Etioopia roosidest ja muust ... mitme päeva jutt

Kolmas päev oli sõidupäev, kuid väga elamusi pakkuv. Loomulikult on tüütu bussis loksuda, kuid samas näeb bussisõidu ajal palju rohkem kui lennukiga lennates. Sõitsime Addis Abebast Awassa. Umbes 220 km, kuid aega läks kaks korda rohkem kui Tartust Tallinna sõites, sest liiklus oli päris tihe. Tõsi, hiinlased olid ehitanud kiirtee, mida mööda saime päris pikalt sõita 100-120 km tunnis, kuid kahjuks lõppes see juba kaugel enne Awassat. Ja siis tuli eriti aeglane lõik. Kiirteest veel … hiinlased ei tahtnudki Etioopialt raha, vaid hoopis maavarasid – hõbedat, kulda ja muid maake. Kusjuures ehitavad nad vist üle maailma teid, sest olen juba mitmes riigis kohanud hiinlaste ehitatud teid. Aga sõita seal oli hea. 

Teel Awassasse läbisime mitmeid asulaid, kuid enamus ajast ümbritsesid meid põllud ja väheste puudega kaetud rohumaad. Põllumajandus on kohalikele üheks oluliseks äraelamise allikaks. Siiski pole need maad harijate omad, vaid kuuluvad enamasti riigile, mis võtab kümnendiku saagist rendi katteks. On ju vaja toita 15 miljonilist sõjaväge ja kõiki riigiametnikke. Kusjuures sõjaväkke minejaid on palju-palju, sest seal saab toidu lauale. Nälg on Etioopia üks kõige suurem probleem. Ebavõrdus hüvede jagunemises on selles riigis väga suur. Teedel võib näha nii elektrimersusid ja muid luksusautosid, kuid samas on teeääred täis toidupalukest anuvaid inimesi. Meie reisigrupi daamid, kes ei suutnud oma portsjone lõpuni süüa, lasid jäägid sisse pakkida ja viisid esimesele abivajajale. Nad olid nii tänulikud toidu eest. Eks igal pool, kuhu me läksime, jooksid lapsed meie juurde raha anuma ja ka täiskasvanud küsisid almust, kuid kahjuks on meie grupp liiga väike, et kõiki aidata. Enamasti pidime palujatest mööda vaadates oma teed jätkama … sest kui oleks ühele andnud midagi, siis poleks me enam juurde ruttavate abipalujate hulgast välja saanud. Kahju, kuid nii see on.

Eesleid, kellega ringi liikuda ja asju vedada, on lõunapoolsetes Etioopia osades ilmselgelt rohkem kui autosid. Eeslitega veetakse vett, sest seda napib nii inimestele, loomadele kui taimedele. Eeslitega veetakse põllumajandussaadusi ja sõidetakse suurte seltskondadena ringi. Kusjuures seisavad sageli eeslijuhid ja reisijad uljalt aluste peal püsti ja liikumiskiirus on ikka märkimisväärne. Samas oli eeslirakendite vahel päris raske manööverdada, buss võttis vahel ikka hoo täiesti maha. Ja siis veel hullud magavad politseinikud … sealt ülesõit oli omaette elamus.  

     

Lõuna tegime Ziway järve ääres. Väga imeliku värviga järvevesi … kui aga sõitma hakkasime, siis nägime järvevee värvuse põhjust. Selle järve ääres kõrgusid tuhanded meeletult suured kasvuhooned, kus kasvatati roose. Kuna selleks kasutatakse tonnide viisi erinevaid kemikaale, siis on reostuse põhjus ilmselge. Meie giid rääkis ka roosikasvatuses töötavatest inimestest … nende tööpäevad on kuni kaheteist tunnised ja tasu selle tapva töö eest on vaid 100-120 eurot kuus. Kusjuures just nimelt tapva, sest roosikasvatajate keskmine eluiga pidi olema 40 aastat… keemia mõju Täielik orjatöö. Need kasvuhooned kuulvad aga Iisraeli ärimeestele, kes sellega raha kokku kühveldavad. Roosid lähevad eksporti … need on Etioopia suuruselt teine eksperdiartikkel kohvi järel. Kõige rohkem müüakse neid Hollandisse ja sealtkaudu jõuavad need kõikjale Euroopa turgudele. Kusjuures ka Eestisse. Kui ostate meil eriti pika varrega kauneid roose, mis väidetavalt on Hollandist, siis suure tõenäosusega on need kasvatatud just Etioopias. Mõtlemise koht.

Vahetult enne Awassasse jõudmist tankisime bussi paagid täis ja lisaks veel oma 80 liitrit katusel asuvatesse kanistritesse, sest lõuna pool pidi tankimisega keeruline olema. Kütuse maksumus oli 80,43 birri liiter ehk umbes 1,3 eurot … nagu meiligi, kuid arvestades kohalikku elatustaset, siis on see ikka kallis mis kallis. Samas … palju neid kohalikke üldse on, kes saavad tankida …  

Õhtul tegin veel tiiru Awassa linna peal … enne õhtusööki. Loomad on siin linnaelus täiesti tavaline nähtus, Söövad haljasaladel ja jalutavad vabalt ringi … kitsed, lehmad ning loomulikult kassid-koerad. Laupäeva õhtu puhul olid paljud kohalikud istumas kohvikutes … kui neid nii võib nimetada … ja jõid enamasti õlut. Mõned aga magasid tee ääres või siis otsisid endale öömaja. Lõppkokkuvõtteks oli taas tore päev. Üks väike intsident küll oli … mingi putukas hammustas mind kaelast ja tuli kiirelt päris arvestatav punn üles. Meie grupi meditsiiniharidusega liige vaatas selle üle ja tuvastas, et kedagi punni sees pole (munad või vasted) ning kuna olin kaasa võtnud suure koguse Cutasepti, siis kastsin punni ohtralt desinfektsioonivahendiga ning järgmiseks hommikuks oli see vähenenud olematuks ja ka valu oli läind.

Internett on hotellis Oasis nii ebaturvaline, et minu arvuti turvaprogramm hakkas karjuma ja ei lasknudki mind wifi võrku. Seega kirjutan blogi Wordis ja pärast kopeerin võrku. Seega saab seda blogi lugeda siis kui saabub turvalisem ühendus.

Homme lähme Sidama hõimule külla ja teeme palju muud huvitavat. Üha põnevamaks läheb.  

XXX

Hommikul läks uni ära kella kuue paiku. Linnud hakkasid väljas igasuguseid hääli tegema ja tuba läks valgeks. Eks sai õhtul varakult voodi ka mindud. Kuid kui juba ärgatud sai, siis tuleb midagi teha. Panin hips-hops riidesse ja läksin välja. Ning ega ma ei kahetsenud. Väljas ärkas just loodus … ahvid tegid kisa ja otsisid toitu, linnud lendasid siia-sinna ja tänavad olid suhtelselt inimtühjad. Vaid mõned sportlikud etiooplased harjutasid pikamaajooksu ning tegid igasugu harjutusi. Tõesti, mööda tänavat edasi minnes kohtasin kümneid sporditegijaid. Nii need Gebrselassie´d sünnivad. Kusjuures tänava ääres olid ka igasugu välivahendid jõuharjutusteks.

Tee äärde jäi kirik. Kuna oli pühapäev, siis oli kirik rahvast täis. Siinkandis pidid lisaks kristlastele ja moslemitele olema palju ka maa-usulisi, kes usuvad. Et loodusel on hing. Kuid kirik oli kristlik. Kõik kandsid valgeid rüüsid ning palvetasid. Jumala kummardajaid oli nii kirikuaias kui ka ümber aia, mehed-naised eraldi. Nii on siin kombeks. Kui lähedal palli mängivad poisid liiga hoogu läksid, siis said nad pahandada. Kirik on kohalikele väga püha paik.

Seadsin sammud edasi järve poole, sest eelmisel õhtul läksin erinevalt teistest linna peale ja järv jäi nägemata. Järveäärne promenaad oli pikk-pikk. Kõigepealt läksin paremale. Kui eelmisest õhtust rääkisid promneerijad, et kohalikke oli palju ning mitmed neist tahtsid midagi, siis nüüd oli järve kaldarajal vaid üksikuid kalamehi õngedega ning mõned jalutajad. See-eest linde oli kuhjaga. Igasuguseid sulelisi oli ni vees kui ka kaldal endale toitu otsimas. Ma loomulikult kasutasin võimalust ja muudkui pildistasin ja filmisin. Mõnus oli. Värske õhk, soe tuuleke, päikesetõus ja … no mis sa hing veel tahad. Mis oli ka oluline, keegi ei tüüdanud … kuid need kes vastu tulid tervitasid viisakalt „Assalam“ ja läksid rahulikult edasi. Kuid pikalt seal olla ei saanud, sest kella poole üheksa ajal pidime minema kalaturule ja kirikusse missat vaatama. Enne oli vaja veel hommikust süüa ja korra dušši alt läbi hüpata.

Kalaturg oli ehe koht. Meie olime seal ainsad „võõrkehad“. Käis nii kauplemine erinevate järveandidega kui ka erinevate kalatoitude söömine. Ka meile pakuti palukest, kuid loobusime viisakalt, sest pole ikka eriti turvaline süüa otse kalaturul toitu, mille valmistamisviisi me ei teadnud. Rannas lappasid mehed võrke, ümberringi kondised ja lendasid veelinnud, kes kõik tahtsid oma osa saada ning melu oli täielik. Ega turg väga suur polnud … ehk paarkümmend müüjat, kuid saime tunde kätte.

Sealt edasi viis tee kirikusse. Erinevalt kalaturust, oli seal sadu, kui mitte tuhatkond palvetajat. Preestrid istusid tähtsalt kirikuesisel ja üks neist luges palvust. Inimesed kuulasid hardunult … Preester jutlustas taevariigist, mis ootab nii vaeseid kui rikkaid tublisid jumalasulaseid. Vaestele on see vast pisutki trööstiks, sest ega neil sellel maal kerge pole. Taas panin tähele, et mehed ja naised istusid eraldi. Isegi kirikusse sisenemiseks olid eri soost inimestel erinevad sissepääsud. Ilus missa oli. Kuulsin, et just selle päeval oli suur püha, kuid ei saanud aru, milline.

Meie giid  "võitja"

Siinkohal panen kirja eileõhtuse jutu meie giidilt. Nimelt ei tea ta oma sünnipäeva päeva, sest kui ta sündis kaugel külas, siis keegi ei kirjutanud üles seda hetke. Kui ta tahtis aga dokumenti, et minna välismaale õppima, siis tuli külakogukond kokku ja arutati, millal see küll võis olla … ja pandi mingi päev kirja. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Kirikus olles tuli meelde, mis ta rääkis oma nimesaamise loost. Nimelt oli tema isa väga vägivaldne ja ema sai sageli tunda füüsilist vägivalda. Ka siis, kui ema oli kaheksandat kuud lapseootel, sai ta kord oma mehe käest korralikult peksa. Ema oli läinud oma ema juurde ja kui see nägi sinikaid, kaebas oma väimehe kohtusse. Külakohus tuli kokku ja otsustas:“Jah, mees peksis oma naist. Tõsi. Kuid mis seal ebaharilikku või karistatavat on? See on ju tema naine, mitte võõras.“ Ning giidi isa ei saanudki karistada … ja pani natukese aja pärast sündinud pojale nimeks kohalikus keeles „võitja“, sest ta võitis kohtus. Vot selline lugu. Pillel, minu Ihaste kogukonnakaaslasel, on siin kõvasti tööd. Sooline ebavõrdsus ja koduvägivald on kõikjal. Mees võib teha seda, mida tahab… seda isegi tänapäeval.  

Kohvioad kuivamas

Pärast kirikut tegime väikse sõidu ja jõudsime Sidama rahva külla. Seal on meil ka majutus … toredates vitstest punutud ja rookatustega ümarates majakestes. Väga eksootiline. Käisime ka ühes talus külas, kus pererahvas oskas teha vanal traditsioonilisel viisil mingist palmilaadsest taimest jahu ning küpsetas sellest leivasarnast toitu. Selle toidu valmistamiseks võeti puust säsiosa, tehti see peeneks ning pandi kolmeks neljaks kuuks maa alla laagerduma. Siis sõtkuti seda nagu tainast ja pressiti rätikutega vesi välja. Saadud kuivale jahusarnasele ainele lisati soola ja küpsetati kuumal plaadil lõkke kohal. Maistes natuke hapukalt, kuid oli söödav. Tõsi, kohalikud ei söönus seda paljalt. Nad tegid sellest nagu vrapi – võtsid liha ja salatit koos „leivaga“ ja nautisid seda toitu. Nojah. Mina sellise toidu fänn pole. Kuid oli huvitav maitsta. Nagu ma juba eelmistes blogides kirjutasin, on Etioopia suur kohviekspertija. Ka sadamalased kasvatavad kohvi ning teevad sellest siis ise jooki. Ka kohvi valmistamisel käis kõik käsitsi – alates ubade korjamisest ja kuivatamisest, ubade röstimisest ja purustamisest uhmris ning lõpetades kohvi valmistamisega. Kuna ma kohvi ei joo, siis jäi see jook proovimata. Lõhnas küll nagu kohvi. Huvitav oli selliseid traditsioonilisi toiduvalmistamise meetodeid näha ja elektrita ning korstnata savist elamus … kus olid ka loomad … ning istuda ja tehtud roogi nautida. Kuid seda, et nad just täpselt nii iga päev endale niimoodi toitu valmistavad, ma ei uskunud. Pigem oli see ikka meile näitamiseks. Samas … töövõtted olid neil küll käe sees … kõik käis kiirelt ja korralikult.

Meie lodge

Paraku oli juba külla minnes hakanud vihma tibutama ning meie planeeritud matk kohalikus looduses jäi ära. Kuid mis teha. Ju me siis pahandasime kirikus pildistamisega jumalat ning ta karistas meid äikesevihmaga.  Tagasitee külast mööda porist rada vihmasajus oli täitsa ekstreemne … ei tahtnud järgmisi päevi kipsis jalaga või käega veeta. Õnneks läks kõik kõigil hästi ja jõudsime õnnelikult tagasi ööbimiskohta.  Kuna ma olin lõuna vahele jätnud, siis maitses õhtusöök hästi. … ühe väikse vahepala veel lõpetuseks kirjutan. Nimelt on Etioopias toidukohtades hinnad ilma maksudeta ja lisandub ka teenustasu, mis igas kohas on erinev. Muidu ei pannud seda tähele, kuid eelmisel õhtul olin lõunasöögist nii pungil, et võtsin toiduks vaid riisi lihaga, mis maksis 220 birri. Kuna summa oli nii väike, jäi see meelde. Kuid kui arve tuli, oli see 278 birri ehk umbes 20% kallim. Eelmised korrad makstes polnud seda tähelegi pannud, sest siis olid summad suuremad ja ei jäänud meelde, mis menüüs oli. Vot. Etioopiasse sattudes tuleb seda jälgida. Jälle targem.

Homme sõidame Dorze hõimu külla. Aga sinna sõitmiseks tuleb taas pikk tee läbida… kuid ees on ootamas kaks päeva viietärnihotellis. Selle hotelliketi olla rajanud Gebrselassie oma auhinnarahadest.