Veel Tiibetist ja majavammist

Potala palee kontserdipaigast vaadatuna

Õhtuks olin tagasi Lhasas ja läksin väga  kontserdile. Väidetavalt osales seal 600 artisti, 400 jakki, hulgaliselt lambaid ja hobuseid. See oli Tiibeti lugu 1300 aastat tagasi. Väga suurejooneline etendus, mille käigus sadas lund nii areenil kui pealtvaatajatele, liikusid suured loomakarjad ja osales tõesti sadu artiste. Jakke oli küll oluliselt vähem lubatust, alla saja, kuid see pole hetkel oluline.

Etendus toimus mäeküljel umbes 3-4 hektari suurusel maa-alal

suurejooneline etendus

Kõik oli nagu super, kuid … ma ei suutnud ära harjuda sellega, et kohalikud ja hiinlased kogu etenduse aja üksteisele kõva häälega toimunut kommenteerisid. Kui pealtvaatajate hulgas ringi vaatasin, siis nägin paljusid nutitelefoni näppivaid hiinlasi. Kultuuride erinevus on ikka suur. Ja kui hakkasin vaatama üksikute artistide näoilmeid ja käitumist, siis tekkis arvamus, et areenil tegi palju inimesi oma tööd. Näha oli pingutusi, grimasse ja kohati ka meeleheidet.

lumesadu kuumal suveõhtul

Osalejatel polnud toimunust mõnu. Tõmbasin paralleele meie suurejooneliste tantsupidudega ja … nii palju kui mina olen seal osalenud, siis tantsijad naudivad etendusi. Lõpus oli veel pildistamine koos artistidega. See oli nii koomiline … kõik tormasid lavale, esinejate vahele ja taha ja lasid ennast siis fotografeerida. Artistid aga seisid ja ootasid, kuni see palagan lõpeb. Kuna mul polnud himu lavale tormata, siis vaatasin väikselt distantsilt näitlejate nägusid ja mõtlesin … millest nad võiks mõelda ja mida tunda. Tänuavalduste asemel neile etenduse eest kasutatakse neid atraktsioonidena fotografeerimiseks. Näod olid erinevad: mõned püüdsid pingsalt naeratada, mõned vaatasid pildistajaid, mõned olid kurvad ja väsinud. Mul hakkas neist natuke kahjugi. Kuid mis nende peades tegelikult toimus, ei saa ma kunagi teada.

Tiibetist veel. Tiibetlased söövad väga harva kala, sest nende usk ei soosi elusolendite tapmist. Kui oled hukanud kedagi, siis see arvestatakse sinu viimsepäevakohtus. Kuna kalad on aga väga väikesed, siis neid tuleks hukata toiduks palju rohkem kui näiteks jakke. Selline põhjus siis vähesele kalasöömisele. Kui kusagil pakuti toiduks kala, siis see oli hiinlaste toidukoht, mitte tiibetlaste oma. Samas on Tiibeti budistlikel munkadel lubatud liha söömine, sest sellistes karmides tingimustes, nagu nad elavad, poleks ilma lihatoiduta võimalik ellu jääda.  Usust veel niipalju, et tiibetlased nimetavad oma usku suureks budismiks ja ülejäänud maailma usku väikeseks budismiks. Põhjus on selles, et kui mujal usklikud palvetavad iseenda ja oma soovide täitumise eest, siis tiibetlased palvetavad teiste eest ja mitte kunagi iseenda eest.

Ja selle osa lõpetuseks siis ka majavammist, kellele ma külla tulin. Majavamm on pärit Himaalaja mäestikust kolme kilomeetri kõrguselt. Ma lootsin väga, et just Tiibetis saan ma minna metsa ja vaadata seal majavammi looduslikku kodu (Eestis levib majavamm vaid hoonetes). Aga mis selgus – Tiibeti selles osas, kus ma liikusin, polnud okaspuumetsa … tegelikult polnud seal üldse metsa. Vahel harva leidus pisut istutatud papli- ja pajusalusid, kuid metsa polnud. Küll aga kuulsin meie kohalikult giidilt, et hoonetes leidub sellist (ma näitasin fotosid majavammist) seent küll, kuid metsa on Tiibetis väga vähe. Ja isegi kui ma mõned okaspuud leidsin, siis nende mahakukkunud oksad ja puutüved kasutati nii kiiresti kütteks, et seal ei saanud mingi seen oma niidistikku levitada. Vot selline teema majavammiga.

 

 

 

 

 

 

Xigadze

Edasi sõitsime bussiga

üle mäeahelike Xigaze´sse, mis on Tiibeti suuruselt teine linn. Sõit ise kestis koos peatustega kümme tundi, kuid ei kahetse, sest väga ilusaid vaateid saime nautida kogu reisi jooksul. Lisaks jäi fotosilma ette nii kitsi, jakke kui ka Tiibeti mastifikse, kes on märkimisväärsed koerad. „Õige turistina“ tegin fotosid nii jaki seljas kui Tiibeti mastifikside vahel.

Foto maksis 10 jüaani, mis pole küll suur summa, kuid … pärast ise mõtlesin, et milleks mulle need fotod ja otsustasin, et loobun edaspidi jäädavalt turistide jaoks mõeldud loomadega pildistamisest. Jäävad loomad ja minu südametunnistus piinamata.

Sõites mööda küladest oli näha, et kõik aiad olid palistatud imelike pätsikestega, mis lähemal vaatamisel ja nuusutamisel osutusid jakikakaks. Nimelt on sealkandis väga vähe puid (nagu ka fotodelt näha on) ja sellepärast ei saa puudega kütta ning toitu valmistada. Kohalikud on selle probleemi lahendanud jakkide väljaheidete korjamise ja kuivatamisega.

jakikaka pätsikesed

Kui vaadata maamaja, siis tundub, et mida rohkem pätsikesi aial või virnas kuivab, seda jõukamad inimesed seal elavad. Huvitav - mis maitsega on jakikakal küpsetatud koogid … kahjuks jäid need proovimata.

Kõige kõrgem punkt, kuhu me serpentiine mööda sõites jõudsime, oli 5030 merepinnast. Lumeliustikeni jäi vaid mõnisada meetrit. Võimas vaade, ma pole kunagi nii kõrgel olnud. Kuid vaatele lisandus ka päris tugev peavalu ja kõndimisel oli tunda kergeid tasakaaluhäireid, sest sellel kõrgusel on õhu hapnikusisaldus meie jaoks ikka liiga-liiga madal. Mõõtsin seal ka oma vere hapnikusisaldust, mis oli tavalise 90-99% asemel 78%.

Pole imegi, et olemine polnud kõige parem. Kuid see tasus end ära - mälestus, mida on hea rääkida lastele ja lastelastele. Edasi laskusime 4440 m peale ning külastasime püha Yamdroki järve. Võtsin kohe jalad paljaks ja sumasin vette, kuid üllatus oli suur, kui põhi oli kivide asemel hoopis väga savi-mudane. Jalad vajusid kohe sügavale kinni ja neid oli sealt päris raske välja saada. Tuli meelde Amazonase matk, kus ma pidin peaaegu jalanõud savi-mudale loovutama. Siiski sain ka selles pühas järves jalad kätte ja jalanõud puhtaks.

Pärast sain küll riielda, sest tuli välja, et vee-buddha on pahane, kui jalgupidi vette minnakse. Mis seal ikka, vähemalt said jalad püha veega kastetud.

Xigadze oli väga meeldiv väikelinnake. Põhiline vaatamisväärsus on seal Tashilhunpo klooster. Juhtusime sinna just siis, kui lõppemas olid suured kolmepäevased pidustused. Reede õhtul oli linn täis piknikku pidavaid kohalikke, kes vaatasid meid suure huviga. Mõned kutsusid ka endaga sööma ja teed ning õlut jooma. Õlle joomisega pidustuste ajal on seal selline huvitav tava, et kui oled joonud ära viis pudelit, siis teed jahuga märgi ühele põsele ja kui oled joonud ära kümme pudelit, siis teisele põsele. Tuleb tunnistada, et tiibetlased on suured alkoholisõbrad ja põsed olid neil jahused. Ma pidasin siiski väiksest distantsi ja loobusin pakkumistest. Ka tänaval tuli päris palju kohalikke meid kõnetama, kuid kuna nende inglise keel piirdus sõnaga „hallo“, siis ei tulnud vestlusest midagi välja. Küll sooviti koos meiega teha fotosid. Seda nii avalikult juurde tulles kui salaja kaugelt pildistades.

Igas linnakeses oli Potala palee sarnane hoone



Vaade Xigadze linnale

Laupäeva hommikul oli planeeritud kloostri külastus, kuid otsustasin seekord grupist eralduda ja suunduda hoopis koos kohalikega palverännakule ümber kloostri üles mäkke ja sealt kuni teise kloostrini. Võttis võhmale, kuid ei kahetse otsust, sest nägin ehedalt kohalikku elu. Mitte miski polnud seal turistidele mõeldud atraktsiooniks, vaid kõik oli päris. Nii kohalikud elavadki. Jäädvustasin oma retke paljudele fotodele ja filmilõikudele (video). Ei kujutaks tiibetlast ilma budismi-usuta ettegi. Pühasid rituaale oli hulgaliselt, alates palveveskite keerutamisest, mida minagi tegin, ja lõpetades kõhuli palvetamisega, millest ma loobusin. Huvitav oli sellel palveraja see, et inimesed segunesid seal erinevate loomadega, rajal jalutasid nii kitsed, lambad, kassid kui koerad (video). Keegi ei ajanud neid eemale ega pööranud üldse neile tähelepanu. Kõige kõrgemast palverännaku punktist sain häid fotosid Xigaze linnast ja ka Potala palee sarnasest kloostrist. Nimelt on igas Tiibeti suuremas linnas Potala palee sarnane hoone, kus Dalai-laama saab linna külastamise ajal olla. Palverännakult, mille pikkuseks oli ehk viis-kuus kilomeetrit, naastes sain näha veel ka kõrvalisi agulielamisi (video).

Istusin tänava ääres ja vaatasin inimesi. Enamus oli neist rahvariietes ja tegid oma pühasid rituaale. Üks väike poisike ema käe kõrval vaatas mind suurte silmadega ja … näitas keelt (video). Giid oli meile varem seletanud, et keele näitamine on märgilise tähendusega. Sellega antakse teistele mõista, et keele näitaja pole deemon. Ma näitasin poisile keelt vastu. Oli äärmiselt huvitav vaadata inimesi ja nende kombeid. Pole kerge nende elu 3700 m kõrgusel merepinnast. Kui meie sõidame nii kõrgele, siis on meil kõrgmäestiku tõbi, mida saab ravida hapnikuballooniga ja tablettidega, kuid kui nemad tulevad mäest alla, siis on neil "madalmaatõbi", mis on sarnane kõrgmäestiku haigusega ainult seda ei saa kuidagi leevendada. Eluiga on neil lühike, tavaliselt alla 70 aasta. Kui poleks tugevat usku, siis oleks nende elu eriti raske. Usk aitab.

Xigadzest jäi väga ehedad mälestused.

 

Dalai laama templis Lhasas

Esimese Lhasa päeva õhtupoole käisime templis, mis oli mõeldud äri edukusele. Ettevõtjana ja ettevõtluslaagri mentorina võtsin minagi sellest visiidist osa ja annetasin äri-budhale pudeli viina.

Jajah. Seda oli eriti huvitav mõelda, et äri edenemiseks tuleb viina anda. Loomulikult ei joonud seda viina keegi ära, pudel tühjendati buddha kuju jalamil olevasse suurde vaagnasse, kuid kui vaagen sai täis, siis valati sealt viin jälle tünnidesse, millest villiti uued pudelid, mis läksid jälle ringlusse. Kuid igal juhul sain oma ettevõtlusalased soovid äri-buddhale edasi anda. Eks siis näis, kas mind võetakse kuulda…. vaatamata sellele, et ma pärast annetamist ikka karsklaseks jäin. Endal oli imelik tunne viina annetada küll.

Kohe Lhasa visiidi teise päeva alguses käisime ära  Potala palees. See on Dalai-laamade ametlik residents, kuid kahjuks pole juba 1959 aastast seal ühtegi laamat, sest viimane neist, Tenzin Gyatso, põgenes asüüli ja nüüd on seal klooster-muuseum.

Potala palees

Tuletõrjevarustuse demonstratsioon

Kusjuures väga atraktiivne muuseum, selleks, et sinna saada tuleb piletid mitu nädalat ette broneerida ja piletid on passi numbritega st. mitte edasiantavad. Meie saime sisse. Kuna palee on kõrgel mäe otsas, siis tuli minna üle 350 trepiastme üles ja kuna hapnikusisaldus nii kõrgel õhus on ca 68% sellest, mis merepinna kõrgusel, siis polnudki need astmed nii lihtsad astuda. Iga natukese aja tagant tuli teha hingeldamispaus ja juua rohkelt vett. Siiski jõudsime kenasti paleesse, kus lubati viibida maksimaalselt üks tund, iga ületatud minuti eest tuli maksta 1000 hiina jüaani (ca 130 eurot). Päris karm värk. Saime siiski hakkama tunniga, ei pidanud maksma. Käisime ära nii valges osas, mis oli varem Tiibeti poliitilise võimu keskus, kui ka punases osas, mis oli usuline keskus. Kokku umbes 15-s ruumis 1500-st. Kohtasime hulgaliselt õppivaid munki ja nägime erinevate Dalai-laamade elamistingimusi ja stuupasid – mõnes vähem, mõnes rohkem kulda. Näiteks 5 Dalai-laama stuupa on kaetud umbes 3000 kg kullaga. Templis demonstreeriti parajasti tuletõrjevarustust, mis näis olevat huvitav tegevus nii külastajatele kui demonstreerijatele endile. Tagasi tulles nautisin kauneid vaateid Lhasa linnale. Dalai-laama tähendab tõlkes tarkuse ookeani, selle nime andis budistliku ususekti juhile 16 sajandil Mongoolia khaan. Võimas tunne tekkis selles palees, seda vist nii hapnikupuudusest kui ka aurast, mis seal valitses. Kindlasti vajab nähtu ja kogetu pikemat mõtlemist. Ja nagu hiljem selgus, anti meile selleks ka piisavalt aega.

Õhtupoole sai veel käidud turul, kuid sellest ma ehk väga pikalt ei räägi. Turg nagu turg ikka, kus igal sammul kõlas „just look“. Ehk „luki-lukid“ on ka Tiibetisse jõudnud. Võibolla ainult niipalju, et lisaks arvukatele käevõrudele, palvehelmestele ja amulettidele müüakse Tiibetis päris huvitavaid spirituaal-kausse ja kellukesi, mille kõla on väga pikaajaline ja eriline. Võtsin ka poistele mõned kausid. Loomulikult varusin turult ka külakostiks hulgaliselt kuivatatud jaki-liha, sest see on Tiibetis täiesti eriline. Muide – jakk tähendab tiibeti keeles „tihtiesinev loom“. Ja tõesti, Tiibetis on jakke iga nurga peal.

Lõpetuseks üks kena koerake … ja homme tuleb uus postitus.

Pekingi kaudu Lhasasse

Pekingi kaudu Lhasasse

Tiibeti platoo

Sõidan Tallinnast Tartu poole ja avaldan täna esimese osa oma Tiibeti reisist.

Kui aastal 2012 jäi Tiibeti reis ootamatutel põhjustel poolikuks, sest Hiina pani Tiibeti piirid kinni, siis nüüd olen väga lähedal sellele, et seal ikka ära käia.

Kui aga algusest alata, siis hetkel olen Pekingis ehk Beijing´is, nagu nüüd moodsalt seda linna nimetatakse. Saabusime laupäeval ning Tiibeti rongile läheme esmaspäeval, seega saame mõned päevad siin ringi vaadata. Kuna olen juba korra Pekingis käinud, siis seekord keskendusin äärelinna eluga tutvumisele. Ka hotell oli kümmekond kilomeetrit kesklinnast. Täiesti huvitav oli vaadata, kuidas olid eraldi kehvemad tänavad, keskklassi tänavad ja pisut jõukamad tänavad. Ju neid päris rikkaid ei näinudki.

Esimene ost oli loomulikult vesi, sest temperatuur on siin 36-37 kraadi ja päike kõrvetab mis kole. Järgmisena ostsin uued päikeseprillid, sest vanadel lahkus sang teadmata suunas ning seejärel saab juba meelelahutusele mõelda. Meelelahutust oli ka rohkelt, käisime pelmeene tegemas ja teed joomas ja hieroglüüfe kirjutamas. Eesti on väga kena kirjutada hiina keeles.

Eesti hiina keeles

Oli täiesti kohustuslik programm välismaalasele, natuke tüütav, kuid talutav. Eriti huvitav oli jalgrattakärudega sõitmine keskklassi tänavatel. Sellest tegin mõned videod ka. Tuletemplis oli ka huvitav, seal olid kuldsed puud. Vaadake seda foto(ca 17 eurot). Väga hästi mudis…

kuldne puu

ja arvake ära, kuidas puu saab selline olla … Mida ma veel Pekingis tähele panin – kõikjal jälgisid meid kaamerad, neid oli nii postide küljes, majade katustel kui ka autodel. Kui ringikäimine ära tüütas, siis sai iga nurga peal lasta ennast erinevatest kohtadest mudida. Minul masseeriti jalgu nelikümmend minutit 128 juääni eest
 

Esimesel õhtul käisime jõukamate rajoonis õhtust söömas. Oli selline hotpot tüüpi koht. Loomulikult ei osanud seal keegi sõnagi inglise keelt, meie rääkisime eesti keeles ja nemad hiina keeles.

Hotpot

Eks me siis proovisime sõnaraamatust sõnu näidata ja kehakeelega mõista anda, mida me tahame. Kõige efektiivsem oli näidata, mida teised söövad ja siis endale, et seda tooge mulle ka. Laul oli pliit, kuhu pandi pott leemekesega ja siis sinna sisse sai panna toorest liha, seeni, aed- ja juurvilja. Kui leemeke oli pisut keenud, siis õngitsesime sealt toitu välja ja sõime. Väga maitsev oli … meenutades Maitsva Tartu söögihetki paneks julgelt viis punkti. Huvitav oli ka see, et joogiks küsisime vett ja toodi … sooja vett. Mitte kuuma, vaid sooja. Ja see soe vesi kustutas teravate kastmete tulisust ja ka janu oli läinud. Proovige ka… algul on harjumatu, kuid hea. Ja interjöör ning teenindus oli äärmiselt meeldiv. Teisel õhtul sai mindud keskklassi pubisarnasesse söögikohta, kus ukse ees oli suur vähk ja sees pakuti ka vähki erinevates kastmetes. Selles söögikohas oli keelega veel hullem. Lõppes asi sellega, et nad helistasid kellelegi, kes oskas pisut inglise keelt ja siis meie rääkisime talle mida soovime ja tema rääkis teenindajatele. Kui esimesel korral ei õnnestunud, siis kolmandal saime midagi tellitud. Võtsime siis kaks potitäit vähki ja ohtralt jooke (mõned vett ja mõned õlut). Vähkide söömiseks olid kunstliku seemendamise kinnaste sarnased kindad, kuid saime vähkidest liharaasukese kätte küll. Lisaks veel pisut kanavarrast ja loomalihavarrast. Toodi ka mingeid juurikaid, ube, arbuusi ja lõpuks mingi äärmiselt hästi praetud saia. Ega kõhtu täis ei saanud, kuid elamus missugune.

