Kawasan Falls, Tumalog Falls ja Oslob Whale Shark Watching ... ka Lõuna-Cebu on avastatud ...

Cebu Safari ja Adventure pargist saate lugeda eelmises blogipostituses. Järgmine päev algas uute planeerimistega. Otsustasin sõita Cebu saare läänerannikule, sest sinna polnud ma veel jõudnud. Kui vaatasin googlemapsist, mida seal teha, siis avastasin ühe kuulsa turismimagneti ... Kawasan Falls. Tõsi, sõitu tuli oma kolm tundi, kuid juga oli seda väärt. Kusjuures oli läänerannikul liiklus palju rahulikum kui Cebu City ümbruses. Vaid politsei kontrollid panid aeg-ajalt liikluse seisma. Nende paigaldatud tõkistest oli keeruline läbi sõita.

Siiski olin peagi kose lähedal, kuid esimese hooga sõitsin mööda, sest mingit suuremat tähist selle koha peal polnud. Küsisin kohalikelt teed ja sain kiiresti abi. Mingid poisiklutid juhatasid mu kenasti ühe maja juurde, kus sein auto parkida ... 100 PHP eest. Aga vähemalt oli auto hoitud ... jätsin sinna ju kõik oma varanduse, vaid matkakoti võtsin kaasa koos drooni ja veekindla kaameraga. Raha pistsin ka pisut lahtiselt taskusse. Ujumispüksid pusisin autos jalga, sest riietusvahetuskohti Filipiinidel napib. Ja asusin kose poole teele. Väidetavalt 45 minutit kõndida ... tee peal küsiti veel turismimaksu makse ... 200 PHP´d seekord.

Enne koske nägin väikest hüdroelektrijaama, mis mägijõgede veevoolu kenasti elektrienergiaks muudab. Mäletan, et Bhutaanis, mis asub mägedes, oli 95% elektrienergiat toodetud vee jõul ja nad eksportisid elektrit ka naabritele. Huvitav, kui palju siin vee energiat kasutatakse? Väga palju ma just hüdroelektrijaamu näinud pole. Igal juhul nägi see elektrijaam välja nagu džungli osa ... seda oli raske eristada.

Kawasan kosk oli võimas, vee müha oli võrreldav Niagara kosega, kuid pritsmeid oli vähem ... ja turiste ka ... Koorisin üleriided seljast ja tormasin vette ... kuid kohe oli juures üks järelevaataja ja andis mulle päästevesti, mille pidin selga panema. Nojah, kord on kord. Kusjuures oli seda isegi vaja, sest kose all on sügavus üle seitsme meetri ja põhjas on astangud ... nii, et kui astuda, siis võib hetkega vesi üle pea olla. Kuid vesi oli kuumale ilmale (+34 kraadi) vaatamata mõnusalt karge. Kohe hea värske tunne oli pärast vees käimist. Kui välja tulin ja tahtsin drooniga ka mõned fotod teha, siis avastasin, et olin telefoni maha jätnud ... kuid ilma selleta drooniga lennata on võimatu.

Ega midagi... panin siis pluusi selga ja marssisin auto juurde tagasi. Võtsin telefoni ja taas kose juurde. Vähemalt sain oma päevased sammud täis. Asi oli ka seda väärt, sest droonifotod kosest said imelised ... vähemalt ma ise jäin rahule. Proovisin ka videot drooniga teha ning ... tundub, et ka see õnnestus ... video. Kusjuures polnud minu droon üldse ainule ... kuid kõige suurem küll. Kuna olin kõndimisest taas üle kuumenenud, siis ronisin veel teist korda vette ... et maha jahtuda. Ja nüüd istusin seal kaua ... sõna otseses mõttes istusin ... vee sees oleval kivil.

Öömajale jäin Oslob külakeses, kus oli resort nimega Whale Shark Watching Resort. Ehk nagu nimigi ütleb, saab seal lähedal vaalhaide liikumist vaadata. Fotol on nimetatud majutusasutus veest vaadatuna. Uurisin õhtul kenasti järgi, et mis ja kuidas ... ning läksin varakult magama, sest hommikul tõusin kell 4.45 ning sõitsin kohe vaatamiskohta. Just päikesetõusul tulevad vaalhaid oma hommikusööki sööma.

