii me läksime ülespoole mööda jõesängi. Kokku tuli 4,8 km, mille läbimiseks kulus üle kahe poole tunni. Kõrguste vahe tuli üle neljasaja. Kuid ega sellega rada veel läbi polnud ... tuli ju tagasi lähtepunkti ka saada. 

Ka allatee polnud kõige lihtsam. Kohati läks tee küll mööda kruusast laia rada, kuid kohati tuli käia mööda puujuuri ja kiviklibu täis mäenõlva pidi. Mis kõige hullem ... allaminekul läheb kogu raskus liigestele, eriti põlvedele ja seljale. Kui üles minnes teevad lihased tööd, siis alla tulles luustik. Kokku sai meil läbitud 8,8 km asemel 10,6 km, sest me ei kulgenud rajal mööda optimaalset trajektoori ning lisaks tulid meetrid parklast raja algusse. Locus programm näitas lõpus ka raja kulgemist ning tõusumeetreid, mida tuli üle tuhande. Raja kõrgusprofiili oli samuti huvitav vaadata. Aega raja läbimisele kogunes lõpuks natuke alla viie tunni.

Pärast matka olid jalad ikka korralikult väsinud. Tagasisõidul käisime Spišsky hrad ehk Spiši lossi juures, kuid jõudu sinna üles ronida enam polnud. Tegime vaid alt mõned fotod ja sõitsime edasi. Internetist lugesin, et see loss on osaliselt renoveeritud ja seal on näitused. Ehk kunagi teine kord. Õhtul viskasin jalad seinale ja vaatasin arvutist tehtud fotosid, mida sai ikka omajagu. Laupäeval alustame tagasisõitu kodu poole.

Puhkuse puhkepäevad ...

 Ka puhkusest on vaja puhata, ei saa iga päev ringi tormata ja aktiivseid tegevusi teha. Nii otsustasimegi kolmapäeval ja neljapäeval keskenduda kaubanduses käimisele ja  eimidagi tegemisele. Mitte et päev otsa liikumatus asendis voodi peal lamaks, lihtsalt käime shoppamas ja ujumas, peesitame rannal, mängime lauamänge ja teeme muid rahulikke, vähese infotulvaga tegevusi. Ehk meie puhkusest puhkamine on uue info ja emotsioonide piiramine kahel päeval. Kolmapäeval sõitsime ikka natuke autoga ka ... majakesest järve ääres lähimasse linnakesse Peškov ca 45 km ja tagasi. Ostsime kohalikust suurimast kaubanduskeskusest Eperia mõned vajalikud jalanõud, riideasjad ja loomulikult sõime seal ning magustoiduks taas jäätised.

Mulle meeldisid selles väikses, ca 80 tuhande elanikuga, linnakeses vanalinna osa. Majad olid ilusti korda tehtud ja keskväljakul sõitsid ainult bussid, muu transporti sinna ei lubatud. Ka jalakäijate tänav oli nauditav. Huvitavad olid majade vahel kulgevad käigud, mis paralleeltänavaid ühendasid. Seal oli igasugu kohvikuid, poekesi ja muid kohti. Kuid vanalinnast väljapoole polnud enam midagi vaadata. Lõpetuseks käisime veel Kauflandis oma toiduvarusid täiendamas ja sõitsime tagasi majakesse. 

Õhtul pidasime plaani reede ja tagasisõidu osas. See kava oli ju tegemata ja majutused broneerimata. Kuna 24.juuli õhtuks on meil piletid suveetendusele, siis peaks 23.juuli koju jõudma. Majake järve kaldal on broneeritud meil 20.juulini. Perekoosolek otsustas, et kuna eriti meeldivad kohad olid Slovakkia Paradiis ja Kõrg-Tatrad, siis läheme enne ärasõitu veel korra sinna tagasi. Reedel Slovakkia Paradiisi ning võtame ette kõige raskema ja kaunima raja Sucha Bela lühema 8,8 km pikkuse variandi. Laupäeval aga sõidame tagasiteel Kõrg-Tatratesse, selleks päevaks lubas kuiva ilma, ning käime veel koskede juures ja muudes kaunites kohtades. Tagasiteel jääb meil aega veeta pool päeva Druskininskai Veepargis Leedu lõunapiiril. Seega broneerisin ööbimised Poola lõunaossa Kielce linnakesse, Druskininkaisse ja Panevežys´esse. Väikesed linnakesed, odavad öömajad. Öö vastu neljapäeva möödus Valkov´is majakeses järve rannal rahulikult, ilma äikesevihmata.

Vaade meie majakese kohalt rammale ja järvele 

Neljapäeval sai käidud ujumas kohalikus veehoidlas. Väga mõnus karastav vesi. Seal elavad suured kalad, kes vahepeal üsna suplejate lähedal väiksemaid kalu taga ajavad ja vees suuri sulpse teevad. Õhtul kalamehed üritasid neid kätte saada ... Lauamängus Sabotöör ma taas kaotasin. Vaja seda mängu veel õppida. Ja siis tegime veel eimidagit ... aeg venis nagu kumm. Ikka väsitav on see puhkamine aktiivsete tegevusteta. Kuid see-eest tuleb reisi Slovakkia viimane päev loodetavasti huvitav. Eks näis.

  

 

Vihorlat´i maastikukaitseala Morske Oko järv ... tasub avastamist

 Autodega matkajate grupis soovitati mulle enne Slovakkia sõitu käia ära ka Morske Oko järve ääres. Ja seda me ka tegime. Aitäh heale soovitajale. Iseenesest on Vihorlat´i kaitseala palju suurem kui vaid see järveke, kuid just järv on pärl keset Ida-Slovakkias asuvat roheala. Sinna sõites jäi meile teele küngas varemetega ja kuna mul on mägede, eriti pühade mägede, suhtes kihk sinna otsa ronida, siis pidasime kinni ning läksime mäe tippu varemete juurde. Mäkke viis matkarada, mis oli tähistatud Eesti lipu värvidega. Selle kindluse nimi oli Hrad Čičva, mis ehitati 1309-1316 Poola kaubateele. Ka nende varemete juures käisid konserveerimis - restaureerimistööd ning meie sealoleku hetkel olid töömehed parajasti ametis. 

Eesti lipu värvidega matkaraja tähistus

Kui eelmiste lossivaremete külastamise ajal olin jätnud drooni autosse mitme kilomeetri kaugusele, siis seekord võtsin kaasa ja tegin varemetest päris huvitavaid droonifotosid. Minu arvates on droon sellistel puhkudel väga hea instrument jäädvustamiseks. Kõrvaloleval fotol olen ka mina ... leidke üles. Kusjuures töömehed vaatasid ka drooni suud ammuli ja üks tuli slovaki-inglise segakeeles küsima, et is selline instrument maksab. Kui sai teada, et tuhat, siis maigutas suud ja läks edasi. Ka meie läksime mäest alla auto juurde ja sõitsime edasi.

Enne kohale jõudmist pidasime külapoekese juures kinni ja ostsime matkale kaasa juua ning natuke näkse. Poodi minnes oli ukse kõrval pingil täpselt samasugune "valvur" nagu meil külapoodide ees sageli on. Nii tuttav tunne. 

Morske Oko juurde autoga ei saanud, märk "mootorsõiduki sõidu keeld" oli 1,2 km enne järve ees ... paine auto valveta ... ja tasuta ... parklasse ning kõmpisime mäest üles järveni. Kuid ega see tee igav polnud, puud moodustasid suletud võlvi meie peade kohal, mis värvis kõik roheliseks ning loodus oli väga ilus ja värviline. Mäe juurde ja sealt tagasi suundujaid oli päris palju ... nii kümmekond inimest tuli meile vastu või läksime meie neist mööda. Ju see koht on ka kohalike hulgas populaarne.

Ring ümber järve

Järve kallas oli imeilus. Puude varjud peegeldusid veepinnal ning kerge virvendus tegi kõik maaliliseks. Rajakese kõrval, mis ümber järve viis, oli ürgmets, kus vanad või kobraste poolt langetatud puud olid langenud risti-rästi metsa aluspinnale ja sela oli tõeline elurikkus. Linnud. putukad ja arvatavasti ka loomad, keda me küll ei silmanud. Kuid teabetahvlid loetlesid loomi ja putukaid, kes seal elasid ja oli võimalik kuulata erinevate kohalike loomade hääli. Kusjuures hääled olid nii tugevad, et kogu mets kajas ... jäi tunne, et oligi keegi metsas häält tegemas. Eriti võimas oli karu möire.

Järves elas hulgaliselt suuremaid ja väiksemaid kalu, kes tulid kalda äärde toitu otsima ja läbi läbipaistva veekihi olid nende värvilised seljad selgesti näha. Kindlasti elas vees ka kopraid, sest kaldapealsed puud olid mitmes kohas oluliselt läbi näritud ja paljud ka vette langenud. Sellised vees olevad puud olid varjupaigad nii kaladele kui kobrastele. Ümber järve kulgeva rajakese pikkus oli pisut üle kolme kilomeetri ... just paras mõnusaks jalutuskäiguks.

