Teisipäev, 3. märts 2020

Vietnami reisi kokkuvõte






Nüüd ootan Hanoi lennuväljal lennukit Istanbuli. Eile saatis abikaasa sõnumi, et Türgi sõdib Süüriaga ja tundis muret, kuidas ma koju saan. Igal juhul olen chek-in´ist läbi ja ootan lennule minemist. Ju siis ikka lastakse koju. Õnneks jääb Istanbul Türgi põhjaossa, kaugele-kaugele Süüria piirist. Jama, maailm on nii rahutuks muutunud.
Kuid nüüd siis kokkuvõte Vietnamist. Mis meeldis?! Loodus. Loomulikult. Saared meres … uskumatult kaunis vaatepilt, eriti hommikuvalguses ja vaikuses. Paradiisiaed koos oma viljade ja õitega, see oli väga hästi valitud ööbimiskoht. Kosed ja mäed. Kohati udused ja kohati järsud, mõned kaetud metsaga ja mõned riisiterrassidega. Väga-väga kaunis ja meeldejääv. Sellist loodust võiks nautida kaua-kaua. Mõtlesin ka Eestimaale … miks me oma puutumata looduse säilitamisse nii ükskõikselt suhtume? See on väärtus, mida maailmas on nii vähe jäänud.
Kujundatud loodusest jäid meelde bonsaid, mida oli kõikjal ja need olid nii erilised ja huvitavad. Peaks ise ka proovima ühe endale kasvatada. Mägimännist. … ei tea, kas jätkub kannatust ja oskusi? Huvitav oli veel, et parkides olid kohati puud nummerdatud … vot kui palju hoolitakse puudest selle maal.  

Riisiterrassid on tohutu tööga rajatud. Kui palju on panustatud nende rajamisse aastatuhandete jooksul... ja hetkel on riisi kokkuostuhind nii madal, et nad kasvatavad seda vaid oma toiduks. Käsitsi, raske töö ja samas nii vähe tasuv.
  













Oli mõtlemapanev ja eriline külastada tavalise külapere kodu. Kusjuures lühikese etteteatamise ajaga. Lapsed mängisid ja pereema küpsetas. Kõik oli nii loomulik … mitte nagu kunstlikult kujundatud vabaõhumuuseumis. Kuivatatud liha oli parre küljes päris, mõnest oli viilakaski välja lõigatud. vanamees, kes nurgas istus, ei näidelnud, kui meid tigedalt vaatas ja lõkkesse sülitas. Sa Pa on koht, kuhu tasub reisida. Panin endalegi pähe musta hmongi mütsi, mida nad igapäevaselt kandsid. Hammustasin kuivatatud pühvliliha ja jõin peale suhkruroo mahla, et rohkem sisse elada kohalikku ellu. palju külavahel igapäevariietuseks. Loomulikult olid lisaks ka kaasaegsed riided, mida oli rohkem kui rahvariideid.

Ei saa öelda, et kõik mälestused on meeldivad. See, et tänavatel kõndides juurde sõidavad rollerimehed, kes pakuvad marihuaanat ja "bumm-bumm tüdrukuid" pole eriti meeldiv. Ja seda mitte üksnes Hanois, vaid ka väikelinnades. Narkomaania ja prostitutsioon vinud üle maailma. Mäletan ka palju teisi riike, kus samamoodi pakuti samu teenuseid ja kaupu.
Linnade müra-kära on väga väsitav. Küll oli hea, et me linnades nii vähe aega veetsime. Ja need kaupade pakkujad linnades … ohhh.. Lisaks oli mustus igal pool ja kohalikud elanikud ei proovinudki oma elukeskkonda sellega parandada, et prügi kokku kogude. Prügikaste oli vähe … võibolla oli see põhjuseks, miks nii must oli.