Kui ma kohale jõudsin oli pidu juba alanud, oleks võinud veelgi varem minna. Minu järjekorranumber oli 0087 ... maksin ära turismimaksu 1000 PHP, mis seekord sisaldas kogu kava ... päästevest, paadisõit, snorgeldamisprillid ja muu vaalhai vaatamiseks vajalik. Pidin täitsa kaua ootama kuni minu paati mineku aeg saabus ... siis oli päike juba kõrgel ja osad paadid naasesid tagasi ... vaatlus aeg oli pool tundi. Aga rahvast oli nagu laulupeol ... siin oli ka hulka eurooplasi, kuid enamus siiski kohalikud.

Ootamine tasus end ära ... sain imeilusad fotod vaalhaist. Kohalikud paadimehed toitsid neid ja juhtisid vaatajate juurde. Need siis pildistasid ja filmisid nii vee all kui vee peal neid võimsaid vee-elukaid ... no ikka oma kuus-seitse meetrit pikad ja laiade lõugadega ... õnneks ei söö nad inimesi, vaid on toituvad planktonitest, kalmaaridest ja muust vees elavatest väikeorganismidest. Seekord olin õnnelik veealuse kaamera üle ... 

Lisaks paljudele fotodele vee all ja vee peal sain ka ühe imelise videolõigu vaalhai liikumisest ja söömisest. See on nii imeline, et jääb kauaks ajaks mõtetesse. Tasus see sõit Lõuna-Cebu piirkonda ära. Poleks osanud arvatagi, et nii lähedalt haisid vaadata saan. Kui poleks teadnud, kellega tegemist, oleks sellist uime nähes küll veest välja kiirustanud

Veel oli eriline vaatepilt see, kuidas väikeste kalade parved iga natukese aja tagant veest välja vupsasid ja siis vette tagasi. Justkui oleks kalaparv endaga lutsu visanud. Ja nii mitu korda. Huvitav kas nad põgenesid kellegi eest või siis toitusid nii ... vot ei oska seda seletada. Fotol ranna lähedal vasakul ... kahjuks väga lähedalt seda kaadrisse ei saanud ...

 Pärast haide vaatamist sõitsin tagasi oma resorti ja tegin väikse supluse sealses merevees ... kusjuures võtsin ka sinna kaamera kaasa ning sain veel hugaliselt häid fotosid ja videoid veealusest maailmast. Õnneks olid mul jalas ujumisjalanõud, sest seal oli hulgaliselt merisiilikuid, kes lausa ootasid, millal saab oma okkad mulle jala sisse suruda. Mina neile seda võimalust ei andnud.

Lisaks oli merepõhjas tohutul hulgal erinevaid merekarpe, igasugu vetikaid ja ka imelisi meritähti ... kes õnneks ei liikunud eest ära nagu väiksed kalad sellel videol. Meritähed ootasid kenasti kuni ma neid fotodele jäädvustan ja filmin. Proovisin neid järgmise supluse ajal ka leida ... kuid kuna vahepeal oli tõus, siis ei leidnud. See resort oli nii mõnus, et otsustasin siia ka teiseks ööks jääda ning siis varahommikul lennujaama sõitma hakata. Õnneks oli tube piisavalt ja sain kaubale sama hinnaga, mis Agoda pakkus.

Cebu saare ringreisi lõpetasin muinasjutulise Tumalog´i kose vaatamisega ja seal mõnulemisega. See asus vaid paarkümmend kilomeetrit minu majutuskohast ja oleks olnud patt sinna minemata jätta. Juba fotodelt oli see koht ulmeliselt ilus, kuid kohapeal olles oli lausa võrratu. Ilus lõppakord Cebu saarele. Jõudsin sinna pärastlõunal ja kella neljast suleti kose juurde pääs, kuid sellegipoolest sain seal olla piisavalt kaua. Tegin nii fotosid kui videoid. Siin üks video ...

Kuna riiete vahetamise kohta seal polnud ja ei saanud jätta vette minemata, läksin lühikeste pükstega vette ... olen seda ennegi teinud. Oli mõnus karge vesi ja kui kose alla minna, siis kõrgelt langevad piisad masseerisid mõnusalt selga ... alt üles vaadates oli kosk veelgi erilisem. Ja seal all olles tegin video ... väga eriline, kuid udune ... sest piisad langesid ümberringi. Kusjuures algas lõpupoole ka äikesevihm ja sähvis päris korralikult. See andis veelgi võlu kosele juurde. Kose all oli põhi imelikult mudane, jalad kippusid sinna kinni jääma ... Tundub, et vesi kannab endaga piisavalt sadet kaasa, et sellist muda tekitada. Ja samas pole joa langemise jõud nii suur, et seda põhjast välja uhta. Vesi langes üksikute piiskadena, mitte ühtse joana.

Oleks seal veelgi olnud, kuid politsei tuli ja soovitas kõigil lahkuda ... kell oli saanud neli. Mis seal ikka, tegin viimase video koos politseinikuga ja asutasin end minekule. Tagasitee kulges mäkke üles ja paljud lasid end tsiklitega tagasi sõidutada, kuid mina olin nii väge täis, et ronisin ise mäkke ... umbes 200 m tõusu ... kuid polnud probleemi, peagi olin auto juures tagasi. 

Kahjuks pole selles piirkonnas lubatud troone lennutada ... ei Oslog´is ega ka Tumalog kose juures. Seega ei saanud neid drooniga jäädvustada, kuigi oleks väga kauneid kaadreid saanud. Mis seal ikka, kord on vanem kui mina ... peaaegu oleks politseile pistist pakkunud, et filmida, kuid siis tuli ikka mõistus pähe ... no milleks mulle see jama. 

Banaani shake

Pärast sellist mäkkeronimist kulus üks korralik massaaž ära ... ja selle ma ka tellisin. Massaažilaud oli mulle pisut lühike ja kitsas, kuid tädi käed olid selle eest tugevad ja minu haiged jäsemed said korralikult muditud. Seekord maksis see toiming 950 + 50 PHP´d ... ehk natuke tippi ka. Siis veel õhtusöök ja tuttu ... homme varahommikul sõidan Manilasse ja sealt edasi lendan juba Busuanga saarele ... Coroni linna lähedale metsa sisse erilisse majutusasutusse ... eks näis, mis seal toimuma hakkab ..









  

 

Cebu Safari And Adventure Park ... polnud vigagi.

 Ärkasin hommikul eilne Malapascua saare külastus veel meeltes mõlkumas ... oli tore seiklus sellel väikesaarel. Kuid taaskord eriline päikesetõus aitas tuua mõtted uude päeva. Mis need pilved ja päike küll mulle seletada proovisid? Mingi loom neelab päikest alla? Hmm ... eks siis tuleb minna loomi vaatama. Kõikvõimas internet andis mulle infot, et Cebu saare suurim safari ja seikluspark polegi minu asukohast nii kaugel ... vaid 27 km kaugusel ... nii et sai kohe otsustatud, lähen sinna.

Kuna park avatakse kell 9, siis polnud seekord kiiret. Sain rahulikult hommikusöögi söödud ja asjad kokku pandud ning jõudsin kohale poole kümneks. Paraku ei lastud mind kaasavõetud veepudeliga sisse ja pidin selle tagasi autosse viima. Nojah, eks nad soovivad ise rohkem müüa. Pilet maksis 1200 PHP´d ehk umbes 17 eurot ... pole paha. Lisaks pakuti ATV renti, millest ma loobusin. Vaja ikka päevased sammud täis saada. Pargi suuruseks on 170 hektarit ... võrdluseks Tallinna Loomaaed 87 hektarit ... või Krügeri Rahvuspark 1 898 900 hektarit. Seega midagi loomaaia ja rahvuspargi vahepealset. Asub see park umbes 670 m kõrgusel merepinnast ehk sinna tuli tükk aega mäkke sõita. Asukoht on ilus, džungliga kaetud mäenõlvad ... 

Kusjuures sõitsid kogu pargi ulatuses regulaarselt bussid, millega sai ühest kohast teise ... kui käia ei viitsinud. Mina viitsisin. Vaid Aafrika savanni piirkonda ei lubatud jalgsi minna, sinna sai vaid safariautoga, mille pealt siis näidati sealseid loomi. Miks ... seda ma ei saanudki aru ... sest ega need loomad seal midagi erilist küll polnud. Kõige suurem antiloop ... mõned gasellid, sebrad ja muud sõralised. Ei ühtegi kiskjat ega sellist looma, kelle eest pidi varjuma safariautosse. Kusjuures olid nad ise uhked selle safaripargi oa üle ... nojah. Aga loomad olid seal päris suurel maa-alal lahtiselt ja tundusid rahul olevat.

Kuid muudes kohtades sai ikka ise kõndida ja seda ma ka tegin. Kiskjad olid eraldatud muudest loomadest traataedade ja -võredega. Mõned ka klaasi taha pandud ... see meenutas taas loomaaeda. Tõsi, territooriumid olid suured ... kuid siiski olid nad puuris. Üks gepard lesis päris klaasseina taga ja teda sai lähedalt imetleda. Jäädvustasin tema näoilme, kui ta mind läbi klaasi vaatas ... nagu tahaks öelda: "No mida sa vahid?" Jah, see vaatepilt pole võrreldavgi Aafrika rahvusparkidega, kus gepardid vabalt ringi liikusid. Kuid eks ole 170 hektarit selleks ka liiga väike.

Ka hüäänid olid puuris ja veel päris väiksel maa-alal. Nad näisid sellega väga rahulolematud ja olid sellised närvilised. Proovisid võimalikult kaugele nurka pugeda ja siis käisid seal edasi-tagasi. Üks ikka tuli pärast pikka ootamist end näitama ka ... tegin tast fotosid ja ütlesin siis aitäh. Taaskord tuli meelde Krügeri rahvuspark, kus vabalt liikuvad hüäänid minu auto ümber piirasid ja tulid mindki lähedalt nuusutama. 

Osad loomad liikusid siiski vabalt ka, näiteks kapibaarad liikusid täitsa vabalt ... mõnulesid vee sees või näksisid rohtu (video), neid ei häirinud miski. Loomulikult liikusid vabalt ka faasanid, kes oma poegadega ringi jalutasid. Kusjuures polnudki varem nii nunnusid faasanitibusid näinud. Väga armsad. Ka mõned laamad olid liikuma lastud ... seega sai ikka loomade hulgas jalutada. Ei pidanud neid vaid puuris vaatama. 

Kuna tegemist oli džungliga, siis lendas seal palju erinevaid liblikaid ja sibas tohutul hulgal erineva suurusega putukaid. Üks liblikas leidis, et minu matkasandaalides olevad jalad lõhnavad isuäratavalt ja ta otsustas otse sandaalile maanduda. Ma ei tea, mis ta seal nokitses, kuid istus tükk aega ... kuni ma ise ta jala liigutamisega minema ajasin. Jah, putukad on sellistes piirkondades vaatamisväärsus omaette ... neile tuleb tähelepanu pöörata.

Krokodillide juures, keda oli päris arvukalt, sai osta mõned kanakoivad ja neile söögiks visata. Ma kasutasin seda võimalust ja investeerisin krokodillide toidule 300 PHP-d ehk üle nelja euro. Kohalikud olid väga tänulikud, sest ka nemad said näha, kuidas krokodillid toidu pärast kisklesid ja seda ise investeerimata. Nojah, mina sain ka selle hetke videosse, sest ühe käega viskasin ja teisega filmisin.

Väga eriline suhe tekkis mul ühe uudishimuliku Macaw´iga, kes alguses piidles mind kaugelt, kuid kui nägi, et ma ei tahagi veel ära minna, siis tuli aeglaselt mööda puuoksa lähemale ... noksis vahepeal lehekest ... nagu muuseas ja muudkui tuli tasakesi minu poole. Kohale jõudes nokkis taas siit ja seal ja lõpuks tuli ja tonksas nokaga minu kaamerat ... no ei tea, kas uudishimust või siis arvas, et seal on toitu. Igal juhul sain väga erilised fotod ja videod. Tundus väga arukas lind olema ...

 

Arukas tundus olema ka püüton, kellega tõtt vaatasin. Kusjuures ei saanud ma aru ... kas ta magas või tõesti vaatas mind, sest maod ei pane magades silmi kinni. Igal juhul ei liigutanud ta oimugi ... saa siis aru, mida ta seal tegi. Silmad olid tal igatahes mulle suunatud... vähemalt ma arvasin nii. Loodan, et ei kohtu temaga vabas looduses....

