Vaikus enne tormi ... ehk kuidas ma matkaks valmistusin

Eelmine postitus oli ühest mõnusast päevast Kathmandus.

Hommikusöök selles hotellis, või siis nime järgi külalistemajas, on vaheldusrikas. Kui eile oli kana, riis ja smooritud mais, siis täna väga huvitav porgandipuder ja peekon ... ning mingi maitsekas pasta. Hea kui ei pea iga hommik sööma sama toitu ... nagu enamasti hotellides. Ei einestanud kuigi tugevalt, sest pärast hommikusööki ootas mind peaaegu kuus tundi massaaži ja muud lõõgastumist. Täis kõhuga oleks olnud ebamugav laual lamada.

Ja nii ma siis läksingi kümmekond minutit enne kokkulepitud aega kohale ja sain kohe ka massaažilauale. Tüdruk oli sama mis eile ... see tugevate kätega. Esimene seanss oli 60 minutit kuiva ehk ilma õlita punktmassaaži. Selle headus oli mul juba teada ja lasin mõnuga jälle kõik olulised punktid üle käia ning taas põlvedega endale selga ronida. Lisaks väänas ta nii jalgu ja käsi parajat moodi. Seekord oli ta natuke julgem ja ei küsinud nii palju. Igal juhul olin pärast esimest massaaži taas väga mõnusas olekus. Pärast seanssi läksin sooja dušši alla ja lasin veel mõnuga voolata. Järgmine seanss oli 90 minutit laavakivi massaaži. Seda ma nautisin esimest korda. Tüdruk tegi kerge eelsoojenduse ja lasi kogu keha kiirelt kätega üle. Järgmiseks õlitas ta sooja õliga korralikult jalad sisse ning masseeris neid pisut niisama ja siis kuumade kividega. Kusjuures kivid oli nii täpse temperatuuriga, et pagana kuum oli aga ei kõrvetanud. Loomulikult liigutas tüdruk kive kiiresti ... kui nad oleks ühe koha peal olnud, siis oleks ehk põletanudki. Nii läks kuumaks kehale kantud õli ja ka minu nahk. Pärast kivimassaaži pani ta pisut jahtunud kivid jalgadele ning kattis jalad sooja tekiga. Kivides olev energia voogas tasakesi minu liigestesse ja lihastesse. Mõnus. Pärast jalgasid järgnes sama protseduuriga selg, siis käed ja lõpuks kael. Kusjuures viimase puhul tundsin pisut ka kõrvetust, sest kael on tundlikum. Siis pöörasin ümber ja järgnesid taas jalad, kõht, rindkere ja veelkord käed. Kõige raskem oligi kõhuli laual olla tund aega ... pööramine oli nagu õnnistus. Kuid jah, meeldis.

Siis taas dušši alla ja pisut lõõgastust puhkenurgas ning tuligi viimane massaaž ... 90 minutit ayurveda pehmet ja väga õlist kehasilitamist. Kusjuures suutis ta käsi nahaga paralleelselt liigutades päris korralikku survet avaldada. Kõhuli olemine muutus aga juba keeruliseks ja vahetasin laua peal kogu aeg asendit, et mugavam oleks. Aga mõnus lõõgastav tunne oli pärast tugevat punktmassaaži ja keha kuumade kividega töötlemist. Igal juhul oli järjekord paigas. Lõpetas minu seansi aga aurusaun. Seal käisin koguni kolm korda ... ikka sauna-dušši alla ja sauna-dušši alla. Lõpuks olin pehme nagu sült laual pärast pikka pidu. Üle keha punetav ja veel kaua aega higistav. Istusin tunnikese puhkeruumis, jahtusin ja nautisin rohelist teed. Vett ja teed pakuti kogu aeg piisavalt ... NB! foto on tehtud peeglist, pole eriti kvaliteetne.

Ja oligi päev peaaegu läbi. Igal juhul väljusin paradiisist juba pimedas. Mõnus oli olla ... kuid järgmine kord ma ikka nelja tundi massaažilaual enam veeta ei tahaks. Kahest tunnist on ikka küll, mis küll. Kõht oli kole tühi. Hüppasin hotellitoast läbi ja otsustasin teha korraliku õhtueine. Koha olin juba eelmisel õhtul välja vaadanud ja nüüd suundusin otse sinna. Valis koha veise steigi - tenderloini ehk sisefilee järgi. Ja ei pidanud pettuma. Eelroaks võtsin taas kana mo-mo´d ja pearoog steik ... see oli tõsiselt hea väljanägemisega ja maitsev. Eks tühi kõht aitas ka maitsemeelele kaasa. Juurde jõin sidruni-ingveri teed ... mis oli ka hea ... värskest ingverist tehtud. Mis elukesel viga. Keha mõnusalt pehme ja kõht täis. Kuid ... homme on ju matk, seega tuli minna kibekiiresti ette valmistuma, sest ...

Neli päeva ja umbes 62 km mägedes. Minu matkaäpi nägemus marsruudist on selline nagu sellel kaardil näha on ... kuid millise teekonna valivad meie šerpad, seda saan tead siis kui teekonda läbime. Panen kindlasti oma teekonna salvestaja tööle ja vaatan järgi ka tegeliku teekonna. Esimene päev peaks olema umbes 10 km, kuid see eest mäkketõus 1,1 km ehk umbes 11%. Teist päeva näitab matka planeerija tervelt 22 km pisut laugemat teed mööda, mis lõpus hakkab mäest alla minema. Kolmas päev kulgeb 16 km pikkusel langeval rajal ja neljas päev lõpeb taas väikse tõusuga umbes 500 m ning umbes 15 km pikkuse matkaga. 

