laupäev, 7. juuli 2018

Veel Tiibetist ja majavammist


Potala palee kontserdipaigast vaadatuna
Õhtuks olin tagasi Lhasas ja läksin väga  kontserdile. Väidetavalt osales seal 600 artisti, 400 jakki, hulgaliselt lambaid ja hobuseid. See oli Tiibeti lugu 1300 aastat tagasi. Väga suurejooneline etendus, mille käigus sadas lund nii areenil kui pealtvaatajatele, liikusid suured loomakarjad ja osales tõesti sadu artiste. Jakke oli küll oluliselt vähem lubatust, alla saja, kuid see pole hetkel oluline.
Etendus toimus mäeküljel umbes 3-4 hektari suurusel maa-alal
suurejooneline etendus
Kõik oli nagu super, kuid … ma ei suutnud ära harjuda sellega, et kohalikud ja hiinlased kogu etenduse aja üksteisele kõva häälega toimunut kommenteerisid. Kui pealtvaatajate hulgas ringi vaatasin, siis nägin paljusid nutitelefoni näppivaid hiinlasi. Kultuuride erinevus on ikka suur. Ja kui hakkasin vaatama üksikute artistide näoilmeid ja käitumist, siis tekkis arvamus, et areenil tegi palju inimesi oma tööd. Näha oli pingutusi, grimasse ja kohati ka meeleheidet.
lumesadu kuumal suveõhtul
Osalejatel polnud toimunust mõnu. Tõmbasin paralleele meie suurejooneliste tantsupidudega ja … nii palju kui mina olen seal osalenud, siis tantsijad naudivad etendusi. Lõpus oli veel pildistamine koos artistidega. See oli nii koomiline … kõik tormasid lavale, esinejate vahele ja taha ja lasid ennast siis fotografeerida. Artistid aga seisid ja ootasid, kuni see palagan lõpeb. Kuna mul polnud himu lavale tormata, siis vaatasin väikselt distantsilt näitlejate nägusid ja mõtlesin … millest nad võiks mõelda ja mida tunda. Tänuavalduste asemel neile etenduse eest kasutatakse neid atraktsioonidena fotografeerimiseks. Näod olid erinevad: mõned püüdsid pingsalt naeratada, mõned vaatasid pildistajaid, mõned olid kurvad ja väsinud. Mul hakkas neist natuke kahjugi. Kuid mis nende peades tegelikult toimus, ei saa ma kunagi teada.


Tiibetist veel. Tiibetlased söövad väga harva kala, sest nende usk ei soosi elusolendite tapmist. Kui oled hukanud kedagi, siis see arvestatakse sinu viimsepäevakohtus. Kuna kalad on aga väga väikesed, siis neid tuleks hukata toiduks palju rohkem kui näiteks jakke. Selline põhjus siis vähesele kalasöömisele. Kui kusagil pakuti toiduks kala, siis see oli hiinlaste toidukoht, mitte tiibetlaste oma. Samas on Tiibeti budistlikel munkadel lubatud liha söömine, sest sellistes karmides tingimustes, nagu nad elavad, poleks ilma lihatoiduta võimalik ellu jääda.  Usust veel niipalju, et tiibetlased nimetavad oma usku suureks budismiks ja ülejäänud maailma usku väikeseks budismiks. Põhjus on selles, et kui mujal usklikud palvetavad iseenda ja oma soovide täitumise eest, siis tiibetlased palvetavad teiste eest ja mitte kunagi iseenda eest.

Ja selle osa lõpetuseks siis ka majavammist, kellele ma külla tulin. Majavamm on pärit Himaalaja mäestikust kolme kilomeetri kõrguselt. Ma lootsin väga, et just Tiibetis saan ma minna metsa ja vaadata seal majavammi looduslikku kodu (Eestis levib majavamm vaid hoonetes). Aga mis selgus – Tiibeti selles osas, kus ma liikusin, polnud okaspuumetsa … tegelikult polnud seal üldse metsa. Vahel harva leidus pisut istutatud papli- ja pajusalusid, kuid metsa polnud. Küll aga kuulsin meie kohalikult giidilt, et hoonetes leidub sellist (ma näitasin fotosid majavammist) seent küll, kuid metsa on Tiibetis väga vähe. Ja isegi kui ma mõned okaspuud leidsin, siis nende mahakukkunud oksad ja puutüved kasutati nii kiiresti kütteks, et seal ei saanud mingi seen oma niidistikku levitada. Vot selline teema majavammiga.

Järgmine osa jääb Tiibeti reisi viimaseks. Siis kirjutan pisut poliitikast ja meie tagasiteest Pekingisse.

 

 

 

 

 

reede, 6. juuli 2018

Xigadze


Edasi sõitsime bussiga
üle mäeahelike Xigaze´sse, mis on Tiibeti suuruselt teine linn. Sõit ise kestis koos peatustega kümme tundi, kuid ei kahetse, sest väga ilusaid vaateid saime nautida kogu reisi jooksul. Lisaks jäi fotosilma ette nii kitsi, jakke kui ka Tiibeti mastifikse, kes on märkimisväärsed koerad. „Õige turistina“ tegin fotosid nii jaki seljas kui Tiibeti mastifikside vahel.

Foto maksis 10 jüaani, mis pole küll suur summa, kuid … pärast ise mõtlesin, et milleks mulle need fotod ja otsustasin, et loobun edaspidi jäädavalt turistide jaoks mõeldud loomadega pildistamisest. Jäävad loomad ja minu südametunnistus piinamata.
Sõites mööda küladest oli näha, et kõik aiad olid palistatud imelike pätsikestega, mis lähemal vaatamisel ja nuusutamisel osutusid jakikakaks. Nimelt on sealkandis väga vähe puid (nagu ka fotodelt näha on) ja sellepärast ei saa puudega kütta ning toitu valmistada. Kohalikud on selle probleemi lahendanud jakkide väljaheidete korjamise ja kuivatamisega.
jakikaka pätsikesed
Kui vaadata maamaja, siis tundub, et mida rohkem pätsikesi aial või virnas kuivab, seda jõukamad inimesed seal elavad. Huvitav - mis maitsega on jakikakal küpsetatud koogid … kahjuks jäid need proovimata.

