Neli erinevat päeva Himaalaja matkal Nepaalis

 Eelmine postitus oli matkaks valmistumisest ja teekonna kaardistamisest.

Esimene matkapäev.

Kui nüüd päris algusest alustada, siis jätsime oma suured reisikotid ja -kohvrid hotelli pakihoidu ning läksime bussile, millega sõidutati meid matka alguspunkti Sundarijali külakesse. Rohkem enam sõidukitega edasi ei saanud, sest algas matkarada mäkke üles, mis alguses kulges majade vahel ja siis suundus metsa. Vanad põlispuud kummardusid ohtlikult meie kohale ja rada vaheldus erineva kõrgusega trepiastmete ja ühtlase tõusuga teega. Me kõik olime teadlikud, et ees ootab 1100 m tõusu... mis pole just meelakkumine. Iga natukese aja tagant tuli puhata. Pulss tõusis esimese paarisaja meetriga 158 löögi peale ja stabiliseerus siis 130-150 löögi vahele. Trepiastmed olid isegi kergemini astutavad kui järsult tõusev tee. Vahel oli tõusunurk isegi 30 kraadi juures, siis jälle vähenes 5-10 kraadini. Kuid tõus oli pidev.

Ega palju ei jõudnudki ümbritsevat jälgida. Õnneks ei võtnud ma matkakeppe ja tänu sellele sain kaameraga aeg-ajalt klõpsida kauneimaid kohti ja hetki. Traditsiooniliselt jäädvustasin fotodele mõne kohaliku liblika ... neid lendles meie ümber ohtralt, kuid kaamerasilma ees ei tahtnud nad paigal püsida. Ühe ikka sain peale. Vaated muutusid edasi liikudes üha kaunimateks. All laius Kathmandu org ja meie suundusime ikka ülespoole oru servale. 

Päris alguses oli üks elevust tekitav seik. Kusjuures elevile läksid just kandjad ... nimelt kõrgus kohe tee kõrval üks taim, mis kandjate sõnul pidi olema marihuaana (fotol vasakul ees) ... nad kohe võtsid lehekesi ja hõõrusid neid pihkude vahel ja nuusutasid. Mõned lehed läksid kottigi kust siis õhtul endale mõnusat olemist luua. Mina igaks juhuks ei puutunud taime lehti kätega, sest tean, mis saab lennujaamas kui lõhn küljes on. Soovitasin ka teistel kaasreisijatel lehti mitte kotti panna. Igaks juhuks. Mõni siiski pani ... mälestuseks. Loodan, et sellest jama ei tule.

Kuid trepid aina tõusid ja tõusid. Viimaste majade juures, umbes 1900 m kõrgusel merepinnast oli meil lõunapaus. Pakuti kohalikke roogasid - kanaliha, riisi, juurikaid ja muid toite. Neid toite saime oma reisi jooksul palju kordi mekkida. Toidukoha katuselt avanesid kenad vaated alla orgu. Loomulikult ei saanud seda kasutamata jätta fotode ja videote jäädvustamisel. Kui seda fotot tähelepanelikult uurida siis näeb silmapiiril pilvedeviiru kohal kõrgumas mäetippe. Jajah. Kuid polnud seal midagi pikalt ilu nautida, minna oli veel 500 tõusumeetrit. Ikka üle ja üles.

Rada kulges vahel mäenõlva uhtunud ojasängides ja siis inimese rajatud treppidel. Vahel oli jalgealune kruusane, vahel libe savine ja vahel betoonist astmetega. Väga vaheldusrikas teekond. Ainus mis neid kõiki ühendas oli see, et nad kulgesid kõik ülespoole. Teadsin, et tipp peab tulema kusagil 2400 meetri kõrgusel ja lõpuks lugesin juba igat tõusumeetrit. Temperatuur läks üha jahedamaks ning vaatamata raskele mäkkerühkimisele tuli kõhe tunne vahel sisse. Tagantpoolt tulijad olid isegi kohati näinud härmatist maas ... seega alla nulli temparatuur.

Ja lõpuks olin tipus. Nagu minu tark äpp väitis oli see 2435 m merepinnast. Minuga koos oli enam vähem samaaegselt tippu jõudnud veel kolm kandjat ja neli kaasteelist. Uhke tunne oli. Kell oli pool neli kohaliku aja järgi. Need lipukesed fotol tähistasid Kathmandu oru piiri. Satellidid määrasid minu täpsed koordinaadid selles punktis. Ohh kui mõnus. Mul oli telefonis Apelsini Himaalaja laul ja lasin selle siis kõlarist kõigile kuuldavaks. Tuju oli nii hea, et tants läks kohe lahti. Isegi kandjad olid pakid maha pannud ja liikusid tantsurütmis kaasa. Vinge värk. Videot ma siia juurde ei pane, sest seal on teisigi, kes ehk ei taha minu blogis nähtud saada. Saadan selle hiljem osalistele ja kes soovib, paneb üles. 

Kuid esimese päeva teekond sellega veel ei lõppenud. Laskumine oli ehk raskemgi kui tõus. Nagu mägimatkajad teavad on tõus koormav lihastele ja laskumine liigestele. Teadupoolest pole minu liigesed just esimeses nooruses. Kuid tänu treppidele, mida mööda saime mäest allapoole, polnud ka minul laskumisega probleeme. Puude vahelt hakkasid vilksatama esimesed lumised mäetipud. Elevus kasvas. Taas kord nägime üle 7000 m kõrguvaid mägesid. Laskumine polnud nii pikk kui mäkketõus, öömaja oli vaid paarsada meetrit allapool Cisapan´i külas. Kus ma olin ööbinud ka 2016 juulis ehk kaheksa pool aastat tagasi kui Himaalajas matkasin. 

Kusjuures 2015 aasta maavärinas kannatada saanud hoone, millest eelmine kord foto tegin, oli ikka samasugusena kohe küla alguses külitamas. Küla ise oli aga kaheksa aastaga oluliselt muutunud. Majutuskoht, mis toona oli ühekordne ja mõne toaga, oli nüüd kerkinud kolmekordseks teemajaks (fotol paistab viltuse maja tagant paremalt). Tundub, et see viltune maja on jäetud justkui mälestusmärgiks nondest kohutavatest hetkedest aastast 2015. Viltu, kuid püsib veel püsti. Kokku sai esimesel päeval sammutud 21712 sammu, millest enamus oli mäkke üles.

Teemaja ise oli lihtsakoeline. Toad olid kütteta ja pärast õhtusööki voodisse minnes tuli end korralikult riidesse panna. Soe pesu, müts, termosokid ja kindad, mis kaasas olid, kulusid kõik ära. Toas olid sisenedes miinuskraadid. Nii ma läksingi magama nagu talisuusataja. Kuna olin üksi toas, siis võtsin veel peale kaks villast tekki. Pikapeale läks tekikuhja all soojemaks küll, kuid uni ei tulnud ega tulnud. Kuulasin kõrvaklappidest Jaan Tätte rahustavaid lugusid ... ja lõpuks uinusin. Öösel ärkasin mitu korda, sest olin tekiääre alt külma sisse lasknud. Ei olnud mõnus magada.

