Nagu eelmises postituses kirjutasin. alustan päikesetõusu fotoga. Väga kaunis vaatepilt Mu Cang Chai Eco Lodges. Selle eest võib isegi ära unustada need askeetlikud magamisruumid ja külma, mida öösel tundsin. Kenasid vaatepilte koguneb elu jooksul ikka palju-palju neid on rasketel hetkedel hea meenutada … läheb kohe kergemaks. Mulle tundub, et see ongi meelerahu otsimisel kõige olulisem - leida tasakaalustuseks kauneid hetki. Sõime hommikust õues, et saaks neid vaateid sügavamale mälusoppi jäädvustada. Ja siis edasi, bussiga mööda kõrvalisi mägiteid Hanoi poole. Just nimelt kõrvalisi mägiteid … Vietnamis on olemas ka kiirteed, mis kulgevad otse küladest mööda, kuid seal ei näe ju midagi olulist.
Tee äärde lisandusid riisipõldudele teekasvatuse terrassid. Saime Janno käest põhjaliku loengu teejoomise kasulikkusest. Kuid ega ma selle pärast veel rohelist teed jooma hakka … mulle meeldib jätkuvalt ingveri tee. Teepõldude hulk oli muljetavaldav.... kui nad udust välja tulid, sest kohati sõitsime täitsa pilvedes (kõrgus 1400-1500 m). Panen siia ühe video ka, siis näeteja kujutate ette, kuidas seal sõita oli. Kuid eks me liikusime ikka edasi ja umbes seitsmetunnise sõidu järel olimegi tagasi Hanoi´s. Ega me kogu aeg sõitnud, vahel ikka vaatasime lähedalt riisipõldude hooldamist (video) ja katsusime teelehti teemägedel ning tegime igasugu muid huvitavaid tegevusi.
Hanoist lendasime Da Nang´i ja sealt edasi kohe Hoi An´i. Need kaks linna on mere ääres kõrvuti. Hoi An on väga armas väikelinn, kuid kuna jõudsime kohale päris hilja, siis jäi tutvumine linnaga järgmiseks päevaks. Tõotas tulla mõnus päev, sest ilmateade lubas 30 kraadi sooja ning päikesepaistet.  |
| Selfi aegvõttega - siin olin veel valgenahaline |
Hommikul kimasin kohe üksi poole kümne paiku kohalikku randa (sellel päeval sai igaüks ise valida oma kulgemise tee). Mõnus - rannas oli hotellil oma lõiguke, kus siis sai lisatasuta lamamistooli ja rätiku ning kohvikust tellisin endale mangosmuutisid … kohe mitu-mitu. Meri (loe ookean) oli soe ja veel käisin iga kümne minuti tagant. Aeg läks ja … ei pannud tähelegi, kuidas päike minu kallal oma võimu kuritarvitas. Alles siis kui läksin tualetti smuutide järelmõju tühjendama vaatasin peeglisse ja … oh pagan - vastu vaatas punanahk. Olin saanud jälle liiast päikest. Alles eelmisel aastal kõrbesin Indias tõsiselt ära ja nüüd jälle. Teine ämber ühe aasta jooksul. Selle blogipostituse kirjutamise ajal on tollest kuumast hetkest möödas kolm päeva ja pärast rohkeid protseduure Aloe kreemiga tunnen end natuke paremini …
Ancient House Resort, kus me Hoi An´is olime, näitas omaette klassi. Basseiniga sisehoov ja ülihästi sisustatud toad koos vanniga ning rõdu. Mõnus hotellike. Tänavalt vaatasid, et maja nagu maja ikka, kuid arhitektuurne lahendus oli muljetavaldav. Eco Lodge´ga oli kontrast märgatav. Eks ta ole - selleks, et näha head, peab kogema ja vastupidist.  |
| Minu pluusiõmbleja |
Hoi An´is käisin ka vanalinnas kauplemas ning lasin endale ühe pluusi õmmelda. Nimelt polnud neil nii suurt numbrit (nagu oli ka arvata) ja pakuti kohe, et pole muret, õmblevad uue. Õhtuks oli minu valitud kangast hotellis kohal. Maksis ikka hullu raha … 400 000 dongi. Arvestage nüüd ise, kui palju see eurodes teeb. Kui saite umbes 17 eurot, siis olete õigesti arvutanud. Loomulikult ostsin ka mõned külmkapimagnetid ja natuke külakosti koju. Päev lõppes jalutuskäiguga õhtuses linnas, mis oli küll valus (päikesekõrvetus!!) kui ütlemata ilus. Laternate valgel olid jõekaldakohvikud imelised. Sõitsime ka paadiga jõel ja nautisime vaateid. Jälle ilus hetk. Kahjuks ei saanud seal fotosid tehtud, sest fotoka aku laadis hotellis.
Edasi kulges meie tee Hoi An´ist Ba Na mägedesse. Jälle 1400 meetri kõrgusele. Üles sõidutati meid köisraudteega. Üle viie kilomeetri pikkune sõit on vist minu kõige pikem köisraudtee siiani. Alustasime orust ja ühel hetkel jõudsime pilvedesse. Õnneks viis teekond meid pilvedest kõrgemale ... täitsa pilve peale, kus oli maaliline kuldne sild. Nagu üks õige turist, lasin ka mina endast teha foto kuldsel sillal. Muide … seljas on jope, mille ma koha peal ostsin, sest unustasin bussist välja minnes väikese asjaolu - lühikeste varrukatega pluus ei sobi pooleteist kilomeetri kõrguses olevasse kliimasse. Muide - prantslased rajasidki selle külakese Ba Na mägedesse just selleks, et kuumuse eest peitu pugeda. Ma ei mäleta, kas ma juba kirjutasin, et Vietnam oli Prantsusmaa koloonia aastatel 1857 kuni 1954, mil Prantsusmaa tunnistas Genfi lepinguga Vietnami iseseisvust. 
Ba Na mägedesse rajatud külakene oli täiesti prantsuslik, selle rõhtamiseks oli seal vanaaegseid autosid ja vanu kivirajatisi. Tõsi, ka uuema aja atraktsioonid ja ehitised torkasid silma. Ma mitte ainult ei vaadanud, vaid ka proovisin ära - ameerika mäed nimelt. Need polnud väga traditsioonilised ameerika mäed, sest sõita tuli üksi ja kelguga, kuid mõnus oli. Tegin sõidust video. Lõbustuspargis oli ka muid atraktsioone, kuid ma piirdusin sellega, sest tahtsin ikka ülejäänud küla ka näha. Turiste oli seal hordide kaupa. giidi sõnul käib päevas 10-20 tuhat külastajat. Tõsi, meie sealviibimise ajal oli kordades vähem inimesi, sest koroona viirus on võtnud turistivoogusid oluliselt vähemaks. Toidukohti ja suveniiripoekesi oli igal nurgal. Meie käisime einetamas moodsas "Beer plazas", kus oli bufeevalik igasugu kohalikest ja kodustest roogadest. Lisan lõpetuseks siia mõned fotod melust ja vaadetest selles külas... mis oli nagu väike linn. 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar