Džungliseiklused ja Dorze küla

         

Džunglis

Milline hommik. Lodge kohalikud olid meelitanud hüääne orgu söömas käima ja nende võikad hääled otse meie bangalo lähedal äratasid mind kella poole kuue paiku hommikul. Kiire hommikutualett ja riidesse ning välja vaatama. Päike polnud veel tõusnud ja väljas oli hämar. Kõhe tunne. Kuid hüäänid on ettevaatlikud loomad. Käisime koos teejuhiga neljakesi, veel kaks reisikaaslast riskisid orgu tulla, pika maa maha alla orgu, kus hüäänide pesad olid, kuid nägime vaid ühte … pigem isegi kuulsime, kuidas ta võssa kadus. Aga hommikune jalutuskäik päikesetõusu ajal džunglis oli mõnus. Jalutasime avokaadopuude all ja kohvipõõsaste vahel, kuulasime jõe vulinat ning hirmutasime kohalikke ahve. Kahju, et hüääne rohkem ei näinud, kuid eks ma vaata siis taas Krügeris tehtud videoid ja fotosid, kus hommikuvalguses hüäänid minu auto ümber piirasid. Kui hüäänil on kõht täis, siis ta inimesi ei tülita. Sellepärast saimegi täna hommikul rahulikult nende pesapaikade ümber jalutada. Koobastesse sisse me küll minna ei riskinud. Ah jaa, üks reisikaaslastest teadis rääkida, et ajal kui itaallased Etioopiasse sisse tungisid, varjasid kohalikud end koobastest ja tundus, et nähtud koopad olid üheks nendest, sest see oli toestatud inimkäte jõul, mitte hüäänitarkusega.

Hüäänide elupaik

Sidama külas meeldisid mulle kaktustest tehtud aiad ... nagu kaktusehekid kahel pool jalgradasid. Kaktuste sisse oli põimitud vitstest aed. väga eriline ja efektiivne. Selliste aedadega olid ümbritsetud nii külad 

Tagasiteel saime maitsta ka kohalikke metsmaasikaid, mis erinevalt meie omadest kasvasid väiksete põõsaste otsas nagu vaarikad. Maitsesid suhteliselt vesiselt ning võrreldes meie maasikatega olid ikka päris hapukad. Huvitav. Ütleks, et ainult välimus ja nimi meenutas maasikaid. 

Kõndisime mööda ka allikast, kust tuli küla joogivesi ... ei olnud eriti selge ja läbipaistev, kuid siiani pole mingeid kõhuhädasid tekitanud. Eks nad meie jaoks ikka keetsid ka seda vett ... ise jõid niisama, kuid nende organism on sellega harjunud.

Hommikusöögi juurde sain kaneeliteed. Ootasin küll tugevama kaneeli maitsega jooki, kuid ega sellelgi viga polnud. Toidud on siin enamasti maitsvad, vaid veiseliha ei oska nad eriti valmistada ... küpsetavad selle nii kuivaks ja tuimaks, et erilist mõnu seda närida pole. Midagi Tiibeti kuivatatud jakiliha tiheduse ja kuivusega. Vürtsikuse poolest ei saa ka kurta, tšillit ikka panevad, kuid seda mitte liiga palju. Värske aedvilja salatid on imehead ja loomulikult avokaadomahl ilma suhkruta ... minu "Shreki jook" ... oi kuidas maitseb. Joon seda igal võimalusel. See kääritatud puusäsist tehtud leib, millest kirjutasin eelmises postituses, on huvitav, kuid mulle eriti ei maitse, sõin ikka nisujahust saia.

Hommikusöök söödud, istusime taas bussile ja alustasime teed järgmise sihtkoha poole, selleks oli Guge mägedes asuv Dordze küla. Kuid teepeal tegime igasuguseid välkpeatusi ... täiesti suvalistes kohtades, kus kohalikud polnud vähimalgi määral ette valmistatud turistide tulekuks. Nad uudistasid meid nagu ilmaimesid, eriti lapsed, kellest paljud, eriti väikelapsed, polnud valget inimest näinudki. Giid tõlkis meile nende juttu ja seal oli palju küsimusi meie kohta. Kogu küla jooksis karjamaale meid vaatama ning kui me neid pildistasime ja ekraanilt neilegi näitasime nende jäädvustatud nägusid, oli elevus suur. Loomulikult pole väikestes külades mobiiltelefone ... ja kuidas saakski, kui neil pole elektrit, millega telefone laadida. Ei pidanud minagi vastu kiusatusele end koos kohalikega fotole jäädvustada ja seda fotot neile näidata.