Meri ja soe (lähisekvatoriaalne) kliima on lühiajaliselt mõnusad. Parajalt niiske ja soe õhk mõjub tervisele hästi. Juhul kui päikesega liiale ei lähe, on väga mõnus olla. Mangolassi ja -mahl olid siin väga head. Sidrunimahl, kui sinna ei lubanud suhkrut lisada, maitses ka oivaliselt. Üldse - toitude üle ei saa kurta. Aasiapärased ja mitte nii vürtsikad kui Indias. Eriti meeldis toitudest ananassilehtedega grillitud kana ja erinevad nuudliroad. Kõikide toitudega koos käis hulgaliselt salateid ja maitserohelist.

Sõit pika-pika köisraudteega jäi ka meelde. Ikka üle viie kilomeetri. Sõit läbi pilvevööndi tundus eriline. Ja Ba Na linn, mis ülalpool pilvi välja tuli. Väga eriline. Muide - ka 6,2 km pikkune tunnel oli elamus omaette, eriti siis kui buss keset tunnelit seisma jäi. Vaatasin juba avariiväljapääsude poole. Kuid saime pärast kümneminutilist ootamist ikka liikuma.  

Kas ma läheks tagasi Vietnami? Ei läheks. Mitte sellepärast, et ei meeldinud, vaid pigem sellepärast, et nii palju huvitavaid piirkondi on veel läbi käimata.

Kuna Hanois ei õnnestunud blogi salvestada ja avada, siis nüüd olen Istanbulis ja lõpetan siin. Elasime maandumisel päris ärritava hetke üle. Nimelt maaga kokkupuutes hakkas lennuk tugevasti ühelt küljelt teisele õõtsuma. Tiivaotsad küll maha ei puutunud kuid jube oli. Ja piloot võttis vastu otsuse kohe uuesti õhku tõusta. Puhh. Sada mõtet käis peast läbi. Tegime mõned tiirud õhus ja siis maandusime õnnelikult. Pöidlad olid kõigil pihus.

Lõpetuseks panen paar fotot - liblikast ja ämblikuvõrgust. Aitäh, et lugesite blogi. Aitäh Janno ja Siret, et võtsite vaevaks selle reisi  organiseerida. Nüüd on Aasia reisidest pikaks ajaks puhkus. Järgmisena plaanin minna suvel autoga Horvaatiasse ... kogu perega. Kes teab, võibolla tuleb siis ka blogimise isu.
 






 
 
 
 
 

  











Pühapäev, 1. märts 2020

Paradiisiaias

Kuhu ma siis eelmises blogis jäingi … Ba Na mägedest tulime alla. Nüüd olen Hue Eco Lodges. Kui eelmisi postitusi lugesite, siis ühes neist oli ka juttu ecolodgest, mille mälestused polnud just kõige meeldivamad. Kuid seekord on sama kaubamärgi all olev koht kardinaalselt teistsugune. Väikesed majakesed  keset paradiisiaeda. Kohe kõrval voolab kaunis jõgi ja linnud laulavad. Majakestes on kõik mugavused - kaks dušši, oma aed, ventilaatorid ja konditsioneerid. Voodid mugavad ja disain super. Mis sa hing veel tahad. Aias ringi kõndides leidsime igasugu puuvilju kasvamas ja õitsemas. Huvitav on vaadata puid, kus mõned viljad on valmis ja samas on teistel okstel alles õied. Loomulikult oli aias nii kahjureid kui antagoniste. Õnnestus vaadelda ühe korraliku nälkja toimetusi ning ämblikust, kes passis võrgus putukaid. Looduse tasakaal, mida siin pole rikutud. Mulle on jäänud Vietnamist tõesti tunne, et siin pole lageraieid ega suuri tossavaid tehaseid. Kindlasti on ka siis tööstusrevolutsioon oma jälje jätnud … kuid piisavalt on säilinud naturaalset loodust.
Nii huvitav on eksootilisi vilju puude otsas kasvamas ning saada teada, mis puu mis vilja kannab. Isegi jaka (jackfruit) vilju kasvatav puu oli siin olemas, rääkimata igasugu tsitruselistest, erinevaid vilju kandvatest palmidest ja banaanipiidest. Paljud viljad olid ka sellised, mille nimetust ei osanudki öelda … rääkimata siis veel taimede nimetustest. Uurisin giidilt ja kaasreisijatelt, et mis kliimavöötmes me oleme, kuid keegi ei teadnud. Sõber googel rahuldas minu uudishimu ja sain teada, et lähisekvatoriaalne kliima. Igal juhul ei tea kohalikud midagi lumest.
Reisitakse sellel maal üldse vähe, sest raha väärtus on nii väike ja palgad madalad. Saja eurone palk (2,5 miljonit dongi) on juba väga hea. Pideval tööl olevad inimesed teenivad 200-300 eurot. Samas on ka rikkaid, sest tänavatel sõidab nii mersusid, lexuseid  kui erinevaid džiipe. Kuid vähe … ikka roller ja mootorratas on põhilised sõiduriistad. Lund on enamus kohalikke vaid televiisoris ja külmkapis näinud.