Kui nüüd kõrguste kaarti vaadata, siis kõige madalam punkt on 1067 m ja kõige kõrgem 2429 m. Siin on näha ka iga lõigu kõrguste trajektoorid. Jajah. Esimene päev saab olema korralik mäkketõus. Täitsa "tormine" teekond. Kuid eks näis, kas massaaži mõnu enne "tormi" tuleb kasuks või kahjuks. Vaim on küll valmis.

Ilmaprognoos matka ajaks Nagarkotis ... öösel läheb ikka täitsa nulli.

Ja nüüd siis panen koti kokku... ja homme hommikul algab matk. Seega neli päeva ma blogi ei kirjuta, sest kes see ikka matkale arvutiga läheb ... ja kui võtakski arvuti kaasa, siis ei saaks nagunii postitada, sest wifit vaevalt et matkamajades on. Kuigi ... viimasteks öömajadeks lubati lausa basseiniga hotelle... eks näis. Panen igaks juhuks ujumispüksid kaasavõetavasse kotti, sest suure tsumadani jätame siia hotelli meid tagasi ootama. Plaanipäraselt peaks see juhtuma laupäeva õhtul. 

Taas kord Kathmandus ...

Eelmine blogi oli kohalelennust ja hotellist 

Hommikul oli uni kella poole kuue ajal läinud. See on siis Eesti aja järgi 1.45. Mõnus ... sain kiiresti ajavööndite vahetamisega hakkama. Pärast hommikuprotseduure vaatasin kiirelt ära Eesti talisportlaste tulemused ja oligi aeg hommikusöögiks. Päris korralik valik oli ... mulle maitses eriti smooritud mais ... ja loomulikult riis, mis oli mõnusalt maitsekas ja eriline. Ega väga julgelt veel süüa ei saanud, sest kõht oli veel hell. Pärast hommikusööki jalutasin hotellihoovis ja tegin paar klõpsu telefoniga. Tõesti väga viisakas koht ... kenasti hooldatud ja rohkete skulptuuridega.

Kohe pärast hommikusööki asusin päevaplaani täitma ehk läksin õmblustöökotta. Selline tõsine meeste rätsepaäri oli see. Poolteist aastat tagasi olin siit tellinud endale püksid ja paar pluusi ja nüüd siis otsustasin veel tellida. Koha leidsin kergesti üles ... olin selle enne googlemapsis paika pannud. Vaid 450 m meie hotellist. Seekord otsustasin tellida kolm paari pükse, kaks suvist pluusi ja ühe vabaaja pintsaku. Päris hoogu sattusin. Veetsin seal rätsepa juures oma kaks tundi ... valisin kangaid, lasin mõõtusid võtta, panin paika taskute kuju ja hulga, vaatasin üle kraed ja nööbid ning lõpuks kauplesin ka veel ... täitsa ära väsitas. Leppisime kokku proovi aja laupäevaks ja töö peaks valmis olema järgmiseks kolmapäevaks. Pisut läks see sats ikka maksma ka ... 22000 kohalikku raha ehk umbes 156 eurot. Kas see on vähe või palju ... seda saab igaüks ise mõelda. Kui saan sama kvaliteediga, mis eelmine kord, siis olen mina igal juhul rahul.

Kuna päev oli veel alles hommikus, siis võtsin jalgrattatakso ja lasin end tund aega mööda linna ringi sõidutada. Päris huvitav ja hariv ettevõtmine. Jäädvustasin teekonda nii videote kui fotode jadaga (lisan siia paar videot: Suurem tänav ja Väike tänav). Nendest videotest saab tunde kätte, mis sealses liikluses toimub. Kusjuures hommikul pole tänavatel veel nii palju sagimist ja turiste. Saime suht kiirelt sellest kaosest läbi. Jalgrattajuht oli osav kulgeja ... suutis end igalt poolt läbi suruda. Vaid kord oli seis selline, et ei jalgratas ega vastu tulnud auto ei mahtunud ühes kohas läbi ja ... ime-ime ... auto tagurdas välja ja lasi jalgratta läbi. Selline see Kathmandu tänavapilt on (foto) ... juhin tähelepanu elektrisõlmele keskel vasakul ... selliseid vaatepilte on enamus idamaade külastajaid näinud... paras rotipesa.

Lõunastasin taas samas kohas kus eelmine kord ja ... üllatus-üllatus. Täpselt samad toidud ja joogid maksid seekord 210 Nepaali ruupiat rohkem kui eile ... proovisin seletada, et käisin eile ja sõin sama toitu .. ja maksin siis 840, kuid tulutult. Nii ma maksingi peaaegu kaks eurot rohkem kui varem ... milline kaotus 😐.  Kurvastusest ostsin endale sooja kašmiir-kampsuni, mille hinnast kauplesin kolm tuhat alla. Vähemalt lohutus seegi. Müüja küll ütles, et nii odavalt pole ta seda kampsunit veel müünud, kuid eks nad ütlevad seda kõigile... 

No ja õhtupoole läksin loomulikult massaaži. Seekord valisin kohe hotelli kõrval oleva Paradiisi SPA teenuse. Ja ei kahetsenud. Võtsin kaks tundi accumassaaži ehk punktmassaaži. Ja sain seekord nii mõnusa tulemuse, et isegi siiani parim elamus ja tulemus. See tüdruk oli nii kõvade kätega, et andis isegi Alanile (minu siiani parim massöör) silmad ette. Ja käis kahe tunni jooksul kõik olulised punktid läbi ... välja arvatud loomulikult teatud kehaosa ... ja kui ma siis sealt ära tulin, oli selline tunne nagu oleks kümme aastat noormaks saanud ja tahaks kohe tantsida. Jäin nii rahule, et broneerisin järgmiseks päevaks terve päeva samas Paradise SPA´s ehk 350 minutit naudingut. Kaks massaaži - ayurveda- ja accumassaaž, laavakivi protseduur, aurusaun ja yaccuzi vann. Tee loomulikult kauba peale. Kõik kokku 10000 Nepaali ruupiat ehk siis umbes 71 eurot. Eks näis, kas tulemus on seda väärt.

Päeva lõpetas mõnus õhtusöök. Kuna kõhuga oli nüüd täitsa OK, siis võtsin veisesteigi. Tõsi, mitte pooltoore vaid ikka well done. Ei riski sellises kohas medium minust proovida. Maitses täita hästi ... oli mahlane ja mõnusate lisanditega. Mitte küll maailmaklass, kuid üle Nepaali keskmise. Vähemalt serveeriti efektselt ... tulikuumal alusel särisedes ja aurates. Probleemiks oli aga see, et selle särinaga pritsis korralikult ka rasva. Õnneks jõudis minu püksteni päris vähe piisku. Jäätis pärast tulikuuma praadi maitses ka hästi. Õhtusöögi maksumus 1480 NPR´i ehk Nepaali ruupiat ja see on siis mõned sendid üle kümne euro. Ah jaa ... roheline tee oli ka veel juurde.

Homme ootab siis korralik lõõgastumispäev enne matkapäevi. Nagu eespool kirjeldasin ootab mind Paradiisi SPA. Sellest siis järgmises blogis ... kus kirjutasin nii SPA´s käimisest kui ka matkaks ette valmistumisest.

 

  
 
   

Teekond Nepaali

Eelmine blogipostistus reisi planeerimise teemal. 

Pakkisin koti juba reedel, kuigi Tartu-Tallinn bussi peale läksin alles laupäeval kella 14.00-ks. Pole ju mõtet hakata autoga Tallinna lennujaama sõitma, kui väljalend on päeval ja tagasilend ka. Tunnibuss on nii mugav. Vaatasin terve tee laskesuusatamist ja ei pannud tähelegi kui juba lennujaamas olin. 18.45 väljus Turkish Airlines´i lend Istanbuli, mille pardal ma olin. Sain hea koha ... olime kolmeses reas kahekesi ja mina käigutee poolses otsas. Kolm pool tundi läksid nagu nipsti ja Istanbuliski sain kiirelt järgmisse väravasse. Mis asus küll kaugel, kuid aega oli piisavalt. Väike jama ikka oli ... türklased söötsid mulle lennukis midagi sellist sisse, mis lõi mu kõhu korralikult gaasi täis. Täitsa valus oli kohe. Proovisin lennujaamas ühe kuiva veiseligasaia ära süüa, kuid see ei leevendanud olukorda. Nii ma siis läksingi nigu peerukott kell 1.45 (türgi aja järgi) väljuvale Kathamandu lennule. Ja sain ka "paraja" koha ... viimases pingireas, kahe võõramaalase vahel ja ees istus väikelapsega pere. Mida see siis tähendas ... eks ikka seda, et terve lennu aja askeldasid ja kolistasid lennusaatjad otse meie kõrval, laps tegi ka kära ja pidevalt kostus WC-st vee pealetõmbamise kära. Ja lisaks valutas kõht. Proovisin seda müra summutavate kõrvaklappidega vähendada ja ehk pisut õnnestuski. Kuid see kuus pool tundi oli ikka tõsine katsumus. Panin silmaklapid ette ja juhtisin kõrvaklappidesse klassikalist muusikat, kuid uni ei tulnud. Sain kogu lennu ajal ehk paar-kolm korda pool tunnikest tukastada. Hirmus. Kuid eks see ole reisimisega kaasas käiv ebamugavus. Mis teha, kannatasin ära. Lennujaamas oli veel väljumise turvakontroll, kus vaadati riiki sisse toodavaid kaupu üle. Kotid käes, suundusime välja, kus ootas meid juba hr. Nava Raj Dahal ehk sõpradele lihtsalt Nava ... Eesti aukonsul Nepaalis. Saime pärjad kaela ja peagi hotelli. Seal oli esimene asi kõhuvalupulbreid sisse võtta.

Hotellituba oli võrreldes eelmiste Kathmandu ööbimistega ikka täitsa luks. Suur tuba, rõduga, väikse töönurgaga ja korraliku vannitoaga. Eks tänava müra pisut oli, kuid see ei häirinud. Käisin kohe dušši all ära ja pesin reisihigi maha. Pärast pulbreid läks olemine ka paremaks, kuigi kõhutuuled olid ikka aeg-ajalt. Vähemalt ei valutanud enam. Katsetasin uue GoPro aparaadi kaugjuhtimissüsteemi. Õnnestus. Täitsa toa teisest nurgast õnnestus. Siis kontrollisin wifi olemust ja ka see oli rõõmustav. Toimis kiiresti ja korralikult. Kahjuks selgus, et laskesuusatamist ja kahevõistluse ülekandeid ei saa vaadata ... isegi mitte läbi jupiteri. Nojah, ega ma selleks Nepaali tulnudki.