Teine matkapäev. 

Kell 6.15 oli äratus ... kuigi olin juba pisut enne üleval. Sest 6.39 pidi päike tõusma ja seda vaatepilti ei saanud ju ometi nägemata jätta. Päiksetõus Himaalajas. Kuna meist kõrgemal pilvi polnud, oli päiksetõus imeline. Vaid allpool orus laiusid udulaamad, mis tasakesi liikusid. Päike tuli mägede tagant välja päris kiiresti, vaid kümnekonna minutiga oli kogu päikesekera meile nähtav. Ja mida kõrgemale päike tõusis, seda soojemaks läks. Jää, mis vaateplatvormi taburettidel laiutas, hakkas kiiresti sulama. 

Kõige kaunimad vaated olid aga mäetippudele, kus lumi päikesevalguse peegeldusest särama lõi ning mäetipud joonistasid oma kontuure sinise taeva taustal. Samas kui udused pilved katsid allpool kogu oru. Täitsa lummav ilu. Jäädvustasin seda kümnetele fotodele ja tegin ka video päikesetõusust. Vähe on inimesel ikka õnnetundeks vaja. Korralik matk mäest üles ja pärast magamata ööd päiksetõusu nautimine. Nojah.

Pärast hommikusööki sättisime end taas minekule. Ootamas oli plaani järgi 22 km üles-alla teekonda Cisapan´ist Nagarkot´i. Alguses polnud hädagi, teekond kulges mööda kruusast teed väikeste tõusude ja langustega ida poole. Päike oli õhu soojaks kütnud ja võisin end võtta lühikeste varrukatega polosärgi väele. Panin kõrvaklapid pähe ja sammusin reipalt Tätte muusikat kuulates edasi. Seekord kulgesin kusagil grupi keskosas, kord läksin kellestki mööda ja siis mindi minust mööda. Kulgesin ühtlaselt oma mõtetes. Nii liikusin edasi ilma ühegi peatuseta umbes kaks pool tundi. Samm sammu ette. 

Vahepeal jäädvustasin peatuseta taas looduse ilu. Metsased mäed on minu nõrkus. Ja kui nende tagant paistavad veel aeg-ajalt ka lumised mäetipud, siis on see lausa võrratu vaatepilt. Kuid siis hakkas tee minema allamäge ja samas suunas läks ka minu kõndimiskiirus. Põlved, mis mul ikka on viimasel ajal hellad olnud, hakkasid ühtlaselt laskuvat teed läbides üha rohkem tunda andma. Enesetunne, mis hommikul oli võimas, hakkas nüüd langema.

Pärast puhkepausi läks olukord veelgi hullemaks, sest tee kalle muutus umbes 30 kraadiseks ja jalgade asend oli selline, et kogu koormus läks varvastele ja põlvedele. Teised läksid minust kui seisvast postist mööda ja valu põlvedes üha kasvas. Proovisin korraks isegi tagurpidi mäest laskuda, kuid see osutus liiga keeruliseks. Tagatipuks keerasid meie teejuhid suuremalt teelt kõrvale väiksele loomarajale, mis oli küll väga ilus vaadata, kuid seal oli laskumine veelgi järsem ja keerulisem. Pidin endale toeks põõsast korraliku kepi murdma, kuid sellele vaatamata liikusin edasi nagu tigu ... üks-kaks kilomeetrit tunnis. Meie grupi saatjad jälgisid murelikult minu teekonda ja pakkusid juba medikamente, millest ma loobusin. Saabusin söögikohta peaaegu viimasena. Vaid mõned olid minust tagapool ja nagu selgus läinud ka valele rajale. Neile läks auto järgi.

Enne lõunasööki läksin Janno juurde ja pakkusin välja, et edasi järgmisse öömajja läheks ma autoga. Eritasu eest loomulikult. Selgus, et lisaks mulle oli veel hädalisi ... kellel varbad villis, kellel muud hädad. Nii saimegi kokku neli autosõiduhuvilist, kes viidi väikse raha eest järgmisse ööbimiskohta. Tõsi ... ega see autoga sõitmine ka meelakkumine polnud, sest teed olid ikka väga viletsad ja kui jalgsi sai minna otse, siis autoga tegime ikka korraliku tiiru. Tagatipuks ei leidnud juht meie järgmist öömaja üles ja kui leidis, siis selgus, et tema vaene väike auto ei suutnud nelja kaalukat eestlast mäkke üles sõidutada. Pidime siis taas kondimootorit kasutama. Kuid hotelli me jõudsime ja õnneks oli see pisut mugavam kui eelmine. Käisin dušši all, panin konditsioneeri kuuma peale ja valmistusin õhtusöögiks hotelli restoranis. Enne jõudsin veel päikseloojangu kaadrisse saada. 

Selgus, et olin sellel päeval vaatamata poolikule matkale teinud 24571 sammu. Kui teised kohale jõudsid, siis selgus, et nad olid läbinud kokku üle 24 kilomeetri ... lõunakohta minnes oli teekond teinud sisse kahekilomeetrise saki ja nii nad jõudsid kohale väsinuna pikast teekonnast. Lõunapausiks olime läbinud 13 kilomeetrit ... seega said teised peaaegu samapalju läbitud pärast lõunat. Väga tublid. Kadestan nende kehalisi võimeid ... kuid olin väga rahul oma otsusega. Pärast õhtusööki suundusin oma tuppa ja otsustasin varakult, umbes kella kümne paiku kohaliku aja järgi, voodisse minna. 

Kuid olin vaid mõned tunnid jõudnud puhata kui tundsin intuitiivselt mingit liikumist oma kehal. Käsi liikus reflektoorselt sinna kohta ja alles siis ärkasin kui kuulsin kerget krõpsatust ja siis potsatust. Miski või keski oli minu palja ihu peal olnud. Vaatasin kella, see oli pisut pool üks läbi. Siis lülitasin sisse telefoni lambi ja vaatasin voodi kõrvale põrandale ... prrrrrr ... seal lebas 5-6 mm pikkune vastik mardikas, kelle jalad ja tundlad veel liikusid. Olin talle korralikult viga teinud, tema kitiinkest oli katki. Korjasin ta sealt lusikaga üles ja panin klaasi alla, et ta plehku ei paneks. Panin tuled põlema ja otsisin kogu toa läbi, kuid rohkem sarnaseid elukaid ei leidnud. Analüüsisin kiiresti, et sellel putukal tugevaid lõugasid polnud, seega pole vist vereimeja. Samuti ei leidnud oma kehalt haavu. Aga uni oli rikutud. Iga natukese aja tagant ärkasin ja vaatasin oma voodi üle. Siis nägin veel igasugu õudusunenägusid ka, et nagu samas hotellitoas ründaks mind tohutus suur rott. Öö oli pikk, kuid uni lühike. 

Kolmas (matka)päev.

