Laupäev, 29. veebruar 2020

Teine kord samasse ämbrisse ... see on ikka liiast

Nagu eelmises postituses kirjutasin. alustan päikesetõusu fotoga. Väga kaunis vaatepilt Mu Cang Chai Eco Lodges. Selle eest võib isegi ära unustada need askeetlikud magamisruumid ja külma, mida öösel tundsin. Kenasid vaatepilte koguneb elu jooksul ikka palju-palju neid on rasketel hetkedel hea meenutada … läheb kohe kergemaks. Mulle tundub, et see ongi meelerahu otsimisel kõige olulisem - leida tasakaalustuseks kauneid hetki. Sõime hommikust õues, et saaks neid vaateid sügavamale mälusoppi jäädvustada. Ja siis edasi, bussiga mööda kõrvalisi mägiteid Hanoi poole. Just nimelt kõrvalisi mägiteid … Vietnamis on olemas ka kiirteed, mis kulgevad otse küladest mööda, kuid seal ei näe ju midagi olulist.

Tee äärde lisandusid riisipõldudele teekasvatuse terrassid. Saime Janno käest põhjaliku loengu teejoomise kasulikkusest. Kuid ega ma selle pärast veel rohelist teed jooma hakka … mulle meeldib jätkuvalt ingveri tee. Teepõldude hulk oli muljetavaldav.... kui nad udust välja tulid, sest kohati sõitsime täitsa pilvedes (kõrgus 1400-1500 m). Panen siia ühe video ka, siis näeteja kujutate ette, kuidas seal sõita oli. Kuid eks me liikusime ikka edasi ja umbes seitsmetunnise sõidu järel olimegi tagasi Hanoi´s. Ega me kogu aeg sõitnud, vahel ikka vaatasime lähedalt riisipõldude hooldamist (video)  ja katsusime teelehti teemägedel ning tegime igasugu muid huvitavaid tegevusi.

Hanoist lendasime Da Nang´i ja sealt edasi kohe Hoi An´i. Need kaks linna on mere ääres kõrvuti. Hoi An on väga armas väikelinn, kuid kuna jõudsime kohale päris hilja, siis jäi tutvumine linnaga järgmiseks päevaks. Tõotas tulla mõnus päev, sest ilmateade lubas 30 kraadi sooja ning päikesepaistet. 
Selfi aegvõttega - siin olin veel valgenahaline
Hommikul kimasin kohe üksi poole kümne paiku kohalikku randa (sellel päeval sai igaüks ise valida oma kulgemise tee). Mõnus - rannas oli hotellil oma lõiguke, kus siis sai lisatasuta lamamistooli ja rätiku ning kohvikust tellisin endale mangosmuutisid … kohe mitu-mitu. Meri (loe ookean) oli soe ja veel käisin iga kümne minuti tagant. Aeg läks ja  … ei pannud tähelegi, kuidas päike minu kallal oma võimu kuritarvitas. Alles siis kui läksin tualetti smuutide järelmõju tühjendama vaatasin peeglisse ja … oh pagan - vastu vaatas punanahk. Olin saanud jälle liiast päikest. Alles eelmisel aastal kõrbesin Indias tõsiselt ära ja nüüd jälle. Teine ämber ühe aasta jooksul. Selle blogipostituse kirjutamise ajal on tollest kuumast hetkest möödas kolm päeva ja pärast rohkeid protseduure Aloe kreemiga tunnen end natuke paremini …
Ancient House Resort, kus me Hoi An´is olime, näitas omaette klassi. Basseiniga sisehoov ja ülihästi sisustatud toad koos vanniga ning rõdu. Mõnus hotellike. Tänavalt vaatasid, et maja nagu maja ikka, kuid arhitektuurne lahendus oli muljetavaldav. Eco Lodge´ga oli kontrast märgatav. Eks ta ole - selleks, et näha head, peab kogema ja vastupidist.
Minu pluusiõmbleja
Hoi An´is käisin ka vanalinnas kauplemas ning lasin endale ühe pluusi õmmelda. Nimelt polnud neil nii suurt numbrit (nagu oli ka arvata) ja pakuti kohe, et pole muret, õmblevad uue. Õhtuks oli minu valitud kangast hotellis kohal. Maksis ikka hullu raha … 400 000 dongi. Arvestage nüüd ise, kui palju see eurodes teeb. Kui saite umbes 17 eurot, siis olete õigesti arvutanud. Loomulikult ostsin ka mõned külmkapimagnetid ja natuke külakosti koju. Päev lõppes jalutuskäiguga õhtuses linnas, mis oli küll valus (päikesekõrvetus!!) kui ütlemata ilus. Laternate valgel olid jõekaldakohvikud imelised. Sõitsime ka paadiga jõel ja nautisime vaateid. Jälle ilus hetk. Kahjuks ei saanud seal fotosid tehtud, sest fotoka aku laadis hotellis.

