laupäev, 19. jaanuar 2019

Viimane ayurveda protseduur ... nüüd olen terve kui purikas.

 Sain viimast, neljateistkümnendat korda täna massaaži. Sellele lisandusid näomask ja mingi ainega suu ja kurgu puhastamine. Kaks nädalat massaaži iga päev ca tund aega. Kogu keha massaaž, pealaest jalatallani va üks teadagi koht. Täitsa super tunne on. Poiss, kes mid masseeris jäi fotole ka, pisike, aga tugevate kätega. Küll ta ikka väänas ja käänas mind. Igal juhul … käed on nüüd korras. Vähemalt pole enam öösiti valutanud. Teine oluline muutus on nina. Nüüd on kuidagi vaba läbi nina hingata. Siin mängib lisaks ayurveda aurudele rolli ka ookeanivesi, mis on nii soolane, et kui ninna läheb, siis on tunne nagu oleks ninatilku kasutanud. Käisin kaalu peal ka, kui alguses oli kaal paigas, siis nüüd olen kaks ja pool kilo kuhugi maha jätnud. Nii märkamatult. Mis veel … toidukogused on oluliselt vähenenud, mille ma päevas ära söön. Võibolla on see tingitud kuumast ilmast ja sellega seoses väikesest energiakulust keha temperatuuri hoidmisele … võibolla ka ayurvedast. Igal juhul … olen rahul ja soovitan soojalt ka teistele.
 
Täna sain kätte ka oma puuviljad, mille plaanin koju kaasa võtta. Fotol on tädi, kes mulle need täna hommikul turult valis. Kuna ma ise pole eriline puuviljade spetsialist, siis on hea meel, et lasin valida. Kas otsus õige oli, see aga selgub alles kodus. Tädiga sai ikka kõvasti kaubelda ka. Meil oli kokkulepe, et saan kokkulepitud puuviljad kätte 1200 ruupiaga (so 15 eurot). Andsin talle 500 avanssi ja täna hommikuks olid kõik kohal. Tädi aga hakkab rääkima, et no vot … see ja see puuvili oli turul palju kallim ja nüüd tuleks summaks hoopis 2000 ruupiat (25 eurot). jagelesime seal tükk aega … mul ju ettemaks tehtud, pidin kaubale saama. Tema aga järgi ei anna. Ütlesin siis, et pärast räägime ja läksin minema. Tal aga tuli hirm, et ma nüüd ei ostagi. Kümne minuti pärast oli ta mul rannas järel ja ütles, et olgu hind 1200 ruupiat. Läksin võtsin raha ja läksin ostma. Nüüd oli hinnast saanud 1600 ruupiat. Ma hakkasin juba kurjaks saama. Jälle kauplesime. Istusin tädi juures ja hakkasin rääkima, et ma siis ei võta kõike. Tädi jälle ähmi täis. Lõpuks jäi tehing selline, et kokkulepitud puuviljad sain 1200 eest, kuid ostsin juurde ühe ananassi ja viis mangot ning maksin 1500. Mõlemad olime rõõmsad … Kuidas minu pagasi kaal seda talub, selgub lennuväljal. Uurisin ka puuviljade transporti. Tundub, et võin rahulikult pagasisse panna.
 
Hommikul oli hea võimalus tutvuda Kovalami kõige odavama majutusega. Fotol pole ehk kõige paremini näha, kuid sildi "rooms for rent" taga magavad inimesed laudade peal.  Kusjuures neid oli tervelt kolm. Igati taskukohane majutus. Järgmine kord tean arvestada 😄😄😄. Aga majutuse hinnad on siin tegelikult ka taskukohased. 10-20 euroga saab ranna piirkonnas mõnusa kahese toa. 30-40 euroga juba korraliku konditsioneeriga ja hommikusöögiga kahese toa. Kui lennupiletid ka pisut odavamad oleks, võiks iga aasta jaanuaris siin puhata. Sooja igal juhul jätkub. Alla 32 kraadi pole ühelgi päeval olnud.
 
Täna oli mul jälle rannapäev. Laine oli seekord suur, kuid olin nädalaga omandanud oskuse, kuidas lainega probleemideta kokku põrgata. Ainult korra keerutas üks neljameetrine laine mind tükk aega vees, enne kui pidama sain. Ei lugenudki, kui mitu korda ookeanis ära käisin. Rannas olin aga jälle pisut üle nelja tunni. Peeglike seinal ei nimetanud täna mind punanahaks, pigem pruuniks poisiks. Lõunatasin jälle oma tavapärases kohas ja sõin tavapäraselt kana tikka masala, riisi ja juustunaani. See onu fotol on minu tavapärane teenindaja. Kovalamis tekivad üsna kiiresti oma "sõbrad", kellega saab kergesti kaubale. Nad teevad kõik, et sa teise juurde ei läheks.
 
Kui India Kerala osariigi reis kokku võtta, siis … kui praht ja mustus välja jätta, võib sellesse piirkonda täitsa reisida. Inimesed on sõbralikud, hinnad soodsad ja huvitavat piisavalt, et igav ei hakkaks. Kõige rohkem jäi mulle loomulikult meelde Sabarimala Ayyappa tempel. Sellele mõtlen veel hulka aega. Kuid ayurveda massaažid olid ka mõnusad. Ja ookean … seda ei saa kirjeldada, seda peate ise tundma.
 
Sellega lõpetan oma blogimise Indiast, sest jääb vaid asjad pakkida ja tagasi sõita. Aitäh lugemast. Järgmise reisi aega ja suunda ma veel ei tea. Lubasin oma vanema poja kaasa võtta, ehk lasen temal valida, kuhu ta sõita soovib.
 