Hommikul kirjutasin kohe ärgates oma enotomoloogist tuttavale Mati´le Tartu Ülikoolist ja saatsin foto mardikast ... ning pärast hommikusööki saingi vastuse, et tegemist on kilplutiklasega, kes toitub enamasti taimemahladest. Kohe kergem hakkas. Kuna uni oli olnud selline ebaühtlane ja kehv, siis tulin enne päikesetõusu voodist välja ja läksin katusele, et järgmise päeva päike vastu võtta. Kuid kahjuks oli taevas täielikult kaetud pilvedega ja päikesetõusu ei näinudki. Läksin siis vaatama, kas hommikusöök on juba saadaval ning selgus, et läheb veel aega. Läksin veel õue ja ... uskumatu, päike tuli mõnekümneks sekundiks pilvede vahelt välja ja lubas end fotole jäädvustada. Vähemalt midagigi selles kurvas hommikus.

Otsustasin ka sellel päeval autoga järgmisse majutuskohta minna. Seda just sellepärast, et teadsin matka kõrguseid vaadates, et tuleb umbes 1000 m allapoole laskumistega teekond. Enesetunne polnud ka kiita ja nii see otsus sündiski. Peale minu oli veel kaks autoga liikumise huvilist ... ülejäänud 17 tahtsid matkateekonna ette võtta. Saatsime nad kella üheksa ajal hommikul teele ja teadsime, et tunni-pooleteise pärast tuleb auto meile järgi. Kuid see oli vaid lootus, et auto tuleb nii ruttu. Tegelikult jõudis see koos meie ühe saatjaga kohale alles pärast kella ühte päeval. Kuid eks igal halval asjal on ka head küljed. Sain mitu korda hotelli katusel käia, et vaadata pilvede seisu ning see läks üha helgemaks. Õige pea olid mitmed kaheksakilomeetrised mäetipud end pilvedest välja puurinud ja kenasti nähtaval. 

Istusime siis kolmekesi trepil ja ootasime autot. Kohalikele oli tööpäev juba alanud ja saime jälgida töökorraldust. Töötegijaid oli kaks ... mees ja naine. Mees seisis killustikuhunniku kõrval ja näppis mobiiltelefoni. Naine tuli sinna ja mees laadis tal korvi peenkillustikku täis ja naine läks sellega mäkke üles ja siis veel trepist üles. Samal ajal näppis mees telefoni edasi ... kuni naine tagasi tuli, Nii oma viis-kuus korda. Arvestasin killustiku mahukaalu ja kühvitäite arvu järgi, et korvis oli umbes 40-50 kg. Vägevad naised Nepaalis. Võtsin teekonna killustikuga mäest ja trepist üle ka videole... vaadake ise. 

Lõpuks tuli auto ja saime minema. Sõitsime esmalt paar kilomeetrit ja siis jäime lõunasöögile. Taas kenas kohas. Võtsin ühed kana mo-mo´d ja ingveriteed. Söömisega kulus taas üle poole tunni. Ja siis veel kehv üle-allamäge serpentiinidega tee järgmisse majutuskohta. Mõned fotod sain ikka autoaknast jäädvustatud. Jõudsime kohale õige pisut enne meie matkalisi. Läksin välja jalutama ja nii nad tulidki riburada mööda mulle vastu. Olid mind nähes päris õnnelikud, sest said aru, et lõpp on lähedal. Nad vaesekesed olid teelt eksinud ja läbinud 16 kilomeetri asemel 20. Ei kadestanud seekord. Olid küll ilusad vaated olnud ... kuid selline teekond. 

Hotell kus me peatusime oli väga luksuslik. Ilus siseõu aiaga, bassein, saun ja muud mõnud. Vähemalt said väsinud teelised korralikult lõõgastuda ja puhata. Ka õhtusöök oli tasemel, kuid suhteliselt samalaadne eelmistega. Enne õhtusööki teatas Janno, et ta oli Navaga asja arutanud ... ning andnud mõista, et need matkapäevad on olnud liiga pikad. Järgmiseks päevaks leiti siis kaks võimalust ... esiteks lühendatud matkapäev kloostrisse ja sealt edasi bussiga ja teiseks võimaluseks oli bussiga kloostrisse ja sealt edasi ka bussiga. Mina valisin teise võimaluse, kuigi jalad olid päris head. Seitse vaprat aga valisid matka + bussi. Selle teadmisega saabuski õhtu.

Neljas (matka)päev.

Päikesetõus jäi seekord hommikul üldse nägemata, sest ilm oli ikka täielikult pilves. Ootasin pikalt enne hommikusööki, kuid ei midagi. Pilv-pilves kinni. Pärast hommikusööki oli päris palju aega, sest matkalised lahkusid kell 9, kuid laiskloomad, kes bussiga tahtsid minna, alles kell 12. Nii ma siis tutvusingi hotellitoaga ... ja leidsin sealt mitmest kohast hallitust ... vot ... uus hotell ja siis juba nii. Kas sellest hallitusest või siis igavusest ... kuid mulle tuli loometuhin peale ja kirjutasin kogu hommikupooliku reisimeenutusi erinevatest aegadest. Jah. Selline puhkusega hommikupoolik. Tundsin end pärast seda imehästi ja olin valmis kangelastegudeks. 

Kell 12 suundusimegi bussiga Namo Buddha kloostrisse, Tee sinna viis ikka väga ekstreemselt kuristiku servi mööda (video). Mingeid tõkkeid tee ääres polnud ja teeservad olid kohati varisenud. Mõned bussis viibijad avaldasid juba arvamust, et oleks võinud matkata. Kui mõni auto vastu tuli, siis oli olukord väga kriitiline. Õnneks me kuristikku ei kukkunud ja jõudsime kloostrisse, kus meid matkajad juba ootasid. Nad oli teekonna imekiiresti läbinud. Nii tublid ! Seekord olid kõik väga rahulolevad, sest teekond hotellist kloostrisse oli olnud imeline. 

Kloostris veetsime tunnikese ja tutvusime selle väga kuulsa ja kauni rajatisega. Ma ostsin sealt endale oma esimese Happy Buddha kuju. See oli nii imeline, et ei saanud ostmata jätta. Klooster oli ka võimas. Mitmetasapinnaline ja kenasti renoveeritud. Kloostris oli hulgaliselt Dalai Laama fotosid, sest auväärt isik oli seda klooastrit korduvalt külastanud. 

Teel tagasi Kathmandusse pöörasime sisse veel ajaloolisse Panauti linna. Sinna oleks pidanud algselt matkates jõudma, kuid nüüd bussiga oli palju mõnusam. Väga vana linn, kuid enamus hooneid olid pärast maavärinat uuesti üles laotud. Kahjustused olid siin olnud suured. Linnatänavad oli meeldivalt vaiksed ja tühjad ... vaatamata puhkepäevale. Me jalutasime läbi linna ja vaatasime kohalikku elu-olu. Keskväljak oli puhas, kuid linna läbiva jõe kaldad olid kohutavalt risused. Kahjuks on Nepaalis prügimajandusega veel väga halvasti. Ka kloostrist alla sõites läbisime piknikualasid, kus laupäevase päeva puhul oli palju piknikutajaid ... kes istusid sõna otseses mõttes prügi sees ... ja tekitasid seda veel juurde.

Üks ilus pühapaik oli selles linnas. Tohutu rohkete puidust nikerdustega. Ja väga hästi säilinud ... väidetavalt 17 sajandist. Selline puitarhitektuur on mulle alati meeldinud. Jäädvustasin seda fotodele nii eest kui tagant.

Lõpuks sõitsime tagasi Kathmandusse, kuhu sissesõit oli pikk ja lohisev. Ummik-ummiku järel. Igal pool teeremondid... Aga kohale jõudsime ja ma sain kibekiiresti pärast hotelli sisse registreerimist minna oma riiete proovi. Täitsa hästi istusid, vaid pükse pidi reite kohalt laiemaks tegema. Kätte saan tellitud riided kolmapäeval. 

Blogi kirjutamise ajal käis mul ukse taga Janno, kes teatas, et homne lend on varasemaks nihutatud ja peame juba kell 6 hommikusöögile suunduma ja pärast kohe lennujaama. Seega pean nüüd lõpetama, et asjad ümber pakkida. Hommikul läheb kiireks. Homme ootab meid Bhutan !

 
 


 

 

 
 

  

Vaikus enne tormi ... ehk kuidas ma matkaks valmistusin

Eelmine postitus oli ühest mõnusast päevast Kathmandus.

Hommikusöök selles hotellis, või siis nime järgi külalistemajas, on vaheldusrikas. Kui eile oli kana, riis ja smooritud mais, siis täna väga huvitav porgandipuder ja peekon ... ning mingi maitsekas pasta. Hea kui ei pea iga hommik sööma sama toitu ... nagu enamasti hotellides. Ei einestanud kuigi tugevalt, sest pärast hommikusööki ootas mind peaaegu kuus tundi massaaži ja muud lõõgastumist. Täis kõhuga oleks olnud ebamugav laual lamada.

Ja nii ma siis läksingi kümmekond minutit enne kokkulepitud aega kohale ja sain kohe ka massaažilauale. Tüdruk oli sama mis eile ... see tugevate kätega. Esimene seanss oli 60 minutit kuiva ehk ilma õlita punktmassaaži. Selle headus oli mul juba teada ja lasin mõnuga jälle kõik olulised punktid üle käia ning taas põlvedega endale selga ronida. Lisaks väänas ta nii jalgu ja käsi parajat moodi. Seekord oli ta natuke julgem ja ei küsinud nii palju. Igal juhul olin pärast esimest massaaži taas väga mõnusas olekus. Pärast seanssi läksin sooja dušši alla ja lasin veel mõnuga voolata. Järgmine seanss oli 90 minutit laavakivi massaaži. Seda ma nautisin esimest korda. Tüdruk tegi kerge eelsoojenduse ja lasi kogu keha kiirelt kätega üle. Järgmiseks õlitas ta sooja õliga korralikult jalad sisse ning masseeris neid pisut niisama ja siis kuumade kividega. Kusjuures kivid oli nii täpse temperatuuriga, et pagana kuum oli aga ei kõrvetanud. Loomulikult liigutas tüdruk kive kiiresti ... kui nad oleks ühe koha peal olnud, siis oleks ehk põletanudki. Nii läks kuumaks kehale kantud õli ja ka minu nahk. Pärast kivimassaaži pani ta pisut jahtunud kivid jalgadele ning kattis jalad sooja tekiga. Kivides olev energia voogas tasakesi minu liigestesse ja lihastesse. Mõnus. Pärast jalgasid järgnes sama protseduuriga selg, siis käed ja lõpuks kael. Kusjuures viimase puhul tundsin pisut ka kõrvetust, sest kael on tundlikum. Siis pöörasin ümber ja järgnesid taas jalad, kõht, rindkere ja veelkord käed. Kõige raskem oligi kõhuli laual olla tund aega ... pööramine oli nagu õnnistus. Kuid jah, meeldis.

Siis taas dušši alla ja pisut lõõgastust puhkenurgas ning tuligi viimane massaaž ... 90 minutit ayurveda pehmet ja väga õlist kehasilitamist. Kusjuures suutis ta käsi nahaga paralleelselt liigutades päris korralikku survet avaldada. Kõhuli olemine muutus aga juba keeruliseks ja vahetasin laua peal kogu aeg asendit, et mugavam oleks. Aga mõnus lõõgastav tunne oli pärast tugevat punktmassaaži ja keha kuumade kividega töötlemist. Igal juhul oli järjekord paigas. Lõpetas minu seansi aga aurusaun. Seal käisin koguni kolm korda ... ikka sauna-dušši alla ja sauna-dušši alla. Lõpuks olin pehme nagu sült laual pärast pikka pidu. Üle keha punetav ja veel kaua aega higistav. Istusin tunnikese puhkeruumis, jahtusin ja nautisin rohelist teed. Vett ja teed pakuti kogu aeg piisavalt ... NB! foto on tehtud peeglist, pole eriti kvaliteetne.

Ja oligi päev peaaegu läbi. Igal juhul väljusin paradiisist juba pimedas. Mõnus oli olla ... kuid järgmine kord ma ikka nelja tundi massaažilaual enam veeta ei tahaks. Kahest tunnist on ikka küll, mis küll. Kõht oli kole tühi. Hüppasin hotellitoast läbi ja otsustasin teha korraliku õhtueine. Koha olin juba eelmisel õhtul välja vaadanud ja nüüd suundusin otse sinna. Valis koha veise steigi - tenderloini ehk sisefilee järgi. Ja ei pidanud pettuma. Eelroaks võtsin taas kana mo-mo´d ja pearoog steik ... see oli tõsiselt hea väljanägemisega ja maitsev. Eks tühi kõht aitas ka maitsemeelele kaasa. Juurde jõin sidruni-ingveri teed ... mis oli ka hea ... värskest ingverist tehtud. Mis elukesel viga. Keha mõnusalt pehme ja kõht täis. Kuid ... homme on ju matk, seega tuli minna kibekiiresti ette valmistuma, sest ...

Neli päeva ja umbes 62 km mägedes. Minu matkaäpi nägemus marsruudist on selline nagu sellel kaardil näha on ... kuid millise teekonna valivad meie šerpad, seda saan tead siis kui teekonda läbime. Panen kindlasti oma teekonna salvestaja tööle ja vaatan järgi ka tegeliku teekonna. Esimene päev peaks olema umbes 10 km, kuid see eest mäkketõus 1,1 km ehk umbes 11%. Teist päeva näitab matka planeerija tervelt 22 km pisut laugemat teed mööda, mis lõpus hakkab mäest alla minema. Kolmas päev kulgeb 16 km pikkusel langeval rajal ja neljas päev lõpeb taas väikse tõusuga umbes 500 m ning umbes 15 km pikkuse matkaga. 

Kui nüüd kõrguste kaarti vaadata, siis kõige madalam punkt on 1067 m ja kõige kõrgem 2429 m. Siin on näha ka iga lõigu kõrguste trajektoorid. Jajah. Esimene päev saab olema korralik mäkketõus. Täitsa "tormine" teekond. Kuid eks näis, kas massaaži mõnu enne "tormi" tuleb kasuks või kahjuks. Vaim on küll valmis.

Ilmaprognoos matka ajaks Nagarkotis ... öösel läheb ikka täitsa nulli.

