Etioopia kokkuvõte

     Seda kokkuvõtet on väga raske kirjutada, emotsioonid käisid äärest äärde ja vastuolusid oli nii palju nii iseendas kui ümbritsevas. Võibolla alustakski vastuoludest … Kõigepealt kõige olulisem – kultuurilised vastuolud. Siin ei mõtle ma niivõrd erinevate hõimude kultuuride erinevust kuivõrd euroopaliku kultuuri pealetungi Etioopias tervikuna. Nendes piirkondades, mis jäävad suurtest teedest ja lennujaamadest kaugemale, on see vähem tunda, kuid linnades üha rohkem. Paraku on tunda, et kohalikud kultuurid jäävad euroopaliku survele alla ja see ei tee kohalikke inimesi õnnelikemaks. Nad on alistunud võõra kultuuri survele. Muutused on nii kiired, et kohalikud inimesed ei suuda kohaneda sellega ja nende üsna hiljuti olnud stabiilne elurütm on täielikult häiritud. Paljud, kes on näinud uusi „hüvesid“, suunduvad maalt linnadesse ning nälgivad ja virelevad seal kõikjal. Lootus paremale elule linnas saab enamasti tugeva tagasilöögi. Aga ka maapiirkondades keskendutakse üha rohkem turismist tuleva raha kasutamisele ning traditsioonilised põlluharimine, karjakasvatus ja jahindusvõtted ununevad. Teadmine raha kasutusest on muutunud inimeste olemust. Laste esimesed sõnad on „you“, „money“ ja käsi läheb pikka. See on turistide ja kolonialistide tekitatud tingitud refleks. Kohalikud on hakanud ootama ainult välist abi ega üritagi sageli ise hakkama saada. Üha rohkem on näha, et see "abi" teeb neid inimesi pigem õnnetuks. Kahju, minu arvates on see sekkumine nende ellu. Ja see, et nad siis tulevad massiliselt Euroopa suunas, on samuti tagajärg … just selle kultuurilise vastuolu tagajärg, mille eurooplased on ise põhjustanud. 

Ühepereelamu Lõuna-Etioopias 

Ühepereelamu Addis Abebas

Teine oluline vastuolu on loomulikult varanduslik seisund. Maal külades pole see nii selgesti näha, sest külavanem on enamasti ka ise aktiivne kogukonna elus osaleja, kuid linnades … nähes valitsuse liikmete villasid (mida ei tohtinud fotodele jäädvustada) ning uusi mersusid (mis nii kiiresti mööda sõitsid, et ei jõudnud jäädvustada) ja tänavate ääres magavaid kerjuseid, kelle nälginud näod kurbade silmadega vastu vaatasid lootes saada vähimatki toidupalakest, on arusaadav, et kohalikud rikkused ja välised toetused lähevad väga ühte auku. No mina ei annaks sellistele riikidele küll mitte sentigi toetust või kui annaks, siis vaid kellelegi abivajajale isiklikult üle andes. Kuid siinkohal tuleb mainida, et mitte kohalikud pole siin kõige suuremad "orjapidajad", vaid ikka välismaalased. Kui mäletate blogipostitust roosikasvatusest või kui meenutada giidi juttu ameeriklastest põllumeestest, kes maid kurnavad, siis on just nemad kõige rohkem kahju sellele maale teinud. Ka hotellid, lodged ja muud majutusasutused kuuluvad enamasti välismaalastele. Mitte kõik neist ei maksa tehtud töö eest kohalikele õiglast palka. Me võime ju sõna "neeger" keelata ja rääkida võrdõiguslikkusest, kuid aastasadade pikkune suhtumine aafriklastesse ei kao hetkega. Kui tuletada meelde ka seda murside külas juhtunut (vaata blogi inimeselt-inimesele Aafrika moodi), siis võib isegi öelda, et suhtumine pole üldse muutunud. Kurb, kuid tõsi.

Mõtisklev tüdruk maal

Mõtisklev tüdruk linnas

Kolmas vastuolu on maa ja linna vastuolu. Maainimesed on kusjuures palju töökamad kui linnainimesed... vähemalt protsentuaalselt. Kui ma ise ka siia tulles mõtlesin, et mis seal teha, lesivad palmi all ja ootavad banaani kukkumist, siis külades ringi sõites nägin igal pool rasket tööd tehtavat joogivee ja toidu hankimiseks. Eriti lõunapoolsetes piirkondades. Suuri viljapõlde niideti käsitsi sirbitaolise instrumendiga, pandi vili käsitsi aunadesse, tehti rehepeks ja kuivatus käsitsi. Ja siis anti valitsusele kümme protsenti veel ära. Kusjuures on Etioopia tõeline politsei ja sõjaväe riik, iga natukese aja tagant oli kontrollpunkt, kus vaadati veokeid ja busse üle. Ka meid peatati, kuid kui nähti, kes peal oli (turistid), siis enamasti lubati edasi, Vaid kolm-neli korda kontrolliti ka giidi töötõendit ja meie nimekirja. Üks kord vaadati ka buss tervenisti üle. Kuid kohalikud ... miks neid peatati ja mida neilt sooviti, seda ma ei tea. Vähimagi kaebuse või mitteallumise pärast võib sattuda vanglasse ja seal pole üldse hea olla, sest need on totaalselt üle asustatud. 

Ortodoksi kiriku missa

Neljas vastuolu on tavapärane kogu maailmas leiduv vastuolu, see on usulised tõekspidamised. Riigis leidub nii moslemeid, õigeusklikke kui ka loodususulisi hõime ja inimesi. Ei saa öelda, et siin oleks riigisiseseid ususõdasid, kuid iga uks üritab endale saada üha rohkem toetajaid. Moslemid maksavad igale moslemilapsele toetus 10 dollarit kuus ... mis kohalikele on suur raha ja selle nimel sünnitatakse lapsi üha enam. Ristiusuliste kirikud hõiskavad taevariigist, mis on kõigile, nii vaestele kui rikastele valla ja see on vaestele lootuseks ... On piirkondi, kus on moslemeid enamus, kuid on ka õigeuskliku usu piirkondi. Ka kirikud koguvad oma tarbeks andameid, mis veelgi vähendavad vaeste omandit.