Ja kui on džungel, siis sealt ei puudu ka ahvid. Neid oli kohe mitut erinevat liiki ja nad olid oma seisundiga väga rahul. Süüa oli piisavalt ning miski ei seganud neil oma toimetusi tegemast. Kes näksis toitu, kes sügas end ja kes tatsas või ronis niisama ringi. Igati arukad loomad, ei tee oma kaugetest sugulastest väljagi.

Üks ilus piirkond oli äsja valminud, kus saab kauneid lilleterrasse vaadata ja ringi jalutada. Seda kutsusid nad ise Michel´s garden ... võibolla safaripargi idee autori Michel J.Lhuillier auks. Polnud kelleltki küsida. Igal juhul oli see aed väga ilus ja seal jalutamine oli lausa nauding. Väike ojake vulises ja lilled lõhnasid ... nagu muinasjutuaiake. Kui vaadata seal olevaid rajatisi, siis vist oligi see aia rajaja eesmärk. Kohe selle aia kõrval oli vastvalminud mänguväljak ... ehk see saab olema puhkeala. Võimas.

Seikluspargis sai veel ka zipline´ga sõita ja trossi või õhus sõitmise jalgrattaid proovida ning muid seiklusi teha, kuid need mind ei tõmmanud. Jäin loomade, putukate ja lindude vaatluse juurde. Näiteks on nii huvitav vaadata, kuidas kaelkirjakud söövad ... video. Nilpsavad keelega rohtu suhu ja siis mäluvad mõnusalt.

Selle safaripargi osaga ma ka oma ringkäigu lõpetasin, Koos lõunatamisega olin seal suisa viis tundi ... täitsa huvitav oli, polnud vigagi. Eks võrdlused Keenia safariparkidega või Krügeri rahvuspargiga ei kannata kriitikat, kuid samas hea vaheldus liikumatu looduse vaatlusele ja mereelu uurimisele. Jäin rahule. Soovitan teistelegi. Õhtul premeerisin end taas viie mangoga ja ühe suure arbuusiga, mille ma kohe nahka pistsin. Oli hea. Blogi lõpetuseks panen foto Cebu Safari ja Seikluspargi purskkaevust ... ja ka video sellest. Täitsa eriline purskkaev oli ...

Homme plaanin minna Cebu saare läänekaldale ja lõunasse... 

 

 

Maya sadam ja võrratu Malapascua saar

Pärast aktiivset päeva Boholi saarel tekkis väike mõttevaakum ... et mida nüüd edasi teha. Kuna häid mõtteid polnud, siis läksin luurele Põhja-Cebu piirkonda. Täpsemalt Maya sadamasse. Sinna sõit oli pisut pikem kui arvasin, sest üks otsetee sild oli suletud. Kui sinna kohale jõudsin, siis sain aru, et see on üks õige pisike tagasihoidlik sadamake, kuid sealt läksid paadid Cebu saare pisikestele lähisaartele ... Malapascua, Gato ja Carnaza ... mis oli huvitav mulle. Proovisin esmalt teemat arutada kohalikus turismipunktis, kuid seal osati vaid öelda, et kõigepealt on vaja neile maksta. Ma proovisin seletada, et tahaks oma reisi planeerida, kuid selle peale ei saanud ühtegi mõistlikku vastust. Siis läksin mingi suvalise telgi all olevasse piletimüügipunkti ja seal oli väga arukas ja abivalmis tädi mulle võimalusi seletamas. Kui ta kuulis, et tahaks päevaga ära käia, siis arvas ta, et võika valida kõige lähema saare ehk Malapascua. See on neist kolmest ka kõige suurem ja sinna jõudes saan kindlasti pakkumisi paadituuriks, snorgeldamiseks ja ka kaunite randade külastamiseks. Olin temaga nõus ja leppisime kokku, et väljasõit on järgmisel hommikul kella seitsme paiku. 

Tagasiteel külastasin veel ka Tabogon´i sadamat, kuid seal ei saanud ma midagi targemaks. Küll oli seal aktiivne suplustegevus ... lapsed ja noored hüppasid rannakaidelt merre ja nautisid seal ujumist. Jälgisin neid mõne aja ja siis vaatasin, et kui juba siin olen, siis sööks midagi. Ning valisin seekord söögikohaks päris lihtsa kohaliku toidu pakkuja. Tellisin temalt Lamaw with porkchop ... paistis fotolt huvitav ... ja on kohalik tänavatoit riisiga. Nojah ... eks ta riskantne oli ... ei paistnud kõige hügieenilisem koht välja ...