Kõige kõrgem punkt, kuhu me serpentiine mööda sõites jõudsime, oli 5030 merepinnast. Lumeliustikeni jäi vaid mõnisada meetrit. Võimas vaade, ma pole kunagi nii kõrgel olnud. Kuid vaatele lisandus ka päris tugev peavalu ja kõndimisel oli tunda kergeid tasakaaluhäireid, sest sellel kõrgusel on õhu hapnikusisaldus meie jaoks ikka liiga-liiga madal. Mõõtsin seal ka oma vere hapnikusisaldust, mis oli tavalise 90-99% asemel 78%.
Pole imegi, et olemine polnud kõige parem. Kuid see tasus end ära - mälestus, mida on hea rääkida lastele ja lastelastele. Edasi laskusime 4440 m peale ning külastasime püha Yamdroki järve. Võtsin kohe jalad paljaks ja sumasin vette, kuid üllatus oli suur, kui põhi oli kivide asemel hoopis väga savi-mudane. Jalad vajusid kohe sügavale kinni ja neid oli sealt päris raske välja saada. Tuli meelde Amazonase matk, kus ma pidin peaaegu jalanõud savi-mudale loovutama. Siiski sain ka selles pühas järves jalad kätte ja jalanõud puhtaks.
Pärast sain küll riielda, sest tuli välja, et vee-buddha on pahane, kui jalgupidi vette minnakse. Mis seal ikka, vähemalt said jalad püha veega kastetud.

Xigadze oli väga meeldiv väikelinnake. Põhiline vaatamisväärsus on seal Tashilhunpo klooster. Juhtusime sinna just siis, kui lõppemas olid suured kolmepäevased pidustused. Reede õhtul oli linn täis piknikku pidavaid kohalikke, kes vaatasid meid suure huviga. Mõned kutsusid ka endaga sööma ja teed ning õlut jooma. Õlle joomisega pidustuste ajal on seal selline huvitav tava, et kui oled joonud ära viis pudelit, siis teed jahuga märgi ühele põsele ja kui oled joonud ära kümme pudelit, siis teisele põsele. Tuleb tunnistada, et tiibetlased on suured alkoholisõbrad ja põsed olid neil jahused. Ma pidasin siiski väiksest distantsi ja loobusin pakkumistest. Ka tänaval tuli päris palju kohalikke meid kõnetama, kuid kuna nende inglise keel piirdus sõnaga „hallo“, siis ei tulnud vestlusest midagi välja. Küll sooviti koos meiega teha fotosid. Seda nii avalikult juurde tulles kui salaja kaugelt pildistades.
Igas linnakeses oli Potala palee sarnane hoone


Vaade Xigadze linnale
Laupäeva hommikul oli planeeritud kloostri külastus, kuid otsustasin seekord grupist eralduda ja suunduda hoopis koos kohalikega palverännakule ümber kloostri üles mäkke ja sealt kuni teise kloostrini. Võttis võhmale, kuid ei kahetse otsust, sest nägin ehedalt kohalikku elu. Mitte miski polnud seal turistidele mõeldud atraktsiooniks, vaid kõik oli päris. Nii kohalikud elavadki. Jäädvustasin oma retke paljudele fotodele ja filmilõikudele (video). Ei kujutaks tiibetlast ilma budismi-usuta ettegi. Pühasid rituaale oli hulgaliselt, alates palveveskite keerutamisest, mida minagi tegin, ja lõpetades kõhuli palvetamisega, millest ma loobusin. Huvitav oli sellel palveraja see, et inimesed segunesid seal erinevate loomadega, rajal jalutasid nii kitsed, lambad, kassid kui koerad (video). Keegi ei ajanud neid eemale ega pööranud üldse neile tähelepanu. Kõige kõrgemast palverännaku punktist sain häid fotosid Xigaze linnast ja ka Potala palee sarnasest kloostrist. Nimelt on igas Tiibeti suuremas linnas Potala palee sarnane hoone, kus Dalai-laama saab linna külastamise ajal olla. Palverännakult, mille pikkuseks oli ehk viis-kuus kilomeetrit, naastes sain näha veel ka kõrvalisi agulielamisi (video).
Istusin tänava ääres ja vaatasin inimesi. Enamus oli neist rahvariietes ja tegid oma pühasid rituaale. Üks väike poisike ema käe kõrval vaatas mind suurte silmadega ja … näitas keelt (video). Giid oli meile varem seletanud, et keele näitamine on märgilise tähendusega. Sellega antakse teistele mõista, et keele näitaja pole deemon. Ma näitasin poisile keelt vastu. Oli äärmiselt huvitav vaadata inimesi ja nende kombeid. Pole kerge nende elu 3700 m kõrgusel merepinnast. Kui meie sõidame nii kõrgele, siis on meil kõrgmäestiku tõbi, mida saab ravida hapnikuballooniga ja tablettidega, kuid kui nemad tulevad mäest alla, siis on neil "madalmaatõbi", mis on sarnane kõrgmäestiku haigusega ainult seda ei saa kuidagi leevendada. Eluiga on neil lühike, tavaliselt alla 70 aasta. Kui poleks tugevat usku, siis oleks nende elu eriti raske. Usk aitab.
Xigadzest jäi väga ehedad mälestused.