Edasi kulges meie tee Hoi An´ist Ba Na mägedesse. Jälle 1400 meetri kõrgusele. Üles sõidutati meid köisraudteega. Üle viie kilomeetri pikkune sõit on vist minu kõige pikem köisraudtee siiani. Alustasime orust ja ühel hetkel jõudsime pilvedesse. Õnneks viis teekond meid pilvedest kõrgemale ... täitsa pilve peale, kus oli maaliline kuldne sild. Nagu üks õige turist, lasin ka mina endast teha foto kuldsel sillal. Muide … seljas on jope, mille ma koha peal ostsin, sest unustasin bussist välja minnes väikese asjaolu - lühikeste varrukatega pluus ei sobi pooleteist kilomeetri kõrguses olevasse kliimasse. Muide - prantslased rajasidki selle külakese Ba Na mägedesse just selleks, et kuumuse eest peitu pugeda. Ma ei mäleta, kas ma juba kirjutasin, et Vietnam oli Prantsusmaa koloonia aastatel 1857 kuni 1954, mil Prantsusmaa tunnistas Genfi lepinguga Vietnami iseseisvust.
Ba Na mägedesse rajatud külakene oli täiesti prantsuslik, selle rõhtamiseks oli seal vanaaegseid autosid ja vanu kivirajatisi. Tõsi, ka uuema aja atraktsioonid ja ehitised torkasid silma. Ma mitte ainult ei vaadanud, vaid ka proovisin ära - ameerika mäed nimelt. Need polnud väga traditsioonilised  ameerika mäed, sest sõita tuli üksi ja kelguga, kuid mõnus oli. Tegin sõidust  video. Lõbustuspargis oli ka muid atraktsioone, kuid ma piirdusin sellega, sest tahtsin ikka ülejäänud küla ka näha. Turiste oli seal hordide kaupa. giidi sõnul käib päevas 10-20 tuhat külastajat. Tõsi, meie sealviibimise ajal oli kordades vähem inimesi, sest koroona viirus on võtnud turistivoogusid oluliselt vähemaks. Toidukohti ja suveniiripoekesi oli igal nurgal. Meie käisime einetamas moodsas "Beer plazas", kus oli bufeevalik igasugu kohalikest ja kodustest roogadest. Lisan lõpetuseks siia mõned fotod melust ja vaadetest selles külas... mis oli nagu väike linn.


 

Kolmapäev, 26. veebruar 2020

Mõtisklused Sa Pa´s

Terrass-põllud mäenõlval
Udused mäed
Jõudsime rongiga Sa Pa piirkonda varahommikul. Meil olid küll kupeevagunid, kus saime magada, kuid ega magamisest suurt midagi välja ei tulnud, sest rong õõtsus ja mürises hullusti. Mis seal ikka, see on reisimisega seotud. Olin Sa Pa´s, unine, kuid elevil … sest tegemist on väga kauni mägedes väikelinnaga, kus on maalilised vaated udustele mägedele. Kahjuks või õnneks ma mitteuduseid mägesid ei näinudki. Kui te kõrvalolevat fotot suuremalt vaatate, siis näete, et mägesid on ka ülevalpool udupiiri. Linnake asus üle 1500 m kõrgusel merepinnast. Elanikke on Sa Pa piirkonnas ca 35000.  Omaette vaatepildiks olid mäenõlvadele rajatud riisipõllud, mis olid terassidena kogu mäekülje ulatuses. Hetkel polnud riis kuigi kõrge ja sellepärast olid põllud vähe värvilised. Mäekülgedel sai põlde harida vaid käsitsi, sest ükski masin ei saaks sellistel nõlvadel sõita. Selliseid põldusid olid kõik mäeküljed täis. Aastasadade, võibolla ka tuhandete, pikkune raske töö … mis on sellises piirkonnas elamiseks hädavajalik. Elanikud olid siin enamasti mustad hmongid, kelle juured pärinevad Hiinast. Räägiti, et nad põgenesid tagakiusamise eest üle piiri mägedesse, kus sai end varjata. Kuid kohtasime veel oma teel ka punaseid zao´sid, tay´sid ja palju teisi eri rahvusi. See kant on tõeline rahvaste paabel … vist oma asukoha pärast.
Musta hmongi naised
Juba samal päeval saime sõita väikestesse küladesse mägedes. Kahjuks olid need külakesed juba turistide poolt "rikutud", sest seal oli traditsioonilisele põlluharimisele lisaks tekkinud tohutu hulk suveniiride ja igasugu muu tühja-tähjaga kauplejaid. Loodus oli ilus, kuid külaelu, mida oleks väga tahtnud vaadata, oli minu jaoks väärtusetu. Kõik tahtsid seal midagi müüa. Tõsi - kui ma oma võimsama objektiiviga kaugemale zuumisin, siis nägin ka põllu harimist. Panin selle videona siia.  Nagu näete, on töötegijateks lapsed, kelle käes olev kõblas on suurem kui nad ise. Kas see on lapstööjõu kasutamine?! Ma arvan, et mitte. Pigem on see töökasvatus lastele, kes tulevikus peavad hakkama saama rasketes oludes elamisega. Kui meil räägitakse "lumehelbekeste põlvkonnast", siis sealsed lapsed saavad juba varakult endaga hakkama. …… … … … kui nüüd natuke mõelda kaugele tulevikule … pannes kokku eri maailma piirkondadest saadud vaateid, siis arvan ma, et europiidid on väljasurev rass. Oleme ära hellitatud, nõrgad ja laisad. Meie immuunsussüsteem on taandarenguga ja kehad muutuvad üha rohkem "vedelateks". Me oleme laskunud mugavustasemele. Meil pole piisavalt lapsi, et elanikkonda taastoota. Ja samas peame me endid kõige arenenumateks … nojah. Maailm ei salli tühja kohta, juba hetkel tulevad töökad ja paljulapselised rassid jõuliselt "meie" aladele.
Aga see selleks, lähen tagasi Vietnamisse.
Äsja istutatud eelkasvatatud riisitaimed
Vesipühvel, kelle abiga põldu hariti
Saime päris hea ülevaate riisikasvatusest selle erinevates staadiumides. Kõige olulisem on selle juures veetase, mis alguses on kõrgem - ette kasvatatud riisitaimed pannakse otse veealusesse pinnasesse (loe mutta) ning veetaset reguleeritakse hoolikalt, et taimed liiga ära ei upuks või siis kuivale ei jääks. Kui riis juba kõrgemaks kasvab, siis lastakse vett vähemaks ja taimed on kuivemad. Istutamine oli ka huvitav vaadata - osad taimed visati vette, osad pandi hoolikalt põhja. See pidi sõltuma riisisordist ja kvaliteedist. Kahjuks ei näinud me riisi saagi koristamist, sest polnud see aastaaeg. Ah jaa … põhja pool Vietnamis on kaks lõikust, lõunas isegi kolm lõikust aastas. Kui vanasti tehti kõike seda tööd käsitsi ja pühvlitega, siis tänapäeval on tasasematel põldudel ka masinaid näha. Video masinaga põlluharimisest.




Õhtul tähistasime Eesti Vabariigi aastapäeva. Sõime kodunt kaasa võetud musta leiba juustuga, kalevi komme ja šokolaadi. Tooste öeldi Vana-Tallinna seguga teekruusidega (minul loomulikult oli seal ainult tee) ning arutati igasugu maailma asju. Lõbus seltskond.
Punase zao elamine
Teisel päeval sain oma tahtmist ja me läksime külakesse, kus turistide koguarv oli veel väike. Saime isegi mõnedesse elamistesse sisse, kus pereema tegi parajasti munarooga ja vanataat istus lee ääres. Neil elavad kaks-kolm põlvkonda koos. Vot see oli elamus - näha kohalikku elu nagu see on, ilma turistide jaoks ilustamata. Tegin sealt mõned videod ka, mida soovitan soojalt vaadata. Video 1 ja video 2. Teisel videol näete lapsi mängimas väga lihtsate mänguasjatega, kuid rõõmu ja liikumist on palju...  Üks meie grupikaaslane andis kohalikele lastele kalevi kommi ja nii huvitav oli vaadata, kuidas nad pisikeste tükikestena neid komme endale suhu panid. Ju siis oli neile eriline ja huvitav maitse.

Kuigi kõrgeim mäetipp selles piirkonnas on üle kolme tuhande meetri, siis minu saavutuseks jäi seekord 1618 meetrit merepinnast. Läksime kohalikku botaanikaaeda jalutama, mis oli mäe otsas linna kõrval ja tahtsime vaadata linnavaateid, kuid … udu … udu … udu. Väga rahustav vaade. Aga lilli oli seal palju. Üldse oli Vietnamis väga ulatuslik ja korralik haljastus. Seda nii tänavapildis kui kohalikes eraaedades. Tõsi, viimaseid oli linnas vähe, sest maa maksis palju ja aia jaoks eraldasid pinda vaid rikkamad inimesed. Enamasti oli krundi täisehitamise protsent saja lähedal.
Loomulikult käisime ka maaliliste koskede juures. Neid oli selles piirkonnas kohe mitu. Tagasiteel Hanoisse, mille me seekord läbisime bussiga mööda mägiteid, saime näha nii loodust kui kohalikku elu. Seda postitust kirjutan ma Eco Lodge majutuskohast mis asub Mu Cang Chai küla lähedal. Huvitav koht … tõsine öko - magame mingis suures ruumis, kus meie voodid on eraldatud vaid kardinatega ja WC ning dušš on alakorrusel koridoris. Mul läks varakult uni ära ja kuulasin teiste norskamist ning otsustasin kribama hakata. Järgmises blogis siis fotod ka sellest kohast. Nüüd aga kiirustan päikesetõusu vaatama.
Kaunid kosed olid sage vaatepilt



