„Igavene türklane selline ... “

 

Olen mitu korda mõelnud, et miks küll on selline natuke halvustav ütelus eesti keeles „Igavene türklane selline  ... “. Kas see pärineb sellest ajast kui Türgi-Tatari hõimud maid anastasid … või on hoopis kreeka keelest tulnud tüvi, sest kreeklased ja türklased on pikka aega sõjas olnud?! Järjekordse Türgi reisi ajal sai mulle selgeks, miks selline väljend on.

Ma tavaliselt ei kirjuta blogisid lühikestest ja igavatest konverentsireisidest, kuid seekord „ei saa mitte vaiki olla“. Nimelt olin otsustanud osa võtta ICOMOS Wood konverentsist Türgis Samsun´is, sest sain äsja selle rahvusvahelise kultuuriväärtusliku puidu uurimise grupi liikmeks ja oli huvitav näha ja kuulda mis seal teoksil on. Reis on kujunenud tõeliseks elamuste allikaks … millest paraku enamus pole just kõige meeldivamad. Algas kõik sellest, et proovisin kuu aega tagasi pangaülekandega maksta osavõtutasu registreerimislehel olevale Samsuni Ülikooli pangakontole, kuid peatselt tuli makse tagasi. … 35 eurot vähem Küsisin konverentsi korraldajalt, et milles probleem ja tema kirjutas, et nende kontole pole raha jõudnud. Uurisin Swedpangast ja sain vastuse, et Türgi pank oli raha kahtlaseks liigitanud ja tagasi saatnud … kuid võtnud tagasisaatmise kulu summast maha. Ikka mõnus viis teenimiseks … loed kahtlaseks ja võtad teenustasu. Kusjuures maksega oli kõik korras, kontrollisin üle. Nojah. Kirjutasin siis taas korraldajale ja sain vastuse, et on võimalik maksta kohapeal sularahas. Kuid 35 eurot oligi lännu.

Teisipäeva õhtul oli käes väljalennu aeg. Lennuki väljumine Tallinnast pisut hilines, kuid Tallinn-Istanbul lennuga tegi piloot aja tagasi. Istanbuli maandumisel andis kapten pardapersonalile käsu „istuda maandumiseks“ üllatavalt vara oma 40 minutit enne maandumist. Ja siis tiirutas lennuk natuke Musta mere kohal enne kui maandumisraja poole suundus. Millegipärast oli selline imelik eelaimdus.  Ning tunne ei petnud mind. Lennuk maandus sellise raksatusega, et kogu lennuki kere oigas. Pole sellist maandumist läbi elanudki. Loomulikult reageeris vedrustus ja pärast raksatust viskas veel lennuki pisut üles. Reisijad karjusid, minu taga istujad oigasid, et selg läks paigast ära. Kõik olid hirmunud ja ärevil. Kuid tundus, et lennuk jäi ühte tükki. Õnneks. Kuid jube tunne oli ... ei taha sellist enam kunagi kogeda. Millegipärast arvan, et lennuki kapten polnud adekvaatne, sest ka lennuväljal kimas lennuk nagu ralliauto ... tavalisest oluliselt kiiremini.

Istanbulist Samsuni oli kohalik lend. Kuid kuna kahe lennu vahe oli üle pooleteist tunni, siis jõudsin kenasti passikontrolli teha, oma koti veelkord turvakontrollist läbi lasta ja rahvusvaheliste lendude terminaalist kohalike lendude väljumiskohta minna. Probleeme polnud. Ka lend Samsuni läks kenasti. Kui välja arvata see, et Turkish Airlines ei olnud  lasknud päev enne kohalikule lennule tasuta elektroonilist check-in´i teha. Kõik istekohad oli tasulised ja ilma istekohta valimata ei saanud pardakaardi registreerimist jätkata. Proovisin oma kümme korda erinevaid võimalusi, kuid ei. Kuna oli tasuline koht, siis võtsin juba avariiväljapääsu juurde, kus jalgadel oli rohkem ruumi. Polnud kallis … 7 eurot … kuid ikkagi. Mul oli pilet ju ostetud ja pidin peale maksma. Esimene kord selline jama. Kuid jah, jälle türklastele teenimise allikas.

Kuna Samsuini jõudes oli öine aeg … kell oli kolmveerand kolm, siis olin kenasti endale bookingu kaudu takso hotelli ette tellinud. Kõik oli ilus, bookingult tuli sõnum, et taksojuht ootab mind nimesildiga saabuvate lendude välisukse juures ning Istanbulis kinnitas ka taksoettevõte whatsappi kaudu juhi kohalolekut ja nimesilti tema käes. Ma läksin muretult lennujaamast välja. Lennuk oli saabunud õigeaegselt ja lootsin näha oma nimesilti. Kuid mida polnud, see oli taksojuht nimega. Kõndisin edasi-tagasi, vaatasin inimesi ja autosid … kuid ei midagi. Taksojuhti polnud. Õnneks Telia nädalane internetipakett hakkas tööle, siis kirjutasin whatsappi sõnumi, et olen kohal…. Ikka ei midagi. Aeg läks ja öö kulges edasi. Siis võtsin helistasin whatsappi numbril kolm korda taksofirmale … vastust ei tulnud. Lõpuks tuli mulle vastuseks videokõne taotlus tundmatult numbrilt, millele ma siis vastasin, sest lootus oli kustumas ja näitasin oma nägu. Selle peale sõitis kusagilt nurga tagant välja suhteliselt vana eraauto ja andis signaali. Läksin auto juurde ja ainus mida juht oskas mulle öelda oli Cepni´s hotell. Kuna see oli tõesti minu hotelli nimi, siis arvasin, et on õige auto küll. Autojuht oli täiesti umbkeelne türklane. Sõit hotelli poole läks lahti … umbes pool tundi oli aga minu uneaega kadunud. Sain aru, et bookingu kaudu pole ikka mõtet taksot tellida - kehvavõitu ja kallivõitu. Jälle kogemuse võrra rikkam.

Kontrollisin sõitu googlemapsiga ja suund oli õige. Kuid millegipärast pööras autojuht umbes kaks kilomeetrit enne hotelli huvitavale kõrvalteele mere rannal. Nojah, mõtlesin mina, eks kohalik juht teab kuhu sõidab ... ju siis hotelli merepoolse sissepääsu juurde. Kuid selgus, et ei teadnud. Hotelli sissepääs jäi hoopis enne sõidetud suurema tänava äärde … nagu ka googlemaps mulle näitas. Ja kuna tänav oli sõiduridade eralduseribaga, siis pidi juht tegema oma kolme kilomeetrise ringi, et hotelli juurde jõuda. Jälle viis-kuus minutit uneaega kulunud. Kuid lõpuks peatus auto õige hotelli ees ja ma olin rõõmus.

Läksin sisse ja hotell Cepni´s  tundus täitsa viks olevat. Registreerimislauas vaatas mind nooremapoolne mees ja naeratas. Tutvustasin ennast ja ta küsis passi, millest tegi koopia. Ja küsis vaevu arusaadavalt ... kas olen neli ööd. Ma vastasin talle, et jah. Sain toa võtme ja kiirustasin tuppa, et kohe unne vajuda … kuid … tuppa astudes nägin voodit, kust keegi oli välja hüpanud, tekid olid hunnikus. Laua peal oli mingi läbu toiduainetest ja pudelitest … tuba oli koristamata. Mis seal ikka, läksin alla uut tuba küsima. Siis selgus, et noorhärra inglise keele osakus oli otsa saanud. Hakkasime suhtlema tõlkeprogrammi abil, mis võttis küll aega, kuid asja sai. Selgus, et koristaja vea tõttu oli jäänud tuba koristamata ja … vabu tube rohkem polnud. Ohh-puhh. No see oli küll jama. Pärast mõningast mõtlemist helistas noorhärra kõrvalasuvasse Pereira hotelli ja soovitas mul sinna minna … nende kulul. Kuid kui ma jõudsin paarisaja meetri kaugusel asuvasse teise hotelli, selgus, et seal pole vabu tube. Ma ei saanud aru, miks mind siis sinna saadeti. Läksin tagasi. Noorhärra helistas veel mitmesse hotelli ja lõpuks leidis mulle toa. Selle aja peale oli kohale tulnud ülemus koos paari poisiga, kes lõhnasid kõik kõvasti alkoholi järgi. Ma ei saanud küll aru, miks nad ei kutsunud koristajat ja 10-15 minutiga tuba korda ei teinud … kuid nii nad otsustasid, et nokastunud abilised viivad mind oma autoga teise hotelli, mis asus 5 minuti autosõidu kaugusel. Ma küsisin programmi abil, et kuidas ma hommikul tagasi saan … ja noorhärra vastas, et kell 8 on mul seal auto vastas.