 

neljapäev, 5. juuli 2018

Dalai laama templis Lhasas


Esimese Lhasa päeva õhtupoole käisime templis, mis oli mõeldud äri edukusele. Ettevõtjana ja ettevõtluslaagri mentorina võtsin minagi sellest visiidist osa ja annetasin äri-budhale pudeli viina.
Jajah. Seda oli eriti huvitav mõelda, et äri edenemiseks tuleb viina anda. Loomulikult ei joonud seda viina keegi ära, pudel tühjendati buddha kuju jalamil olevasse suurde vaagnasse, kuid kui vaagen sai täis, siis valati sealt viin jälle tünnidesse, millest villiti uued pudelid, mis läksid jälle ringlusse. Kuid igal juhul sain oma ettevõtlusalased soovid äri-buddhale edasi anda. Eks siis näis, kas mind võetakse kuulda…. vaatamata sellele, et ma pärast annetamist ikka karsklaseks jäin. Endal oli imelik tunne viina annetada küll.

Kohe Lhasa visiidi teise päeva alguses käisime ära  Potala palees. See on Dalai-laamade ametlik residents, kuid kahjuks pole juba 1959 aastast seal ühtegi laamat, sest viimane neist, Tenzin Gyatso, põgenes asüüli ja nüüd on seal klooster-muuseum.
Potala palees
Tuletõrjevarustuse demonstratsioon
Kusjuures väga atraktiivne muuseum, selleks, et sinna saada tuleb piletid mitu nädalat ette broneerida ja piletid on passi numbritega st. mitte edasiantavad. Meie saime sisse. Kuna palee on kõrgel mäe otsas, siis tuli minna üle 350 trepiastme üles ja kuna hapnikusisaldus nii kõrgel õhus on ca 68% sellest, mis merepinna kõrgusel, siis polnudki need astmed nii lihtsad astuda. Iga natukese aja tagant tuli teha hingeldamispaus ja juua rohkelt vett. Siiski jõudsime kenasti paleesse, kus lubati viibida maksimaalselt üks tund, iga ületatud minuti eest tuli maksta 1000 hiina jüaani (ca 130 eurot). Päris karm värk. Saime siiski hakkama tunniga, ei pidanud maksma. Käisime ära nii valges osas, mis oli varem Tiibeti poliitilise võimu keskus, kui ka punases osas, mis oli usuline keskus. Kokku umbes 15-s ruumis 1500-st. Kohtasime hulgaliselt õppivaid munki ja nägime erinevate Dalai-laamade elamistingimusi ja stuupasid – mõnes vähem, mõnes rohkem kulda. Näiteks 5 Dalai-laama stuupa on kaetud umbes 3000 kg kullaga. Templis demonstreeriti parajasti tuletõrjevarustust, mis näis olevat huvitav tegevus nii külastajatele kui demonstreerijatele endile. Tagasi tulles nautisin kauneid vaateid Lhasa linnale. Dalai-laama tähendab tõlkes tarkuse ookeani, selle nime andis budistliku ususekti juhile 16 sajandil Mongoolia khaan. Võimas tunne tekkis selles palees, seda vist nii hapnikupuudusest kui ka aurast, mis seal valitses. Kindlasti vajab nähtu ja kogetu pikemat mõtlemist. Ja nagu hiljem selgus, anti meile selleks ka piisavalt aega.

Õhtupoole sai veel käidud turul, kuid sellest ma ehk väga pikalt ei räägi. Turg nagu turg ikka, kus igal sammul kõlas „just look“. Ehk „luki-lukid“ on ka Tiibetisse jõudnud. Võibolla ainult niipalju, et lisaks arvukatele käevõrudele, palvehelmestele ja amulettidele müüakse Tiibetis päris huvitavaid spirituaal-kausse ja kellukesi, mille kõla on väga pikaajaline ja eriline. Võtsin ka poistele mõned kausid. Loomulikult varusin turult ka külakostiks hulgaliselt kuivatatud jaki-liha, sest see on Tiibetis täiesti eriline. Muide – jakk tähendab tiibeti keeles „tihtiesinev loom“. Ja tõesti, Tiibetis on jakke iga nurga peal.
Lõpetuseks üks kena koerake … ja homme tuleb uus postitus.

kolmapäev, 4. juuli 2018

Pekingi kaudu Lhasasse



Pekingi kaudu Lhasasse
Tiibeti platoo


Sõidan Tallinnast Tartu poole ja avaldan täna esimese osa oma Tiibeti reisist.


Kui aastal 2012 jäi Tiibeti reis ootamatutel põhjustel poolikuks, sest Hiina pani Tiibeti piirid kinni, siis nüüd olen väga lähedal sellele, et seal ikka ära käia.

Kui aga algusest alata, siis hetkel olen Pekingis ehk Beijing´is, nagu nüüd moodsalt seda linna nimetatakse. Saabusime laupäeval ning Tiibeti rongile läheme esmaspäeval, seega saame mõned päevad siin ringi vaadata. Kuna olen juba korra Pekingis käinud, siis seekord keskendusin äärelinna eluga tutvumisele. Ka hotell oli kümmekond kilomeetrit kesklinnast. Täiesti huvitav oli vaadata, kuidas olid eraldi kehvemad tänavad, keskklassi tänavad ja pisut jõukamad tänavad. Ju neid päris rikkaid ei näinudki.

Esimene ost oli loomulikult vesi, sest temperatuur on siin 36-37 kraadi ja päike kõrvetab mis kole. Järgmisena ostsin uued päikeseprillid, sest vanadel lahkus sang teadmata suunas ning seejärel saab juba meelelahutusele mõelda. Meelelahutust oli ka rohkelt, käisime pelmeene tegemas ja teed joomas ja hieroglüüfe kirjutamas. Eesti on väga kena kirjutada hiina keeles.
Eesti hiina keeles
Oli täiesti kohustuslik programm välismaalasele, natuke tüütav, kuid talutav. Eriti huvitav oli jalgrattakärudega sõitmine keskklassi tänavatel. Sellest tegin mõned videod ka. Tuletemplis oli ka huvitav, seal olid kuldsed puud. Vaadake seda foto(ca 17 eurot). Väga hästi mudis…
kuldne puu
ja arvake ära, kuidas puu saab selline olla … Mida ma veel Pekingis tähele panin – kõikjal jälgisid meid kaamerad, neid oli nii postide küljes, majade katustel kui ka autodel. Kui ringikäimine ära tüütas, siis sai iga nurga peal lasta ennast erinevatest kohtadest mudida. Minul masseeriti jalgu nelikümmend minutit 128 juääni eest
 
Esimesel õhtul käisime jõukamate rajoonis õhtust söömas. Oli selline hotpot tüüpi koht. Loomulikult ei osanud seal keegi sõnagi inglise keelt, meie rääkisime eesti keeles ja nemad hiina keeles.
Hotpot
Eks me siis proovisime sõnaraamatust sõnu näidata ja kehakeelega mõista anda, mida me tahame. Kõige efektiivsem oli näidata, mida teised söövad ja siis endale, et seda tooge mulle ka. Laul oli pliit, kuhu pandi pott leemekesega ja siis sinna sisse sai panna toorest liha, seeni, aed- ja juurvilja. Kui leemeke oli pisut keenud, siis õngitsesime sealt toitu välja ja sõime. Väga maitsev oli … meenutades Maitsva Tartu söögihetki paneks julgelt viis punkti. Huvitav oli ka see, et joogiks küsisime vett ja toodi … sooja vett. Mitte kuuma, vaid sooja. Ja see soe vesi kustutas teravate kastmete tulisust ja ka janu oli läinud. Proovige ka… algul on harjumatu, kuid hea. Ja interjöör ning teenindus oli äärmiselt meeldiv. Teisel õhtul sai mindud keskklassi pubisarnasesse söögikohta, kus ukse ees oli suur vähk ja sees pakuti ka vähki erinevates kastmetes. Selles söögikohas oli keelega veel hullem. Lõppes asi sellega, et nad helistasid kellelegi, kes oskas pisut inglise keelt ja siis meie rääkisime talle mida soovime ja tema rääkis teenindajatele. Kui esimesel korral ei õnnestunud, siis kolmandal saime midagi tellitud. Võtsime siis kaks potitäit vähki ja ohtralt jooke (mõned vett ja mõned õlut). Vähkide söömiseks olid kunstliku seemendamise kinnaste sarnased kindad, kuid saime vähkidest liharaasukese kätte küll. Lisaks veel pisut kanavarrast ja loomalihavarrast. Toodi ka mingeid juurikaid, ube, arbuusi ja lõpuks mingi äärmiselt hästi praetud saia. Ega kõhtu täis ei saanud, kuid elamus missugune.
Internett on Pekingis huvitav, Facebooki ei lase, bloger.com ei lase, Google on blokeeritud, kuid samas saab linnas jäätist osta mobiilimaksega. Mobiilimaksel pildistad QR koodi, sellega läheb telefoniinternett otsemaksesse ja pärast näitad müüjale ekraanilt makset ning ongi korras. Nojah, minul seda äppi polnud, kuid kohalik Tony tegi makse nigu nipsti.
Üks huvitav koht oli veel, mida külastasime. Hiina Rahvusteater, mida rahvas kutsus hellitavalt pärliks. Meie külastuse ajal pesid mehed katusel parajasti kuplit – ei turvavarustust ega julgestust. Aga teataer ise oli suursugune. Pärli ümber vesi ning sissepääs läks vee alt läbi. Valmis 2007, kohti suures saalis ca 2500 ja väikestes veel teine samapalju kokku. Kahjuks hetkel etendusi polnud, käisime proovi vaatamas ja saime saalist ülevaate.
mehed katusel
Nüüd kirjutan edasi, vahepeal pole internetiühendust saanud ja seetõttu ei saa postitust ära saata. Interneti võimalus tekib Lhasas, kus hotellis peaks olema ühendus. Istume juba teist päeva rongis ja sõidame Lhasa poole. Kokku peaksime läbima rongiga üle 4000 kilomeetri. Marsuut on Peking – Xining, kus on ümberistumine – Lhasa. Kusjuures juba mõnedsajad kilomeetrid Pekingist hakkasime tasakesi tõusma kõrgemale. Xiningis olime juba kahe kilomeetri peal merepinnast. Xiningis oli väga üllatava näha moslemi usku hiinlasi, keda seal oli hulgim. Valget inimest seal näha polnud ja meid vaadati ja pildistati ja sooviti koos pildistada … nagu loomaaias, kus meie olime need, keda vaatama tuldi. Just-just, päris tuldi juurde ja filmiti üles.
Nüüd oleme juba pool päeva sõitnud kolme kilomeetri kõrgusel platool. Kohati oleme tõusnud 3300 peale ja siis jälle langenud 2800 peale, kuid platool oleme kogu aeg. See on Tiibeti platoo. Nii huvitav on vaadata, et kolme-nelja kilomeetri kõrgusel on täiesti sile maa, kus voolavad jõed ja laiuvad järved ning nii kaugele kui silm ulatub on tasane. Tulevad meelde preeriad Ameerika lääneosas, ainuke vahe on, et siin on need tasandikud nii kõrgel. Platoo keskmiseks kõrguseks on 4000 m merepinnast. Põhiline tegevus sellel platool on karjakasvatus
. Xiningis müüdi juba imehead kuivatatud jakiliha, mis oli platool söönud jakkidest tehtud, väga maitsev muideks. Lisaks veel hulgaliselt lambaid ja mõned lehmad ning hobused ka sekka.
Jõudsime Lhasasse, kõrgus merepinnast 3600-3700 m. Kõige kõrgemaks punktiks raudteel Xiningi ja Lhasa vahel oli 27.juunil kell 5.56 kõrgus 4989 meetrit merepinnast. Vaatame, kas saame veel kõrgemale või see jääbki maksimumiks. Hotell Lhasas on suurejooneline. Palju kulda-karda ja väga hea teenindus.
Edasi postitan aga juba paari päeva jooksul
 


pühapäev, 21. mai 2017

Kuidas hiinlannad mind tillist tõmbasid

Pärast pikka kaalumist otsustasin kirjutada ühest seigast 2012 aasta Hiina reisil. Alguses ei julgenud ma sellest kellelegi isegi rääkida, kuid nüüd olen kõik läbi seedinud ja kirjutan - õpetuseks mulle ja teistele.
 
Algas kõik sellest, et tundsin sellel ajajärgul oma elus sügavamat huvi fengshui kohta ja tutvusin Seedritega, kes on Eestis selle mõttevoolu aktiivsed esindajad. Kuna nad plaanisid Hiina reisi, kus ma saaksin fengshui tõdesid tundma õppida "online", siis võtsin pakkumise vastu ja sõitsin koos Seedritega Hiina. Väga huvitav ja õpetlik reis oli. Ettevalmistusest ja paberimajandusest ma ei kirjuta, alustan kohe sellest kui me olime jõudnud Pekingisse. Esimene mulje oli oodatav - kõikjal palju väikesi hiinlasi ümber sebimas, mõned välismaalased ka sekka ära eksinud ja õhk täis igasugu saasta. Hiina müür loomulikult jättis sügava mulje. Kui teised rühmakaaslased läksid ühele poole, siis mina otsustasin minna järsema osa peale kõndima ning kui sealt tagasi tulin olin higist läbimärg. Ja see ei jäänud viimaseks läbihigistatud pluusiks. Õnneks müüdi alguspunkti juures odavalt pluuse ja ostsin endale ühe kuiva pluusi.

Olime Pekingis vaid kolm päeva ja sellepärast otsustasin kohe teisel õhtul, kui olin ajavahega pisut ära harjunud, minna miljonilinna vallutama. Nagu ikka sellel reisil läksin üksi - kuulsin reisi lõpus, et mind oli hakatud kutsuma suureks valgeks seljaks, sest igal võimalusel läksin ma kiiresti seltskonnast minema ja matkasin üksi Hiina pühade mägede nõlvadel. Kuid sellest ehk järgmise jutustuse käigus. Kaldun kogu aeg põhiteemast kõrvale. Seega läksin linna peale ja mul oli plaanis lisaks linna vaatamisele osta endale ka mugavad rihmikud, mis olid koju ununenud. Kõndisin siis mööda Pekingi jalakäijate tänavat, kus poed olid ääres ja mõtlesin: "milline neist võiks küll jalatseid müüa?". Inglisekeelsete kirjadega sealkandis just ei priisata. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - nägin üht tüdrukut kellel oli käes kilekott karbiga, mis meenutas kangesti kingakarpi. Astusin juurde ja küsisin - kas ta inglise keelt räägib ja sain vastuse, et natuke räägib. Küsisin siis, et kust ma saaks endale ühed mugavad kingad osta ja minu üllatuseks oli ta valmis kohe tulema mulle näitama, kus sedalaadne pood asub. Mõtlesin, et näe kui sõbralikud hiinlased. Poes juhatas ta samuti mind kohe kingaosakonda ja näitas seal nii ühte kui teist, kuid kahjuks oli minu jalanumber 45 nende jaoks liig mis liig. Seega otsitut ma ei leidnud. Tüdruk aga oli vahepeal helistanud kellelegi ja sinna oli tulnud veel teinegi hiinlanna. Koos nad rääkisid midagi omavahel ja kutsusid mind teise poodi. Loomulikult ei leidnud ka sealt ma endale sobivat suurust ja siis küsisid nad, et kas ma ei taha nendega teed juua. Kuna mul peale kingade mingeid plaane polnud ja see teine tütarlaps rääkis täitsa normaalset inglise keelt, siis soostusin. Nad viisid mind mingisse kaubanduskeskuses olevasse väikesesse kohvikusse ja istusime sinna juttu puhuma. Ise ka ei saanud aru, miks ma küll nende ettepanekuga nõustusin. Kuna olin oma videokaamera, rahakoti ja muud väärtuslikumad esemed jätnud hotelli, siis polnud mul erilisi hirme ka. Lisaks pidi ju Hiina olema väga turvaline riik.

No nii. Istusime ja rääkisime. Nad küsisid Eesti kohta ja selle kohta kas ma Hiinas olen käinud ja palju muid teemasid. Oma nimed ütlesid ka kenasti, mis mulle loomulikult meelde ei jäänud, ja kõik tundus turvaline. Siis aga tuli ettekandja ja tõi menüü ... uhh, millised hinnad, mõtlesin mina aga ... tellisin vaatamata sellele mingid teed ja lõpuks klaasikese viskit. Nägin küll, et pudeli hind oli üüratu - 3500 jüaani ehk ca 500 eurot Red Lebeli eest on ikka hull hind aga ikka ostsin. See on minu kaalutleva ja arvestava iseloomu jaoks uskumatu. Kui olime tunnikese rääkinud tuli tasumise aeg kätte ja siis sain teada, et viskit müüdigi ainult pudeliga ja ma pidin kogu pudeli ära ostma. Kuna mul nii palju raha kaasas  polnud, siis rääkisid tüdrukud, et lähme käime hotellis ja toome krediitkaardi ära ja ... mina nõustusin ... ilma mingi vaidluseta. No nii ... kes mind hästi tunneb, saab juba aru, et midagi on mäda. Ja käisimegi hotellis ära ja võtsime kaardi ning ma maksin pudeli kinni. Kokku ca 600 eurot koos teedega. Uskumatu. Poolik pudel anti mulle kaasa.  Aga ega sellega asi lõppenud.