Kuid toit ise oli täitsa maitsev ... liha oli krõbe ja hästi maitsestatud, riis samuti maitsestatud kergelt vürtsikalt ja mingid pelmeenisarnased lisandid ... olid kah huvitavad. Maksis 120 PHP´d ehk pisut alla kahe euro, juurde jõin 20 PHP eest Sprite. Ainuke, mille söömata jätsin oli kõvaks keedetud muna ... see ei näinud kuigi hea välja. Kusjuures ei öelnud minu kõht pärast söömist midagi paha, pidas kenasti vastu ... selline lõuna siis seekord. Magustoiduks ostsin tagasiteel viis mangot ja sama palju apelsine ... viimased maitsesid huvitavalt.

Kolmapäeva hommikul olin taas enne päikesetõusu teel ning päike tervitas mind poolel teel ... kuid ikka tervitas. Sain oma päikesetõusu laksu ka kätte. Pidasin auto kinni ja jäädvustasin seda hetke ... mul oli aega, sest põhja poole sõites pole liiklus üldsegi nii tihe ... ka tagasi sõites mitte ... kohati sai sõita isegi 90-100 km/h ja seda mitte kiirteel, sest neid Cebu´l väga pole. Kuid enamasti oli kiiruseks 50-60 km/h. Jõudsin isegi liiga vara Maya sadamasse, sain pool tundi oodata enne kui kassiir tuli. 

Kuid jah, enne pidin tasuma turismimaksu 120 PHP-d. Nad ise nimetavad seda keskkonnamaksuks. Enne piletit osta ei saa, kui maks tasutud. Ja tasumisel tuli end ka registreerida mingile lehele. Kella seitsmeks tuligi kassiir ka ja andis teada kurva uudise ... nimelt oli meid ainult neli sõita soovijat ja seega laev ei välju. Puhh ... kuid ta pakkus võimaluse, et kui me maksame igaüks 500 PHP´d 240 asemel, siis on kapten nõus sõitma. Noh, küsisin siis minuga koos ootavalt sakslaselt ... ja ta oli nõus. Mina loomulikult ka ... 500 PHP-d on pisut üle 7 euro. Lisaks oli kaks kohalikku ... vot ei tea, kas nemad ka maksid.

Igal juhul saime kell 7:15 laevaotsa Malapascua saare poole pööratud ja sõit läks lahti. See oli selline suur paat ... nagu nad seal on, kahel pool tasakaalustavad bambuslatid. Mahutab see laev oma kakskümmend reisijat ja seega saime me neljakesi seal laiutada. Lisaks oli ka kolm meeskonnaliiget. Fotol pole küll meie laev ... hoopis vastutulev ... kuid ega neil vahet polnud.

Õige pea paistis taamal Malapascua saar. Väga tõsise pilve all. No vot, nüüd läheme sinna vihma alla, kuid võta näpust, terve päev oli kuiv ja ilus ilm. Vihmapilv lihtsalt hirmutas meid natuke ja läks edasi. See tume ribake fotol ongi saar, kuhu suundusin. Sõit läks umbes 40 minutit ja pisut enne kaheksat randusime saarel ... kus ei osanud midagi oodata.

Esimene mulje oli halb, sest külake nimega Logon. mis paiknes saare lõunaosas, oli tavaline niru väljanägemisega Filipiini küla. Palju rämpsu, ringi tuuritavad tsiklid ja palju kära. Mul oli juba masendus ja tahtsin sealt kiiresti minema. Sain kaubale kohaliku paadimehega ning üürisin neljaks tunniks paadi, millega sain sõita ümber saare. Maksis see nali 1500 PHP´d ehk oma 21 eurot. Aga vähemalt sain minema.

Kohe kui Logon´i küla ei paistnud, muutus olukord palju ilusamaks, rannad olid puhtamad ja inimesi enam polnud. Peagi jõudime põhjarannikule ja sealsed liivarannad olid juba täitsa vastuvõetavad. Kuid enne vaatasin veest välja kõrguvaid kaljusid, mis olid väga erilised ja vee poolt veel erilisemaks uuristatud. Mõnes kohas olid neis kaljudes tohutud koopad ja mõnes kohas astangud. Vaatasin neid kaugelt ja lähedalt. Katsusin käegagi. Olid erilised ... vist vulkaanilised kivimid. Selliseid kaljusid oli terve saar ja selle ümbruse meri täis. 

Põhjarannikul käisin vees ka ära ... kusjuures mõnusalt karge vesi oli ja nagu ikka ... väga soolane. Vesi oli imeliselt läbipaistev, kaelani vees olles nägin rahulikult oma varbaid ja isegi nelja-viie meetri sügavusel oli põhi täitsa kenasti näha, nagu oleks see siinsamas (video läbipaistvast veest ja liivarannast). Ja põhi oli täis koralle, mis olid nii imelised ja värvilised. 

Õnneks oli mul kaasas ka veekindel kaamera ning sain seda veealust maailma nii fotodele kui filmina jäädvustada. Ikka superilus, seda kõige rohkem saare lääne- ja edelapoolses merepõhjas. Pidasime paadi kinni ja vaatasin seda ilu kaua-kaua. Koralliteadlased oleks kindlasti osanud nimetada erinevaid liike, kuid minu jaoks olid need lihtsalt ilusad ... Panen siia mitmeid fotosid ja ka video sellest imelisest merepõhjast.

Paljud tulevad siia haisid vaatama, sest siinkandis elavad erilised reeshaid (google tõlgib rebashaid inglise keeles Thresher shark ladina keeles Alopiidae), kes on makrellitoidulised ja inimesi ei ründa. Sellepärast on hea koos nendega ujuda ja neist fotosid jäädvustada. Haide vaatluseks tuleb aga jääda saarele mitmeks päevaks, sest need erilsied haid tulevad päikesetõusu ajal madalikele, kus lasevad väikestel kaladel end parasiitidest puhastada.  Mina haidega ujuda ei soovinud ja poleks ka saanud, sest olin seal vaid üheks päevaks.

Mulle korallidest aitas. Nägin ka väikseid kalu, kuid kaamera ette need ei jäänud. Või kui jäid, siis natuke uduselt, sest nad liikusid kole kiiresti. Eespool oleva video lõpuosas üks kalake ikka ujus vaatevälja. Viimasel fotol peaks olema vihmavari korall ... nii mulle ütles laeva omanik... tõlkisin selle otse inglise keelest. 

Siiski oli kõige mõnusamaks hetkeks see, kui kirderanniku lähedal leidsin täiesti inimtühja rannakese ja suundusin sinna ujuma ning kauneid kive ja mereelukate kesti korjama. See oli õnnis hetk ... nautisin seda täiega. Just seda ma lootsingi sellelt väikselt saarelt leida ... üksik väike rand ainult minule. Olid õnnelikud hetked ... 

Pärast korallide vaatamist, ujumist ja muidu meresõidu nautimist oli kõht läinud õõnsaks ja vaja leida koht einestamiseks. Nüüd pidin sellesse mitte eriti meeldivasse külakesse naasma. Leidsin rannikul täitsa mõnusa söögikoha, kus 300 PHP eest sai korraliku taldrikutäie Filipiinide roogasid. Magustoiduks veel mango shake. Elu oli jälle lill.

Pärast sööki läksin sadamast küsima, et millal paat tagasi suundub ja sain teada, et iga poole tunni tagant ... kui sõitjaid on. Kuna hetkel sõitjaid polnud, siis otsustasin võtta veel viimast ja läksin massaažilauale ... ning tellisin 700 PHP eest aloe vera õliga massaaži ... selle õli valisin sellepärast, et nahk oli päikese käes natuke hellaks muutunud. Tund massaaži kulus väga marjaks ära. Tagasi sadamasse minnes selgus, et eelmine paat oli lastiga lahkunud ja pidin taas ootama ... kuid nüüd ootasin, sest kell oli neli ja paadid lõpetavad töö pool viis. Sain kenasti paadile ... 240 PHP eest ... ja tagasi Maya sadamasse, kus ootas mind minu rendiauto. Sellega oli taas üks imeilus päev õhtasse jõudnud. Tagasisõit läks nagu unes ... meenutades kauneid hetki saarel. 

Mida homme teen, veel ei tea ... otsustan hommikul ... selleks sai Cebu Safari ja Seikluspargi külastus.