Hue on mõnus väikelinn. Sõitsime siin nii bussi kui paadiga. Kusjuures paadiga isegi korduvalt, sest õhtul esitasid kohalikud muusikud laeval meile rohkelt pillilugusid ja laule. Ma ei hakka neid videotena lisama, sest panen tähele, et ega videoid blogilugejad eriti vaadata ei viitsi. Mulle meeldis eriti üks ühe keelega pill, millest meister tohutult erinevaid meloodiaid välja võlus (fotol parempoolne). Kinkisin talle etenduse lõppedes roosi, sest nii olla siinkandis kombeks.
lõhutud portselannõudest seinakaunistused
Tagasi tulles Hue linnaksese juurde on tähtis ära mainida, et see on iidsete kuningate linn. Just siit juhtisid kuningad Vietnami. Käisime neljanda ja kaheteistkümnenda kuninga lossides (kui neid hooneid võib nii nimetada). Neljas olla väga tark olnud, kuid kahjuks lastetu. Ta sai kuningaks juba 18 aastaselt ja valitses riiki 32 aastat. Ei tea kas tarkusest või alalhoidlikkusest (ta ei pooldanud sõdu) lasi just neljas kuningas prantslased riiki sisse ning tema võimuloleku ajast algas koloniaalperiood, mis päädis 1945 aastal kuningavõimu kaotamisega. Viimane kuningas, kaheteistkümnes, oli tõsine ilu-eedi. Ta disainis ise oma riideid ja lossi ning ostis Hiinast, Jaapanist ja mujalt kokku portselantasse ja teisi nõusid, lõhkus need ja tegi neist endale lossi seinakaunistused. Tollal peeti teda priiskavaks kuningaks, kellel eriti võimu polnud (see oli prantslastel), kuid makse tõsta ta oskas. Nüüd aga käib just selles lossis tuhandeid turiste, kes toovad raha sisse. Seega võib kaheteistkümnenda kuninga eripära käsitleda investeeringuga tulevikku.
Õhtul nautisin päikeseloojangut jõel. Uskumatult ilusad vaated olid. Lisan siia vaid ühe foto, kuid neid ilusid hetki oli sadu. Jõe peal panime teele ka oma soovideküünla. Selline on kohalik traditsioon … eks näis, kas need soovid täituvad. Igal juhul viis vetevool need soovide täitumise maale. Ilusad hetked Hue´st. Ostsin siit oma poistele ka mitu T-särki Hue motiividega. Saab näha, kas on parajad ja kas meeldivad. Endale ka sain ühe pluusi, mida üks tore reisikaaslane soovitas, sest ostes pean alati kelleltki värvi küsima. Kes mind tunnevad, need teavad miks.
Soovideküünlad jõel
Hetkel istun veel viimaseid minuteid oma majakese ees toolil ja valmistun minema rattaretkele kohalikku külla. Päikesepõletused on niipalju kahanenud, et saan jälle normaalselt liikuda ning loodetavasti ka rattaga sõita. Siis pidime veel minema kohalikku toitu valmistama ning … ei mäletagi, mida veel. Õhtuks olen tagasi Hanois ja hakkan valmistuma koju sõitmiseks. Iga ilus asi saab kord otsa …