Esimene retk Nepaalis oli Nava juurde konsulaati, kus soovijad said endale SIM kaardi ... 1000 Nepaali ruupiat ehk umbes 7 eurot ja selle eest sai 20 GB andmeside mahtu ... võrreldes Telia pakkumusega 40 eurot 0,5 GB eest oli see ikka väga soodne. Mina SIM kaarti ei vaja, sest ei plaani kuigi palju töiseid tegevusi harrastada ja blogi saan kirjutada siis kui tahan ja kui hotellis WIFI on. Aga raha vahetamine oli ka minul plaanis. Saime 1 euro eest 141 Nepaali ruupiat, mis on päris hea kurss. Võtsin kohe mõnuga kohaliku raha pataka vastu. Esimene ost Nepaalis oli toit, sest kõhuvalu polnud lasknud mul eriti einestada. Ka nüüd võtsin ettevaatlikult - kana momo´d, munariisi ja rohelise tee kannu. Momod on sellised pelmeenisarnased pätsikesed, mis on väga maitsekad. Munariis oli kõhule hea ning portsud olid suured. kokku läks 840 kohalikku ehk umbes kuus eurot. Pole paha. Igal-juhul kiitis kõht minu tegevust. 

Pärast sööki käisin veel massaažis ära, sest lennukis olemise sundasend oli kehale jätnud oma jälje. Tüdruk oli päris tugeva käega ja minu kanged liigesed ja sooned said kohe hulka pehmemaks. Ta sõna otseses mõttes tallas jalgadega minu seljas, käis mööda sõlmpunkte ja isegi kõrvad said masseeritud. Väga mõnus. Pisut valus, kuid pärast tundsin end imeliselt. Ehk oleks pidanud küll enne massaaži minema ja siis sööma, kuid kuna kõhutäis oli kerge, siis ei seganud see massaaži nautimist. Maksumus 4000 eurot tund ehk siis pisut üle 28 euro. Aga igal juhul oli investeering oma kehasse väga asjakohane. Tagasi hotelli läksin kohe "uue inimesena". 

Vaatasin üle veel hotellirõdult tehtud päikesepaistelised fotod ja siis sai uni minust võitu. Ajavahe on ju 3 tundi ja 45 minutit ... kui Eestis on kell kuus, siis siin juba kolmveerand kümme. Enne uinumist mõtlesin järgmise päeva tegevusi ... sest grupiga linna vaatamisväärsusi kaema ma minna ei soovi. Eks neid ole juba nähtud ka. Plaanin hoopis oma õmbleja üles leida, kellelt eelmine kord paari pükse ja mõned pluusid tellisin ... ja veel ühe hunniku kehakatteid õmmelda lasta. Kvaliteet oli hea ... ja vastupidavus ka. Kuid seda juba homme. Nüüd jään tuttu ...

Järgmine postitus on mõnusast päevast Kathmandus koos lubatud riiete tellimisega.

 

   

Bhutan - õnneministeeriumiga riik !?! Ettevalmistus ja mõtted.

 Kuu viimasel päeval lendan Nepaali ja sealt Bhutani. Nepalis on plaanis tellida hunnik riideesemeid ja teha väike matk mägedes Kathmandu piirkonnas. Mitte kõrgele ... maksimaalselt 2500-2600 m merepinnast. Olen sealkandis juba matkamas käinud, kuid topelt ei kärise. Ongi hea võrdlus kaheksa pool aastat hiljem ja toona käisin juunis, nüüd lähen detsembris. Mäletan, et siis olid mäed sageli pilvedes ja kõrgeid mäetippe ei näinud. Ehk on talvel vaated paremad ja näen ikka Everesti ka kenasti ära.

Ettevalmistuseks tegin kodutööd Bhutani õnneministeeriumiga. Bhutani õnnelikkuse kohta on päris palju artikleid ja uurimistöid tehtud. Huvitav on lugeda, kuidas mõõdetakse inimeste õnnelikkuse taset ja kuidas läbi selle tekib rahvuse õnnelikkus ehk Gross National Happiness. Kuidas siis mõõdetakse õnnelikkust Bhutanis? Leidsin OECD lehelt hea kokkuvõtte GNH indeksi kohta:

1.

1. Tervikliku arengu mõõtmine ja jälgimine: GNH indeks pakub terviklikku heaolu ja õnnelikkuse edusammude mõõdikut, võimaldades Bhutanil jälgida oma elanikkonna elukvaliteeti aja jooksul. See hõlbustab aja jooksul toimunud muutuste ning poliitikate ja sekkumiste mõju hindamist.

2.

2. Otsuste tegemisel teavitamine: oma jõulise heaolu mõõdupuuga mängib GNH indeks otsustavat rolli erinevate valitsuse tasandite otsuste tegemisel, alates kohalikust kuni riiklikuni. Poliitikakujundajad saavad kasutada liigendatud ja indikaatoripõhiseid leide, et seada tähtsuse järjekorda heaolu suurendamisele suunatud sekkumised. Indeks hõlbustab ka piirkondlikke võrdlusi, pakkudes ülevaadet heaolu jaotusest, tuvastades erinevusi ja ebavõrdsust ning suunates ressursside jaotamist valitsuste ja organisatsioonide poolt.