Ja nüüd siis panen koti kokku... ja homme hommikul algab matk. Seega neli päeva ma blogi ei kirjuta, sest kes see ikka matkale arvutiga läheb ... ja kui võtakski arvuti kaasa, siis ei saaks nagunii postitada, sest wifit vaevalt et matkamajades on. Kuigi ... viimasteks öömajadeks lubati lausa basseiniga hotelle... eks näis. Panen igaks juhuks ujumispüksid kaasavõetavasse kotti, sest suure tsumadani jätame siia hotelli meid tagasi ootama. Plaanipäraselt peaks see juhtuma laupäeva õhtul. 

Taas kord Kathmandus ...

Eelmine blogi oli kohalelennust ja hotellist 

Hommikul oli uni kella poole kuue ajal läinud. See on siis Eesti aja järgi 1.45. Mõnus ... sain kiiresti ajavööndite vahetamisega hakkama. Pärast hommikuprotseduure vaatasin kiirelt ära Eesti talisportlaste tulemused ja oligi aeg hommikusöögiks. Päris korralik valik oli ... mulle maitses eriti smooritud mais ... ja loomulikult riis, mis oli mõnusalt maitsekas ja eriline. Ega väga julgelt veel süüa ei saanud, sest kõht oli veel hell. Pärast hommikusööki jalutasin hotellihoovis ja tegin paar klõpsu telefoniga. Tõesti väga viisakas koht ... kenasti hooldatud ja rohkete skulptuuridega.

Kohe pärast hommikusööki asusin päevaplaani täitma ehk läksin õmblustöökotta. Selline tõsine meeste rätsepaäri oli see. Poolteist aastat tagasi olin siit tellinud endale püksid ja paar pluusi ja nüüd siis otsustasin veel tellida. Koha leidsin kergesti üles ... olin selle enne googlemapsis paika pannud. Vaid 450 m meie hotellist. Seekord otsustasin tellida kolm paari pükse, kaks suvist pluusi ja ühe vabaaja pintsaku. Päris hoogu sattusin. Veetsin seal rätsepa juures oma kaks tundi ... valisin kangaid, lasin mõõtusid võtta, panin paika taskute kuju ja hulga, vaatasin üle kraed ja nööbid ning lõpuks kauplesin ka veel ... täitsa ära väsitas. Leppisime kokku proovi aja laupäevaks ja töö peaks valmis olema järgmiseks kolmapäevaks. Pisut läks see sats ikka maksma ka ... 22000 kohalikku raha ehk umbes 156 eurot. Kas see on vähe või palju ... seda saab igaüks ise mõelda. Kui saan sama kvaliteediga, mis eelmine kord, siis olen mina igal juhul rahul.

Kuna päev oli veel alles hommikus, siis võtsin jalgrattatakso ja lasin end tund aega mööda linna ringi sõidutada. Päris huvitav ja hariv ettevõtmine. Jäädvustasin teekonda nii videote kui fotode jadaga (lisan siia paar videot: Suurem tänav ja Väike tänav). Nendest videotest saab tunde kätte, mis sealses liikluses toimub. Kusjuures hommikul pole tänavatel veel nii palju sagimist ja turiste. Saime suht kiirelt sellest kaosest läbi. Jalgrattajuht oli osav kulgeja ... suutis end igalt poolt läbi suruda. Vaid kord oli seis selline, et ei jalgratas ega vastu tulnud auto ei mahtunud ühes kohas läbi ja ... ime-ime ... auto tagurdas välja ja lasi jalgratta läbi. Selline see Kathmandu tänavapilt on (foto) ... juhin tähelepanu elektrisõlmele keskel vasakul ... selliseid vaatepilte on enamus idamaade külastajaid näinud... paras rotipesa.

Lõunastasin taas samas kohas kus eelmine kord ja ... üllatus-üllatus. Täpselt samad toidud ja joogid maksid seekord 210 Nepaali ruupiat rohkem kui eile ... proovisin seletada, et käisin eile ja sõin sama toitu .. ja maksin siis 840, kuid tulutult. Nii ma maksingi peaaegu kaks eurot rohkem kui varem ... milline kaotus 😐.  Kurvastusest ostsin endale sooja kašmiir-kampsuni, mille hinnast kauplesin kolm tuhat alla. Vähemalt lohutus seegi. Müüja küll ütles, et nii odavalt pole ta seda kampsunit veel müünud, kuid eks nad ütlevad seda kõigile... 

No ja õhtupoole läksin loomulikult massaaži. Seekord valisin kohe hotelli kõrval oleva Paradiisi SPA teenuse. Ja ei kahetsenud. Võtsin kaks tundi accumassaaži ehk punktmassaaži. Ja sain seekord nii mõnusa tulemuse, et isegi siiani parim elamus ja tulemus. See tüdruk oli nii kõvade kätega, et andis isegi Alanile (minu siiani parim massöör) silmad ette. Ja käis kahe tunni jooksul kõik olulised punktid läbi ... välja arvatud loomulikult teatud kehaosa ... ja kui ma siis sealt ära tulin, oli selline tunne nagu oleks kümme aastat noormaks saanud ja tahaks kohe tantsida. Jäin nii rahule, et broneerisin järgmiseks päevaks terve päeva samas Paradise SPA´s ehk 350 minutit naudingut. Kaks massaaži - ayurveda- ja accumassaaž, laavakivi protseduur, aurusaun ja yaccuzi vann. Tee loomulikult kauba peale. Kõik kokku 10000 Nepaali ruupiat ehk siis umbes 71 eurot. Eks näis, kas tulemus on seda väärt.

Päeva lõpetas mõnus õhtusöök. Kuna kõhuga oli nüüd täitsa OK, siis võtsin veisesteigi. Tõsi, mitte pooltoore vaid ikka well done. Ei riski sellises kohas medium minust proovida. Maitses täita hästi ... oli mahlane ja mõnusate lisanditega. Mitte küll maailmaklass, kuid üle Nepaali keskmise. Vähemalt serveeriti efektselt ... tulikuumal alusel särisedes ja aurates. Probleemiks oli aga see, et selle särinaga pritsis korralikult ka rasva. Õnneks jõudis minu püksteni päris vähe piisku. Jäätis pärast tulikuuma praadi maitses ka hästi. Õhtusöögi maksumus 1480 NPR´i ehk Nepaali ruupiat ja see on siis mõned sendid üle kümne euro. Ah jaa ... roheline tee oli ka veel juurde.

Homme ootab siis korralik lõõgastumispäev enne matkapäevi. Nagu eespool kirjeldasin ootab mind Paradiisi SPA. Sellest siis järgmises blogis ... kus kirjutasin nii SPA´s käimisest kui ka matkaks ette valmistumisest.

 

  
 
   

Teekond Nepaali

Eelmine blogipostistus reisi planeerimise teemal. 