Haljendavad riisipõllud tagasisõidul Hanoisse

Teisipäev, 25. veebruar 2020

Ootamatu blogipostitus Vietnamist

Ma ei plaaninud sellel reisil midagi postitada, kuid täna, Vietnami reisi viiendal päeval, tundsin - olen emotsioone nii täis, et kui ma neid kirja ei pane, siis lähevad need kaotsi. Uued emotsioonid tulevad peale, reisi lõpuni on veel kaheksa päeva. Sissejuhatuseks veel nii palju, et olen Vietnamis koos Janno ja Siret Seedriga ning meid kokku on üksteist kulgejat. Nendest viiega olen ma juba olnud erinevatel Aasia reisidel varemgi. Mulle meeldib Seedritega reisida, nad ei karjata kaasreisijaid nagu lambaid, vaid annavad kõigile võimaluse teha seda, mida kellegi hing õigeks peab.
Enne reisikirjeldust natuke Vietnamist - kõik teavad Vietnami sõda, kus ameeriklased proovisid kommunistliku riigi jõuga viia kapitalistlikuks. 1975 aastal sõda lõppes vietnamlaste võiduga. Nad on selle üle väga uhked. Kuid üheksakümnendatel leiti seal, et Nõukogude liit laguneb, riik on halvas seisus ja et turumajandus polegi nii paha.... ning hakati koostööd tegema sama Ameerika Ühendriikidega, kellega äsja veriselt sõditi. Imelik on see poliitika. Kapitalistide abirahaga on infrastruktuur hakanud paranema, uusi maju kerkib nagu seeni ja ühiskond muutub lausa päevadega. Vietnamis pole ühe-kahe lapse piirangut nagu Hiinas. Hoopis lapsed on peaaegu kohustuslikud … kui ollakse abiellunud. Lapsi on peredes palju … 4-10 või rohkemgi ning kuna sõjas hukkusid miljonid, siis on tunne, nagu oleks Vietnam väga nooruslik.
Maaliline vaade Hanoile.
Esimesel õhtul jõudsime Hanoisse üle Istanbuli sõites kella viie aegu õhtul kohaliku aja järgi. Ajavahe Tallinna ja Hanoi vahel on viis tundi. Olime olnud teel päris pikka aega ja väsimus oli kõvasti kontides, kuid otsustasime siiski minna väiksese seltskonnaga "linna peale laiama". Soovitan seda kõigile reisisellidele - ükskõik kui väsinud te olete, minge magama kohaliku aja järgi mõistlikul ajal (õhtul kümne-üheteistkümne ajal), siis saate kohe unerežiimi sisse ja järgmistel päevadel on kergem. Ega me esimesel õhtul väga muud ei teinudki, kui käisime ühe pika ringi Hanoi kesklinnas ringi ja einestasime kohalikus kohvikus. Aga kui hotelli tagasi jõudsime, oli kell kenasti kümme läbi ja oligi õige aeg puhkama minna. Mida esimese päeva ja Hanoi kohta kirjutada? Tavaline idamaine suurlinn, kus on kohutavalt palju rollereid ja lisaks ka suur hulk autosid. Liiklus käis risti-rästi, rollerid sõitsid kord tee peal, kord kõnniteel. Kõnniteed olid täidetud parkivate rollerite ja autodega ning jalakäijatel polnud võimalik mujal liikuda kui sõiduteel. Ei midagi uut. Kauplemine oli suhteliselt rahulik, keegi ei sikutanud sind hõlmast oma poekese poole ega olnud liiga pealetükkiv. Loomulikult pakuti kaupa häälekalt ja üritati iga turisti enda juurde saada.
Kohalikud järve kaldal suhtlemas
Teisel päeval otsustasin kohe grupist eralduda ning minna üksi oma teed. Enne olin valmis vaadanud mõned kohad ja installeerinud oma telefoni GPS signaalil töötava kaardiserveri, sest pole mõtet internetiraha kulutada. Huvitav oli minna juhiste järgi läbi erinevate linna kvartalite ja uurida kohalikku elu. Kõrvaltänava video. Vahepeal peatusin ja lihtsalt vaatasin, kuidas pisikesed vietnamlased oma toimetusi tegid. Tundub, et nad on sotsiaalne rahvas. Istuti sageli väikeste tumbade või toolikeste peal ümber teelaua ja suheldi aktiivselt. Turistidele sellised suhtlusseltskonnad erilist tähelepanu ei pööranud ja sain neid rahulikult filmida ja fotografeerida. Loomulikult tegin ma hulgaliselt fotosid ja videoid, hea kunagi vanast peast vaadata ja meenutada.  Ühe intsidendi jätsin viisakusest salvestamata - üks käruga naisterahvas peatus prügikasti kõrval, kükitas pisut, tegi oma asja ära ja läks edasi. Otse suure tänava kõrval. Meil on ikka olulised erinevused moraalist ja häbitundest.
Selfi aegvõttega koos bonsaiga
Minu teekond viis mööda Läänejärvest, kus kohalikud kala püüdsid. Minu üllatus oli suur, kui nägin, et konksu otsas polnud midagi … isegi lanti või kunstliblikat mitte. Nad lihtsalt pildusid tühja konksu vette ja … üllatus-üllatus said sellega kala ka. Kalad olid sellised latika või karpkala moodi latakad. Ei tea nende liiki nimetada. Kui ma aga järve sogast ja prahti täis vett nägin, siis polnud isu endal kalapüüki proovida. Lõpuks jõudsin sihtkohta, kilpkonnasaareni, kus asus suur pühamu. Usk on ka Vietnamis vaatamata kommunistlukule riigikorrale väga laialdaselt levinud. Põhiliselt budism. Selle pühakoja juures ei köitnud mind mitte niivõrd altar ja torn, mis seal kõrgusid, vaid hoopis suur hulk bonsai´sid, mis erinevas suuruses ja erineva kujuga seal olid. Kui palju vaeva on ühe bonsai kasvatamiseks … ja seal oli neid kümneid. Väga ilus koht. Jalutasin seal tunnikese ja suundusid edasi.
Keskpäevaks tahtsin jõuda mausoleumi juurde, kus eksponeeriti nende rahva suure juhi Ho Chi Minh´i palsameeritud kuju. Kahjuks hindasin oma jala liikumise kiirust valesti ja jäin veidi hiljaks. Nägin vahtkonna vahetust vaid kaugelt. Kuid selle eest nägin palju muud huvitavat. Näiteks seda, et närimiskummi ei või mausoleumi juures närida … seda kinnitasid mulle hoiatussildid. Kõik valvurid ja ohvitserid olid seal kaunites lumivalgetes paraadvormides. Kuid see selleks, pean tunnistama, et pole eriline palsameeritud suurtegelaste vaataja … ja kui oleks tahtnudki, siis poleks saanud, sest oli reede ja mausoleum oli kinni.
Le-nin
Läksin edasi. Leidsin linnast veel Lenini kuju, mille jalamil oli vietnamipäraselt V.I. Le-nin. Selle ees mängisid poisikesed rõõmsalt jalgpalli ja töömehed maalisid asfaldile sulgpalli kastikesi. Kõike, mida ma seal nägin, pole võimalik kirja panna, seda on vaja ise kogeda. Õhtuks näitas sammulugeja mulle 17 läbitud kilomeetrit. Ja jalad olid väsinud … loomulikult läksin õhtul jalamassaaži ning lasin väsinud liikmeid tund aega mudida tervelt 140 tuhande dongi eest, mis meie rahas teeb umbes kuus eurot. Õhtul külastasime veel kõik koos vesimarionettide show´d. Panen sellest mõned videod siia … Täitsa omapärane etendus.