Nojah, sain siis pool viis hommikul lõpuks voodisse Niva Atakum Otel´is. Ise imestasin, et kuidas ma küll suutsin rahulikuks jääda. Kuid uni tuli momendiga. Hommikul ärkasin … ime-ime … paar minutit enne kellahelinat, mis oli pandud 7.30 peale. Kuid nii see mul tavaliselt on, et ärkamise aeg ei sõltu uinumise ajast. Sain kiiresti hommikusöögi söödud ja olin viis minutit enne kaheksat väljas ootamas autot järgi. Kuid mida polnud, see oli auto. Asi muutus kriitiliseks, sest pidin olema 8.25 kogunemiskohas, et sõita transfeeriga ülikoolilinnakusse, mis oli linnast väljas. Ise ma sinna sõita ei osanuks. Läksin siis hotelli, kus ööbisin, ja palusin helistada Cepni´s hotelli ja küsida, kus on auto. Vastus oli, et mulle saadeti takso järgi … mis pidi „kohe“ tulema. Tuligi. Kell 8.23 ja sõitsime siis hotelli juurde, kus noorhärra tasus taksoarve ja ma palusin end kohe viia kogunemiskohta, kuhu jõudsin 8.30 … õnneks oli ka seal "türgi aeg" ehk transfeeri buss polnud veel tulnud. Sain oma nime lehelt üles otsida ja kenasti kõiki tervitada. Buss tuli 8.32 … ehk napikas, kuid jõudsin.

Konverentsikohas sain osalustasu kenasti tasutud ja pärast pikka otsimist ka oma nimekaardi kaela. Konverents algas. Olemine oli pisut uimane, kuid õnneks olid teemad nii huvitavad, et väsimuski ununes. Kuid mida rohkem õhtu poole, seda unisemaks olemine läks. Gala õhtusöögil oli juba päris raske silmi lahti hoida, mis sest et suhtlus oli aktiivne. Kella poole kümne aegu sain siis lõpuks hotelli, kus tuba oli koristatud, ja voodisse. Kuulasin ära veel õhtupalvuse … moslemiusu maades käinud teavad, mida mõtlen … ja uinusin. Hommikul äratas mind taas väljast kostev hommikupalvus. Vot selline hotell ... aknad kostavad läbi nagu oleks õues.

Ju ma siis ise valisin vale hotelli. Kuid oli nii hea hinnanguga (üle 8 punkti) ja mere ääres. Kõik tundus ilus. aga alt läksin täiega. Hommikusöök seal oli ka selline ... niru ... toodi mingid juust-friikartuli-kurgi väheseid koguseid sisaldav taldrik lauale ja oligi kõik. Ei mingit bufeed ja ei mingit mahla, mida ma oleks väga tahtnud hommikul. kuid õnneks on konverentsi toitlustus korralik, seega polnud sellest suuremat probleemi. Hommikul jalutasin veel mere ääres ja veendusin, et siia küll ujuma ei tahaks minna. Hotelli kõrval oli paadisadam, mitte ujumisrand. Joosta ja jalutada sai, kuid ujuda mitte. No ja ega ma väga ei tahtnudki. 

Mina puitkonstruktsioone uurimas

Veel mõned tähelepanekud. Autod sõidavad linnas 50 märgi juures 110 km/h ja kui süttib punane, siis vähemalt 3-4 autot sõidab veel punase alt läbi. Seega ... kui jalakäijate ülekäigukohal süttib roheline, siis on vaja arvestada, et autod lendavad veel sealt üle ... täie hooga. Söögikohtadest on soovitatav valida selline, kus ka kohalikud käivad. Turistidele mõeldud kohad on hirmkallid ja kehva toiduga. Kuna kohalike toidukohtade teenindajad ei räägi inglise keelt, siis on hea teha toitudest fotosid, sest kui maksmiseks läheb, siis on fikseeritud, mida sõid ja hea näidata makse vastuvõtjale ... kes pole kelner, vaid eraldi kassapidaja. Väga hea on kogu aeg kasutada Türgis tõlkeprogrammi, siis saab suheldud. Ma sain tänu sellele kõik asjad aetud. Ja lõpuks ... kõik kohalikud pole "sellised türklased", enamus on sõbralikud ja abivalmid.... kuid eks negatiivsed olukorrad tulevad rohkem esile. Kusjuures konverents oli igati asjalik ja mulle kasulik, selle osas pole midagi ette heita. Kuid igal juhul on Türgis keerulisem ja ebameeldivam kui paljudes teistes maades... 

No vot, sellised kogemused Türgis ... kusjuures olen olnud pettunud kõikidel kordadel, kui Türgis olen käinud ... kord varem üritati mind hotelli restoranis korralikult arvega petta, siis oli ükskord juhus kui sain sellise haisuga hotellitoa, et polnud võimalik hingata, kunagi veel läksid mu ostud bussist kaduma, enne aastatuhande vahetust üritati mulle müüa sokke, mis olid täiega praak ja nii edasi ja nii edasi. Ja ma loodan, et oli viimane kord seda maad külastada.