Pakkisin koti juba reedel, kuigi Tartu-Tallinn bussi peale läksin alles laupäeval kella 14.00-ks. Pole ju mõtet hakata autoga Tallinna lennujaama sõitma, kui väljalend on päeval ja tagasilend ka. Tunnibuss on nii mugav. Vaatasin terve tee laskesuusatamist ja ei pannud tähelegi kui juba lennujaamas olin. 18.45 väljus Turkish Airlines´i lend Istanbuli, mille pardal ma olin. Sain hea koha ... olime kolmeses reas kahekesi ja mina käigutee poolses otsas. Kolm pool tundi läksid nagu nipsti ja Istanbuliski sain kiirelt järgmisse väravasse. Mis asus küll kaugel, kuid aega oli piisavalt. Väike jama ikka oli ... türklased söötsid mulle lennukis midagi sellist sisse, mis lõi mu kõhu korralikult gaasi täis. Täitsa valus oli kohe. Proovisin lennujaamas ühe kuiva veiseligasaia ära süüa, kuid see ei leevendanud olukorda. Nii ma siis läksingi nigu peerukott kell 1.45 (türgi aja järgi) väljuvale Kathamandu lennule. Ja sain ka "paraja" koha ... viimases pingireas, kahe võõramaalase vahel ja ees istus väikelapsega pere. Mida see siis tähendas ... eks ikka seda, et terve lennu aja askeldasid ja kolistasid lennusaatjad otse meie kõrval, laps tegi ka kära ja pidevalt kostus WC-st vee pealetõmbamise kära. Ja lisaks valutas kõht. Proovisin seda müra summutavate kõrvaklappidega vähendada ja ehk pisut õnnestuski. Kuid see kuus pool tundi oli ikka tõsine katsumus. Panin silmaklapid ette ja juhtisin kõrvaklappidesse klassikalist muusikat, kuid uni ei tulnud. Sain kogu lennu ajal ehk paar-kolm korda pool tunnikest tukastada. Hirmus. Kuid eks see ole reisimisega kaasas käiv ebamugavus. Mis teha, kannatasin ära. Lennujaamas oli veel väljumise turvakontroll, kus vaadati riiki sisse toodavaid kaupu üle. Kotid käes, suundusime välja, kus ootas meid juba hr. Nava Raj Dahal ehk sõpradele lihtsalt Nava ... Eesti aukonsul Nepaalis. Saime pärjad kaela ja peagi hotelli. Seal oli esimene asi kõhuvalupulbreid sisse võtta.

Hotellituba oli võrreldes eelmiste Kathmandu ööbimistega ikka täitsa luks. Suur tuba, rõduga, väikse töönurgaga ja korraliku vannitoaga. Eks tänava müra pisut oli, kuid see ei häirinud. Käisin kohe dušši all ära ja pesin reisihigi maha. Pärast pulbreid läks olemine ka paremaks, kuigi kõhutuuled olid ikka aeg-ajalt. Vähemalt ei valutanud enam. Katsetasin uue GoPro aparaadi kaugjuhtimissüsteemi. Õnnestus. Täitsa toa teisest nurgast õnnestus. Siis kontrollisin wifi olemust ja ka see oli rõõmustav. Toimis kiiresti ja korralikult. Kahjuks selgus, et laskesuusatamist ja kahevõistluse ülekandeid ei saa vaadata ... isegi mitte läbi jupiteri. Nojah, ega ma selleks Nepaali tulnudki.

Esimene retk Nepaalis oli Nava juurde konsulaati, kus soovijad said endale SIM kaardi ... 1000 Nepaali ruupiat ehk umbes 7 eurot ja selle eest sai 20 GB andmeside mahtu ... võrreldes Telia pakkumusega 40 eurot 0,5 GB eest oli see ikka väga soodne. Mina SIM kaarti ei vaja, sest ei plaani kuigi palju töiseid tegevusi harrastada ja blogi saan kirjutada siis kui tahan ja kui hotellis WIFI on. Aga raha vahetamine oli ka minul plaanis. Saime 1 euro eest 141 Nepaali ruupiat, mis on päris hea kurss. Võtsin kohe mõnuga kohaliku raha pataka vastu. Esimene ost Nepaalis oli toit, sest kõhuvalu polnud lasknud mul eriti einestada. Ka nüüd võtsin ettevaatlikult - kana momo´d, munariisi ja rohelise tee kannu. Momod on sellised pelmeenisarnased pätsikesed, mis on väga maitsekad. Munariis oli kõhule hea ning portsud olid suured. kokku läks 840 kohalikku ehk umbes kuus eurot. Pole paha. Igal-juhul kiitis kõht minu tegevust. 

Pärast sööki käisin veel massaažis ära, sest lennukis olemise sundasend oli kehale jätnud oma jälje. Tüdruk oli päris tugeva käega ja minu kanged liigesed ja sooned said kohe hulka pehmemaks. Ta sõna otseses mõttes tallas jalgadega minu seljas, käis mööda sõlmpunkte ja isegi kõrvad said masseeritud. Väga mõnus. Pisut valus, kuid pärast tundsin end imeliselt. Ehk oleks pidanud küll enne massaaži minema ja siis sööma, kuid kuna kõhutäis oli kerge, siis ei seganud see massaaži nautimist. Maksumus 4000 eurot tund ehk siis pisut üle 28 euro. Aga igal juhul oli investeering oma kehasse väga asjakohane. Tagasi hotelli läksin kohe "uue inimesena". 

Vaatasin üle veel hotellirõdult tehtud päikesepaistelised fotod ja siis sai uni minust võitu. Ajavahe on ju 3 tundi ja 45 minutit ... kui Eestis on kell kuus, siis siin juba kolmveerand kümme. Enne uinumist mõtlesin järgmise päeva tegevusi ... sest grupiga linna vaatamisväärsusi kaema ma minna ei soovi. Eks neid ole juba nähtud ka. Plaanin hoopis oma õmbleja üles leida, kellelt eelmine kord paari pükse ja mõned pluusid tellisin ... ja veel ühe hunniku kehakatteid õmmelda lasta. Kvaliteet oli hea ... ja vastupidavus ka. Kuid seda juba homme. Nüüd jään tuttu ...

Järgmine postitus on mõnusast päevast Kathmandus koos lubatud riiete tellimisega.

 

   

Bhutan - õnneministeeriumiga riik !?! Ettevalmistus ja mõtted.

 Kuu viimasel päeval lendan Nepaali ja sealt Bhutani. Nepalis on plaanis tellida hunnik riideesemeid ja teha väike matk mägedes Kathmandu piirkonnas. Mitte kõrgele ... maksimaalselt 2500-2600 m merepinnast. Olen sealkandis juba matkamas käinud, kuid topelt ei kärise. Ongi hea võrdlus kaheksa pool aastat hiljem ja toona käisin juunis, nüüd lähen detsembris. Mäletan, et siis olid mäed sageli pilvedes ja kõrgeid mäetippe ei näinud. Ehk on talvel vaated paremad ja näen ikka Everesti ka kenasti ära.

Ettevalmistuseks tegin kodutööd Bhutani õnneministeeriumiga. Bhutani õnnelikkuse kohta on päris palju artikleid ja uurimistöid tehtud. Huvitav on lugeda, kuidas mõõdetakse inimeste õnnelikkuse taset ja kuidas läbi selle tekib rahvuse õnnelikkus ehk Gross National Happiness. Kuidas siis mõõdetakse õnnelikkust Bhutanis? Leidsin OECD lehelt hea kokkuvõtte GNH indeksi kohta:

1.

1. Tervikliku arengu mõõtmine ja jälgimine: GNH indeks pakub terviklikku heaolu ja õnnelikkuse edusammude mõõdikut, võimaldades Bhutanil jälgida oma elanikkonna elukvaliteeti aja jooksul. See hõlbustab aja jooksul toimunud muutuste ning poliitikate ja sekkumiste mõju hindamist.

2.

2. Otsuste tegemisel teavitamine: oma jõulise heaolu mõõdupuuga mängib GNH indeks otsustavat rolli erinevate valitsuse tasandite otsuste tegemisel, alates kohalikust kuni riiklikuni. Poliitikakujundajad saavad kasutada liigendatud ja indikaatoripõhiseid leide, et seada tähtsuse järjekorda heaolu suurendamisele suunatud sekkumised. Indeks hõlbustab ka piirkondlikke võrdlusi, pakkudes ülevaadet heaolu jaotusest, tuvastades erinevusi ja ebavõrdsust ning suunates ressursside jaotamist valitsuste ja organisatsioonide poolt.

3.

3. Läbipaistvuse ja vastutuse edendamine: GNH indeks soodustab läbipaistvust, pakkudes objektiivset ja hõlpsasti kättesaadavat GNH mõõdikut. See aitab hoida riigiasutusi heaoluga seotud tingimuste parandamise eest vastutavaks. Indeks annab väärtuslikku teavet alarühmade heaolu kohta indikaatorite ja valdkondade lõikes, pakkudes teavet, mida saab kasutada aja jooksul tehtud edusammude hindamiseks.

Tundub väga ilus ja inimeste õnnele suunatud tegevus. Eriti see teine punkt "...GNH indeks mängib otsustavat rolli erinevate valitsuse tasandite otsuste tegemisel ...". Nii ilus, et seda GNH´d võiks rakendada ka Eestis. 

Edasi uurisin seda, kuidas mõõdetakse Bhutanis inimeste õnnelikkust. Bhutani 5. kuningas Tema Majesteet Jigme Khesar Namgyel Wangchuck on öelnud: "Our nation’s Vision can only be fulfilled if the scope of our dreams and aspirations are matched by the reality of our commitment to nurturing our future citizens", mis võiks tõlkes kõlada umbes: "Meie rahvuse visioon saab teoks saada ainult siis, kui meie unistuste ja püüdluste ulatus on vastavuses meie pühendumusega tulevaste kodanike kasvatamisega." Kuidas seda mõista? Mina saan aru nii, et elanikke kasvatatakse nii, et nad oleks õnnelikud. Õnnelikkus ei sõltu mitte sellest kuidas me elame, vaid sellest, millised on meie ootused elule ning kuidas need ootused täituvad. Mida väiksemad on ootused, seda kergemini need täituvad ning seda õnnelikumad on inimesed. Ehk meie (ma mõtlen Eesti) inimesed on õnnetud, sest poliitikute populistlikud kõrge lennuga lubadused on tõstnud meie inimeste ootused kõrgele ning kuna pärast koalitsioonikokkuleppega neid ei suudeta neid täita ... ongi suhteline õnnelikkuse tunnetus madal. 

Õnnelikkuse teemat on põhjalikult uurinud Sabina Alkire Oxfordi ülikoolist. Ta on analüüsides Bhutani mudelit õnnelikkuse tagamisel leidnud, et "Kõigi elusolendite õnn ja heaolu Bhutani vaatenurgast on mitmemõõtmeline kontseptsioon, mis hõlmab majanduslikke, sotsiaalseid, poliitilisi ja vaimseid valdkondi ning mis kasvatab solidaarsust ja austust nii teise kui ka enda vastu. Eesmärk on olla "terviklikum" kui pelgalt SKP arvestus ja täiendada materiaalset arengut arenguga kogukonnas, kultuuris, suhetes, vaimsuses, psühholoogilises heaolus ja harmooniat keskkonnaga. See ei tähenda, et kõik bhutaanlased on õnnelikud või et pered on õnnelikud ning ei seisa silmitsi suurte väljakutsetega, sest nende iidsed kultuurid põrkuvad Facebooki  võimaluste ja muude uute meelelahutuste küllastumisega." Kokkuvõtlikult arvestatakse GNH mõõtmisel üheksa heaoluvaldkonnaga: 

- Haridus

- Elatustase

- Hea tervis

- Keskkonna mitmekesisus ja vastupidavus

- Hea valitsemistava

- Ajakasutus

- Kogukonna elujõud

- Kultuuriline mitmekesisus ja vastupidavus

- Psühholoogiline heaolu  

Heaoluvaldkondade lahti kirjutamisel arvestab GNH kogukonna elujõu arengus järgmiste indikaatoritega: 1) Kodanikupanus teiste kogukonna liikmete sotsiaalsele toetusele; 2) Kogukonnaliikmete usaldusele ja kogukonnatundele põhinev suhe; 3) Perekondlikud suhted; 4) Kuritegevuse puudumine ja turvaline keskkond. Kultuuri valdkonnas hinnatakse samuti nelja indikaatorit: 1) rahvuskeel 2) kunsti ja käsitöö 13 oskuse pakett 3) festivalidel ja kultuuriüritustel osalemine ning 4) Driglam Namzha (etiketi vorm, mida laias laastus tõlgitakse kui "harmoonia teed") . Loomulikult on olulised ka majanduslik heaolu, tervise ning hariduse indikaatorid. Kokku on indikaatoreid üheksas heaoluvaldkonnas 33 vt joonis kõrval.

Heaolunäitajate algandmed saadakse elanikkonna küsitlemise teel. Eelpoolnimetatud heaoluvaldkondade ja indikaatoritega tehakse hulgaliselt statistilisi tehteid ja lõpuks saadaksegi kokku GNH. Aastate jooksul on õnnelikkuse näitaja pidevalt tõusnud. Jõudes 2022 aastal 0,781-ni. Isegi COVID ei mõjutanud Bhutanis inimeste õnnetunnet. Sügavalt õnnelike (indeksi näit 77-100%) inimeste osakaal on tõusud 2022 aastaks 9,5%-ni ja põhiliselt õnnelike (Extensively happy indeksi näit 66-76,9%) inimeste osakaal 38,6%-ni. 

Huvitav on ka teada, et naised on Bhutanis vähem õnnelikud kui mehed; 20-st Bhutani piirkonnast (Dzongkha´st) on kõige õnnelikumad Wangdue Phodrang ja Thimphu piirkonna inimesed ja kõige vähem õnnelikud Gasa ja Tashigang piirkonna inimesed; üheksast heaolunäitajast on inimestel kõige paremad ajakasutuse ja hea valitsemistava alajaotused.  Väga huvitavad andmed.

Kuid see kõik on väljastpoolt vaadates ja hinnates. Kui objektiivsed on inimesed õnnelikkuse küsimustele vastates ... seda lähen ma sinna kohapeale peatselt uurima. Loodan, et saan nii mõnegi kohaliku minuga teemat arutama. Kuid eks näis.

