Dalai laama templis Lhasas

Esimese Lhasa päeva õhtupoole käisime templis, mis oli mõeldud äri edukusele. Ettevõtjana ja ettevõtluslaagri mentorina võtsin minagi sellest visiidist osa ja annetasin äri-budhale pudeli viina.

Jajah. Seda oli eriti huvitav mõelda, et äri edenemiseks tuleb viina anda. Loomulikult ei joonud seda viina keegi ära, pudel tühjendati buddha kuju jalamil olevasse suurde vaagnasse, kuid kui vaagen sai täis, siis valati sealt viin jälle tünnidesse, millest villiti uued pudelid, mis läksid jälle ringlusse. Kuid igal juhul sain oma ettevõtlusalased soovid äri-buddhale edasi anda. Eks siis näis, kas mind võetakse kuulda…. vaatamata sellele, et ma pärast annetamist ikka karsklaseks jäin. Endal oli imelik tunne viina annetada küll.

Kohe Lhasa visiidi teise päeva alguses käisime ära  Potala palees. See on Dalai-laamade ametlik residents, kuid kahjuks pole juba 1959 aastast seal ühtegi laamat, sest viimane neist, Tenzin Gyatso, põgenes asüüli ja nüüd on seal klooster-muuseum.

Potala palees

Tuletõrjevarustuse demonstratsioon

Kusjuures väga atraktiivne muuseum, selleks, et sinna saada tuleb piletid mitu nädalat ette broneerida ja piletid on passi numbritega st. mitte edasiantavad. Meie saime sisse. Kuna palee on kõrgel mäe otsas, siis tuli minna üle 350 trepiastme üles ja kuna hapnikusisaldus nii kõrgel õhus on ca 68% sellest, mis merepinna kõrgusel, siis polnudki need astmed nii lihtsad astuda. Iga natukese aja tagant tuli teha hingeldamispaus ja juua rohkelt vett. Siiski jõudsime kenasti paleesse, kus lubati viibida maksimaalselt üks tund, iga ületatud minuti eest tuli maksta 1000 hiina jüaani (ca 130 eurot). Päris karm värk. Saime siiski hakkama tunniga, ei pidanud maksma. Käisime ära nii valges osas, mis oli varem Tiibeti poliitilise võimu keskus, kui ka punases osas, mis oli usuline keskus. Kokku umbes 15-s ruumis 1500-st. Kohtasime hulgaliselt õppivaid munki ja nägime erinevate Dalai-laamade elamistingimusi ja stuupasid – mõnes vähem, mõnes rohkem kulda. Näiteks 5 Dalai-laama stuupa on kaetud umbes 3000 kg kullaga. Templis demonstreeriti parajasti tuletõrjevarustust, mis näis olevat huvitav tegevus nii külastajatele kui demonstreerijatele endile. Tagasi tulles nautisin kauneid vaateid Lhasa linnale. Dalai-laama tähendab tõlkes tarkuse ookeani, selle nime andis budistliku ususekti juhile 16 sajandil Mongoolia khaan. Võimas tunne tekkis selles palees, seda vist nii hapnikupuudusest kui ka aurast, mis seal valitses. Kindlasti vajab nähtu ja kogetu pikemat mõtlemist. Ja nagu hiljem selgus, anti meile selleks ka piisavalt aega.

Õhtupoole sai veel käidud turul, kuid sellest ma ehk väga pikalt ei räägi. Turg nagu turg ikka, kus igal sammul kõlas „just look“. Ehk „luki-lukid“ on ka Tiibetisse jõudnud. Võibolla ainult niipalju, et lisaks arvukatele käevõrudele, palvehelmestele ja amulettidele müüakse Tiibetis päris huvitavaid spirituaal-kausse ja kellukesi, mille kõla on väga pikaajaline ja eriline. Võtsin ka poistele mõned kausid. Loomulikult varusin turult ka külakostiks hulgaliselt kuivatatud jaki-liha, sest see on Tiibetis täiesti eriline. Muide – jakk tähendab tiibeti keeles „tihtiesinev loom“. Ja tõesti, Tiibetis on jakke iga nurga peal.

Lõpetuseks üks kena koerake … ja homme tuleb uus postitus.