Ma tahtsin küll nüüd hotelli tagasi minna, kuid tee peal käisid tüdrukud peale, et läheme ikka karaokebaari ka. Ja nii imelik kui see pole ... ma jäin jälle nõusse. Läksime sinna ja ma tellisin jälle sööke-jooke oma 200 euro eest, sest ka seal olid hinnad ülimalt kõrged. Karaoke lauljat minust ei saanud kui viskit libistasin ma seal korralikult. Üks tüdrukutest (see esimene) võttis ka viskit koos minuga kuid teine ainult sõi. Mingil hetkel tõusis teine tüdruk püsti ja vabandas, et läheb tualetti ja läks välja. Esimene oli aga viskist ka pisut vinti jäänud ja .... äkki ma nagu ärkasin  - mida ma teen? miks ma selle jandiga nõus olen olnud? miks ma üldse selle tüdrukuga siin toas olen ja kuhu teine läks? Pagan. Ma tõusin järsult püsti ja läksin ruumist välja - seal mängis teine tüdruk üksi piljardit. Minu juurde tuli mingi kohalik uue arvega - 500 jüaani (umbes 70 eurot), kuid ma ütlesin tüdrukule kõnni pealt üle õla, et ta võib selle ise maksta. Tüdruk jooksis küll mulle järgi ja rääkis kiiresti midagi, kuid mina läksin juba trepist alla ja otse tänavale. Seal aga sadas paduvihma nagu ikka Pekingis öösiti sellel aastaajal sajab. Ostsin mingi suvalise inimese käest viie euroga, mis mul õnneks veel rahakotis oli, ühe vihmavarju ja tegin selle lahti ning marssisin läbi lompide minema. Hotelli jõudes olin läbimärg ja vihane oma käitumise peale. Aga mis sa enam ära teed?

Nüüd olen palju-palju kordi sellele juhtumile mõelnud ja jõudnud järeldusele, et see ei saanud olla muud midagi kui hüpnoos. Nad lihtsalt hüpnotiseerisid mind ära ja panid tegema asju, mida ma tavaliselt üldse ei tee. Alles siis kui üks neist välja läks ja teine viskist vinti jäi, ei suutnud nad oma hüpnoosi jätkata. Ju nad siis arvasid, et pudel viskit on teinud oma töö ja pole enam vaja mind töödelda.  Kui ma nende käitumist hiljem analüüsisin, siis leidsin, et vist oli nende eesmärk saada mind selle esimese tüdrukuga amelema ja siis esitada mulle veel eriti suur arve. Miks teine muidu toast lahkus ja miks see esimene mulle külje alla puges. Õnneks oli ta liiast joonud ja ma suutsin hüpnoosist õigel ajal välja tulla. Kaotasin tohutu hulga raha, kuid "ärkasin" õigel ajal.

Mis ma sellest õppisin. Olin enne seda endast heal arvamusel ja kindel, et suudan igas olukorras säilitada kaine mõistuse. Alkohol, mida ma tollel ajal veel tarbisin, polnud kunagi minu mõistust nii palju mõjutanud, et ma oleks midagi lolli teinud või midagi unustanud ja siis ... hull lugu. See raha mis ma maksin oli kooliraha. Aasta hiljem hakkasin karsklaseks, mis oli ka hiinlannade juhtumist osaliselt tingitud ja seda lugu ei unusta ma iialgi. Minu arvamus endast ja naistest muutus kardinaalselt. Avalikult rääkisin sellest loost alles selle aasta märtsis ja oma sõpradele ning tuttavatele pole siiamaani julgenud oma nõrkusehoost rääkida.  Mitu korda alustasin blogipostitust, kuid ikka kustutasin selle poole pealt. Nüüd lõpuks julgen seda teile kõigile, head sõbrad ja tuttavad, avaldada - et kaitsta teid samasuguste juhtumite eest.


 
 
 

pühapäev, 19. märts 2017

Vietnami Sotsialistlik Vabariik

 



Mekong

Hotell mäe küljel majakestes
Kolmandaks riigiks Kagu-Aasia turneel oli Vietnam. Sinna sisenesime mööda Mekongi jõge. See oli mulle esimene kord, kui sisenesin riiki läbi jõel asuva piiripunkti. Ega see midagi erilist polnudki - jõe ääres oli piiripunkti maja kuhu me laevalt sisse läksime ja kus viisad üle vaadati. Maabusime kaunis mägises Chau Doc  linnakeses, kus meie hotell oli mäe küljel. Hotell ise oli maaliline ja hommikul sai seal pikalt mägedes jalutatud kuid hotellitoad olid täis väikesi vastikuid lendavaid vereimejaid, kes kuulutasid kurja ööd. Siiski olid kohalikud meile mõelnud ja voodeid ümbritsesid baldahhiinid. Sain rahulikult uinuda ilma ära söömata. Siiski tuli sellel öösel veel korduvalt ärgata, kuid sellest räägivad ja kirjutvad ehk minu reisikaaslased.
 

Hommikusöök oli kena vaatega kohvikus. Nagu ikka pakuti riisi ja munatoite ning arvukalt puu- ja köögivilju. Toidud polnud nii vürtsikad kui Hiinas, kuid siiski tugevasti maitsestatud. Pärast tugevat hommikueinet (söömine on alati minu lemmiktegevus olnud) läksime bussiga paadiretkele iidsesse kajuputi puude metsa, kus oli massiliselt igasuguseid linde ja pidi olema ka krokodille, keda ma kahjuks ei ninud. Igal juhul oleks ma hea meelega seal palju rohkem aega väikeste sõudepaatidega ringi sõites, kuid kahjuks oli meie teejuhil teised plaanid. Lisan siia mõned filmid (1 filmilõik ja 2 filmilõik) sellest metsast ja mõned fotod lindudest, kelle nime ma ei tea. Kõige rohkem meeldis mulle selles vesises metsas vaikus, sest Kagu-Aasia rahvused on minu jaoks kole kärarikkad ja maa on üle asustatud. Vaikseid kohti tuleb otsida. 
 