 
 
 
 
 
 
 
 

reede, 18. jaanuar 2019

Ayurveda, rahvatants, festival ja ookean

 
Nüüd olen juba neli protseduuri kirjeldust võlgu. Vahetult enne Sabarimala reisi, pärast seda ja siis veel kaks päeva. Enne reisi tehti massaaž, nagu ikka, siis patsutamine ravimikotikesega ning näomask, pärast reisi oli raske protseduurile keskenduda, sest uni tükkis koledal kombel peale, seda enam, et pärast massaaži tuli näomask ja õli pähe valamine  … see viimane protseduur oli üsna ebameeldiv. Lõõgastumisest ega stressimaandamisest polnud juttugi. Üleüldse on see "õli pähe", ehk peene nimega shirodara, minu jaoks alati üks piinlemine. Lamada 20-40 minutit selili ühes asendis on kole raske. Küll hakkab kusagilt sügelema, küll midagi valutama, küll on lihtsalt ebamugav olla. No ei saa aru sellest protseduurist. Eile oli samuti massaaž ja õli pähe ning täna massaaž, näomask ja siis patsutamine kuumade raviminutsakutega. Täna lugesin patsutamise ajal huvi pärast sekundeid, kui pika aja tagant nutsakut vahetatakse. Sain selleks 5-10 sekundit ehk vahetamine oli pidev. Piilusin seda nutsakut ennast ka, oli umbes 10 cm läbimõõduga riidesse mässitud ravimipall, mis soojendati pannil õlis … sealt siis ka selline kuumus.
 
Täna hommikul kui 6.30 voodist tõusin ja vannituppa siirdusin, oli mul seal külaline. See väike armas sisalik oli seinal ja vaatas oma suurte öölooma silmadega mind. Oli vist läbi akna sisse tulnud. Loodan, et ta oli söönud ära hulgaliselt väikseid vastikuid sääski, kes minu verest end täis olid imenud. Sisalikul vaesekesel oli üks jalg puudu. Räägitakse, et sisalikel kasvab saba tagasi, ehk kasvab jalg ka. Ega ta mul end kaua imetleda lasknud, "kadus kiirelt üle mäe, lapsed eks nüüd tuppa läe".
 
Eile jäigi blogipostitus vahele. Tegelesin terve hommikupooliku rahvatantsuga. Nimelt on meil tulemas ülevaatus ja kuna teised Eestis usinasti harjutasid, siis pidasin vajalikuks ise ka samme meelde tuletada. Alustasin kohe pärast hommikusööki. Leidsin ülemisel korrusel vaikse joogakoha, kus kedagi peale minu polnud. Panin arvutist muusikavideo käima ja tantsisin. Samal ajal filmisin ja vahepeal vaatasin videolt, kuidas välja tuli. Nojah, mõni koht paremini, mõni halvemini. Pärast 40-50 minutilist tantsimist oli pluus läbimärg ja võhm väljas. Kuid … nagu Otto-Triin oma suvelaulus laulab "õnneks meri kaugel pole..." võtsin räti ja kohe ookeani. Pärast pooletunnist karastust sain jälle tantsida. Niimoodi tegin neli sessiooni. Usun, et kasu sellest ikka tuli. Eriti hundirataste harjutamine, mida "Pikseloitusu" tantsus peab viskama oma üheksa korda … Vahepeal tulid naabermaja katusele suvitajad ja vaatasid huviga minu tegemisi … ma ei pööranud neile tähelepanu. Siin ka üks video minu harjutamisest (video). Tantsisin tantsu "Selle metsa taga...". Ärge siis seda vaadates väga kõva häälega naerge. Minu abikaasa, kes on ka minu tantsupartner, saatis trennis ülesvõetud video "Pikseloitsust", sest minu koht tantsus oli vahetunud. See oli väga tänuväärt. Aitäh talle.
 
Pärastlõunal tegin väikese uinaku ja siis käisin protseduuridel ning söömas. Mulle on üha rohkem hakanud meeldima biryani erinevate lisanditega nagu kana, muna ja aedviljad. Paras ports lõunaks. Õhtul võtan ühe mahla peale ja ongi päeva toit söödud. Eile oli mahlaks granaatõuna värskelt pressitud mahl. Mmmm kui hea. Ka ingveri-sidruni vesi on mõnus, eriti kuumaga võtta. Toitude vürtsisusega on suu juba ära harjunud.
 
Oma autojuhiga oli Sabarimala mul viimane sõit. Tänasin teda soojalt ja kinkisin ühe rahvarõivas tüdruku. Superhea juht, kust oli alles reaktsioonikiirus ja manööverdamisoskus. Mina oleks sellistes olukordades kindlasti auto ära mõlkinud. Tegime koos rannal foto. Saatsin selle meiliga tallegi. ma ei tea, kas ma mainisin juba, kuid ta on 28 aastane … alles … ja juba nii tubli. Tal on naine ja 2,5 kuune laps. Igati tore poiss. Kui veel Indiasse juhtun, siis kindlasti helistan talle.
 
Õhtul külastasin Kovalamis ühte festivali rongkäiku, kus kaunistatud elevant läks läbi linna trummipõrina saatel. Trummipoisid meeldisid mulle eriti, tagusid täiega ja mõnuga. Tegin neist video ka (video). Elevant oli ilus suur loom, kuid nii ära aheldatud, et pisut kahju hakkas. Inimesed olid lõbusad ja viisid läbi oma usurituaale. Midagi oli sellel pühal tegemist tulega, sest paljudes kohtades oli väike tuleanum, mille juures kohalikud oma käsi "põletasid" ehk kiiresti tulest läbi lasid ja siis enda ja teiste päid paitasid.
 
Ja lõpuks päikeseloojangu fotod. Nagu ikka.
 

 

 

kolmapäev, 16. jaanuar 2019

Mõtisklused soolise võrdõiguslikkuse teemadel Sabarimala Sree Dharma Sastha Ayyappa templis

Jaanuari alguses lahvatasid Indias Kerala osariigis rahutused, mis võrdõiguslikkuse lainel levisid üle kogu maailma. Ühte templisse Sabarimalas, kuhu aastakümneid polnud viljakas eas naisi[i] sisse lubatud, sisenesid kaks keelatud eas naist. Sisenesid vaatamata paljude meeste vastuseisule, soolise võrdõiguslikkuse kilbi taga. Olles juhuslikult, kui elus saab midagi juhuslikuks nimetada, Kerala osariigis ringi liikumas, tuli tahtmine mõista, mis on Sabarimala templi hingeline sisu. Sain kohalikelt vaimulikelt teada, et selliseid templeid, kuhu naisi ei lubata, on kogu Indias hetkel vaid üks - Sabarimala Sree Dharma Sastha Ayyappa tempel.  