Neid vastuolusid on veel ja veel. Kuni hõimudevaheliste vastuoludeni välja, kuid ei suuda neid kõiki siin lahata. Vastuolu iseendas oli selle reisi ajal ka. Üks pool minust tahtis seda reisi nautida ja jäädvustada eluolu ja traditsioone, teine pool tundis aga piinlikkust, et ma jäädvustan nende inimeste valu ja traditsioonide hääbumist, ise protsessi muutmiseks midagi tegemata. Kuid jah, kes ma olen, et seda protsessi muuta ... eikeegi. Ja paraku selleks ma ka jään.  

Ikka edasi ja edasi ...

Nojah. Reisist ikka ka. Mahasõidetud 2800 km mööda augulisi, poriseid, kiviseid teid, mis olid täis kitsi, lambaid, lehmi, eesleid, erinevaid sõidukeid ja inimesi ... see oli ikka liig mis liig. Nii hea tunne on olla nüüd hotellis ja oodata äralendu. Enam ma sellisel reisil ei soovi osaleda. Sisikond on rappumisest täitsa omadega segi. Liikumiskiirus oli vahel ikka täitsa olematu, sest loomad olid siin nii olulised, et neile juba otsa ei sõidetud. Kogu reisi ajal nägin ühte hukka saanud lehma ja ühte koera. Ah jaa, tagasisõidu ajal sai ka üks kotkas otse meie ees autolt löögi ja jäi teele. See oli reisi negatiivse poole peal. Ja Addis Abeba mulle ka ei meeldinud ... nagu mulle suurlinnad kunagi pole meeldinud. Lisaks jäin seal oma telefonist ilma ...

Siia pidi ka buss ära mahtuma

Kuid positiivne oli see, et ma kõike seda nägin ja tõesti, see muutis minu mõtlemises päris palju ... ma nägin oma silmaga seda, mis toimub ja need märgid muutuste kohta on ümberlükkamatud. Loomulikult oli huvitav vaadata teiste, väga eriliste rahvaste kultuuri ja traditsioone. Tõsi, vahel oli neid raske mõista ... näiteks neid huulerõngaid ja naiste kliitorite äralõikamist. Kuid sellegipoolest austan nende kultuuri ning proovisin võimalikult vähe sekkuda ... kuigi tegin seda juba oma sealviibimisega. Lubasin endale, et enam ma seda ei tee ... enam ma sellesse piirkonda ei reisi. See on minu panus kultuuride säilimise nimel.

Seenering

Loodus ja matkad džunglis ja järvede kallastel olid imelised. Seal on ikka nii palju liigirikkust ja uudsust minu jaoks. Sellistele matkadele võiks veelgi minna ... kuid võimalikult vähe nende käigus loodust ja seal elavate inimeste kultuuri rikkudes. Mulle meeldivad väga metsased mäed ning nende nõlvadel liikumine. Nii palju kauneid värvilisi ja ka märkamatuid liblikaid, väga erilised linnud ja putukad ning loomad, keda küll palju ei näinud, kuid needki, keda silmasin, olid huvitavad.

Ja viimaseks minu huviobjektiks olid ehitised ... ümmargused ja kandilised, onnid ja kõrgmajad, puidust väätidest ja betoonpaneelidest. Ikka äärest äärde ehituskultuurid. Tõsi, paljude hoonete eluiga polnud just kõige pikem ... kuid rändrahvastel polegi see eesmärgiks. Kuid ka pikemaks ehitatud hoonete kvaliteet on enamasti selline, et mina seal küll ei tahaks elada.

Kuidas võrrelda seda reisi teiste reisidega ... ei oskagi. Loodus oli võrreldav Amazonase ürgmetsaga, elukorraldus India ja Indoneesiaga, kuid kultuur ... see mis oli säilinud ... polnud võrreldav millegagi. Kui, siis õige pisut Amozonase džungli indiaanlastega. Kuid õige vähe.

Järgmist reisi tuleb rohkem läbi kaaluda ja mõelda ... kuid eks näis ... minu maailmanägemise kohad pärast seda reisi:

Tagasitee ürgsest lõunast pisut kaasaegsema pealinna poole. Seiklused jätkuvad ...

Hameri hõimu vanaproua

 Aeg on läinud kiiresti ja ongi tagasitee hetk käes. Viimasel päeval "ürgses lõunas" käisid teised grupi liikmed veelkord hamerite külas, mitte selles kus eelmises postituses olnud bull-jump toimus, vaid teises, meie bangalo lähedal olevas külas. Mina ei läinud ... ei hommikusöögile ega ka külla. Eelmise päeva sündmused olid nii elavalt meeles, et polnud isu ... ja loomulikult olid ka tervislikud põhjused. Kõht andis selle bangalo köögi toitudele järgi ja hakkas läbi jooksma. Mitte ainult minu, paljudel teistel ka. See oli kindlasti seotud just selle köögiga, sest enne polnud kellelgi midagi viga. Terve järgmise päeva vaevlesin kõhuhädade käes ja manustasin aktiivsütt ja muid tablette. Õhtuks oli suurem jama möödas ja järgmisel päeval sain juba tasapisi taastuma hakata. Kuid seda ikka juhtub. Nimetan seda suurpuhastuseks :) .

    Tagasitee ei kulgenud üldse viperusteta, sest lõunasöögi ajal saime teada, et tugevad vihmad on jõgesid paisutanud ning osad teed on muutumas läbimatuks. Sellepärast hakkas meil äkitselt kiire-kiire ... enne kui teed täielikult ära uhutakse ja muda täis kantakse, tuleb orust tagasi saada. Algus läks libedalt, kuid siis jäime valitud teel mägedest alla valgunud mudamassi sees hätta ... õnneks jõnksutas bussijuht end tagasi kõvale pinnasele ja läksime proovima uut teed. Pärast meid teiselt poolt tulnud buss jäigi sinna ... kohalikel pealtvaatajatel oli tasuta näitemäng olemas.