Mekongi jõe deltaala on Vietnamis väga viljakas ja oluline ala. Väidetavalt tuleb sellelt alalt üle 80% kohalikust riisitoodangust. Riis ja kohv ongi Vietnami suurimad ekspordiartiklid. Kui võrrelda Vietnami Kambodža ja Laosega, siis Vietnam oli väga puhas ja majanduslikult arenenum riik. Loomulikult paistsid Vietnamis igal pool silma punalipud, kuid kaubandus ja toitlustus olid rohkem meile tuntud majanduse moodi.
 
Can Tho linn
Can Tho tänavad
Järgmisena peatusime Can Tho linnas, mis loomulikult asus ka ühe Mekongi delta harujõe ääres. See linnake oli juba suurem ja elu seal oli värviline. Õhtul jalutasin jõe ääres ja vaatasin kohalikku elu. Silma hakkas massaažikohtade tohutu rohkus. Hiljem sain teistelt teada, et seal pakuti "õnneliku lõpuga" massaaži. Kuna olin Kambodžas juba massaažis käinud ja väsimus oli suur, siis suundusin tagasi hotelli poole. Kuid olin unustanud kus hotell on ... ups ... õnneks oli mul taskus hotelli visiitkaart ja ma üritasin kohalikelt politseinikelt küsida, kuhu ma peaks minema aga selgus, et nad ei osanud. Seiklesin tükk aega mööda väikesi tänavakesi. Lõpuks kohtasin ühte valget inglise keelt rääkivat baariomanikku, kes kutsus mind oma baari dringile. Jookidest ma ütlesin ära, kuid teeõpetusest mitte ... nii ma jõudsingi tagasi hotelli. Sellel ööl puhkasin end väga korralikult välja, sest loobusin hommikusest ujuva turu külastusest ning ärkasin alles kümne paiku. Mälestuseks lisan mõned fotod Can Tho linnast ja ka ühe video linnaliiklusest.
 
Meie reisi lõpetas suurlinn Ho Chi Minh. Teel sinna külastasime ka hiiglaslike budhakujude parki, kus minu tähelepanu köitsid lisaks kujudele pottides kasvavad minipuud, bonsaid, mida selles piirkonnas kasvatati palju. Võiks endale koju ka mõne sellise tuua.
 
bonsaid
Ho Chi Minhi lähedal paiknesid Vietnami sõja aegsed koopa ja käiguvõrgustikud, mis olid muljetavaldavad. Kohalikud võitlejad rajasid mitmele erinevale sügavusele (3,6 ja 9m) ameerika pommitajate ja rasketehnika vastu käike, kus nad elasid ja varjusid ning kust nad ründasid ameeriklaste positsioone. Sissepääsud nendesse käikudesse oli hoolikalt maskeeritud ning käigud ise olid täis jubedaid lõkse ameeriklastele, mida kohalikud teadsid, kuid võõrsõdurid leidsid seal oma otsa. Just tänu sellisele partisanisõjale said vietnamlased ameeriklastest jagu. Minu arvamus vietnamlastest tõusis oluliselt ja arusaamine vietnami sõjast muutus kardinaalselt. Olles seal kaevikute juures teed joomas meenus mulle meie metsavendade tegevus ja koos Kaleviga sai lauldud Metsavendade laulu. Kõlas vägevalt.
 
Avaraks uuristatud käik, kuhu isegi mina sisse mahtusin
Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai-velled,
me metsavennad oleme.
Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai-velled,
me metsavennad eestlased.
 
Julgemad meist käisid ka ise käikudes ronimas, mis olid suurte eurooplaste jaoks avaramaks uuristatud. Mõned peenemad aga said katsuda sissepääsu tunnelitesse (video). Müts maha meie eaka reisikaaslase Tiia ees, kes lisaks Illarile otsustas ka sissepääsu proovida. Meie Kaleviga vaatasime aga kurvalt pealt, sest meiesugused tursked sellid oleks sinna auku kindlasti kinni jäänud.
 
Mina ja Kalev ooperiteatris
Reisi lõpetas ooperiteatri külastus. See oli vabatahtlik, mitte reisi programmis, kuid oleks olnud rumal seda võimalust kasutamata jätta. Valisin endale kõige parema rõdukoha ja nautisin etendust. Kahjuks seda filmida ei võinud, kuid fotosid enne ja pärast etendust sai tehtud mitmeid. Etendus oli super. Ooperit ei lauldud vaid oli hoopis tantsuetendus, mis mulle, vanale rahvatantsijale, meeldis palju rohkemgi kui ooper. Nende tantsudes jutustatavad lood olid väga hästi välja mängitud ning nägin seal elemente, mida veel kusagil polnud näinud.
 
Pärast tantsuetendust istusime Ho Chi Minhi peatänava ääres katusekohvikus ja nautisime häid alkoholivabasid kokteile ning vaatasime öömelu. Oli ilus hetk.
 
Meenutus sellest reisist, nendest hetkedest ja elamustest jäävad minu elu kaunistama.



Ooperiteater

pühapäev, 12. märts 2017

Kambodža Kuningriik



Järgmisena lendasime Luan Prabangist Siem Reab´i ehk Laosest Kambodža´sse.

Juba lennuväljal andis Kambodža meile esimese üllatuse. Passikontroll käis nii, et meie passid korjati hunnikusse ja viidi üle vaatamiseks ja viisa vormistamiseks ning kogu meie seltskond lihtsalt jalutas passikontrolli piirkonnast läbi - mitte keegi ei tundnud huvi meie nägude tuvastamise vastu. Kogu oma reisimise ajal pole veel kohanud sellist passikontrolli ... Passid saime tagasi alles esmaspäeval, sest sinna pandi lisaks ka Vietnami viisa.