Enne templisse sisenemist uurisin nii interneti kui kirjanduse allikaid templi ja Ayyappa kohta, kuid India usundid ja nende ajalugu on niivõrd keeruline, et ei hakka siinkohal sellesse teemasse sügavamalt laskuma. Seda enam, et allikad on kohati isegi vasturääkivad. Mõistsin üldiselt, et tempel on  pühendatud tsölibaadist[ii] sõdalasele Ayyappa´le[iii], kes tuli tiigri seljas (mõnede allikate puhul ka valgel elevandil) ja kes pühendus eetilistele elukommetele. Üheks oluliseks neist on suguelust loobumine, sellest siis ka traditsioon, et viljakad naised pole templisse teretulnud. Palverändurid valmistuvad vähemalt 41 päeva (mõnedel andmetel vähemalt 40 päeva) ette templisse sisenemiseks. Sellel perioodil loobuvad nad suguelust, paastuvad ja käivad paljajalu. Ainult sellise ettevalmistuse läbiteinud pühendunud palverändurid võivad astuda 18-le viimasele kullast trepiastmele[iv].

Sabarimalas istudes ja templit ning palverändureid vaadates läks mõte nende kolme naise juurde, kes templisse on sisenenud[v]. Miks olid mehed selle tegevuse peale nii pahased? Kas tõesti sellepärast, et mehed end kuidagi paremaks peavad. Kindlasti mitte, isegi vastupidi, Ayyappa rõhutas kõikide klasside võrdõiguslikkust. Aga mulle tundus, et see tempel on muuhulgas meestele ka suguliste suhete mõtetest vabanemise tempel. Selleks ei tohi mehed näha viljakas eas naisi. 

Naised ei soovi, et võõrad mehed tuleks ruumi, kus nad on alasti. Selles templis on meeste meeled avatud, justkui alasti. Mehed on tulnud templisse, et vabaneda kasvõi hetkekski maistest kiusatustest. Ma ei te, kuidas teised mehed tunnevad, kuid minul juhtub ikka vahel nii, et kaunist naisterahvast nähes läheb suu pisut vesisemaks, keel paksemaks ja mõtted rahutumaks. Usun, et iga mees on tundnud naiste juuresolekul keskendumisraskusi. Mida kenam naine, seda keerulisem on keskenduda praktilistele asjadele. Iga mees on tundnud ja näinud, et naise viibimine seltskonnas muudab meeste käitumist ja mõtlemist.

Me räägime võrdõiguslikkusest, kuid mehe ja naise kehad ning ihad ei saa olema kunagi võrdsed. Maailm on juba loodud niimoodi, et naise nägemine vabastab meestel mingi impulsi, mis hakkab mehe ajus liikuma, jõuab sealt üle kogu keha ning tekitab kiusatuse, muudab mehe mõtteid. Naised, alateadlikult ehk, naudivad seda. See on looduse poolt seatud, seda ei saa muuta inimeste seaduste ja määrustega.

Kas see on sooline diskrimineerimine, kui naisetel palutakse Sabarimala templisse sisenemata jätta? Kuhu me jõuame soolist võrdõiguslikkust nõudes? Kus on piir ?

Minul poleks midagi selle vastu, kui ka naistel oleks tempel või pühapaik, kus nad saavad olla vabalt, ilma meesteta, ning palvetada või lihtsalt mõtiskleda. Selliseid kohti võiks olla nii Indias, Eestis kui mujal.

18 kuldset trepiastet
Viimased 18 trepiastet jäidki mul läbimata, sest ma polnud nende jaoks piisavalt „puhas“. Aga see-eest sain ma uue sõna - „sabarimala“. Kui olen kauni naisterahva lähedal, ning tahan mõtteid tema võludelt eemale juhtida, siis kordan omaette „sabarimala“ ning mõtlen  Ayyappa templile. Nagu üks kohalik mulle ütles: "Selles templis on jumal Sinu sees".




[i] Mõeldud on menstruatsiooniperioodidega naisi, vanuses 10-50(60) aastat.
[ii] Tsölibaat on usulistel põhjustel teadlik loobumine abielust ja suguelust.
[iii] Wikipedia andmetel

Teekond Sabarimala Sree Dharma Sastha Ayyappa templisse

Seekord jagan oma päevablogi kaheks osaks - teekond Sabarimala templisse ja mõtisklused Sabarimala templis. Esimene osa neist käsitleb reisikirjeldust, teine aga minu mõtteid templis. Teema on sarnane, kuid sisu väga erinev … sest teekond on seiklus aga mõtisklused on sisemuse peegeldus ja neid kahte ühte patta panna ei sobiks.

 

Agu Sihvka moodi: "Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest , et .."

… mul polnud Indiasse sõites plaaniski sellesse templisse minna. Kuid vesteldes Manu´ga, keda te juba eelmistest blogidest tunnete, hakkasin üha rohkem aru saama kohalike mõttemaailmast ning koos sellega tekkis ka plaan käia ära pühamatest pühamas templis, kus käimine on iga India mehe suur unistuste palverännak. Manu on seal käinud juba viis korda, ta on väga õnnelik. Kõigepealt tuli valida kuupäev, millal sinna minna. 14.jaanuar on templis oluline Makaravilakku päev, siis on tohutul hulgal palverändureid ning sellel päeval on seal tohutud järjekorrad. Väidetavalt umbes viis miljonit külastajat. Lisaks on siis ka suur risk, sest nagu te olete lugenud, et naisõiguslased on ründamas templi sissepääsu. Pühade ajal ehk eriti intensiivselt. Sellest aga hiljem mõtisklustes. 20.januaril aga hakkame juba Eestisse tagasi sõitma. Seega sain pika arutluse järel selleks kuupäevaks 16.jaanuar. Järgmine teema oli kellaaeg, sest selgus, et tempel on avatud väga lühikest aega varahommikul ehk pigem hommikupoolsel ööl alates kella kolmest. Kovalamist Sabarimala templi juurde on ca 200 kilomeetrit ehk vähemalt viis-kuus tundi sõitu. Pärast tuleb veel jupp maad sõita bussiga ja siis kuus kilomeetrit jala mäkke üles, sest tempel asub Pathanamthitta mägedes. Viimase kahe lõigu peale arvestasin kaks tundi, seega sain väljasõidu ajaks kell 18.00 eelmise päeva ehk 15.jaanuari õhtul.

 

Kuna sõit on pikk ja keeruline, siis kontrollisin veel enne väljasõitu kõiki asjaolusid. Palusin Manu´l samamoodi kõik üle uurida. Igaks juhuks küsisin ka meie ayurveda tohtrilt selle plaani kohta järele. Panin tähele, et kui ma templi nime ütlesin, siis ta kergelt võpatas. Suur oli ka minu ehmatus, sest ta ütles, et Makaravilakku päeva lõpus tempel suletakse ja avatakse alles järgmisel kuul. Kui ma talle vihjasin Manu informatsiooni kohta, siis võttis ta telefoni ja helistas oma sõbrale kohalikule politseiülemale ja täpsustas teemat. Selgus, et Manu´l oli õigus. Jaanuaris on tempel avatud ka pärast Makaravilakku päeva veel nädala ehk suletakse 20.jaanuaril. Ohkasin kergendatult. Tegelikult oli mul täitsa hea meel, et sõidu osas konsulteeriti ka politseiga. Keerulised ajad siiski.

 

Järgmiseks ettevalmistuseks oli info hankimine templi kohta. Internetis on loomulikult selle kohta hästi palju, kuid ma eelistan paberkandjal trükiseid. Internetis on liiga palju müra ja vähe faktilist informatsiooni. Näiteks kirjutas ka Kerala piirkonna ametlik veebileht: „Another unique aspect of this temple is that it is not open throughout the year. It is open for worship only during the days of Mandalapooja, Makaravilakku and Vishu." ehk tempel peaks justkui kinni olema.

 

Lõpuks tuli otsustada, mida panna selga, mida jalga ja mida kaasa võtta. Pass kindlasti, sest sellisesse kohta minnes peab olema isik tuvastatav. Hulgaliselt vett, sest kuus kilomeetrit mäkke üles on isegi öise 24 kraadise temperatuuriga kurnav. Probleem on selles, et mis nõu sees vett kaasa võtta. Kirjanduse allikad väidavad, et plastik on sellel mäel keelatud. Siis veel mõned banaanid ja pähklid jõuvarude täiendamiseks. Taskulamp, sest ööd on siin pimedad. WC paber, sest … teadagi miks. Müts ja päikeseprillid, sest tagasi tuleb tulla päikesepaistel 32 kraadises kuumuses. Sularaha, sest vaevalt, et seal tee ääres pangaautomaate on. Tagavarapluus, et higised riided saaks välja vahetada. Jalga pikad püksid ja vastupidavad jalanõud, sest vaatamata sellele, et enamus palverändureid läbib viimased kuus kilomeetrit paljajalu, ei pruugi minu jalatallad seda vastu pidada. Selga viisakas pluus, mitte T-särk, sest lähen ju ikka pühamast pühamasse templisse.

Kõik asjad pakitud, sõin kõhu kõvasti täis kana tikka masalat ja läksin kokkulepitud kohta. Manu´t ei kusagil. Vaatasin, et sain natuke vara, ootan. Kell saab 18.00, Manut ikka ei kusagil. Lõpuks ei kannatanud välja ja helistasin talle, mille peale selgus, et ta oli kümne meetri kaugusel ja ootas mind juba ammu.

Sõit Kovalamist Nelekel´i parkimiskohta läks teekond kiiresti. Õhtul peale üheksat jäi liiklus oluliselt vaiksemaks ja sõita sai normaalse kiirusega. Nii me jõudsimegi planeeritust tervelt tund aega varem, kell 23.05. Parkimisplatsid olid täis busse ja autosid, raske oli kohta leida. Kuna polnud mõtet autos ka istuda, asusin kohe Pampa poole liikuma, mis asus 18 kilomeetri kaugusel. Selleks olid mõeldud liinibussid, mis käisid kogu aeg edasi-tagasi. Buss, millele ma istusin, sõitis kenasti Pampa poole ja siis äkitselt pööras kõigi reisijatega teelt kõrvale bensiinijaama. Sõitis diisli automaadi juurde ja seal pandi voolik paaki. Bensiinijaama töötaja tahtis automaati käima panna, kuid midagi oli valesti. Koos bussijuhiga käisid nad ümber automaadi ja uurisid midagi. Siis võttis töötaja kütusevarda ja läks paagi juurde mõõtma. Pearaputusest sain aru, et paagis polnud enam diislit. Nali-nali. Bussis oli juba tükk aega tagasin sumin hakanud ja nüüd läks see eriti suureks. Bussijuht ütles midagi, millest ma aru ei saanud, kuid sumin jäi vaiksemaks. Ju siis ütles midagi rahustavat. Varsti tuli teine buss ja meie sõit Pampasse jätkus probleemideta.

Pampasse jõudsin natuke pärast südaööd. Inimeste hulk selles jõeäärses külakeses oli märkimisväärne. Hinnanguliselt umbes tuhat inimest. Tundus, et kõik olid heas tujus, laulsid ja käisid jões ujumas. Loomulikult oli enamus mehi ja väike hulk lapsi ja vanu naisi. Eks ma siis ka läksin jõe äärde ja pesin selle pühitsetud veega näo puhtaks. Kohe värskem hakkas. Pärast pesu leidsin ühe väikese poekese, kus müüdi mulle templi ajalugu tutvustav raamatuke ja selle aasta kalender. Vesi ja banaanid olid juba kotis ootamas ja 6 kilomeetrine teekond mäkke võis alata. Traditsioone järgides võtsin kingad jalast ja panin kotti. Mäkke liikus täitsa ühtlane voog palverändureid (video). Tõus oli raske, kohati 30-40 protsendine. Esimese saja meetriga olid higimullid otsa ees. Hiina pühadest mägedest mäletan, et oluline on esimesele raskusele mitte alla anda, vaid ühtlaselt edasi liikuda. Paari kilomeetri järel muutusid liigutused motoorseteks ja liikumine mäetipu poole ühtlaseks. Aeg-ajalt siiski peatusin, et jäädvustada huvitavaid nähtusi. Näiteks oli võimalik mäkke tõusta kandetoolis, mida tõstsid neli meest. Ei küsinud hinda. Ja teises kohas nosisid metsanotsud rahulikult tee ääres mingeid jäätmeid.
Üks metsanotsu oli isegi templisse sisse murdnud. Jõudsin üllatavalt ruttu Sabarimalasse. Kell polnud veel kaks öösel, kui sellesse külla jõudsin. Küsisin kohalikult politseinikult, keda võis kohata igal sammul, et kuidas templi juurde saab. Ema näitas suunda ja ütles, et tempel tehakse alles kell 4 varahommikul lahti.

