reede, 6. juuli 2018

Xigadze


Edasi sõitsime bussiga
üle mäeahelike Xigaze´sse, mis on Tiibeti suuruselt teine linn. Sõit ise kestis koos peatustega kümme tundi, kuid ei kahetse, sest väga ilusaid vaateid saime nautida kogu reisi jooksul. Lisaks jäi fotosilma ette nii kitsi, jakke kui ka Tiibeti mastifikse, kes on märkimisväärsed koerad. „Õige turistina“ tegin fotosid nii jaki seljas kui Tiibeti mastifikside vahel.

Foto maksis 10 jüaani, mis pole küll suur summa, kuid … pärast ise mõtlesin, et milleks mulle need fotod ja otsustasin, et loobun edaspidi jäädavalt turistide jaoks mõeldud loomadega pildistamisest. Jäävad loomad ja minu südametunnistus piinamata.
Sõites mööda küladest oli näha, et kõik aiad olid palistatud imelike pätsikestega, mis lähemal vaatamisel ja nuusutamisel osutusid jakikakaks. Nimelt on sealkandis väga vähe puid (nagu ka fotodelt näha on) ja sellepärast ei saa puudega kütta ning toitu valmistada. Kohalikud on selle probleemi lahendanud jakkide väljaheidete korjamise ja kuivatamisega.
jakikaka pätsikesed
Kui vaadata maamaja, siis tundub, et mida rohkem pätsikesi aial või virnas kuivab, seda jõukamad inimesed seal elavad. Huvitav - mis maitsega on jakikakal küpsetatud koogid … kahjuks jäid need proovimata.

Kõige kõrgem punkt, kuhu me serpentiine mööda sõites jõudsime, oli 5030 merepinnast. Lumeliustikeni jäi vaid mõnisada meetrit. Võimas vaade, ma pole kunagi nii kõrgel olnud. Kuid vaatele lisandus ka päris tugev peavalu ja kõndimisel oli tunda kergeid tasakaaluhäireid, sest sellel kõrgusel on õhu hapnikusisaldus meie jaoks ikka liiga-liiga madal. Mõõtsin seal ka oma vere hapnikusisaldust, mis oli tavalise 90-99% asemel 78%.
Pole imegi, et olemine polnud kõige parem. Kuid see tasus end ära - mälestus, mida on hea rääkida lastele ja lastelastele. Edasi laskusime 4440 m peale ning külastasime püha Yamdroki järve. Võtsin kohe jalad paljaks ja sumasin vette, kuid üllatus oli suur, kui põhi oli kivide asemel hoopis väga savi-mudane. Jalad vajusid kohe sügavale kinni ja neid oli sealt päris raske välja saada. Tuli meelde Amazonase matk, kus ma pidin peaaegu jalanõud savi-mudale loovutama. Siiski sain ka selles pühas järves jalad kätte ja jalanõud puhtaks.
Pärast sain küll riielda, sest tuli välja, et vee-buddha on pahane, kui jalgupidi vette minnakse. Mis seal ikka, vähemalt said jalad püha veega kastetud.

Xigadze oli väga meeldiv väikelinnake. Põhiline vaatamisväärsus on seal Tashilhunpo klooster. Juhtusime sinna just siis, kui lõppemas olid suured kolmepäevased pidustused. Reede õhtul oli linn täis piknikku pidavaid kohalikke, kes vaatasid meid suure huviga. Mõned kutsusid ka endaga sööma ja teed ning õlut jooma. Õlle joomisega pidustuste ajal on seal selline huvitav tava, et kui oled joonud ära viis pudelit, siis teed jahuga märgi ühele põsele ja kui oled joonud ära kümme pudelit, siis teisele põsele. Tuleb tunnistada, et tiibetlased on suured alkoholisõbrad ja põsed olid neil jahused. Ma pidasin siiski väiksest distantsi ja loobusin pakkumistest. Ka tänaval tuli päris palju kohalikke meid kõnetama, kuid kuna nende inglise keel piirdus sõnaga „hallo“, siis ei tulnud vestlusest midagi välja. Küll sooviti koos meiega teha fotosid. Seda nii avalikult juurde tulles kui salaja kaugelt pildistades.
Igas linnakeses oli Potala palee sarnane hoone


Vaade Xigadze linnale
Laupäeva hommikul oli planeeritud kloostri külastus, kuid otsustasin seekord grupist eralduda ja suunduda hoopis koos kohalikega palverännakule ümber kloostri üles mäkke ja sealt kuni teise kloostrini. Võttis võhmale, kuid ei kahetse otsust, sest nägin ehedalt kohalikku elu. Mitte miski polnud seal turistidele mõeldud atraktsiooniks, vaid kõik oli päris. Nii kohalikud elavadki. Jäädvustasin oma retke paljudele fotodele ja filmilõikudele (video). Ei kujutaks tiibetlast ilma budismi-usuta ettegi. Pühasid rituaale oli hulgaliselt, alates palveveskite keerutamisest, mida minagi tegin, ja lõpetades kõhuli palvetamisega, millest ma loobusin. Huvitav oli sellel palveraja see, et inimesed segunesid seal erinevate loomadega, rajal jalutasid nii kitsed, lambad, kassid kui koerad (video). Keegi ei ajanud neid eemale ega pööranud üldse neile tähelepanu. Kõige kõrgemast palverännaku punktist sain häid fotosid Xigaze linnast ja ka Potala palee sarnasest kloostrist. Nimelt on igas Tiibeti suuremas linnas Potala palee sarnane hoone, kus Dalai-laama saab linna külastamise ajal olla. Palverännakult, mille pikkuseks oli ehk viis-kuus kilomeetrit, naastes sain näha veel ka kõrvalisi agulielamisi (video).
Istusin tänava ääres ja vaatasin inimesi. Enamus oli neist rahvariietes ja tegid oma pühasid rituaale. Üks väike poisike ema käe kõrval vaatas mind suurte silmadega ja … näitas keelt (video). Giid oli meile varem seletanud, et keele näitamine on märgilise tähendusega. Sellega antakse teistele mõista, et keele näitaja pole deemon. Ma näitasin poisile keelt vastu. Oli äärmiselt huvitav vaadata inimesi ja nende kombeid. Pole kerge nende elu 3700 m kõrgusel merepinnast. Kui meie sõidame nii kõrgele, siis on meil kõrgmäestiku tõbi, mida saab ravida hapnikuballooniga ja tablettidega, kuid kui nemad tulevad mäest alla, siis on neil "madalmaatõbi", mis on sarnane kõrgmäestiku haigusega ainult seda ei saa kuidagi leevendada. Eluiga on neil lühike, tavaliselt alla 70 aasta. Kui poleks tugevat usku, siis oleks nende elu eriti raske. Usk aitab.
Xigadzest jäi väga ehedad mälestused.

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar