Päevad pole vennad - dessenech´i hõim ja bull-jump Hamerite juures.

Vanaproua hommikust kohvi nautimas

    Järgmisel hommikul läksime välja kell 4.30, et jõuda päikesetõusuks Omorate külla Dessenech´i hõimu juurde. See hõim on  nii Keenia piiri lähedal, et pidime isegi passid kaasa võtma ... immigratsiooni kontrolliks. Erinevalt sõjakatest mursidest on see hõim karjakasvatajatest rändrahvas, kes elavad kiiresti teisaldatavates hüttides ning kelle külas liikus rohkesti loomi. Lisaks püüavad nad jõest kala ning kütivad krokodille, kelle liha söövad. Mehed ollagi hetkel jahil, nägime enamasti vaid naisi ja lapsi. Kuna nende juures käib palju vähem välisturiste, siis oli suhtumine meisse seal hoopis teistsugune. Inimesed olid sõbralikud, naerunäosed ja ka minu enesetunnu oli palju parem nende elu jäädvustades. Ka seal andsime külavanema naisele igaüks 400 birri fotode jäädvustamise eest. Normaalne. 

     Noored naised tantsisid meie auks ka kohalikku rahvatantsu, mis oli lihtne ja rõõmus. Mitmed meie grupi naisedki lõid tantsule kaasa. Igati lõbus melu oli. Lisan selle video siia ka, saate seda rõõmu vaadata. Kusjuures lapsed moodustasid kõrval tüdrukute tantsu nähes oma sõõri ning hakkasid ka tantsima ... oma algatusel. Nii lõbus oli.

       

Ka seal müüdi erinevaid asju. Hästi palju oli krokodillihambaid, kuid need olid pandud plastmassist kuulikeste ja rõngakesed, mis tundusid küll väga Hiina päritoluga olevat. Sellepärast jäid hambad ostmata. Palju oli kasutatud asju, mis olid väga omapärase suitsulõhnaga. Ma ostsin ühelt väikelapsega emalt puulusika ... omapärane lõhn lõi kõvasti ninna. Loomulikult desinfitseerisin kõik ostud kohe Gutaseptiga üle ... igaks juhuks. Pärast pikka mõtisklust ostsin veel ühe kaasaskantava pingikese. See on üks huvitav asi, mida kohalikud endaga kannavad ja millele saab iga hetk istuda ... et mitte maha istuda. Maas istudes on üsna ruttu riided sipelgaid täis, neid on seal kõikjal.

    

    Tagasi läksime üle jõe ühest puust tehtud paatidega, mis olid nii kitsad, et minu laiad puusad (loe paks tagumik) ei tahtnud kuidagi sinna sisse mahtuda. Kuid pärast pikka pingutust sain ikka kuidagi paadi põhja istutud ja üle jõe sõidetud. Vesi oli parajalt sogane, ei näinud ei krokodille ega kalu. Paadist välja tulemine läks lihtsamalt, keerasin end diagonaali ja pääsesin välja ... elu õpetab. Meeldiv elamus oli. Täielik kontrast eelmisel päeval olnule... päevad pole vennad. Kuid see polnud veel kõik. 

        Pärast lõunapausi, kus enamus läks puhkama, kuid mina kirjutasin eelmiste päevade blogisid, ootas meid retk Hamerite hõimu juurde, kus pidi toimuma bull-jump. See hõim oli nii keerulises kohas, et bussiga sinna ei saanudki. Sõitsime viimased kilomeetrid mööda metsateid tuk-tuk´idega ehk kolmerattaliste tsiklitega, kohaliku nimega Bajaj (hääldus bazadž). Meie grupijuht läks tsikli tagaistmele ja tuli sellega, sest kolme tellitud kolmerattalise asemel oli neid tulnud kaks. Kuna Abra Minchis, kus ma seda blogi kirjutan, on internet piisavalt hea, siis saan ka siia lisada video sõidust.

Peole suunduv rahvas

 Kohale jõudes kogus melu tuure. Natuke selgituseks ... bull-jump on noormeestele ülioluline, selle läbi teinud jõutakse meheikka ehk kogukond aktsepteerib noorukit nagu meest ja ta võib ka abielluda. See rituaal on nii võimas, et kogu küla ja isegi naaberkülade rahvas on piduhoos. Bull-jump seisneb selles, et lehmad pannakse üksteise kõrvale ja nooruk peab alasti üle nende selgade edasi-tagasi jooksma ilma kukkumata. Pole just lihtsate killast tegevus. Kusjuures peab jooksma vähemalt neli korda, rekord olla üle kolmekümne korra. Kuid sellele eelneb terve rida muid rituaalseid tegevusi, mida meie pidime jälgima enamasti distantsilt, sest see pidu oli perekonnale ja hõimule, mitte meile. Seekord olid meheks saamas kaks venda, kes bull-jump´iks ette valmistusid. Nende vendade ema oli meie kohaloleku puhul natuke ärritunud, kuid kuna meil oli kokkulepe pealiku endaga, siis saime edasi vaadata ja jäädvustada neid erilisi hetki. Ja lõpuks ei pandud meid enam tähelegi ... kui pidu tuure kogus.

        Rituaale oli palju. Üks kummalisemaid oli naiste piitsutamine peente vitstega. Kusjuures mitte sümboolselt, vaid ikka nii, et plaksud käisid ja vorbid tulid nahale. See näitas naiste tugevust ... nad läksid protseduurile iseseisvalt, hüpates, pasunaid puhudes ja lauldes. Ning võtsid löögid auga vastu. Teised naised imetlesid nende vorpe. Kõik toimus suure melu saatel. Nii nägid ka mehed, kui tugevad ja ihaldusväärsed on vorpidega naised. See polnud mingi alandav tegevus naistele ... pigem isegi väärikust tõstev. 

     Noored mehed näitasid oma tugevust erilise hüppetantsuga. Mida kõrgemale hüppasid, seda kõvem mees. Kogu tegevus toimus laulu saatel. Siis lisandusid tantsule tüdrukud, kes oma hüppeoskust näitasid ja edvistasid. Väga omapärane ja eriline tants. Kõik osalejad nautisid seda. Nautisime meiegi vaikselt kõrvalt vaadates.

Pealik õllenõuga

Ei puudunud ka traditsioonilised joogid ja söögid. Ringi käisid õõnestatud puuviljast anumad, kus oli kohalik õlu. Naised jõid erilist meejooki ja mehed maisipuskarit, mis lõhna järgi sarnanes väga meie rukkipuskariga. Loomulikult andis selliste jookide joomine meeleolu juurde ja hoog aina tõusis. Vahepeal oli isegi natuke kõhe, sest meestel olid kaasas ka relvad, mitte odad, aga automaadid ja vintpüssid. Õnneks ei kasutanud keegi ühtki relva, need olid vaid osa peoatribuutikast, nagu vanasti olid odad. Pealik, kes ka ise oli parajalt vindine, hoidis asja kontrolli all. Pealikul oli ikka väga palju kuldsõrmuseid ja võrusid. Ja nutitelefon oli tal ka ... ise nägin.

Vahepeal tuli ka paras sops vihma ja siis pugesid kõik "katuse alla", milleks olid vaiadele tõmmatud kiled. Kuid ka seal jätkus rõõmus melu. Mina pälvisin kohalike tähelepanu kilest vihmamantliga ning ei pidanud varju alla minema, vaatasin melu kivil istudes.. Mitmed tahtsid seda kilest mantlit  endale, kuid ma ei saanud ju vihmavalina ajal ära anda ...

    Lõpuks saabus päikeseloojang ja bull-jump võis alata. Kahjuks oli selleks hetkeks juba nii pime, et häid fotosid ja videoid ei saanud jäädvustada. Kuid proovin kirjeldada sõnaliselt. Lehmad tiriti sarvi ja sabasid pidi meeste poolt ritta ... mis polnud üldse lihtne tegevus ja kui kõik oli valmis, siis alustas noorem vendadest jooksu lehmaselgadel. Ta oli väga tubli. Lugesin kokku vähemalt kaheksa ülejooksu. Lehmi oli pisut üle kümne. Kui tuli vanem vend, siis olid lehmad juba närvis ja liikusid rohkem ning kahjuks vanemal vennal tegevus ebaõnnestus, ta sai vaevalt kaks üle joostud ja siis kukkus. Proovis veel, kuid ei õnnestunud. Seega sai noorem vend minna läbi puudest tehtud täiskasvanud mehe värava, kuid vanem peab veelkord proovima ... talle antakse see võimalus. Sellega saigi läbi meie bull-jumo´i külastus, kuid ega seiksused jätkusid ...

Nimelt hakkasime sõitma läbi pimeda metsa tagasi nende kolmerattaliste sõidukitega ja ... juhid eksisid ära ... siis rääkisid nad tükk aega omavahel kohalikus keeles ja me sõitsime mingi maa tagasi, No leidsime õige tee, kuid siis läks meie masin rikki ja tuli taas teha peatus. Tõitsa kõhe oli olla keset kottpimedat ööd džunglisügavuses teadmata, kas ja millal välja jõuame ... kuid ühisel ponnistusel saadi sõiduriist jälle korda ja teekond jätkus ning lõpuks jõudsimegi maanteele, kes buss meid ootas. Veel poolteist tundi sõitu ja olimegi tagasi hotellis. Hullult pikk päev oli ... kuid väga eriline. Järgmisel päeval alustasime tagasisõitu ... oli ka aeg, sest pilved laskusid üha madalamale ja vihma muudkui sadas ja sadas.