Must mamba

Tee peal rääkis giid veel paljudest kohalikest tavadest, näitas tee ääres kasvavaid taimi ning tutvustas meile kohalikku faunat. Infot oli palju ... meelde jäi kaks huvitavat fakti. Esiteks madudest Etioopias on kõige mürgisem must mamba, kelle üks milligramm mürki võib tappa kümneid inimesi. Selle mao teeb eriti ohtlikuks ka see, et erinevalt teistest madudest ei ründa ta enesekaitseks, vaid ründab kõiki, kes on tema territooriumile tulnud... territooriumi suuruse valib madu ise. Fotol toodud madu pole mul looduses jäädvustatud ... õnneks ... vaid fotokoopia giidi näidatud raamatust.

Üks huvitav taim jäi ka meelde, millega kohalikud tüdrukud soovimatu raseduse puhul aborti esile kutsusid. Giid veel naljatas, et kui ta tüdrukule külla läheb, siis kingib need kaunid õied talle. Nojah ... see oli nali, kuid eks giid üks paras naistemees ole ka ... nagu laulusõnad ütlevad "igas külas on mul näkk või paar ... või paar ... või paar.". Ta ise rääkis sellest ... polnud mingi klatš.

  

Dordze küla asus kõrgel mäe otsas, kuhu viis sertentiinidega ja korralikult ärauhutud tee. Buss venis mööda seda teed üles nagu tigu. Vahepeal läbis uhutud kraave ja manööverdas ümber mägedest alla veerenud kivirahnude. Eksootiline, kuid mitte eriti mugav bussis istujale. Jõudime umbes 2300 m kõrgusele merepinnast. Kusjuures külas kohtusin esimese turismigrupiga … tšehhid, kes olid ka tulnud Etioopiat avastama. Kuid erinevalt tšehhide grupist jätsime me bussi küla algusse, kus asus kool ning läksime vaatama kuidas lapsed õpivad. Loomulikult tegime annetuse ka koolidirektorile 100 birri igaüks ja ühel meie grupi liikmel oli ka suur hulk kirjutus ja joonistusvahendeid koolile anda. Kool ise oli elektrita ja suhteliselt pimedates klassides istus umbes 50 õpilast. Nad olid väga püüdlikud ja nende vihikud olid täis tarkust. Kahjuks saab vaid alla kolmandiku etiooplastest koolis käia. Koolid on küll riigi poolt rajatud, kuid seal õppimine on vabatahtlik. Paljud vanemad ei pane oma lapsi kooli, sest neil pole selleks raha (umbes 100 eurot aastas) ja mis veel olulisem, lapsed peavad maast-madalast hakkama kodus töötama, et pere saaks toidetud. Nii ongi kirjaoskuse tase Etioopias ikka madal. 

Pärast kooli käisime veel ühes Dordze küla majapidamises sees. Eks see oligi selline turismi eesmärgil ette valmistatud koht ... kuid ma usun, et nii nad seal külas elavadki. Turistidele oli vaid erinevaid esemeid müügiks pandud. Maja ise on bambusvõrsetest ja hästi kõrge, sest nende sõnul söövad termiidid maja alumisest osast kogu aeg ära ja nii see maja muudkui vajub ... umbes meeter kümne aasta jooksul. Uurisin ise ka hoolega maja alumise ääre kahjustusi ... professionaalne kretinism ... kuid tuvastasin ainult seenkahjustusi ja alles pärast bambustüvede lõhestamist nägin ikka termiidikahjustused ka ära. Nojah, olgu selle lagunemisega kuidas on, kuid väga erilised hütid olid kohalikel küll. Seal siis elati koos loomadega ja see parempoolne on köök. Nagu näete, kaunistasid kodusid rohked lilled.

Linaketraja

Lõpuks saime osa veel väiksest külapeost. Mis meie jaoks püsti pandi. Sain isegi ära proovida kohalikku jahitantsu ... tänu kaaslastele jäin fotole ... vahepeal on ikka hea, kui grupp on ümber. Ostsin ka ühe kausi, et jääks meelde. Valisin ostu müüja järgi ... üks viimase peal rase naine jäi silma ja toetasin teda 200 birriga. Ta oli väga rõõmus ja saingi kausi vastu.

Ning õhtuks jõudsime viietärnihotelli, mis vastas oma tärnidele. Õhtusöögiks sain esmakordselt veise sisefileed (tenderloin), mis oli mahlane ja maitsev. Ehk natuke paksem oleks võinud fileetükk olla, siis oleks veel mahlasem olnud. Kui imehea ... mmmm ... ja tuli meelde konna laul Pöial-Liisi muusikalist:" ... muda-päda ... muda päda ... elul pole miskit häda, krooks... krooks-krooks ...".