3.

3. Läbipaistvuse ja vastutuse edendamine: GNH indeks soodustab läbipaistvust, pakkudes objektiivset ja hõlpsasti kättesaadavat GNH mõõdikut. See aitab hoida riigiasutusi heaoluga seotud tingimuste parandamise eest vastutavaks. Indeks annab väärtuslikku teavet alarühmade heaolu kohta indikaatorite ja valdkondade lõikes, pakkudes teavet, mida saab kasutada aja jooksul tehtud edusammude hindamiseks.

Tundub väga ilus ja inimeste õnnele suunatud tegevus. Eriti see teine punkt "...GNH indeks mängib otsustavat rolli erinevate valitsuse tasandite otsuste tegemisel ...". Nii ilus, et seda GNH´d võiks rakendada ka Eestis. 

Edasi uurisin seda, kuidas mõõdetakse Bhutanis inimeste õnnelikkust. Bhutani 5. kuningas Tema Majesteet Jigme Khesar Namgyel Wangchuck on öelnud: "Our nation’s Vision can only be fulfilled if the scope of our dreams and aspirations are matched by the reality of our commitment to nurturing our future citizens", mis võiks tõlkes kõlada umbes: "Meie rahvuse visioon saab teoks saada ainult siis, kui meie unistuste ja püüdluste ulatus on vastavuses meie pühendumusega tulevaste kodanike kasvatamisega." Kuidas seda mõista? Mina saan aru nii, et elanikke kasvatatakse nii, et nad oleks õnnelikud. Õnnelikkus ei sõltu mitte sellest kuidas me elame, vaid sellest, millised on meie ootused elule ning kuidas need ootused täituvad. Mida väiksemad on ootused, seda kergemini need täituvad ning seda õnnelikumad on inimesed. Ehk meie (ma mõtlen Eesti) inimesed on õnnetud, sest poliitikute populistlikud kõrge lennuga lubadused on tõstnud meie inimeste ootused kõrgele ning kuna pärast koalitsioonikokkuleppega neid ei suudeta neid täita ... ongi suhteline õnnelikkuse tunnetus madal. 

Õnnelikkuse teemat on põhjalikult uurinud Sabina Alkire Oxfordi ülikoolist. Ta on analüüsides Bhutani mudelit õnnelikkuse tagamisel leidnud, et "Kõigi elusolendite õnn ja heaolu Bhutani vaatenurgast on mitmemõõtmeline kontseptsioon, mis hõlmab majanduslikke, sotsiaalseid, poliitilisi ja vaimseid valdkondi ning mis kasvatab solidaarsust ja austust nii teise kui ka enda vastu. Eesmärk on olla "terviklikum" kui pelgalt SKP arvestus ja täiendada materiaalset arengut arenguga kogukonnas, kultuuris, suhetes, vaimsuses, psühholoogilises heaolus ja harmooniat keskkonnaga. See ei tähenda, et kõik bhutaanlased on õnnelikud või et pered on õnnelikud ning ei seisa silmitsi suurte väljakutsetega, sest nende iidsed kultuurid põrkuvad Facebooki  võimaluste ja muude uute meelelahutuste küllastumisega." Kokkuvõtlikult arvestatakse GNH mõõtmisel üheksa heaoluvaldkonnaga: 

- Haridus

- Elatustase

- Hea tervis

- Keskkonna mitmekesisus ja vastupidavus

- Hea valitsemistava

- Ajakasutus

- Kogukonna elujõud

- Kultuuriline mitmekesisus ja vastupidavus

- Psühholoogiline heaolu  

Heaoluvaldkondade lahti kirjutamisel arvestab GNH kogukonna elujõu arengus järgmiste indikaatoritega: 1) Kodanikupanus teiste kogukonna liikmete sotsiaalsele toetusele; 2) Kogukonnaliikmete usaldusele ja kogukonnatundele põhinev suhe; 3) Perekondlikud suhted; 4) Kuritegevuse puudumine ja turvaline keskkond. Kultuuri valdkonnas hinnatakse samuti nelja indikaatorit: 1) rahvuskeel 2) kunsti ja käsitöö 13 oskuse pakett 3) festivalidel ja kultuuriüritustel osalemine ning 4) Driglam Namzha (etiketi vorm, mida laias laastus tõlgitakse kui "harmoonia teed") . Loomulikult on olulised ka majanduslik heaolu, tervise ning hariduse indikaatorid. Kokku on indikaatoreid üheksas heaoluvaldkonnas 33 vt joonis kõrval.

Heaolunäitajate algandmed saadakse elanikkonna küsitlemise teel. Eelpoolnimetatud heaoluvaldkondade ja indikaatoritega tehakse hulgaliselt statistilisi tehteid ja lõpuks saadaksegi kokku GNH. Aastate jooksul on õnnelikkuse näitaja pidevalt tõusnud. Jõudes 2022 aastal 0,781-ni. Isegi COVID ei mõjutanud Bhutanis inimeste õnnetunnet. Sügavalt õnnelike (indeksi näit 77-100%) inimeste osakaal on tõusud 2022 aastaks 9,5%-ni ja põhiliselt õnnelike (Extensively happy indeksi näit 66-76,9%) inimeste osakaal 38,6%-ni. 