Ja lõpuks selgus, et Bhutanil polegi õnneministeeriumi ... ministeeriume on seal üheksa ja 28.jaanuari 2024 seisuga on ministrid:

1. H. E. Dasho Tshering Tobgay, Hon’ble Prime Minister of Bhutan
2. H. E. Mr. Gem Tshering, Minister of Energy and Natural Resources
3. H. E. Mr. Tandin Wangchuk, Minister of Health
4. H. E. Mr. D N Dhungyel, Minister for Foreign Affairs and External Trade
5. H. E. Mr. Lekey Dorji, Minister of Finance
6. H. E. Mr. Chandra Gurung, Minister of Infrastructure and Transport
7. H. E. Mr. Younten Phuntsho, Minister of Agriculture and Livestock
8. H. E. Ms. Dimple Thapa, Minister of Education and Skills Development
9. H. E. Mr. Tshering, Minister of Home Affairs
10. H. E. Mr. Namgyal Dorji, Minister of Industry, Commerce and Employment.

Samas on ühes teises artiklis lause: "The Royal Government of Bhutan has 10 ministries which work to bring the goal of Gross National Happiness closer to reality" ehk tõlkes: "Bhutani kuninglikul valitsusel on 10 ministeeriumi, mis töötavad selle nimel, et tuua rahvusliku õnne eesmärk tegelikkusele lähemale." Seega on oluline GNH, kuid eraldi ministeeriumi selleks pole. Keeruline ... mõnes artiklis on sellist ministeeriumi mainitud, kuid mõnes mitte. Usaldan siiski ametlikke artikleid ja nende põhjal Bhutanis  õnneministeeriumi ega ametlikku ministrit pole. Õnneministriks kutsuti Bhutanis asuva Gross National Happiness Center´i pensionil programmidirektorit Tho Ha Vinh´i, kes selle teemal palju maailmas esines. Seega edasistes uuringutes lähtun õnnelikkuse indeksist GNH´st ja selle rakendamisest, mitte õnneministeeriumi uurimisest ... 

Bhutani põhuseaduses on Vikipedia andmetel õnnelikkuse kohta vaid üks lause:

"Riik püüab rakendada riigipoliitikat, et tagada Bhutani elanikele hea elukvaliteet progressiivses ja jõukas riigis, mis on pühendunud rahule ja sõprusele maailmas. Selle eesmärk on edendada tingimusi, mis võimaldavad saavutada rahvuslikku suurt õnne ". Küll on aga põhiseaduses pikalt kirjutatud inimõigustest ja kodanike põhiõigustest. Õigused on päris sarnased Euroopa ja teiste demokraatlike riikide sätetega. "Bhutani kodanikel on õigus sõna-, arvamus- ja sõnavabadusele; õigus teabele; õigus mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele; hääleõigus; õigus Bhutanis vabalt liikuda ja elada; õigus võrdsele juurdepääsule ja võimalusele astuda riigiteenistusse; õigus omada vara (kuid mitte õigus müüa või võõrandada maad või mis tahes kinnisvara mittekodanikele, välja arvatud juhul, kui parlament seda lubab); õigus tegutseda mis tahes seaduslikul kutsealal; õigus saada võrdse väärtusega töö eest võrdset tasu; õigus rahumeelsele kogunemis- ja ühinemisvabadusele, välja arvatud riigi rahu ja ühtsust kahjustavates ühendustes kuulumine; ja õigus mitte olla sunnitud kuuluma ühtegi ühingusse." Kusjuures põhiseaduse sätteid peab täitma isegi kuningas. Kui ta seda ei tee, siis on põhiseaduses kirjas, et ta peab troonist loobuma. 

Bhutani pregune kuningas on Jigme Khesar Namgyel Wangchuck, kes sündis Kathmandu sünnitusmajas (Nepaalis) 21.veebruaril 1980 aastal. Kuningas on hea haridusega. Ta õppis Ameerika Ühendriikides Massachusetts´is ja diplomaatilise hariduse sai Oxfordi ülikoolis. 2005 aastal teatas vana kuningas, et loobub troonist oma poja kasuks ning 06.novembril 2008 kroonitigi Jigme Khesar Namgyel Wangchuck 28 aastaselt kuningaks. Kuninga abikaasa on temast kümme aastat noorem Jetsun Pema, kellega on kuningal kolm last - kaks poega ja tütar. 

Noor kuningas alustas oma valitsusaega Bhutani demokratiseerimise eest hoolitsedes , juhatades parlamendi istungeid, kus arutati valimisseadusi, maareformi ja muid olulisi küsimusi. Ta ütles, et selle bhutaanlaste põlvkonna kohustus on tagada demokraatia edu. Ta reisis palju, et selgitada ja arutada rahvaga Bhutani põhiseaduse eelnõu ning julgustada osalema eelseisvatel demokraatlikel tegevustel. Ta jätkab selliseid visiite, rääkides peamiselt noortele sellest, et bhutaanlased peavad püüdlema kõrgemate standardite poole hariduses , äris , avalikus teenistuses ning vajadusest, et väikese riigi inimesed töötaksid teistest rohkem.  

Just Tema Majesteet Jigme Khesar Namgyel Wangchuck oli see, kes Oxfordi ülikooli teadlaste abil õnnelikkuse mõõdupuu GNH täpsustas ja konkreetsed kriteeriumid selle mõõtmiseks sisse viis. Ta jätkas oma isa, Bhutani neljanda kuninga Jigme Singye Wangchucki,  1972. aastal kasutusele võetud mõiste "rahvuslik koguõnn" edasi arendamist. Just praeguse kuninga isa kuulutas õnnefaktori "sisemajanduse kogutoodangust olulisemaks". Teistest maailmas kasutusel olevatest õnnelikkuse indeksitest erineb Bhutani GNH religioosse (budistliku) käitumise  mõõtmise poolest. Mujal religiooset faktorit ei käsitleta. Bhutanis nähakse GNH-d osana budistlikust keskteest , kus "õnn koguneb pigem tasakaalustatud teost kui äärmuslikust lähenemisest". Bhutani GNH uuringu küsimused sisaldavad punkte päevaste palvetamiste, karmanäitajate ja infot muude religioossete tegevuste kohta. 

GNH rakendamise eest vastutav organ Bhutanis on rahvusliku õnne komisjon. GNH komisjon koosneb peaministrist kui esimehest, iga valitsuse ministeeriumi sekretärist ja GNH komisjoni sekretärist. GNH komisjoni ülesannete hulka kuulub riigi 5-aastase plaani väljatöötamine ja ka elluviimine ning poliitikate väljakuulutamine. GNH indeksit kasutatakse Bhutani elanikkonna õnnelikkuse ja heaolu mõõtmiseks. GNH komisjon kasutab sõeluuringu meetodit, et prognoosida poliitiliste algatuste mõju GNH tasemele Bhutanis.

Vot selliste teadmistega lähen ma 30.novembril Nepaali ja Bhutaani poole teele. Neljapäeval 21.novembril saan natuke rohkem teada ka meie reisiseltskonnast. Janno ja Siret Seedrit tean ma juba päris hästi, kuid ülejäänud reisikaaslastest ülevaade puudub. Õnneks on Janno-Siret lubanud mulle omaette hotellitoa ... kus ma saan rahulikult õnnelikkuse teemadel edasi mõtiskleda 😊