Seadsin sammud siiski templi suunas, nagu tuhanded teised palverändurid. Tee ääres pinkidel ja maas magas lisaks veel tuhandeid mehi. Enne templit oli turvakontroll, kus minu kott läbi valgustatud sai. Kohkumusega märkasin, et kott tõsteti kõrvale. Läksin asja uurima. Minu juuresolekul tehti kott lahti ja võeti kaamera välja. No nii, mõtlesin, nüüd on asi hukas – ju ei tohtinud kaamerat kaasa võtta. Kuid  turvamees uuris rahulikult aparaati ja küsis minu käest: „kaamera?“, mina vastasin: “kaamera“. Ja ta pani selle kotti tagasi. Siis küsis veel dokumenti näha ja tegi passist ka foto. Pärast ühelt politseinikult kuulsin, et nad otsivad pomme, sest terrorismioht on suur. Pärast turvaväravat tekkis mul segadus, palverändurid jagunesid kaheks. Mina läksin siis umbes ühe seltskonnaga kaasa, kuid ei jõudnud kaugele, sest politsei peatas mind ja küsis midagi umbes nii :“Kus Sinu idumudikete on?“ Ma ei saanud midagi aru. Kuna ta näitas pea peale, siis arvasin, et müts pähe … võtsin kotist mütsi, kuid selle peale raputas politseinik pead. Ta sai aru, et mul seda, mida ta küsis, pole ja mind suunati teise järjekorda. Hiljem Manu seletas, et need kes on läbinud vähemalt 41 päevase paastukuuri, teevad endale tühjaks tehtud kookonikoorest nõud, mis pannakse võiet täis ja keeratakse siis riidenutsakute sisse ja pannakse pähe või õlale. Need õnnelikud võivad minna mööda teed, mis läheb üles 18-st kullatud astmest. Ülejäänud aga suunatakse „lihtsurelike“ järjekorda.

Mul polnud veel tahtmis järjekorda seisma minna ja läksin templi piirde taha kõndima, et teha paar fotod templist väljastpoolt ja ehk õnnestub ka trepp kaugelt jäädvustada. Leisingi piirde juures koha, kust trepp kenasti paistis, kuid aparaati polnud aegvõtteks kuhugi panna. Nägin lähedal politseinikku ja astusin juurde palvega, et ta minust ühe foto teeks, kust kaugelt trepp paistab. Kujutage ette, mis ta ütles … uskumatu … ta sõnas: „lähme sisse, teeme lähemal foto“ ja tõstis tara ühe elemendi eest ning juhatas mind sisse. Korraks vaid vaatas minu jalgu, et mul midagi jalas poleks. Viis mind trepi juurde ja tegi minust mitu fotot. Vau. Seda ma poleks oodanud. Kuna tempel polnud veel avatud, siis olime fotol mina ja trepp. Seejärel juhatas ta mind sõbralikult välja, tegi oma telefoniga meist kahest šelfi ja läks oma teed. Aitäh talle.

Jäin sinna piirdetara lähistele istuma ja igasuguste asjade üle mõtisklema. See oli hea koht, sain jälgida palverändureid, treppi ja inimesi templi ümbruses liikumas. Nagu alguses mainisin, panen need mõtisklused eraldi blogisse. Oodake selle postituse avaldamist, sest mul tekkis selles templis palju mõtteid meeste ja naiste ning soolise võrdõiguslikkuse teemadel. Mõtisklesin seal ju üle tunni aja … öösel kella kolmest neljani.

Kaks korda katkestati mu mõtisklused. Esimene kord tuli üks politseinik minu juurde ja uuris üsna põhjalikult, miks ma siia tulin ja mida kavatsen. Muuhulgas küsis nagu muuseas, kas olen kuulnud naiste sisenemisest tulnud probleemidest ja mida ma sellest arvan. Kuna olin just mõtisklenud samadel teemade, siis vastasin nagu mõtlesin. Küsis siis veel minu ametit ja peatumiskohta ning soovis siis kõike head ja läks minema. Teine segaja, kui nii võib öelda, oli mees, kes tahtis, et ma teda pildistaks samuti kaugelt paistva trepi taustal. Loomulikult ei kõssanudki ma, et ma sain sisse pildistama. Tahtsin ka endale temast fotot jäädvustada, võtsin kaamera välja ja tegin paar klõpsu. Selle peale läks pildistatav pöördesse ja palus mul endale neid häid fotosid ka saata. Ma lubasin ja ta andis oma meiliaadressi.

Äkitselt, pisut enne nelja tehti avad piirdes lahti ja tohutu palverändurite hulk valgus templi suunas. Tegin kiiresti kookospähkleid vastu seina loopivatest ja 18-st astmest ülesminevatest pühitsetutest  paar videot (video ning video) ja suundusin siis mulle määratud sissepääsu poole. Minu ees oli ootamas umbes tuhat või ka rohkem huvilist. Järjekord liikus kiiresti ja kella viieks olin templisse sisenenud ja sellest melust osa saanud. Proovisin kohalike eeskujul ka rituaale läbi viia, kuid rahvamass oli selle templi jaoks ilmselgelt liiga suur. Liikumisruumi polnud. Tegin seal jooksult kaks fotot ja panin kaamera kotti tagasi. Umbes minuti pärast oli minu kõrval politseinik, kes ütles, et siin on keelatud pildistada. Ta palus mul need fotod kustutada ja lahkus. Jälle üllatus. Ta ei jäänud vaatama, kas ma kustutan või mitte, talle piisas minu lubadusest. Loomulikult täitsin ma lubadust ja need kaks fotot said juba teel tagasi kustutatud.