Huvitav on ka teada, et naised on Bhutanis vähem õnnelikud kui mehed; 20-st Bhutani piirkonnast (Dzongkha´st) on kõige õnnelikumad Wangdue Phodrang ja Thimphu piirkonna inimesed ja kõige vähem õnnelikud Gasa ja Tashigang piirkonna inimesed; üheksast heaolunäitajast on inimestel kõige paremad ajakasutuse ja hea valitsemistava alajaotused.  Väga huvitavad andmed.

Kuid see kõik on väljastpoolt vaadates ja hinnates. Kui objektiivsed on inimesed õnnelikkuse küsimustele vastates ... seda lähen ma sinna kohapeale peatselt uurima. Loodan, et saan nii mõnegi kohaliku minuga teemat arutama. Kuid eks näis.

Ja lõpuks selgus, et Bhutanil polegi õnneministeeriumi ... ministeeriume on seal üheksa ja 28.jaanuari 2024 seisuga on ministrid:

1. H. E. Dasho Tshering Tobgay, Hon’ble Prime Minister of Bhutan
2. H. E. Mr. Gem Tshering, Minister of Energy and Natural Resources
3. H. E. Mr. Tandin Wangchuk, Minister of Health
4. H. E. Mr. D N Dhungyel, Minister for Foreign Affairs and External Trade
5. H. E. Mr. Lekey Dorji, Minister of Finance
6. H. E. Mr. Chandra Gurung, Minister of Infrastructure and Transport
7. H. E. Mr. Younten Phuntsho, Minister of Agriculture and Livestock
8. H. E. Ms. Dimple Thapa, Minister of Education and Skills Development
9. H. E. Mr. Tshering, Minister of Home Affairs
10. H. E. Mr. Namgyal Dorji, Minister of Industry, Commerce and Employment.

Samas on ühes teises artiklis lause: "The Royal Government of Bhutan has 10 ministries which work to bring the goal of Gross National Happiness closer to reality" ehk tõlkes: "Bhutani kuninglikul valitsusel on 10 ministeeriumi, mis töötavad selle nimel, et tuua rahvusliku õnne eesmärk tegelikkusele lähemale." Seega on oluline GNH, kuid eraldi ministeeriumi selleks pole. Keeruline ... mõnes artiklis on sellist ministeeriumi mainitud, kuid mõnes mitte. Usaldan siiski ametlikke artikleid ja nende põhjal Bhutanis  õnneministeeriumi ega ametlikku ministrit pole. Õnneministriks kutsuti Bhutanis asuva Gross National Happiness Center´i pensionil programmidirektorit Tho Ha Vinh´i, kes selle teemal palju maailmas esines. Seega edasistes uuringutes lähtun õnnelikkuse indeksist GNH´st ja selle rakendamisest, mitte õnneministeeriumi uurimisest ... 

Bhutani põhuseaduses on Vikipedia andmetel õnnelikkuse kohta vaid üks lause:

"Riik püüab rakendada riigipoliitikat, et tagada Bhutani elanikele hea elukvaliteet progressiivses ja jõukas riigis, mis on pühendunud rahule ja sõprusele maailmas. Selle eesmärk on edendada tingimusi, mis võimaldavad saavutada rahvuslikku suurt õnne ". Küll on aga põhiseaduses pikalt kirjutatud inimõigustest ja kodanike põhiõigustest. Õigused on päris sarnased Euroopa ja teiste demokraatlike riikide sätetega. "Bhutani kodanikel on õigus sõna-, arvamus- ja sõnavabadusele; õigus teabele; õigus mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele; hääleõigus; õigus Bhutanis vabalt liikuda ja elada; õigus võrdsele juurdepääsule ja võimalusele astuda riigiteenistusse; õigus omada vara (kuid mitte õigus müüa või võõrandada maad või mis tahes kinnisvara mittekodanikele, välja arvatud juhul, kui parlament seda lubab); õigus tegutseda mis tahes seaduslikul kutsealal; õigus saada võrdse väärtusega töö eest võrdset tasu; õigus rahumeelsele kogunemis- ja ühinemisvabadusele, välja arvatud riigi rahu ja ühtsust kahjustavates ühendustes kuulumine; ja õigus mitte olla sunnitud kuuluma ühtegi ühingusse." Kusjuures põhiseaduse sätteid peab täitma isegi kuningas. Kui ta seda ei tee, siis on põhiseaduses kirjas, et ta peab troonist loobuma. 

Bhutani pregune kuningas on Jigme Khesar Namgyel Wangchuck, kes sündis Kathmandu sünnitusmajas (Nepaalis) 21.veebruaril 1980 aastal. Kuningas on hea haridusega. Ta õppis Ameerika Ühendriikides Massachusetts´is ja diplomaatilise hariduse sai Oxfordi ülikoolis. 2005 aastal teatas vana kuningas, et loobub troonist oma poja kasuks ning 06.novembril 2008 kroonitigi Jigme Khesar Namgyel Wangchuck 28 aastaselt kuningaks. Kuninga abikaasa on temast kümme aastat noorem Jetsun Pema, kellega on kuningal kolm last - kaks poega ja tütar. 

Noor kuningas alustas oma valitsusaega Bhutani demokratiseerimise eest hoolitsedes , juhatades parlamendi istungeid, kus arutati valimisseadusi, maareformi ja muid olulisi küsimusi. Ta ütles, et selle bhutaanlaste põlvkonna kohustus on tagada demokraatia edu. Ta reisis palju, et selgitada ja arutada rahvaga Bhutani põhiseaduse eelnõu ning julgustada osalema eelseisvatel demokraatlikel tegevustel. Ta jätkab selliseid visiite, rääkides peamiselt noortele sellest, et bhutaanlased peavad püüdlema kõrgemate standardite poole hariduses , äris , avalikus teenistuses ning vajadusest, et väikese riigi inimesed töötaksid teistest rohkem.  