Hauakambrid riisipõllul
Järgmisel päeval sõitsin koos grupiga Ha Long´i lahe juurde, kus on tuhandeid maalilisi saari. Tee peal vaatasin läbi bussiakna kohalikku elu ning kuulasin kohaliku giidi jutustusi. Üheks huvitavaks vaatepildiks oli matmispaikade asukohad keset riisipõldusid. Hauakambreid oli põldudel nii üksikult kui ka kogumitena. Matmiskultuur on Vietnamis selline - kui keegi sureb, siis keeratakse lahkunu maine keha kangasse ja maetakse ilma suurema tseremooniata kuhugi põllule. Nelja-viie aasta pärast aga kaevatakse surnukeha maa alt välja, puhastatakse luud jäänustest ning korraldatakse suur ümbermatmise tseremoonia. Ei tea, kas seda saabki matmiseks nimetada, sest luud pannakse maa peal paiknevasse hauakambrisse, mida hooldatakse väga suure austusega. Sellised kombed siis …
Meie kruiisilaev
Ha Long´is ootas meid kahepäevane laevakruiis. Oli seda ilu. Istusin tundide kaupa kas oma kajuti rõdul või siis laevalael ja nautisin vaateid. Video vaadetest. Nii mõnus oli mõtiskleda selliste vaadetega kohas igasugu eluliste asjade üle ja leida endas rohkem meelerahu ja tasakaalu. Just seda ma ju Vietnami otsima tulingi. Kuna turiste oli suhteliselt vähe (koroona !!!), siis saime oma valdusse terve laeva ning tundsime end seal nagu kuninga kassid. Kaks korda käisime ka saartel, esimene kord kajakisõidul, millest ma loobusin, sest polnud tahtmist enda tagumikku märjaks teha, ning ujumas ühes kenas lahes. Ka ujumisest ma loobusin, sest vesi oli nii 18-20 kraadi (Vietnamis on ju talv). Kuid samal ajal kui julgemad kümblesid (tegid talisuplust) läksin mina kaljudele ronima. Väga huvitavad kaljud … sellised osalt vulkaanilised ja osalt korallilised.
Valus on paljajalu sellistel kaljudel olla ...
Ja sellised saarekesi kaljudega oli palju-palju. Teine kord maabusime suurte koobaste juures, kus saime teha "turistikat" ehk lähme-lähme ning siin on fotode jäädvustamise koht. Oli huvitav koobas, kuid liiga lakutud turistide jaoks. Eriti huvitav oli lagi, sellist pole ma veel koobastes näinud. Mõned stalahiidid olid seal väga huvitava kujuga. Oli mõnus kruiis. Mulle meeldis just see, et saime omaette vaateid nautida  (va koopas).
Huvitava laega koobas
Õhtuks jõudsime tagasi Hanoisse ja pärast kiiret dušši all käimist läksime rongile, mis viis meid Sa Pa linna Põhja-Vietnamis. Aga sellest juba järgmises blogis.