pühapäev, 14. juuli 2019

Ufaa´ja Uraalide kokkuvõte

Ja ongi viimane päev, homme hommikul sõidan tagasi Eestisse. Aeg on kokkuvõtteid teha. Ilus reis oli. Võistlused, mida ma siia vaatama tulin, läksid edukalt. Meie võistkond sai täis medalikomplekti. Tüdrukute kõrgushüppes kuld ning poisid said judos hõbeda ja pronksi. Mis aga kõige tähtsam - noored said näha uusi kohti, tuttavaks uute inimestega ja kogeda uusi elamusi.
 
Baskiiria on selline vastuoluline maa. Ühelt poolt paistab vastu rikkus igalt poolt, kuid samas on kohutavalt vaesust. Panen siia ühe foto, mis ehk kõige ilmekamalt iseloomustab kohalikku elu. See foto on tehtud keset linna, kus vaesus ja jõukus kohtuvad. Inimeste töötasud on siin tavaliselt 35000-40000 rubla kuus ehk natuke üle 500 euro. Üks hääletaja rääkis isegi 300 eurostest palkadest. Samas on kaubanduskeskusi iga nurga peal, üks uhkem kui teine. Kui linnast maale sõita, siis on kontrast eriti suur. Vaadake veel seda külaelu videot ja mõelge, millist lihtsat elu seal inimesed elavad. Kui rääkida baskiiri keelest, siis vaatamata sellele, et see on ametlikult teine riigikeel, on keel kadumas. Vaid väikestes külades ja üksikutes kohtades linnas kuulub seda tatari keelega sarnast keelt. Muide, Ufaa on baskiiri keeles Ofo, mis kirjutatakse nagu lisatud fotol.



 
Eile käisime Karl-Johannesega Uraalides matkamas, sai üle kümne kilomeetri mägedes turnitud. Loodus on siin ikka võrratu. Jäädvustasime loodusfotosid nagu jõudsime. Metsmaasikaid, mis maitsesid nagu metsmaasikad, oli igal pool ja neid saime kosutuseks süüa. Ühes kohas olid ka aedmaasikad kasvama hakanud, ka neid ei põlanud me ära. Ilm oli kuum … üle 30 kraadi ja päikeseline. Olime mõlemad poisiga higist läbimärjad.
Me eksisime pisut ka ära ja selle asemel, et tagasi auto juurde jõuda, sattusime hoopis mäeaheliku teises küljes paiknevasse Asha külla. See oli üle seitsme kilomeetri auto asukohast, siis saime Tseljabinski oblasti kohalikega suhelda. Üks vanem mees tellis meile takso ja niikaua kui see tuli, saime rääkida kohalikust elust. Ta ütles, et siin on tööandjaks ainult rasketööstus. Töödeldakse metalle ja tehakse allhankeid erinevatele maailma tööstusettevõtetele. Külas elavad enamasti pensionärid, kes on tulnud siia oma vanaduspäevi veetma. Veevärki näiteks külas pole, joogivett toovad kolme kilomeetri kauguselt allikalt. Samas muru niideti korraliku trimmeriga.


Kui taksosõidust, siis takso oli ilma tähistuseta eraauto ja seitse kilomeetrit sõitu maksis 210 rubla, mis on ca 3 eurot. Nojah, kütus maksab siin ju ca 0,6 eurot liiter.
Taksojuht oli naisterahvas ja kihutas nagu hull … 40 alas nii 90-ga. Kui juba liiklusele jutt läks, siis see on siin karm. Kõik kihutavad nagu hullud ja pööretel tehakse selliseid manöövreid … näiteks vasakule pööratakse parempoolsest reast ja kui tahad otse sõita, siis karjutakse veel peale ka. Hea nali oli eile hommikul, kus kaks autot otse minu ees klaarisid suhteid kasutades risti ettepööramise võtet. Ja seda kordamisi. Õnneks polnud mul kiiret, sest kui oleks hakanud mööda sõitma, siis oleks kindlalt saanud mõned mõlgid oma rendiautole. Õnneks jäi minu väike Hundai terveks.



Mis veel huvitavat oli? Näiteks samagonniaparaate müüdi piiranguteta igal pool tee ääres. Igas suuruses ja igale maitsele. Mesi, mida samas kohas müüdi maksis suhteliselt palju 500 rubla liiter ehk sama palju kui meil. Turundus oli aktiivne, kuid mitte eriti pealetükkiv. Inimesed on sõbralikud ja kuuldes kust me oleme tulnud, siis väga üllatunud, sest Lääne-Euroopast seal tavaliselt keegi ei käi. Tegin paar fotot ka pulmaautodest, mida me reedel arvukalt kohtasime.