Angkor Wat
Kui vaadata Kambodžas inimeste elujärge, siis on näha üllatav vastuolu. Paljud majad on väga lagunenud ja seisavad vaevalt püsti, kuid nende ees seisavad Lexused, Merzedesed ja Toyaota viimased mudelid. Linnapildis on liikluses tohutul hulgal rollereid ja mootorrattaid ning tuk-tuk´e ehk käruga mootorrataid. Nendega sõitmne oli päris huvitav. Majandus on pisut paremal järjel kui Laoses, kuid toimis enam-vähem samal pritsiibil - puudusid olulised maksud ja korruptsiooni oli palju. Põhiliseks majandusharuks oli tekstiilitööstus, sellele järgnesid turism ja põllumajandus.  Kuningal mingit olulist võimu pole. Riiki juhib peaminister. Kõikjal olid tohutu suured plakatid peaministri näoga ja valitsusasutused nägid väga uhked välja. Siiski on viimase peaministri ajal hakanud korropsioon vähenema ja Kambodža elujärg on jõudsalt muutumas.


ornamentidega kaunistatud müürid
Siem Reab´i lähedal on UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv Angkori piirkond, kus on suurel arvul hinduistlikke-budistlikke templeid. Selles piirkonnas oli 9-15 sajandil Khmeri impeeriumi pealinn. Neist suurim oli Višnu tempel Angkor Wat. Tai väed vallutasid 15 sajandil Angori ning linn jäeti maha ja see kasvas dzunglisse. Alles sadakond aastat tagasi leidsid prantsuse arheoloogid linna ja raiusid dzunglist välja ning taastasid seda erinevatel ajaperioodidel.  Templid olid kaunistatud arvukate ornamentidega.

Ämblik Angkoris
 Kohati tundus mulle, et negatiivseid ja kurjust väljendavaid ornamente oli rohkem kui positiivseid. Mõnedele meie grupi daamidele avaldasid templid nii tugevat mõju, et nad pidid kiiresti templi rüpest lahkuma. Mulle meeldisid eriti müüridel kasvavad puud
puud ja müürid
, mille juurestik oli kasvanud nii müüride peale kui sisse. Lisaks pildistasin hulgaliselt erinevaid loomi ja putukaid, kes mulle silma jäid.


Kalev piiramisrõngas
Omaette elamus oli ka templitesse sisenemine ja neist väljumine, sest tuli läbida kohalike müüjate kadalipp. Neist paljud olid lapsed ja noorukid, kes üritasid iga hinna eest maha müüa igasuguseid riideesemeid, postkaarte, kujukesi, maale ja muid mälestusesemeid.
Nende järjekindlus vääris tähelepanu - nad jälitasid turiste kuni bussideni ja möned hõikasid isegi bussiuksest sisse :"one dollaaaaaaaaaar" ... mis oli nii tüütav, et pidin korduvalt olema "kuri valge onu" ja nad ukselt minema saatma. Kui aga keegi turistidest midagi osatis, siis sai ta kohe ümbritsetud müüjatest kes pakkusid "one moooooore".


paat puu otsas näitab veetaset vihmaperioodil
Klimaatiliselt oli Kambodžas kaks aastaaega - kuiv periood ja vihmaperiood. Meie olime seal kuiva perioodi lõpuosas, sest juba märtsi lõpust algas vihmaperiood. Huvitav on teada, et vihmaperioodil tõusevad jõgede ja järvede veetasemed oluliselt. Eriti ekstreemne on Tonle Sapi järve piirkond kus järve suurus muutub kuni kolm korda ja vihmaperioodi lõpuosas uputab üle kogu ümbritseva ala.
Sellepärast on järve ümbritsevad hooned vaiadel

Vaiadel majad
ja inimesed on asunud elama ujuvasse külla (video), kus on oma kool, politseijaoskond, kirik, poed
Ujuv kirik
ja muud elamiseks vajalikud asutused. Kui järve tase tõuseb, pkseeritakse hooned kaldale lähemale ja veetaseme langedes tagasi järve keskossa. Selles külakeses elas üle 1800 elaniku. Neil olid ka oma ujuvad kanalad, kalafarmid, põllulapid, krokodillifarmid ja palju muud huvitavat.

Tagasiteel nägin ka suurt lootosepõldu ja sain maitsta lootoseõide vilju. Maitsesid nagu pähklid ...

 









Kambodža ajaloost on teada ka üks kohutav ajaperiood. Pol Pot´i juhtimisel hukkasid Punased khmeerid  aastatel 1975-79 kolmandiku Kambodža elanikest - 1,8-2 miljonit kambodžalast. Ja esmajärjekorras just õpetajad, arstid, teadlased ja teised haritlased.  Sellepärast polnudki sealmaal näha kuigi palju eakaid inimesi. Teiseks põhjuseks on loomulikult väga madal keskmine eluiga. Samas on madal keskmne eluiga tingitud arstide nappusest, sest ellu jäi kogu riigi peale vaid 50 arsti. Käisime ka Phnom Pehn´is vanglas
vangla
, kus piinati inimestelt välja tunnistusi selle kohta, et nad on välisriigi agendid. Seal näidati erinevaid piinamismeetodeid ja tohutul hulgal fotosid nii punastest khmeeridest kui nende poolt hukatutest.  Kambodža vabastasid punaste khmeeride terrorist vietnamlased, kes saatsid 1979 oma väed Kambodžasse ja kukutasid Pol Pot´i. Vaatamata tehtud inimsusevastastele tegudele ei mõistetud Pol Pot´i üle kohut ja ta elas rahulikult kõrge vanuseni ning sai isegi tunnustuse osaliseks.Vanglas juttu kuulates jäin mõtisklema selle üle, et ajaloo kirjeldamine on ikka väga tugevasti kinni selles, kes parajasti võimul on. Iga valitsus üritab näidata möödanikku sellises valguses nagu neile kasulik on. Nii mõnedki koledused saavad kas pehmema või värvikama lahenduse ning mitmeid asjaolusid kiputakse unustama.