Täpselt poole peal, järve vastaskaldal, oli infopunkt, väike toitlustuskoht ja majutus. Sai ka seal puhata. Kuna meil oli ööbimiseks majake olemas, siis jätsime selle võimaluse kasutamata... kuid kerged jäätised tegime ikka. Istudes ja jäätisi nautides kuulsime kauget kõminat ... äike oli lähenemas. Kuid kuna kõmin oli kauge, siis sõime jäätised kenasti lõpuni. See oli viga. Me ei arvestanud, et mägedes tõuseb äike kiiresti. Nii kohtaski vihm meid järve kaldal umbes pool kilomeetrit enne ümberjärve raja lõppu. Alguses tulid mõned piisad, kuid siis hakkas kallama nagu oavarrest. Peitsin oma kaamerad, rahakoti ja autovõtme kotipõhja ja koti peitsin pluusi alla, et natukenegi säästa neid vettkatvaid asju. Ise saime aga läbimärjaks. 

Umbes poole peal järve äärest autoni oli väike varjualune, kus saime oodata suurema vihma lõppu ... kahjuks olime selleks hetkeks juba läbi vettinud. Äike kestis ikka, kuid vihma oli juba pisut vähem. Äikesevihm ei kesta kaua, nii saimegi peatselt autoni kõndida ja märjalt tagasi sõitma hakata. Õnneks autovõti töötas ... kuid internett telefonis oli äiksega jäljetult kadunud. Kümmekond kilomeetrit sõites oli tee täiesti kuiv ja temperatuur, mis vihmas oli langenud 21 kraadini oli taas 33 kraadi. Autost väljudes kuivasid riided kiiresti ning kõik oli jälle normaalne. Tore seiklus äikesevihmas.

Õhtul käisime oma majutuskoha veehoidlas ujumas ja sõime tee äärest korjatud alõtšasid ... neid puid oli palju ja lookas valmis vilju täis. keegi ei korjanud ... meie korjasime. Taas oli mõnus mälestusi täis päev selja taga. Äike aga tuli meiega kaasa. Kogu öö paukus ja sähvis. Isegi nüüd hommikul on kuulda kõminat. See päev tuleb vihmane ja kõige õigem on minna kohalikesse kaubanduskeskustesse ... kus vihma pole vaja karta. Mis linnukesel muret ... sirts siin, säuts seal ... 

 

  

Thermal Širava SPA Resor - väike rahulik veekeskus.

 Seekord möödus meie päev Thermal Širava veekeskuses, mis asub Zemplinska Širava veehoidla ääres. Läksime kohale juba avamise ajaks ja võtsime taas päevapiletid. Kahekesi abikaasaga ka saunapileti. Hind oli Bešenova ja Tatralandia omast oluliselt madalam, koos saunaga läks siin sama summa, mis oleks olnud neis kahes suures olnud ilma saunata. Täiskasvanu koos saunaga päevapilet oli 40 eurot, juunioridel saunata 22 eurot. Me olime valmis selles veekeskuses umbkeelsuseks, kuid õnneks saime siiski inglise keeles kõik asjad aetud. Veekeskus polnud suur, kuid mõnus ja vaikne. Polnud seda valjuhäälditest tulevat kära ning ka inimeste arv oli oluliselt väiksem kui Bešenovas või Tatralandias.... eriti viimases.

Veekeskuses olid nii loodusliku veega bassein, lainebassein, tohutul hulgal erinevaid massaažibasseine ja dušše, mõned liutorud ja mõnus ringvoolubassein. Seega kõik nagu mujalgi, kuid lihtsalt väiksemas mastaabis. Kuid ega meile polnud megabasseine ju vajagi. Loodusliku veega basseini temperatuur oli siin nelja kraadi võrra madalam ... 36 kraadi, kuid mõnus ikka. Ja millised vaated neist basseinidest olid ... oi kui ilus ... järvele ja selle taga olevatele mägedele. Vaatamata vaadetele ei olnud soovitatav üle 15 minuti seal mõnuleda. Lisaks oli siin väävlivee bassein, mida muudes kohtades polnud. Haises küll hullusti väävli järgi nagu vulkaanikraatrid, kuid ehk oli ka see vesi millekski hea. Selles basseinis käisin vaid korra proovimas.

Mullimassaaži basseinis oli siin mõnus pehme peaalune, kuhu sai toetada ja nautida vaadet kaugusse. Sealt poleks tahtnud ära tullagi, kuid mulliprogramm oli perioodiline ja ilma mullita polnud nii mõnus. Välialal olid ise avatavad päikesevarjud ning ei pidanud otsima puude all varjulisi kohti nagu eelmistes suurtes veekeskustes. See oli hästi korraldatud. Väljas lamamistoolil head ilma nautida oli palju parem kui siseruumis. Vaikne tuuleke, 33 kraadi sooja ja kaunid vaated. Mis Sa hing veel tahad.

Sisemistest basseinidest oli kõige mõnusam ringvoolu bassein, kus väiksed purskkaevud moodustasid kaare voolus liikuvate külastajate peade kohal. Võtsin sinna kaasa oma veekindla kaamera ja pildistasin ning filmisin seda kanalit nii ülalt kui alt. Mõnus tunne oli. Üldiselt ka ... mulle meeldis selles veekeskuses. Mõnus koht. Eks mitte nii palju tegevusi kui suurtes tõmbe-veekeskustes, kuid samas oli kõik olemas, et ennast hästi tunda. 

Saunakeskuses oli siin vanusepiirand 18+, mida Bešenonas ja Tatrlalandias enam polnud. Tänu sellele oli saunakeskus palju-palju vaiksem ja rahulikum. Isegi nii rahulik, et me olime seal suisa kahekesi abikaasaga. Esmaspäevane päev ... vist sellepärast. Aga sunakeskus kahele ... super. Ka siin ei saanud ujumisriietega siseneda ja anti lina, mille sai ümber keha panna. Basseinides ja aurusaunas oli aadamaülikonna nõue. Sellepärast ei tohtinud ka fototehnikat kaasa võtta. Aurusaun oli siin oluliselt kuumem ning aur polnud nii lõhnastatud kui mujal oli. Samas sai pärast saunatamist siin kummeliteed ja külma vett tasuta juua. Iga tunni-pooleteise pärast olid saunades protseduurid. Näiteks saime me kahekesi biosaunas, kus naturaalne kummel ja veel mingid ürdid andsid lõhna, nautida Tiibeti helikausside meditatsiooni. Veel oli võimalus meeprotseduur aurusaunas ja jugurtiprotseduur, kuid need jäid proovimata. Kõike viis läbi kohalik saunanaine. Saunakeskuses oli loomulikult ka võimalus lõõgastuda lamamistoolidel, kuhu sai pehme teki enda ja tooli tehiskiudkatte vahele panna ... taas kord hea mõte, nahk ei kleepunud vastikult tooli külge. Lisaks oli ka kaks väikest väliala rõdudel. 

Vot selline veekeskuse elamus. Sulistasime taas peaaegu kuus tundi, lõpuks olid kõik nii väsinud, et lossivaremed, mis päeva lõpuks veel plaanis olid, jäid ootama paremaid aegu. Läksime tagasi majutuskohta, käisime kohalikus järves ujumas ja tegime taas lauamängude õhtu. Mina kaotasin 😒... Mis järgmisel päeval saab ... veel ei tea. Hommikul arutame. 

   

Meie kohalik kodune veehoidla :)

Meie majutusmajake mäe otsas

Košice, Slovakkia suuruselt teine linn

Košice on Ida-Slovakkia suurim linn, elanikke umbes 230 tuhat. Loomulikult ei saanud me jätta seal käimata ning linna keskel purskkaevu juures jäätist söömata. Kuid kõigest ikka järgemööda. Pühapäeva hommikul olid plaanid päevaks veel tegemata. Pere konsiilium tuli kokku ja otsustasime, et just see päev on õige kohalikku suurlinna vallutada. Sinna oli majutuskohast 82 kilomeetrit ... alguses väikesed külavaheteed, kus sai sõita maksimaalselt 50 km/h, kuid lõpuks Prešovi ja Košice vahel oli kiirtee, kus kimasin 130-ga. Tunnike kulus sõidule ikka. Kohale jõudes suundusime kohe keskklinna, otse keskplatsile Püha Elizabethi katedraali juurde. Parkimisega oli natuke tegemist ... koha küll leidsime kiiresti, kuid oli selgusetu, kas tasuda tuleb või mitte. Nimelt oli parkimisõpetus kenasti ekraanil ka inglise keeles, kuid info, millal tuleb parkimise eest tasuda ja millal mitte, oli ainult slovaki keeles ... google andis tõlkeks sõna "puhkus". Lõpuks ei saanudki muidu, kui panin paar münti automaati ja vaatasin, mis ajani parkimise lubab ... tuli ette MO ehk esmaspäev. Sain aru, et pühapäeval on parkimine tasuta. Õnneks tagastas masin sõbralikult minu mündid. Korras.

St.Elizabeth´i katedraalis oli parajasti missa. Hiilisime ka tasakesi kirikusse ja julgesin ukse pealt paar fotot teha. Väga ilus kirik, väga võimas orelimuusika kõla ja tõsine missa. Aru midagi ei saanud, kuid emotsioon oli ka minul sügav. Kirik oli täis kohalikke usklikke ja see näitab taas, kui tõsine on selles riigis usk ja kui suur usklike arv. St.Elizabethi katedraal on Slovakkia suurim sellelaadne. Ehitatud 13. sajandil. Seda võimast ehitist soovitan kõigil vaatama minna ja võimalusel ka missat kuulama. Kustumatu mälestus jäi ... seda võib võrrelda ehk Milaano Toomkirikuga, mis jättis kunagi ka sügava mulje.... mõlemad on võimsad gooti stiilis ehitised. 

Katedraali küljel laius aga keskväljak, kus möödujaid lummas muusika taktis pulseeriv purskkaev. Mitte, et ma selliseid varem poleks näinud, kuid Košice oma oli eriti võimas ja töötas praktiliselt kogu aeg, mitte mingitel kellaaegadel, nagu mujal on olnud. Kõrgeimad pursked keskel tõusid oma 10 m kõrgusele ja tagasi langedes põrkasid kokku uute üles pürgivate veejugadega. Tegin sellest võimsast purskkaevust video... et meelde jääks. Foto ei ole ikka nii ilmekas kui video. Veetsime seal purskkaevu juures ohtralt aega ja lõpuks istusime veel selle kõrvale kohvikusse jäätist nautima. Imehea jäätis oli, värskendav kuuma ilmaga, marjadest ja viljadest tehtud sorbetid olid nii head, et pärast väikest ringkäiku vanalinnas sõime veel ühed portsud. "Elu tuleb ikka mönuga vötta" nagu saarlased ütlevad. Meil olid ka paar muuseumi plaanis, kuid ilusa ilma tõttu otsustasime panustada loomaaiale ja Tarsani rajale, mis asusid kümmekond kilomeetrit kesklinnast väljas.

Tarsani rajaga, mis asus Košice puhkepargis, läks kehvasti. Trakside järjekord pühapäevasel päeval oli neli tundi ... no sellist aega ei tahtnud me küll kulutada. Nii istusimegi taas autole ja läksime hoopis loomaaeda, kus oli lisaks ka dinopark. Huvitav oli see, et dinoparki sai vaid läbi loomaaia ja sinna eraldi piletit ei müüdud. Ostsime siis mõlemad pääsmed ... maksis perele 40 eurot ... 12 täiskasvanud ja 8 juuniorid. Loomaaed oli nii suurel maa-alal, et andis ikka läbi kõndida. Dinopark oli aga selle taganurgas. Täitsa huvitav oli vaadata elusuuruses dinosauruseid, kes liigutasid erinevaid kehaosasid ja mörisesid kurjakuulutavalt. Inimesed nende ümber olid väiksed nagu sipelgad. Huvitav oli ka vaadata nende sisemusse ... soolikaid ja skelette, mis mõnedes kohtades olid eksponeeritud. 3D kino, mis oli ka hinnas, polnud aga suurem asi ... lihtne multikas, pealegi kohalikus keeles subtiitriteta. 

Loomaaias olid puurid küll kohati päris suured ja loomad kenasti hoolitsetud, kuid pärast Krügeri rahvuspargi külastamist Lõuna-Aafrikas pole enam ükski loomaaed piisavalt heade oludega. Vangistuses loomad pole võrreldavadki vabas looduses elavatega. Nojah, jalutada loomaaias oli sellegi poolest mõnus. Hirvedel näiteks oli ikka selline maa-ala, et isegi rohi polnud kõikjal ära söödud. Hundi aedik oli renoveerimise ja hunte me ei näinud ja lõvid olid palava ilmaga varjus. Vaid erinevad maod ja sisalikud tundsid end kuuma ilmaga hästi. Lisan mõned fotod loomaaia asukatest. 

Tagasi majutuskohas olles tõdesime, et kordaläinud päev. Öösel tuli meie buduaari üks sääsk ... juba mitmendat ööd olid magamistoa rõduuksed pärani lahti ja putukavõrke seal pole ... ja nüüd ta tuli. Esimene vereimeja sääsk. Ma juba hakkasin arvama, et selliseid siin pole, sest kümne päeva jooksul ei himustanud keegi minu verd ... vaatamata niisketele ja soojadele õhtutele ning öödele. Mõnus sääsevaba koht.

Homme on plaanis väisata kohalikku veekeskust Thermal Širava SPA Resort ... mis Bešenova ja Tatralandia kõrval ei tundu eriti suur olevat, kuid eks näis ....