Hommikune vihm hotelliaknast

 Ega järgmisena valitud teegi lihtne polnud. Vastu tulnud džiibivennad ütlesid, et selle bussiga me küll sealt läbi ei lähe, kuid proovima ju pidi ... koju tahaks. Nii me siis läksimegi edasi.

Nagu viimaselt videolt näha, saime edukalt läbi ja teekond tagasi Arba Mintchi jätkus. Meid ootas taas viietärnihotell. Õhtul kella kuue paiku jõudsimegi sinna kohale ja ma tellisin endale tuppa taas veise sisefilee ehk tenderloini. Seekord küll well done küpsusastmega, sest kõht ootas rahulikku taastumist. Kuid isegi see küps ihatükk ol väga mahlane ja maitsev ... ja jäi kõhtu pidama. Juurde võtsin riisi ... keedetud. Ka see meeldis kõhule. Hommikul sõin ka pisut ja hakkasimegi edasi ... see tähendab tagasi kodu poole ... sõitma. Unustasin oma kalli hooldustarvete koti hotelli vannituppa, kuid enne kui saime bussiga startida, toodi see juba bussi järgi. Oi ma olin tänulik.

Sõit Arba Mintchist edasi kulges alguses probleemideta, tee oli nagu oli ja kitsed ning lehmadki teel olid nagu olid, kuid sõit sujus. Vahepeal tegime ikka pause ja giid Ashu rääkis palju huvitavaid lugusid kohalikust loodusmeditsiinist ja rahvast ja astrofüüsikast. Mõned huvitavad faktid:

* Enamusel inimestest pole teada, mis kuupäeval nad tegelikult sündisid, sest keegi ei märgi üles sünnipäeva. Kuna 11.september on siin uus-aasta, siis on tohutult paljudel inimestel märgitud passi 11.sep, sest õige päev  pole teada. Pass on vajalik vaid inimestele, kes väljapoole riigipiire rändavad. Kohalikel pole sellest dokumendist aimugi. 

* Kõige suurem pidu lõunapoolsete hõimude juures on lapsele nime andmine, mis toimub umbes kuue aasta vanusena .. enne seda on ta ainult selle naise poeg või tütar. See on nii, sest kuni selle vanuseni paljud lapsed surevad ja neil pole nime vaja. Kui aga nimi on antud, siis tunnistatakse laps elujõuliseks.

* Mee kinkimine Hamerite juures tähendab kihlust .. kui tütre ema kingib mehele mett ja see võtab vastu, siis on ta tütrega kihlatud ja võib hakata pulmadele mõtlema. Ashul oli üks selline seik, kus ta teadmata traditsiooni võttiski ühe meenõu vastu ja pärast oli palju selgitamist. 

* Etioopias on 83 etnilist gruppi ja need jagunevad veel klannideks. Väga multinatsionaalne ja -kultuuriline riik.

Kohalik elamu, mille katusel on pisike päikesepaneel

* Mõnedel hõimudel oli oluline, et naine oleks abielludes süütu. Mehe ema tuli seda esimesel pulmaööl isegi kontrollima. Teistel hõimudel aga vastupidi … naine ei tohtinud olla süütu, sest siis arvas mees, et see naine on väärtusetu, keegi ei taha teda. Külavanematel oli mitmes hõimus esimese öö õigus nagu vanasti oli meil mõisahärradel. Osades piirkondades aga tehti naistele pärast pulmi ümberlõikus ehk lõigati kliitor ära. Et nad ei saaks naudingut ega tahaks seksi väljastpoolt. Mitmekesine on see meie maailm, seda isegi ühe riigi piires.

* Ka peremudeleid oli mitmeid – oli selliseid kus olin ühe naisega mehed, oli ka mitmenaisepidamist. Oli isegi naiste vahetamist … 

* Kellaaega arvestavad kohalikud päikesetõusust  päikeseloojanguni. Kui päike tõuseb kell 6, siis on kella seitsme ajal kell kohalikele üks. 

Eks neid huvitavaid fakte oli veelgi. Loodetavasti olid faktid tõesed ja nende kordamine ei too jamasid kaela ... 

Tee peal pidas meid politsei kinni ja küsis ühte ja teist ning lõpuks jäi rahule, kui kinkisime talle kaks pudelit vett. Kuna oli pühapäev, siis nägime ka arvukalt pulmasid ... mõned sai fotole, mõned mitte.
 

Sõidu lõpuosas kulges tee üle mägede kõrgeim punkt oli 3400 m merepinnast. Mäkke sõidul oli selline udu, et ei näinud ei teed ega teisi autosid. Kaks ehmatust elasime ka üle ... kõigepealt tuli palgiveoauto serpentiini kurvis vastu nii keset teed, et buss ei mahtunud enam teele. Õnneks oli hoog väike ja auto sai pidama ning suutis end oma ritta tagasi keerata. Teine ehmatus oli vahetult enne tippu jõudmist, kui kõva tuul oli elektripost ümber lükanud ja juhtmed teele kukutanud. Seal olid juba kohalikud ametis ja õnneks saime nende abil alt läbi, kuid ehmatus oli suur, kui udust äkki selline takistus esile kerkis. 

Nüüd oleme viimases ööbimiskohas 2140 m kõrgusel ja naudime õhtusööki. Ashu tegi meile ka ühe ouzo välja ja ütlesime koos edasi tänusõnad reisi korraldamise eest. Mina kirjutan kokkuvõtte homme, siis kui istume Istanbuli lennujaamas ja ootame edasilendu. Ühene tuba on viimaseks ööks ... mõnus ... 

Päevad pole vennad - dessenech´i hõim ja bull-jump Hamerite juures.

Vanaproua hommikust kohvi nautimas

    Järgmisel hommikul läksime välja kell 4.30, et jõuda päikesetõusuks Omorate külla Dessenech´i hõimu juurde. See hõim on  nii Keenia piiri lähedal, et pidime isegi passid kaasa võtma ... immigratsiooni kontrolliks. Erinevalt sõjakatest mursidest on see hõim karjakasvatajatest rändrahvas, kes elavad kiiresti teisaldatavates hüttides ning kelle külas liikus rohkesti loomi. Lisaks püüavad nad jõest kala ning kütivad krokodille, kelle liha söövad. Mehed ollagi hetkel jahil, nägime enamasti vaid naisi ja lapsi. Kuna nende juures käib palju vähem välisturiste, siis oli suhtumine meisse seal hoopis teistsugune. Inimesed olid sõbralikud, naerunäosed ja ka minu enesetunnu oli palju parem nende elu jäädvustades. Ka seal andsime külavanema naisele igaüks 400 birri fotode jäädvustamise eest. Normaalne. 

     Noored naised tantsisid meie auks ka kohalikku rahvatantsu, mis oli lihtne ja rõõmus. Mitmed meie grupi naisedki lõid tantsule kaasa. Igati lõbus melu oli. Lisan selle video siia ka, saate seda rõõmu vaadata. Kusjuures lapsed moodustasid kõrval tüdrukute tantsu nähes oma sõõri ning hakkasid ka tantsima ... oma algatusel. Nii lõbus oli.

       

Ka seal müüdi erinevaid asju. Hästi palju oli krokodillihambaid, kuid need olid pandud plastmassist kuulikeste ja rõngakesed, mis tundusid küll väga Hiina päritoluga olevat. Sellepärast jäid hambad ostmata. Palju oli kasutatud asju, mis olid väga omapärase suitsulõhnaga. Ma ostsin ühelt väikelapsega emalt puulusika ... omapärane lõhn lõi kõvasti ninna. Loomulikult desinfitseerisin kõik ostud kohe Gutaseptiga üle ... igaks juhuks. Pärast pikka mõtisklust ostsin veel ühe kaasaskantava pingikese. See on üks huvitav asi, mida kohalikud endaga kannavad ja millele saab iga hetk istuda ... et mitte maha istuda. Maas istudes on üsna ruttu riided sipelgaid täis, neid on seal kõikjal.

    

    Tagasi läksime üle jõe ühest puust tehtud paatidega, mis olid nii kitsad, et minu laiad puusad (loe paks tagumik) ei tahtnud kuidagi sinna sisse mahtuda. Kuid pärast pikka pingutust sain ikka kuidagi paadi põhja istutud ja üle jõe sõidetud. Vesi oli parajalt sogane, ei näinud ei krokodille ega kalu. Paadist välja tulemine läks lihtsamalt, keerasin end diagonaali ja pääsesin välja ... elu õpetab. Meeldiv elamus oli. Täielik kontrast eelmisel päeval olnule... päevad pole vennad. Kuid see polnud veel kõik. 

        Pärast lõunapausi, kus enamus läks puhkama, kuid mina kirjutasin eelmiste päevade blogisid, ootas meid retk Hamerite hõimu juurde, kus pidi toimuma bull-jump. See hõim oli nii keerulises kohas, et bussiga sinna ei saanudki. Sõitsime viimased kilomeetrid mööda metsateid tuk-tuk´idega ehk kolmerattaliste tsiklitega, kohaliku nimega Bajaj (hääldus bazadž). Meie grupijuht läks tsikli tagaistmele ja tuli sellega, sest kolme tellitud kolmerattalise asemel oli neid tulnud kaks. Kuna Abra Minchis, kus ma seda blogi kirjutan, on internet piisavalt hea, siis saan ka siia lisada video sõidust.

Peole suunduv rahvas

 Kohale jõudes kogus melu tuure. Natuke selgituseks ... bull-jump on noormeestele ülioluline, selle läbi teinud jõutakse meheikka ehk kogukond aktsepteerib noorukit nagu meest ja ta võib ka abielluda. See rituaal on nii võimas, et kogu küla ja isegi naaberkülade rahvas on piduhoos. Bull-jump seisneb selles, et lehmad pannakse üksteise kõrvale ja nooruk peab alasti üle nende selgade edasi-tagasi jooksma ilma kukkumata. Pole just lihtsate killast tegevus. Kusjuures peab jooksma vähemalt neli korda, rekord olla üle kolmekümne korra. Kuid sellele eelneb terve rida muid rituaalseid tegevusi, mida meie pidime jälgima enamasti distantsilt, sest see pidu oli perekonnale ja hõimule, mitte meile. Seekord olid meheks saamas kaks venda, kes bull-jump´iks ette valmistusid. Nende vendade ema oli meie kohaloleku puhul natuke ärritunud, kuid kuna meil oli kokkulepe pealiku endaga, siis saime edasi vaadata ja jäädvustada neid erilisi hetki. Ja lõpuks ei pandud meid enam tähelegi ... kui pidu tuure kogus.

        Rituaale oli palju. Üks kummalisemaid oli naiste piitsutamine peente vitstega. Kusjuures mitte sümboolselt, vaid ikka nii, et plaksud käisid ja vorbid tulid nahale. See näitas naiste tugevust ... nad läksid protseduurile iseseisvalt, hüpates, pasunaid puhudes ja lauldes. Ning võtsid löögid auga vastu. Teised naised imetlesid nende vorpe. Kõik toimus suure melu saatel. Nii nägid ka mehed, kui tugevad ja ihaldusväärsed on vorpidega naised. See polnud mingi alandav tegevus naistele ... pigem isegi väärikust tõstev. 

     Noored mehed näitasid oma tugevust erilise hüppetantsuga. Mida kõrgemale hüppasid, seda kõvem mees. Kogu tegevus toimus laulu saatel. Siis lisandusid tantsule tüdrukud, kes oma hüppeoskust näitasid ja edvistasid. Väga omapärane ja eriline tants. Kõik osalejad nautisid seda. Nautisime meiegi vaikselt kõrvalt vaadates.

Pealik õllenõuga

Ei puudunud ka traditsioonilised joogid ja söögid. Ringi käisid õõnestatud puuviljast anumad, kus oli kohalik õlu. Naised jõid erilist meejooki ja mehed maisipuskarit, mis lõhna järgi sarnanes väga meie rukkipuskariga. Loomulikult andis selliste jookide joomine meeleolu juurde ja hoog aina tõusis. Vahepeal oli isegi natuke kõhe, sest meestel olid kaasas ka relvad, mitte odad, aga automaadid ja vintpüssid. Õnneks ei kasutanud keegi ühtki relva, need olid vaid osa peoatribuutikast, nagu vanasti olid odad. Pealik, kes ka ise oli parajalt vindine, hoidis asja kontrolli all. Pealikul oli ikka väga palju kuldsõrmuseid ja võrusid. Ja nutitelefon oli tal ka ... ise nägin.

Vahepeal tuli ka paras sops vihma ja siis pugesid kõik "katuse alla", milleks olid vaiadele tõmmatud kiled. Kuid ka seal jätkus rõõmus melu. Mina pälvisin kohalike tähelepanu kilest vihmamantliga ning ei pidanud varju alla minema, vaatasin melu kivil istudes.. Mitmed tahtsid seda kilest mantlit  endale, kuid ma ei saanud ju vihmavalina ajal ära anda ...

    Lõpuks saabus päikeseloojang ja bull-jump võis alata. Kahjuks oli selleks hetkeks juba nii pime, et häid fotosid ja videoid ei saanud jäädvustada. Kuid proovin kirjeldada sõnaliselt. Lehmad tiriti sarvi ja sabasid pidi meeste poolt ritta ... mis polnud üldse lihtne tegevus ja kui kõik oli valmis, siis alustas noorem vendadest jooksu lehmaselgadel. Ta oli väga tubli. Lugesin kokku vähemalt kaheksa ülejooksu. Lehmi oli pisut üle kümne. Kui tuli vanem vend, siis olid lehmad juba närvis ja liikusid rohkem ning kahjuks vanemal vennal tegevus ebaõnnestus, ta sai vaevalt kaks üle joostud ja siis kukkus. Proovis veel, kuid ei õnnestunud. Seega sai noorem vend minna läbi puudest tehtud täiskasvanud mehe värava, kuid vanem peab veelkord proovima ... talle antakse see võimalus. Sellega saigi läbi meie bull-jumo´i külastus, kuid ega seiksused jätkusid ...

Nimelt hakkasime sõitma läbi pimeda metsa tagasi nende kolmerattaliste sõidukitega ja ... juhid eksisid ära ... siis rääkisid nad tükk aega omavahel kohalikus keeles ja me sõitsime mingi maa tagasi, No leidsime õige tee, kuid siis läks meie masin rikki ja tuli taas teha peatus. Tõitsa kõhe oli olla keset kottpimedat ööd džunglisügavuses teadmata, kas ja millal välja jõuame ... kuid ühisel ponnistusel saadi sõiduriist jälle korda ja teekond jätkus ning lõpuks jõudsimegi maanteele, kes buss meid ootas. Veel poolteist tundi sõitu ja olimegi tagasi hotellis. Hullult pikk päev oli ... kuid väga eriline. Järgmisel päeval alustasime tagasisõitu ... oli ka aeg, sest pilved laskusid üha madalamale ja vihma muudkui sadas ja sadas.

 

 

Inimeselt inimesele Aafrika moodi !?!?

     Oleme jõudnud reisi sihtkohta - Omo jõe piirkonda. Siin on plaanis külastada mitut hõimu, kelle traditsioonid on säilinud ehedatena ja algupärastena. Esimeseks hõimuks on mursid, kelle küla paiknes Omo ja Mago jõe vahel. Tee sinna oli nii niru kui vähegi olla sai, buss liikus eglaselt tehes slaalomit aukude ja kivide vahel. Välja sõitsime juba hommikul poole seitsme ajal, kohe pärast varajast hommikusööki ja külla jõudsime poole üheksa paiku. Nagu giid ka ennustas, olime esimesed külastajad. Jah. Paraku oli see küla turistide hulgas väga kuulus ja sinna suundusid paljud Etioopiasse tulnud välismaalased. 

    Mursi külla sõites rääkis giid nende traditsioonidest. Nad "avastati" alles hiljuti, kui üks Itaalia maadeuurija sinnakanti sattus ja hõimu juurde juhtus. Itaallane leidis oma otsa kohaliku oda läbi, sest need inimesed polnud valget nahka näinud ja arvasid, et see mees on kurjuse kehastus. Kusjuures ... oligi, sest Euroopa tsivilisatsioon ei toonud murside kultuurile õnne juurde. Nende traditsioonid, eriti huulerõngad, äratasid muus maailmas nii palju huvi, et turistid hakkasid neid sageli külastama ja nende traditsioonid hakkasid hääbuma. Huulerõngast kasutasid mehed algul (aastasadu tagasi) selleks, et naaberkülade mehed nende naisi ei himustaks, kuid aja jooksul sai sellest hoopis ilu ja jõukuse etalon ... mida suurem huulerõngas, seda ilusam ja jõukam naine. Kõige suurem huulerõngas olla 35 cm. Lisaks huultele on rõngad ka kõrvades. Vanematel naistel rõngast pole ja nende alahuul lõigati ära. Kusjuures rõnga paigaldamiseks tulid eemaldada alalõualuult hambad. Ei ole meeldiv, kuid selline see traditsioon on...

    Teiseks traditsiooniliseks tavaks oli oma keha lõikumine ehk naha sisse lõigati kujundeid ja täkkeid, mis siis kinni õmmeldi ja tuhaga üle puistati. Nii jäid nahale armid, mis näitasid, kui palju vaenlasi või kiskjaid olid mehed tapnud ja kui jõukad ja tublid on naised. Mehi nägime külas palju vähem kui naisi. Seda kus mehed on, ei saanudki ma teada.  Ka selle fotol on huulerõngata kuid kõrvarõngaga noor ema oma lapsega. Vaadake tema pilku ...

    

    Murside keel pole eriti arenenud. Meie giid elas nende külas kolm kuud ja õppis keelt ning teadis rääkida, et neil pole mineviku ja tulevikuvormi. Kui tahetakse öelda, et "eile tegin" siis öeldakse "eile teen". Väga reaalne, nad elavad hetkes kus nad on. Ka sõnavara on neil väike. Näiteks on üks sõna öö, pime, must, tume jne kohta. nende kultuur ja keel on hästi säilinud, sest nende olemasolust polnud aimu isegi Etioopia valitsusel. Nad ei tea ... või täpsemalt ei teanud ... muust maailmast midagi. Küll on nüüd paljud noored tüdrukud hakanud huulerõngast loobuma ning ka muud nende traditsioonid on hakanud sissetoodud tavadele alla jääma. Mis kõige hullem, nad sai teada, mis on raha ning on asunud müüma oma asju. Eesti grupijuht rääkis, et kui veel kümme aastat tagasi nad poetasid külalistele kingiks mõne huulerõnga pihku, siis nüüd müüakse neid massiliselt. Raha ei too õnne ...

    Väga vastastikused tunded olid seal külas olles. Esmalt oli tunne nagu oleks tulnud "eksponaate" vaatama ... Kusjuures kohalikud täiskasvanud, keda me vaatasime ja pildistasime, ei suhtunud meisse üldse sõbralikult. Minu arust ka täiesti arusaadavalt. Ei tundnud minagi end hästi. Ehk aitas minu negatiivseid tundeid leevendada pisutki see 400 birri, mille fotode tegemise eest külavanemale maksin. Kuid õige pisut. Fotosid tegin võimalikult kaugelt (zoomisin), proovisin nende külaelu mitte häirida ja olla võimalikult sõbralik, suhtlesin nagu võrdsetega. Ostsin ühelt lapsega emalt ka 200 birrise huulerõnga ... mitte, et mul seda vaja oleks, vaid kogukonna toetuseks. Nüüd, kus nad teavad, mis on raha, on neil seda vaja. 

üks pilk ütleb rohkem kui tekst

    Väga inetuks läks asi siis kui saabus järgmine grupp. Nad käitusid kohalikega nagu loomadega. Kärasid, tungisid nende elamistesse ja viskasid lastele maha komme ja pastakaid ... nagu koertele. Nii piinlik oli vaadata seda mis toimus. Saime aru, miks kohalikud nii põlglikult meid vaatasid. Paljud grupid käituvadki nii. Meie giid läks neid isegi manitsema ... kõik said aru, et midagi on väga valesti ... ka nemad on samaväärsed inimesed nagu meiegi ... ei eksisteeri Aafrika moodi inimeselt inimesele suhtlemist. Läksime võimalikult kiiresti ära ... kummardasin külavanemale tänutäheks ja läksin bussile. Kuid see halb tunne jäi ... ja jääb kauaks. Korra isegi kahetsesin, et tulin siia ... 

Õhtupoole käisime veel turul ja sõitsime sellest piirkonnast minema. Turg ise oli võimas, kuid hommikusi meenutusi mõlgutades ei saanud enam meelerahu tagasi.

Õhtul ootas voodi koos ööliblikaga järgmises lodges.

Isegi uinudes mõtlesin mursidele ....

Eikusagil Aafrikas ...

See pole külavahetee, vaid maantee ühest linnast teise

Luksuslikust hotellist oli päris raske lahkuda, sest oli teada, et ees ei oota pudrumäed ja piimajõed. Kõigepealt 250 km sõitu kitse- ja lehmakarjade sees mööda auke täis ja ärauhutud teed. Keskmine kiirus oli ca 50 km tunnis. Kui karjadega kohtusime, siis tuli kohati ikka seisma jääda, kuni kariloomad tee vabastasid. Kusjuures loomade ajajad vaatasid rohkem meid kui ajasid loomi tee äärde. Keegi ei osanud öelda, mis kellaks me sihtkohta jõuame … Kuid loodus ümberringi oli kena, vaated olid imelised. Mulle meeldivad metsased ja rohelised mäed ning just sellised meid terve päeva ümbritsesid.

Kuna üle paari tunni ikka bussis ei istu, siis tehti väikseid vaatamise-jäädvustamise-jalasirutamise pause. Sain taas paar kena liblikat fotole ning loomulikult tohutult kauneid vaateid mägedele. Mida lähemale Konso külale jõudsime, seda rohkem olid mäenõlvad kaetud põlluterrassidega, see on kohalike põllupidajate pika töö tulemus. Kuid hetkel on tõesti tunne, et oleme kusagil pärapõrgus, mägede vahel ehk nagu filmis "Eikusagil Aafrikas" ... kui ma õigesti mäletan jooksis seal filmi alguses üks väike poiss ... siin on selliseid väikseid jooksvaid poisse hulgim. Ja tõesti ... oleme jõudnud Lõuna-Etioopiasse ... mis on eiteakus. Ajataju hakkab ära kaduma. Uut infot ja elamusi on nii palju, et hetk, mil sõitsin kodunt välja, tundub kuid tagasi ... kuid alles natuke üle nädala olen olnud teel.   

Üks naljakas seik oli ka tee ääres, kui mitte arvestada lapsi, kes kogu aeg meid nähes karjusid, bussiga kaasa jooksid ja lehvitasid. Nimelt pidasime ühe silla juures kinni, kus all inimesed end jõe ääres pesid. Üks palja ülakehaga naine nägi, et me nende pesemist fotodele jäädvustame ja ta sai nii tigedaks, et tuli meie poole, karjus ja isegi võttis maast kivi … kuid ta ei mõelnud, et me oleme mitukümmend meetrit kõrgemal. Nii läksimegi rahulikult teisel pool silda peatunud bussi juurde ja sõitsime edasi. Kusjuures … kui see fuuria poleks karjuma hakanud, poleks ma teda tähelegi pannud … nüüd aga jäi ta mulle fotole … oma tigeduses. Jah … mina tema asemel oleks pannud karjumise asemel pluusi selga.

Konso küla oli põnev vaadata. Ikka 500 aastat ajalugu, mis ühe väikse küla jaoks on pikk aeg. Selle aja jooksul ehitasid nad kivimüüre kolmes tasandis … nagu seened radiaalselt keskmest väljapoole. Esimesel, kõige nooremal tasandil asus kirik ja hulk elumaju. Meil vedas, sest protestantlikus kirikus oli parajasti jutlus ja külarahvas oli enamasti seal kuulamas ja kaasa laulmas. Seega saime suhteliselt rahulikult küla vaadata. Nojah. Lapsed kirikus ei olnud ja nemad käisid meil sabas nagu ikka. Päris imelik oli vaadata, et kolme-nelja aastastel lastel oli seljas juba väikevend või õde. Eks nad küsisid ande ka, kuid seekord pliiatseid ja seepi, mitte raha … seepi meil polnud, kuid kirjutusvahendeid tahtsid minu kaasreisijad neile anda … kuid külavanem võttis kõik oma kätte ja lubas kooli viia. Loodame, et ta seda teeb.

Istusin tükk aega ja vaatasin kuidas mehed lauamängu mängisid, see on midagi Triktrak´i ehk backgammon´i eelkäija sarnane mäng. Mehed olid päris hasartis, ei pannud tähelegi, et ma seal istusin ja neid filmisin ja jälgisin. Kusjuures hetkel oli ju kirikus palvus ... need mehed aga eelistasid lauamängu kirikule. Ju siis nad olid maausulised või mänguusulised.

Saime ka ühte elamisse sisse minna ja seda seestpoolt uurida. Täitsa huvitav oli. Imelik on mõelda, et inimesed sellistes oludes elavad… kuid see oli veel hea elamine … paljud olid hullemad. Kivimüürid igal pool olid kunagi ehitatud loomade ja haiguste vastu kaitseks (kogukond haigeid sisse ei lasknud), kuid nüüd olid need laste ronimis mängumaad. Kivid olid laotud ilma sideaineta … huvitav, kas lapsed seal ronides kive alla ei aja… 

Teel ööbimiskohta olid teelkarkudega poisid, kes seisid keset teed kogu selle laiuse ulatuses ja proovisid bussijuhtide närvidele rõhuda. Ju nad lootsid, et me peatume ja maksame neile fotode eest raha. Meie bussijuht sõitis aga rahulikult ühtlaselt nende poole ja  poisid pidid laiali tõmbuma. Eks igaüks teenib raha nii nagu oskab. Kuid eluga riskida ikka ei maksaks. Karkude kõrgus oli oma poolteist meetrit … sealt kividele kukkuda lõpeks halvasti. Kusjuures poisid olid end valge ainega üle võõbanud ja kandsid valgetest hammastest kaelakeesid. Väga stiilne. Ma isegi oleks neile selle eest rõõmuraha andnud, kuid eks sain aru, et kiirustasime öömajale.

Õhtusöögiks jõudsimegi lodgesse, kus ootasid meid toad ja ettetellitud toit. Otsustasin koos kahe teise reisikaaslasega õhtuks süüa kohalikku toitu paiainatu (kirjutatud häälduse järgi), mis koosnes aedviljadest, mingitest pastades, tomatitest, avogaadodest ning kõik see oli pandud topelt insera peale (kohalik leivasarnane küpsetis, millest ma juba kirjutasin). Seda toitu sõid kohalikud kätega. Eks meiegi järgisime traditsioone … enne küll pesin ja desinfitseerisin käed korralikult ära. Hea oli, isegi väga hea … parajalt vürtsikas, väga maitsekas ja mis oluline, komponendid sobisid omavahel ideaalselt. Kuna oli kolmapäev, siis õhtusöögiks liha polnud … kolmapäev ja reede on paastupäevad.

 

Õhtul tuli hea uni lodges, mis polnud küll lukshotell, kuid ajas asja ära.

Omapead päev Arba Minch´is

Vaade hotelli rõdult

    Hommikusöök oli oivaline ... eriti sidrunheina jook. Sõin isukalt omletti, riisi, igasugu lihatäkke, rohelisi juurikaid ja maisiterasid. Loomulikult ka arbuusi ja mangoviile. Isu üle pole ma kunagi kurtnud. Nii algas järgmine päev Etioopia reisil. Kuid see päev oli pisut erinev eelmistest, sest otsustasin eralduda meie grupist, sest paadireis järvel tundus mulle liiga väheatraktiivne. Krokodille ja jõehobusid olen ma ennegi näinud ja kena loodust sain nautida otse hotellirõdult. Seega tellisin endale juhiga auto ja läksin oma teed. Auto tellimiseks kasutasin hotelli abi, mitte meie giidi teenuseid. Kusjuures mind anti hotelli poolt juhile allkirja vastu üle ... nagu eriti väärt kaupa. 

Turvamees

     Kõigepealt sõitsime Nech Sar´i rahvusparki, mille suuruseks nimetas autojuht 500 ruutkilomeetrit. Kusjuures ka meie ülejäänud grupp läks samasse rahvusparki, kuid ainult järvele, mitte džunglisse. Mina siirdusin metsa. Sissepääsu juures maksin nõutud tasu (90 birri) ja sain kaasa pargigiidi ning püssimehe automaadiga. Selgus, et džunglis elavad ka kiskjad sh leopardid ja turvalisuse huvides oli püssimees kaasas. Pärast selgus, et püssimees oli asjalikum kui giid, kuid kahjuks ei osanud ta inglise keelt. Nii me siis läksime kolmekesi püssimees ees, mina järel ja giid sörkis sabas. Rada oli kitsas ja lookles puude vahel. Ümberringi suured puud ... isegi fotoaparaat otsustas vahel välku lasta. Alguses lobises giid nii palju telefoniga, et pidin talle märkuse tegema ... lülitaski välja. Loomad ju kuulevad ja jooksevad ära ...

        Kõige esimesena nägime ahvikarja, kes tee ääres ajas oma igapäevaasju ... kes kõhvitses teist, kes kakles kolmandaga. Seal oli nii suuri isaseid kui lastega emaseid. Umbes kolm-nelikümmend isendit karjas. Kusjuures ega nad eriti inimesi kartnud ... ajasid rahulikult oma asja edasi. Üks eriti julge isend tuli lausa meile lähemale ... kurjakuulutavalt. Ju siis kaitses oma karja. Kuid me ei lasknud temast end segada ja liikusime edasi. Siis jooksis üks hivesarnane olevus üle tee ... nii kiiresti, et ei saanud fotot jäädvustatud. Ja giid näitas mulle tee peal liikumas tuhandejalgset, kes on vist meie sajajalgse suurem sugulane. Nojah, loomi eriti ei trehvanud, sest eks nad kuule ja haista meid juba kaugelt ja panevad putku. Ainult jalajäljed jäävad mudasele pinnasele.

        Kuid linnud, nemad ei lenda meie tulekul minema. Nemad laulavad oma laulu. Üks eriti julge lind parastas meie peale puu otsast:" Eh-eh-eh-eh-eh".  Panen siia videolõigu, kus küll lindu ennast näha pole, kuid parastav naer jäi peale. See oli nii ehe, et saime giidiga ise ka naerda ... lind parastas ... no ei näe te loomi, no ei näe ... eh, eh, eh. Selle heli peaks telefonihelinaks panema ... nii supernaljakas. Homme proovin giidi käest küsida, mis linnuga tegemist on. Ornitoloogid kindlasti juba naeravad ... eh, eh, eh, eh, eh ... kuidas ma seda lindu ei tea. 

 
    

    Lisaks lindudele ei põgenenud meie eest ka liblikad. Neid lendles ümber erineva suurusega ja erinevat värvi. Värvilised liblikad on inimese silmale alati ilusamad, kuid enamus neist olid märkamatud pisikesed nähtamatud. Putukariik on ikka meeletult suur. Meie ümber lendas ja ronis ja roomas tohutult suur hulk erinevaid liike. Kahjuks selles osas pole ma eriti tugev, kuid oleks minu tantsurühmakaaslane Villu seal olnud, oleks ta kindlasti vaimustuses sellest kirevast liigirohkusest. Kuid ka mul oli huvitav jälgida, kuidas väiksed termiidid suuri tegusid tegid ja suured liblikad ringi lendasid.

        Ahvide kohta rääkis kohalik giid ühe huvitava arvamuse ... ma ei  nimeta seda faktiks! Nimelt väitis ta, et teatud ahviliik, kes on siin fotol toodud, paastub igal kolmapäeval ja reedel. Nagu ortodoksi kiriku inimesedki ... Ma usun, et loomad paastuvad, kuid seda, et nad jälgivad kirikukalendrit või siis nädalapäevi, on raske uskuda. Kuid eks igal inimesel ongi õigus uskuda seda mida soovib ja ma ei hakanud giidiga sellel teemal vaidlema. Igal juhul olid need ahvid arukad loomad ja jälgisid pingsalt meie tegevusi. Ju nad ka mõtlesid, mida meie endast kujutame ... 

    

    Lindudest sai palju fotosid, et panen mõned siia vaatamiseks ... paraku on enamus neist suured linnud, sest väiksed olid vähem nähtavad ja polnud aega nende puuokste vahelt üles otsimiseks. 

   
 
 Loomulikult oli džunglis tohutul hulgal imelisi "puuskulptuure", mille loodus oli vorminud. Oli suuri vägevaid puujurakaid, oli peeneid liaane, mis väändusid ümber puude ja muid moodustusi. Teen ka nendest väikse ülevaate.

Pärast džunglimatka, mis kestis üle kahe tunni, suundusin linnalähedastesse küladesse, kus sai vaadata tavaliste kohalike elu. Need polnud turistidele mõeldud vaated. Kõikjal oli näha vaesust, mustust ja raske töö tegijaid. Selles piirkonnas kasvatati rohkelt banaane, tee ääres oli mitmeid istandusi, kuid nende omanikud elasid enamasti linnas ja maal olid vaid töölised, kes istandusi hooldasid. Küladest edasi sõitsime linna ja käisin mõnes "down-down" linnaosa poes vaatamas. Täitsa ilusaid riideid oli. Riidetööstus on siin tasemel. Tegin linnas nii fotosid kui videoid kohalikust elust. Videoid ei hakka siia lisama, liiga kehv internett selleks.

Lõunat sõin kohalikus toidukohas koos kohalike inimestega. Kusjuures oli meeldivalt üllatav, et keegi ei pööranud mulle toidukohas ebatervet tähelepanu. Mind teenindati nagu iga teist ja teiste laudade taga istuvad etiooplased ei pööranud mulle vähimatki tähelepanu. Toidu tellimisel aitas autojuht, kuid minuga koos einestamast ta siiski loobus. Tellisin sooja juurviljasalati, sest ei tahtnud väga palju aega kulutada ... ja see salat oli täiesti tipprestorani vääriline. Väga maitsekas, parajalt vürtsikas ning tekstuurilt täpselt õigesti hautatud ... parajalt krõmps, kuid pehme. Hea kogemus. Aitäh kokale.

Haile Gebrselassie hotell

Pärastlõuna möödus hotelli basseini ääres päevitades ja õhtu pärliks kujunes massaaž kohalikus salongis. Nii eriliste võtetega ja tugevate kätega pisike kohalik tüdruk oli, et ma suisa pigistasin hambad kokku, et mitte oiata. Eriti valus oli ribiorel, mida ta mängis ja biitsepsite muljumine. Aga mis mõnus tunne oli pärast seda ... oi oi. Isegi minu operatsioonijärgne põlv tundis end mõnusalt ja oleks võinud kasvõi tuljakut tantsida. Tuleme siia hotelli ka tagasiteel ja siis võtan kindlasti taas massaaži.

Nüüd suundume siis Omo jõe orgu. Pean kiirelt lõpetama, sest peame bussile minema.