Ega seal templis sees eriti mõnus polnud. Liiga palju inimesi. Katsusin teiste eeskujul pühakujude postamendid ära ja seadsin sammud minekule. Kusjuures templist väljudes eksisin sõna otseses mõttes ära, sest ma ei saanud aru, mis küljes ma olin. Loomulikult aitas jälle politseinikult küsimine, kes mind viisakalt väljapääsu poole juhatas. Kuulsin hiljem, et seal on tavalisel päeva ca 1000 politseinikku ja ca 400-600 tuhat külastajat. Uhh. Isegi Lenininit Punasel väljakul ei käinud nõukogude ajal sellist hulka vaatamas. Kohe ei teagi teist sellise külastatavusega kohta.

Nii see templikülastus läks. Panin sandaalid jalga ja hakkasin laskuma. Kella poole seitsmeks olin parklas tagasi ning ajasin Manu, kes oli mõnusa uinaku teinud, üles. Tagasisõit Kovalami võis alata. Tegime tee peal Kuttarakaras hommikusöögi – Manule tee ja mulle värske ananassimahl ning mõlemale „dosha“. See toit nägi välja ja maitses nagu pannkook. Soolane pannkook. Selle juurde oli keedetud muna vürtsise kastmega.  

Tagasi Kovalami jõudes osutus voodi külgetõmbejõud minu tahtejõust suuremaks. Lähen pikutan veidi ja õhtul postitan mõtisklused.

 

 

 

 

esmaspäev, 14. jaanuar 2019

Mõtteid siit ja sealt ning tänase päeva tegevuste pealt.

Massaaž oli sarnane eelmiste päevade omale, kuid sellele järgnes tulikuumade riidesse pakitud ravimtaimede nutsakutega patsutamine ja hõõrumine. See oli midagi erilist. Kuumus oli just selline, et karjuma ei hakanud, kuigi oleks tahtnud. Protesduuri viidi läbi kahekesi, üks soojendas kogu aeg uusi nutsakuid ja teine kasutas neid minu keha töötlemiseks. Seega ei jahtunud nutsakud kunagi ära. Alustati jalataldadest, siis läks patsutamine ja hõõrumine jalga mööda üles, peatus pikemalt liigestel ja alaseljal. Lõpetati käte ja õlgadega. Mulle tundus, et seal ravimtaimede pallis oli mingeid tugevatoimelisi aineid, sest pärast kuuma nutsakuga töötlemist keha justkui hõõgus kaua aega järele. Lõpuks pandi rätik kehale peale ja tehti näomask. Pärast seda lesisin oma kümme minutit selili ja ootasin kuni mask kivines ja keha tasakesi rätiku all jahtus. Mõnus tunne jäi järele. Tegin maskist foto ka ja seekord julgen selle teile ka avaldada. Ülemisel fotol tänane mask ja alumisel eilne. Nagu tähele panete on piirkonnad erinevad. Kortsud muudkui kaovad 😊.

 Kui ayurvedast pikemalt kirjutada, siis nende protseduuride eesmärkideks on hea tervisliku seisundi saavutamine ja hoidmine, kahjulike ainete kehast eemaldamine, naha pehmendamine ja tugevdamine, haigustele vastupanu suurendamine, kehavedelike tsirkulatsiooni parandamine ja palju palju muud. Täna julgesin kaalule ka astuda, et aru saada kui palju halbu aineid ayurveda protseduuridega minu kehast eemaldatud on. Üllatusega pidin tõdema, et kaal on praktiliselt jäänud samaks. Kohe ei oska kuidagi seletada. Kuumus, kerge toit, protseduurid ja pidev liikumine, kuid kaal ei lange. Mitte, et ma kaalulangetamise eesmärgil siia tulin.

 

 

Muudest asjadest niipalju, et siin Kovalamis on pidevad voolukatkestused, praktiliselt iga päev korra-kaks.  Ka kirjutamise hetkel pole voolu, seda pole olnud juba oma poolteist tundi. Trükin teksti hetkel Wordi ja pärast kopeerin internetis blogisse. See elektri pidev puudumine pole ka eriti üllatav, sest ringi jalutades juhtusin nägema ühte alajaama, mis oli avatud nii loodusjõududele kui inimtegevusele. Kusjuures sellised oli igal pool. Pole siis ka ime, et kusagil kuidagi ikka mingi lühis tekib. Hurraa, just tuli elekter tagasi ja ventilaator laes hakkas tööle. Olingi juba kuumusest nõrkemas.

Täna oli tegevustevaene päev. Kuna protseduur oli lõuna paiku, mitte hommikul vara, nagu tavaliselt, siis tekkis lühike hommikupoolik ja lühike õhtupoolik, kui kuhugi kaugemale ei saanud minna. Kasutasin siis seda aega homse sõidu planeerimiseks.

Selle blogipostituse natukenegi sisukamaks muutmiseks lisan siia ühe video sellest, kuidas ma koos Manu´ga väikeses kohalikus söögikohas sõrmedega sõin (video). Selle video tegin nii, et ühe käega hoidsin telefoni ja teisega einestasin. Kui arvate, et selline toitumine on ebahügieeniline, siis eksite. Enne söömist pestakse Indias hoolikalt käsi. Ma pole sugugi kindel, kummal pinnal rohkem mikroobe on, kas pestud kätel või noal-kahvlil. Lisan siia veelkord foto sellest söögikohast.
Nüüd aga lähen teen oma traditsioonilise kana tikka masala koos riisiga. Kõht on heledaks läinud.
Sain söögi juurde ka kena päikeseloojangu foto. Sellega on tänane päev jälle kenasti õhtusse jõudnud. Homset blogi ärge liiga vara oodake, sest see valmib lõplikult alles ülehomme varahommikul ehk Eesti aja järgi öösel vastu ülehomset.
 
 

pühapäev, 13. jaanuar 2019

Ashtamudi järvel


Algas päev protseduuridega, seekord siis massaaž, mask ja pea õlitamine. Küsisin ka järgi, et milleks see pea õlitamine ka hea on? Ja sain teada … maandab stressi, aitab lõõgastuda ja avab meeled. Selleks, et õli voolamise ajal pähe mitte päris magama jääda, antakse iga natukese aja tagant kongilöök. Homme on protseduurid lõuna ajal. Saan hommikul kella üheksani magada … kui und on.


neljakesi rolleril
Kell 10 alustasime sõitu Kollam´i poole, kuhu olin seadnud eesmärgiks minna. Ega linn mind väga huvitanudki, hoopis Ashtamudi järvele tahtsin minna. Kui seda ikka saab järveks nimetada, sest selles veekogus seguneb merest tulev soolane vesi ja jõgedest järve voolav mage vesi. Igal juhul on keskkond väga omapärane ja tänu sellele tahtsingi sinna minna.
Sõit kestis üle kahe tunni ja selle ajal oli aega igasugu asju arutada. Mis on Indias ja Eestis erinevat. Kõigepealt muidugi see, et Eestis pole mussoonvihmasid ja selle eest on talv. Manu teadis, mis on lumi, kuid pole ise veel lumes sumbanud. Maavärinaid ja orkaane ka Eestis pole ja Indias on. Temperatuur Indias langeb talvehommikutel +15 kraadini ja see olla nende jaoks väga külm. Ma ei mäleta, kas ma juba kirjutasin, kuid minu autojuht Manu räägib malajalami keelt, seda räägib enamus inimesi Kerala osariigis.
Liiklusest olen juba kirjutanud, sellest oli ka juttu. Mainisin talle, et erilist ohtu kujutavad teedel suured bussid, sest nad on väikse pöörderaadiusega ja suured kohmakad. Samas aga kihutavad hullusti. Selle peale kostis ta, et eile oli just Kollami linnas, kuhu me suundume, olnud liiklusõnnetus bussi ja sõiduauto kokkupõrkes. Surma sai kuus inimest, kellest kaks olid lapsed - 4 ja 6 aastane. Kohutav. Panin kohaliku liinibussi foto ka siia juurde. Sõiduauto kõrval, et oleks võrdlusmoment olemas.
Ka poliitikat puudutasime. Sain teada, et Keralas on kommunistide võim - seda ainsana India osariikidest. Ja kõige lõpus sain teada, et minu kaaslane on 28 aastane ja tal oli 10.jaanuaril sünnipäev. Mulle ta sellel päeval oma tähtpäevast ei kõssanudki. Talle ei meeldivat eriti tähistada. Kuid eks ma anna talle järgmisel kohtumisel kingituse üle.

Kollamisse sisse sõites hakkas kohe meie kõrval valjuhääldiga auto (video) mingit sõnumit edastama. Kuulsin Manult, et see oli propaganda, mis andis teada peaministri saabumisest Kollamisse. Ta tuleb 15.jaanuaril mingit uut teed avama. Kõikjal olid tema näoga plakatid. Puhas poliitiline propaganda. Sama hull nagu meil … poliitikud käivad teid ja sildu avamas, et näidata nagu nemad oleks olnud kõige tähtsamad tegelased just selle objekti valmimisel. Kas ikka on? Või on see ainult meetod rohkem hääli saada.

Aga las see poliitika jääb kus see ja teine. Ma jõudsin järve äärde. Pärast väikesi läbirääkimisi sain renditud kümnekohalise laevukese koos kapteniga, millega järvele sõitsime. Tuli meelde Tätte lauluke "Miljuneer" … kes pole kuulnud, siis kuulake. Lõbus lauluke. Mul oli ka laev ja kapten, ainult tõmmu plikat polnud, kes mulle viskit ja kakaod tooks.
Järv on erakordselt kala- ja linnurikas. Kohe sõidu alguses tuli meie käilavette terve parv huvitavaid linde (video). Kui need linnud paigal olid, siis oli neil pikk kael ja kui lendasid, siis tõmbasid kaela lõõtsaks ja olid nagu paksu kaelatud linnud. Vaadake seda videot ja fotosid. On ju erilised linnud? Need on ladina keeles Ardea alba´d ehk eesti keeles hõbehaigrud. Neid olla suvel ka Eestis, kuid mina pole näinud. Vähemalt pole neid nii palju kui Indias. Kui videolt tähelepanelikult linde vaatate, siis näete, et mitmel neist on kalakesed noka vahel. Seda nad sealt käilaveest otsivadki.
Teine silmatorkav linnuliik oli laevakapteni sõnul kotkad, kes toitusid samuti kaladest. Nende määramine oli veelgi raskem. Ma isegi arvan, et neid oli suisa mitu liiki. See siin fotol paistab olevat Haliastur indus ehk valgepea-purihaugas, kuid ma pole üldse kindel. Nad lendasid kõrgel ja kiiresti, raske oli hästi kaadrisse saada.

Kuid mitte linnud polnud meie järvereisil kõige huvitavamad. Hoopis kalamehed ja kalapüügiriistad. Need fotol olevad instrumendid on "hiina kalamehed" nagu minu kapten teadis väita. Neid oli selles järves kümneid, kui mitte sadu. Põhimõte väga lihtne raamide külge pannakse võrk ja seadeldis lastakse vette. Öösel pannakse tipus olev latern põlema ja kalad tulevad valguse peale kohale. Edasi pole muud kui võrk kaladega välja tõsta. Lihtne ja tõhus meetod. Kellel huvi, siis neile võin veelgi fotosid jagada. Jäädvustasin neid agregaate igast küljest.
Lisaks oli ranna ääres kümnete kaupa kalalaevu. Mõni uuem mõni päevinäinud. Sellel fotol on laevade taga näha ka kirikut. Huvitav on asjaolu, et selles piirkonnas ümber järve oli väga palju kirikuid. Ma nägin vähemalt nelja, üks silmapaistvam kui teine ja viiendat ehitati. See viies pidavat saama 27000 ruutjalane ehk ca 2500 ruutmeetrine. Võimas. Ju siis kalamehed on rohkem kristlased kui hinduistid.
Veel torkas silma, et kalda ääres oli väga ilus park, kus pühapäevasel päeval paljud kohalikud lõõgastusid. Sõitsime sealt mööda ja jäädvustasin ka selle videole. Ka hooned ümber järve olid väga suursugused. Ka neist tegin mitu fotot. Eriti hakkas silma üks hoone, mille kõrvale oli omanik püstitanud hiiglasliku kuju. Sellest kujust tegin iga külje pealt fotosid. Vaadake ja mõtisklege.




Eks seal järvel oli muudki huvitavat, kuid kõike ei suuda siin ära näidata ja kirjeldada. Igal juhul möödus kaks tundi linnutiivul. Naljakas oli see, et kui hakkasime tagasi sõitma, siis küsisin kaptenilt, et kas see, kuhu sild viib on saar? Tema vastas, et jah, see on saar. Kui ma aga oma GPS kaarti vaatasin, nägin, et oli hoopis poolsaar. Nojah. Ta nimetas haigruid ka kotkasteks. Siiski panen siia foto kaptenist, mille me sõidu ajal aegvõttega tegime. Valgus pole kõige parem …

Tagasiteel käisin veel kiiresti ühes templis, mille nime kahjuks ei mäleta ja sõime mingis kohalikus teeäärses söögikohas kaks muna-biryani´t 160 ruupia eest. Nii see päev kiirelt möödus. Jäin väga rahule.


.
 

laupäev, 12. jaanuar 2019

Fotod ühest ilusast linnust ...

Hommikune protseduur jäi täna lühemaks kui tavaliselt, sest mitu grupi liiget soovisid kaugemale sõita ja nende ajad nihutati ettepoole. Tekkis väike segadus ja sain täna vaid massaaži, maski ja peaõli. Homme küsin kindlasti, mis head selles õlis on. Kella 10 ajal saatsin kenasti grupikaaslased teele. Jagasin ka õpetussõnu, sest nad läksid minu tellitud autoga samasse kohta, kus ma eile käisin. Kui hotelli tagasi jalutasin, sain selgeks, et päike on täna erakordselt ere ja minu T-särgi kaelus erakordselt lahtine. Kael hakkas kiiresti üle kuumenema. Kuid kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Põikasin tee ääres sisse ühte õmblustöökotta ja lasin oma sonile kaelakaitse külge õmmelda. Läks maksma 150 ruupiat (ca 2 eurot) mille eest sai minu kael kaitstud. Nägin välja nagu beduiin või Saddam, kelleks mind üks kohalik kutsus.

Selles varustuses läksin Kovalami tuletorni ümbrust vaatama. Tuletorni fotot ehk olete juba näinud, kuid sealt avanenud vaadete fotosid mitte. Panen siia ühe video ja ka mõned fotod. Ilus vaade. Kõige ilusamaks tegid vaate kotkad või kullid, kes ümber tuletorni tiirutasid. Nad olid nii julged, et tulid tuletornile lähedale ja ma sain jäädvustatud mitu head lennufotot.
Kas see vaade ei tundu teile tuttav? Umbes samasugune foto oli minu blogis siis, kui kirjutasin kavatsusest sõita Indiasse. Aga siis oli see laenatud, nüüd täitsa ise jäädvustatud.

Need fotod sobivad ka ülejäänud päevast kirjutamiseks, sest täna ma tegin mitte midagi. Käisin rannas, sõin ja puhkasin. Niimoodi päev otsa.
Rannas olin seekord arukam ja ka rand oli minuga sõbralikum. Nimelt ma lahkusin päikesevarju alt ainult ujuma minekuks ja puuviljasalati ostmiseks. Ülejäänud aja pikutasin oma pehmel lamamistoolil varju all. Päike kõrvetas isegi läbi varju, sest väljas on jätkuvalt 32-33 kraadi kuuma. Ujuda oli seekord aga väga mõnus, sest lained olid kordades madalamad kui esimesel korral. Eriti kui minna murdlainetest kaugemale, siis oli vees suisa mõnus ulpida. Laine loksutas ja vesi kaitses liigse päikese eest. Niimoodi sain oma viis-kuus korda vees käidud. Sellel põhjusel arvasingi, et rand oli minuga sõbralikum.
Ei vaadanudki kella ja seetõttu ei tea, kui kaua ma rannas vedelesin. Ühel hetkel läks kõht tühjaks ja sõin vanas tuttavas kohvikus ära jälle kana tikka masala koos riisi ja värske pataia mahlaga magustoiduks. Ning elu oli jälle lill. Kerge koduigatsus hakkab ainult juba närima. Nädal veel.

Õhtupoole planeerisin ära homse päeva ja täpsustasin kohalikus turismibüroos 18.jaanuaril toimuva festivali kohta ja aega. Seal torkas korraks pähe ka mõte 250 euro eest Sri-Lankal ära käia, kuid rahast hakkas kahju. Jaanuaris "Raha ka ei taha anda, nigu polegi teist", kui Tõnissoni tsiteerida. Kusjuures India on minu rännakutes 50-s riik. Panen siia lõppu veel kaardi, kus on enamus linnadest ja riikidest kenasti välja toodud. India ka juba sees.
Eile läks jutt Manu´ga (minu autojuht) selle peale, et mis on Indias erilist võrreldes teiste riikidega, kus ma käinud olen. Esimese emotsiooniga tuli pähe kolm asja - erakordselt vürtsikas ja maitsekas toit; teiseks kohutav liiklus, sama hull nagu Madakaskaril ja kolmandaks sõbralikud inimesed. Viimane kehtib eriti Kerala piirkonna kohta, sest kui eile käisin Tamili piirkonnas, siis sealsed olid palju tõrjuvamad ja ebasõbralikumad.
Edasi rääkisin Manu´le, kuidas Saksamaa kiirteel võib sõita nii kiiresti kui soovid, kasvõi 200-ga, siis selle peale tegi ta uskumatut nägu, ta isegi ei kujuta ette, mis tähendab autoga sellise kiirusega sõita. Nende jaoks on 80 km/h juba hull kihutamine, mille käigus võid aukudes auto lõhkuda või kellegagi kokku põrgata. Rääkisin ka Ühendriikide preeriateedest, kus on ühes suunas kolm-neli sõidurida ja mis kulgevad kümnete kilomeetrite kaupa otse.