Internett on Pekingis huvitav, Facebooki ei lase, bloger.com ei lase, Google on blokeeritud, kuid samas saab linnas jäätist osta mobiilimaksega. Mobiilimaksel pildistad QR koodi, sellega läheb telefoniinternett otsemaksesse ja pärast näitad müüjale ekraanilt makset ning ongi korras. Nojah, minul seda äppi polnud, kuid kohalik Tony tegi makse nigu nipsti.

Üks huvitav koht oli veel, mida külastasime. Hiina Rahvusteater, mida rahvas kutsus hellitavalt pärliks. Meie külastuse ajal pesid mehed katusel parajasti kuplit – ei turvavarustust ega julgestust. Aga teataer ise oli suursugune. Pärli ümber vesi ning sissepääs läks vee alt läbi. Valmis 2007, kohti suures saalis ca 2500 ja väikestes veel teine samapalju kokku. Kahjuks hetkel etendusi polnud, käisime proovi vaatamas ja saime saalist ülevaate.

mehed katusel

Nüüd kirjutan edasi, vahepeal pole internetiühendust saanud ja seetõttu ei saa postitust ära saata. Interneti võimalus tekib Lhasas, kus hotellis peaks olema ühendus. Istume juba teist päeva rongis ja sõidame Lhasa poole. Kokku peaksime läbima rongiga üle 4000 kilomeetri. Marsuut on Peking – Xining, kus on ümberistumine – Lhasa. Kusjuures juba mõnedsajad kilomeetrid Pekingist hakkasime tasakesi tõusma kõrgemale. Xiningis olime juba kahe kilomeetri peal merepinnast. Xiningis oli väga üllatava näha moslemi usku hiinlasi, keda seal oli hulgim. Valget inimest seal näha polnud ja meid vaadati ja pildistati ja sooviti koos pildistada … nagu loomaaias, kus meie olime need, keda vaatama tuldi. Just-just, päris tuldi juurde ja filmiti üles.

Nüüd oleme juba pool päeva sõitnud kolme kilomeetri kõrgusel platool. Kohati oleme tõusnud 3300 peale ja siis jälle langenud 2800 peale, kuid platool oleme kogu aeg. See on Tiibeti platoo. Nii huvitav on vaadata, et kolme-nelja kilomeetri kõrgusel on täiesti sile maa, kus voolavad jõed ja laiuvad järved ning nii kaugele kui silm ulatub on tasane. Tulevad meelde preeriad Ameerika lääneosas, ainuke vahe on, et siin on need tasandikud nii kõrgel. Platoo keskmiseks kõrguseks on 4000 m merepinnast. Põhiline tegevus sellel platool on karjakasvatus

. Xiningis müüdi juba imehead kuivatatud jakiliha, mis oli platool söönud jakkidest tehtud, väga maitsev muideks. Lisaks veel hulgaliselt lambaid ja mõned lehmad ning hobused ka sekka.

Jõudsime Lhasasse, kõrgus merepinnast 3600-3700 m. Kõige kõrgemaks punktiks raudteel Xiningi ja Lhasa vahel oli 27.juunil kell 5.56 kõrgus 4989 meetrit merepinnast. Vaatame, kas saame veel kõrgemale või see jääbki maksimumiks. Hotell Lhasas on suurejooneline. Palju kulda-karda ja väga hea teenindus.

Edasi postitan aga juba paari päeva jooksul