Kumõssi müüdi igas kohas. Minu jaoks huvitav ja joodav jook, kuid Karl-Johannesele ei maitsenud. Vaadake ise, milline nägu tal peale selle proovimist oli. Muud toidud, mida igal pool pakuti, olid šašlõkk, ploff, riisitoidud, veiseliha ja palju muud. Üldiselt olid toidud maitsvad … sõltus loomulikult söögikohast. Proovisin ka kohalikku sushit, kuid see polnud eriti õnnestunud, vähemalt mitte selles sushikohas.

Jah. Sellised elamused siis Baskiiriast ja Uraalidest. Mõnus oli. Kuid vaatamata sellele, et kõik kaupluste müüjad mind tagasi kutsusid, ei ole plaanis lähemal aastatuhandel siiakanti enam sõita. Sain käidud ja nähtud, kuid midagi sellist, et oleks õhkama pannud ja tagasi tulema sundinud, polnud.
 

neljapäev, 11. juuli 2019

Judost ja judost ja judost ...

Tänane päev kulges judovõistluste tähe all. Kohe hommikul kihutasin spordisaali ja õhtuks jõudsin hotelli tagasi. Emotsioone pea kuhjaga täis. Aga hakkan kohe algusest. Eile õhtul olid loosimised. Karl-Johannes sai endale esimese ringi vastaseks tugeva venelase. Lisaks oli veel meilt kolm judokat - Samuel, Kaspar ja Markus. Ega kellelgi kergeid vastaseid polnud. Karl-Johannes läks tulle esimesena. Võistlus kestis ainult 6 sekundit ja venelane leidis end selili maas - ippon. Vaadake ise. Seejärel läks ringi Samuel 81+ kehakaalus ja selgus, et tema vastane andis loobumisvõidu - vist vigastus. Kolmas oli Markus, kelle vastane oli Israelist - tuli raske võit. Kaspar kahjuks kaotas teisele iisraellasele ja tema jaoks oli võistlus läbi, sest vastane ei jõudnud poolfinaali.
 
Teises ringis oli jälle esimene Karl-Johannes, kelle vastaseks oli judokas Sloveeniast. Seekord kulus ipponi saamiseks koguni 26 sekundit. Teine kiire võit, tubli, järgmiseks poolfinaal. Vaadake seda siit. Samueli vastane oli ülikõva leedukas, kes oli võitnud eelmisel aastal sama turniiri. Väga tubli algus Samuelilt, ta läks wasariga juhtima, kuid siis tegi vastane kaks wasarit vastu ja nii tuli kaotus. Kahju, poiss oli pärast väga mõtlik. Kuid kuna selles kaalukategoorias oli vähe võistlejaid, siis tuleb Samuelil järgmiseks pronksimatš. Markus jätkas tublilt ka sloveenlase vastu ja jõudis samuti poolfinaali.  
 
Poolfinaalis tuli Karl-Johannese vastu musta vööga korealane. Oli väga võitluslik matš, kuid pärast minuti ja 50 sekundilist madistamist pidi Karl-Johannes kahe wasariga alla vanduma. Vaadake. See oli talle esimene musta vööga vastane üldse. Poiss sai hea kogemuse. Markus jätkas ka poolfinaalis võidukalt ja sai selili leeduka. Markus maadleb finaalis … väga tubli !
 
Pronksimatsidest oli esimesena tatamil Samuel, kes võitis suhteliselt kindlalt ja kiiirelt poolakat. Pronks käes. Karl-Johannesele tuli aga pronksimatsi vastu teine musta vööga judokas Taipeist (Hiina). Ka selles võitluses oli poiss tubli, üritas igati, kuid vastane oli siiski parem. Vaadake. Lõpptulemuseks 5-6 koht, mis pole selle tasemega võistlusel just paha tulemus. Alguses oli loomulikult pettumus, sest pani ta kogu oma energia ja tahte võitlusse, kuid kogemus, mis ta sellest kohtumisest sai, oli hindamatu.
 
Markus kahjuks kaotas finaalis. Kuid hõbemedal on väärt saavutus. Kokkuvõttes igati kordaläinud võistlus. Tartu DO judoklubi on ikka maailma tasemel - sellisel võistlusel saada hõbe, pronks ja 5-6 koht pole paha saavutus. Kahjuks pole klubil homseks meeskonnavõistluseks võistkonda välja panna ja sellepärast on neile poistele võistlused lõppenud. Küll aga lähevad nad homme õhtul treeningule, kus tuleb olümpiavõitja neid juhendama. Vot see on alles motivatsioon.
 
Homme plaanin minna koos Karl-Johannesega kergejõustikuvõistlusi vaatama, kus on stardis mitu eestlast. Aga sellest juba homme.

kolmapäev, 10. juuli 2019

53 International Children's Games on avatud

Hommikul kihutasin kohe peale hommikusööki, mis jälle väga täpselt tuppa toodi, Eesti võistkonna hotelli TAN. Sain avatseremoonia piletid kenasti grupijuhile antud ning nägin oma poja ka ära. Oli teine pisut väsinud, kuid muidu täitsa traksis. Kui tagasi oma hotelli jõudsin, ootas mind natuke kurvastav mail - К сожалению Вам отказано, teatas mulle Южно-Уральский заповедник ametnik. See tähendab, et Uraalidesse matkama ma siis minna ei saa. Nojah, tegemist on militaarse
põhjusega, seal lähedal on sõjaväelinn ja objektid, mis arvatavasti selle looduskaitseala mäe otsast paistavad. Kuid las sellega olla nagu on, mina läksin kaubanduskeskusse, mille parklasse oli end sisse seadnud ka lennuk. Ostsin sealt umbes 50 euro eest kolm paari jalatseid ja olin jälle eluga rahul. Naljakas oli kaubanduskeskuses tualettidele viitav märk … mis näitab selgesti, kus kelle süda asub.
Veel õnnestus hommikupoole näha kohalikku teatrit, mis oli palistatud kauni haljastusega. Ning seejärel juba suundusin judo võistluspaika, et vaadata, kuidas treening ja kaalumine lähevad. Sain teada, et Karl-Johannese vastasteks saavad olema Ungari, Korea, Taipei, Poola, Venemaa, Iisraeli ja Sloveenia judokad, mitmest riigist oli mitu võitlejat. Kokku osaleb mängudel palju rohkem riike, kuid kõikidel polnud 73 kiloseid noormehi välja panna. Karl-Johannes kaalus 72,2 kilo ja sai kenasti õigesse kaalukategooriasse. Pärast kaalumist läksime aga kohe sööma, sest ega see kaalu saamine nii kerge polnudki. Poiss pistis kohe tüki pitsat ja kaks vürtsikat eineburgerit pintslisse (selles pubis oli pakkumine kaks ühe hinnaga) ja oli väga rahul. Mulle pidi toodama kaks šašlõkki, kuid pärast tunni ja 15 minutilist ootamist, kui Karl-Johannesel olid burgerid ammu söödud, ei jäänud muud
üle, kui tellitud toidust loobuda. Pidin viima poisi kiiresti tagasi hotelli, sest nad sõitsid kaks tundi varem spordihalli, kus avamine toimus. Mina aga läksin "Blofimaailma" ja sõin ära korraliku taldrikutäie bloffi. Te teate  ju eesti vanasõna "Tühi kott ei seisa püsti".
 
Siis kihutasin minagi avamistseremooniale. Spordihall oli võimas, kuid sellest oli kasutusel vaid pool. Minu koht oli sektoris 2 tasandil 4. Selgus, et tasand neli oli kõrgel peade kohal … kuid allpool olid kohad võistlejatele. Peale minu oli Tartust veel ühe kergejõustikupoisi ema-isa kohale tulnud. Nii me seal kolmekesi kõigile ülevalt alla vaatasime. Võtsin ka Tartu delegatsiooni sissemarsi videosse, kuid tuli natuke udune, sest valgustus oli vähene. Pärast tuli terve tund etendusi ja kõnesid. "Kahjuks" ei jäädvustanud ma kõiki kaheksat kõnet, kuid mõned tantsud ja laulud küll. Vaadake neid siit ja siit. Homme proovin täpse võistlejate arvu ka teada saada, kuid neid ikka on - lisatud fotole mahtus vaid osa osalejatest.
 
Nii see päev õhtasse veereski. Hetkel on kell Ufaas juba üks öösel, kuid und ei tulnud ja nii ma siis blogisingi tänase päeva ära. Huvitav, kuidas poisil uni on? Eks homme ole väga tähtis päev.
 
tähtsad mehed räägivad
 
 
 

teisipäev, 9. juuli 2019

Uhh ... Ufaa, palju meeldivaid emotsioone


Ei plaaninud seekord blogi kirjutada, kuid esimene päev Ufaas Baškiiria vabariigis oli nii elamusterohke, et "...ei saa mitte vaiki olla". Alustan eile õhtust. Lennujaamas ootas mind väike Hundai, mille Avis oli kenasti sinna pannud ja kuna kell oli juba kaheksa, siis ei hakanud muud tegema, kui sõitsin kohe hotelli. Aknast avanes väga ilus vaade, mida ma teiega kõrvalolevalt fotolt jagan. Toas oli massaažiga dušš, mis osutus mittetöötavaks, kuid konditsioneer siiski töötas ja sain toatemperatuuri magatavaks. Vaatasin õhtul veel meilid ja päevaplaanid teisipäevaks üle. Väga meeldiva meili sain ka, et mulle oli ka eraldatud pilet avatseremooniale. Aitäh, Andre Seppa, asjaajamise eest. Pidin pileti kätte saama kongressihallist Toratau alates kella 9-st. Seega tellisin hommikusöögi tuppa kella 9-ks ja keerasin magama. Oli hea uni.
Hommikul minuti pealt kell 9 koputati uksele ja toodi hommikusöök, mis oli suhteliselt kesine, kuid söödav ja kosutav. Kohe pärast sööki panin suveriided selga, sest väljas oli juba 21 kraadi, ja asusin teele kongressihalli poole. Selgus, et see oli tõesti suur hall, oluliselt suurem kui Tallinna linnahall … sissepääsu nr 6 otsimine võttis juba oma 20 minutit.  Isegi fotole ei mahtunud tervena ära. Hallis aga sain  teada meeldiva üllatuse … avatseremoonia pilet on tasuta ja mis veel meeldivam, kõikidele võistlustele ja lõputseremooniale on sissepääs tasuta. Uskumatu …  Kongressihallist väljudes leidsin, et Korea ja Taipei võistkonnad olid juba saabunud ja pildistasid parajasti võistluste logoga läbipaistva plakati juures. Reklaame võistluste kohta oli kõikjal ning kõik, kellega rääkisin, teadsid tulevatest võistlustest.
Märkasin, et plakati taga oli suurel väljakul suur kuju ja läksin sedagi uudistama. See oli tõesti suur monument. Kuna igal Ufaad kujutaval fotol ja reklaamil on sama kuju, siis ei hakka selle juures pikemalt peatuma. Kes ei tea, siis kujutatud on Salawat Yulaev´it. Kohalikku kangelast. Ratsutamine ja ratsavägi on sealkandis väga au sees. Lisaks vaatamisväärsustele panin tähele, kui piinlikult puhas Ufaas tänavatel ja kõnniteedel on. Mõtlesin, et see on vaid turismiobjektide ümber, kuid hiljem, linnast välja sõites nägin, et puhtus ja kord valitses kõikjal.
 
Sellise meeldiva emotsiooniga hakkasin sõitma Lõuna-Uraali looduskaitseala poole, mis oli tänase päeva põhieesmärk. Tee sinna oli alguses natuke igav, sest magistraali pidi on ikka igav sõita, kuid kui keerasin peateelt ära kõrvalteele, hakkas kohe lõbusam. Üsna pea selgus, et kohalikud vallad on neil auulid ja igal pool on Baškiiria lipp kõrvuti Venemaa lipuga. Nagu varem mainitud, olid hobused siin au sees … nagu Indias lehmad, nad jalutasid vabalt igal pool ja sageli olid ka sõiduteel autodel ees. Aga ega sellepärast lehmad vähem ees olnud, kohe neli korda pidin auto seisma jätma ja ootama, et lehmad teelt ära läheks … muide, just nimelt ise läheks, sest keegi neid ei karjatanud. Selleks, et te uskuma jääksite, lisan ühe video nimetusega "lehmad teel". Vabandan, et kvaliteet jätab soovida, sest päike oli vastu ja klaas peegeldas. Igal juhul tuli iga kurvi taga vaadata, et ega loomi teel pole.

Lõuna paiku pidasin kinni ja tegin kohalikus kohvikus väikese šašlõki eine. Juurde sain kohalikke pliine ja kartuliputru. Võtsin tulevikku silmas pidades veel ühe suure vee ja väikese õunamahla. Kokku läks 320 rubla, mis on ca 4,5 eurot. Pole just India hindadega võrreldav, kuid piisavalt odav ikka.  Hea oli vaadata, kuidas šašlõkki valmistati, see oli selline kodukootud toidukoht. Aga kõhu sai täis ja tuju oli ikka hea. Võtsin pärast sööki joogiks veel ka pudeli kumõssi, mis on kohalik hobusepiima jook. Kui seda piirkonda külastad, siis on suisa kohustuslik kumõssi juua. Sain ostes ka selgituse, et ühepäevane kumõss on selline lahjavõitu, mida naised joovad ja kolmepäevane on tugevama maitseline ning meestele hea. Ma võtsin ühepäevase … igaks juhuks. Kui te nüüd küsite, et kuidas maitses, siis on kõige parem seletus vist - nagu rasvane kauakäärinud kasemahl, hapu. Kuid janu kustutas ideaalselt. Jõin ära terve liitri ja kõht jäi korda, et löönud põhja alt ära … vähemalt mitte kirjutamise hetkeni.

Otsustasin ka ühte väiksesse mägikülla sisse sõita, et näha, kuidas seal elatakse. Oli väga huvitav kogemus. Ka seal kõndisid loomad vabalt ringi, kuid pakendite, paberite või muude inimloomelise tegevuse jäänuseid polnud sealgi kusagil näha. Ainult sõnnikulärakad … loomulikult. Aga vaadake ise, sain selle külatänava päris kenasti filmile.



Lõpuks jõudsin looduskaitsealani. Mäed on mulle alati meeldinud. Uraalid on sellised vanad metsaga mäed, kus on väga hea matkata. Kuid suur oli minu imestus, kui üsna pea looduspargi sildi taga leidsin teise sildi - sisenemine keelatud, lubatud vaid kohalikele elanikele. Mis seal ikka, valisin siis teise tee ja seal oli miilitsapatrull ees ja samuti ei lastud mind läbi. Ühe väikese jupikese loodusparki ma siiski leidsin, kus sain hulgaliselt liblikaid pildistada ja filmida. Mõned eriti aktiivsed tulid minu kingadele. Ju siis tuli jalgadelt neile meeldivat lõhna. Igal juhul oli liblikaid massiliselt. Siia olek minu tantsurühmakaaslast Villut vaja, kes kohe kõik liigid ära määraks ja liblikatest pikki jutte räägiks. Muid loomi ma kahjuks kaitsealal ei näinudki ja suhteliselt kurvana hakkasin tagasi sõitma. Kohe kaitseala piiril oli tee ääres üks hääletaja ja ma võtsin ta peale, et saaks juttu puhuda. Noor tubli mees oli. Raudteeametnik, kes teadis rääkida palju kohalikust metsikust loodusest, lehmadest ja hobustest, kes rööbastel kõndides hukka saavad ning oma unistustest saada koos naisega kuhugi Venemaalt välja reisida. Ma olevat esimene välismaalane, kellega ta räägib ning tema info välismaailmast tuleb vaid teleri vahenduse. Ma siis pajatasin vastu oma reisidest ja ta oli vaimustuses. Kiitsin ka kohalikku loodust ja kurtsin, et kahjuks ei saanud loodusparki sisse ja … selle peale kostis minu kaasreisija, et tema isa on ühes looduspargis direktor ning ta uurib, kas ja kuidas ma saaks sinna sisse. Super. Vaata kuidas võib õnnelik juhus asjad korda seada. Ning juba õhtul tuligi SMS õpetusega, kuhu ja millise kirja ma pean saatma, et mulle luba eraldataks. Loomulikult panin selle meili teele. Eks näis, kas tuleb luba.

Hotelli tagasi jõudes tuli Karl-Johanneselt sõnum, et nende lennu väljumine Moskvast hilineb kõvasti ja seetõttu otsustasin mitte lennujaama vastu minna. Saatsin talle vastu sõnumi, et tulen homme hommikul neile ööbimiskohta külla. Ostsin selleks tee äärest isegi külakostiks metsmaasikaid, mõis ei maitsenud kõige vähematki metsmaasikate moodi. Vähemalt müüja väitis, et need on metsmaasikad (semljanika). Kas ehk keegi teab, mis marjad need on …