Just Tema Majesteet Jigme Khesar Namgyel Wangchuck oli see, kes Oxfordi ülikooli teadlaste abil õnnelikkuse mõõdupuu GNH täpsustas ja konkreetsed kriteeriumid selle mõõtmiseks sisse viis. Ta jätkas oma isa, Bhutani neljanda kuninga Jigme Singye Wangchucki,  1972. aastal kasutusele võetud mõiste "rahvuslik koguõnn" edasi arendamist. Just praeguse kuninga isa kuulutas õnnefaktori "sisemajanduse kogutoodangust olulisemaks". Teistest maailmas kasutusel olevatest õnnelikkuse indeksitest erineb Bhutani GNH religioosse (budistliku) käitumise  mõõtmise poolest. Mujal religiooset faktorit ei käsitleta. Bhutanis nähakse GNH-d osana budistlikust keskteest , kus "õnn koguneb pigem tasakaalustatud teost kui äärmuslikust lähenemisest". Bhutani GNH uuringu küsimused sisaldavad punkte päevaste palvetamiste, karmanäitajate ja infot muude religioossete tegevuste kohta. 

GNH rakendamise eest vastutav organ Bhutanis on rahvusliku õnne komisjon. GNH komisjon koosneb peaministrist kui esimehest, iga valitsuse ministeeriumi sekretärist ja GNH komisjoni sekretärist. GNH komisjoni ülesannete hulka kuulub riigi 5-aastase plaani väljatöötamine ja ka elluviimine ning poliitikate väljakuulutamine. GNH indeksit kasutatakse Bhutani elanikkonna õnnelikkuse ja heaolu mõõtmiseks. GNH komisjon kasutab sõeluuringu meetodit, et prognoosida poliitiliste algatuste mõju GNH tasemele Bhutanis.

Vot selliste teadmistega lähen ma 30.novembril Nepaali ja Bhutaani poole teele. Neljapäeval 21.novembril saan natuke rohkem teada ka meie reisiseltskonnast. Janno ja Siret Seedrit tean ma juba päris hästi, kuid ülejäänud reisikaaslastest ülevaade puudub. Õnneks on Janno-Siret lubanud mulle omaette hotellitoa ... kus ma saan rahulikult õnnelikkuse teemadel edasi mõtiskleda 😊  

Kokkuvõte Brasiilia reisist

 Nagu ikka teen kokkuvõtte Brasiilias kahe nädala jooksul kogetust ja nähtust. Kaks nädalat pole tea mis pikk aeg, sain selle jooksul käia Sao Paulo piirkonna rannikualal, mägedes ja metsades. Kokku sõitsin rendiautoga ära  täpselt 1288 km. Allapoole Beritiogani, ida poole Sao Sebastiao ja Campos do Jardao´ni ning põhja poole Campinaseni. Päris korralik ring sai tehtud ja mis põhiline, siis ka väga erinevat Brasiiliat nähtud. Loen reisi igati kordaläinuks. Eks metsa tuleohtlikkuse tõttu jäid mõned ilusad kohad käimata, kuid samas leidsin nende asemele uusi ja huvitavaid kohti. Just vaheldusrikkus oli selle maa ja reisi põhiline märksõna. Oli nii ookeani liivaranda, kaljumägesid, metsaga kaetud mägesid, karjamaadega palistatud mägesid ning loomulikult igas suuruses ja kvaliteedis asulaid ... alates megamiljonilinnast Sao Paulost ja lõpetades üksikutest taludest koosnevatest pisikülakestega. 

Mida Brasiilia kohta kõige rohkem räägitakse on see, et seal on ohtlik liikuda... et võidakse sind röövida ja paljaks varastada või siis lihtsalt surnuks pussitada. Minu kogemused, seda juba korduvad, sest 2016 käisin Ria de Janeiros ja Manaus, on sellised, et inimesed, kes liiguvad hommikul ja päevasel ajal, on äärmiselt sõbralikud ja abivalmid. Pole mitte kõige vähemat ohtugi ... kui just ise lohakas pole ja asju järelevalveta ei jäta. Õhtul ja öösel on arvatavasti olukord teistsugune, kuid seda ma ei oska arvustada, sest enamasti olin enne pimedat hotellis või siis sõitsin autoga. Ööelu ma Brasiilias ei nautinud ... see polnudki reisi eesmärkide hulgas. Kuna ma alkoholi ka ei tarbi, siis ka sellega seoses mul kogemused puuduvad. Jah. Mul pole tekkinud mitte vähimatki ohuolukorda Brasiilias seoses teiste inimestega või isikuvastaste rünnakutega. 

Liiklus on Brasiilias täiesti talutav. Mul õnnestus oma rendiauto ilma ühegi kriimuta tagastada Movida rendifirmale. Tõsi ... suurlinnade äärelinnades on kohati liiklus väga tihe ja pingeline. Surutakse nina vahele ja sõidetakse ridade vahel ja kõrval. Kui kui rahulikult ja tähelepanelikult kulgeda, siis saab ka äärelinnades sõidetud. Kiirteed on aga väga head ... kuid tasulised. Kokku läks mul kiirteemaksu peale  138,4 BRL´i  ehk umbes 25 eurot. Samas mööda kõrvalteid sõites läheb aega suurte veokite taga olles palju-palju. Sõitsin ka mööda kõrvalisi kruusateid ja käänulisi mägiteid. Neil on kaasliiklejad väga tähelepanelikud, vajadusel isegi peatuvad või tõmbuvad kõrvale. Kütuse liiter maksab umbes 1-1,2 eurot liiter. Täiesti normaalne. Pärast Eestisse tagasi jõudmist tuli ikka ka 130 BRL´i suurune trahviteade ka mulle järgi ... ju ma siis kusagil kiiruskaamera ette jäin ...

Loodus on imeilus. Nii rand, kust paistavad mägised saared, kui ka mäed, eriti metsased mäed. Ja džungel, kus näeb ja kuuleb mõndagi. Seda ilu on isegi raske kirjeldada. Kui sõitsin mööda väikseid kõrvalteid, siis oli aega kinni pidada ja vaateid salvestada ... nii oma mälupilti kui ka fotodele. Jah, kiirteel vilksasid kõik mööda ja ega suurt ei näinud. Kõige rohkem meeldis mulle Campos de Jordao´st põhja poole jäävad mäed, kus on tihedat okaspuud ja vahel ka lagedat põldu. Kõrgemad mäetipud kattusid pilvedega, mets oli kohati udune. Samas paistavad ka mõned paljad kaljud esile. Väga ilus. Kirjeldamatult ilus.

Matkarajad on Sao Paulo ümbruses korralikud ... kui sinna lastakse. Matkamine on kohalike hulgas ka au sees. Üldse tehakse palju sporti ja liigutakse vabas looduses. Seda eriti puhkepäevadel, kus oli jooksjaid ja jalutajaid tervete perede kaupa. Rajad ise on puhastatud, kuid raja ääred täiesti metsikud džunglimaastikud. Vahel täitsa ehmatad, kui keegi selja tagant rattaga hooga tuleb ... sest lehed ja oksad krõbisevad. Radade ümbrus on puhas, vaid mõned üksikud tühjad pudelid ja paberid. Ka piknikukohtades oli ümbrus puhas ... tundub, et inimesed hoolivad loodusest.

Kuna maapind on nii liigendatud, kohati suured platood ja kohati madalad orud, siis on kogu Sao Paulo ümbrus kaetud arvukate jõgede ning ojakestega, millel on hulgaliselt koskesid ja jugasid. Mõnede juurde ei pääsenud lähedale, kuid kui vähegi võimalik, siis sai isegi jahedas vees jalgupidi ära käidud. Kui otsida koskesid ja jugasid Sao Paulo ümbruses kas Googemapsist või Tripadvisor´i rakendusest, siis selgub, et neid on sadasid. Ainuüksnes nende külastamisele ja vaatamisele võib terve pika reisi üles ehitada. Ja vee vulinat ning sillerdamist nendes kohtades on väga ilus vaadata ... kuna väljas on kuum, siis saab end ka vette kasta... ja keegi ei pahanda ... vähemalt väljaspool linnasid. Linnas ma seda ei proovinud ... igaks juhuks. 

Toit on suhteliselt odav, kuid lahkumisõhtul õnnestus mul einestada ka 30 euro väärtuses. Kuid kui poest osta või siis väiksemates kohvikutes süüa, siis saab hakkama 5-6 euroga toidukord. Korralik veiseliha steik koos lisanditega, mida nad oskavad imehästi valmistada maksis suhteliselt stabiilselt 80-90 BRL´i kandis ehk umbes 15 eurot ... seda nii väiksemates kohvikutes kui restoranides. Juua tasub loomulikult värskeltpressitud naturaalseid mahlasid. Minu lemmik oli passionimahl suhkruta ehk kohalikus keeles "suco de maracujá sem açúcar" selle lause õppisin selgeks. Maksis taas suhteliselt regulaarselt 13-15 BRL´i suur klaasitäis ehk umbes kaks eurot. Ka muud mahlad olid väga head ja eksootilised. Näiteks tasub proovida guajaavimahla... mm mis elamus. Head on ka traditsioonilised soojad väiksed juustuleivakesed ehk pigem saiakesed (fotol). Neid sõin ma suisa kümnete viisi hommikusöökide ajal.

Keelega on keeruline. Ilma interneti baasil oleva tõlkeprogrammita oleks sageli hätta jäänud. Mõned inglise keele oskajad loomulikult on, kuid neid on ikka väga vähe. Isegi hotellides, restoranides ja turismiatraktsioonide piirkonnas ei räägitud inglise keelt. Vahel ikka mõni töötaja leiti, kuid seegi rääkis enamasti halvasti. Seega tõlkeprogramm, mis töötas nii hääle, foto kui ka trükkimisrežiimis, oli ikka väga tänuväärt. Samuti läksid asja ette interneti nädalapaketid, mis olid küll suhtkoht kallid (25 eurot nädal 1,5 GB), kuid ajasid asja kenasti ära. Sai nii tõlkeprogrammi kui ka googlemapsi kasutada. Vahel oli isegi tõlkeprogrammiga keeruline, sest tõlked olid naljakad ... saime mõlemad naerda. Tuli ikka mitu korda ümber sõnastada, et aru saada. Programmi juures oli hea see, et tõlkis otse eesti keelest brasiilia portugali keelde. Polnud vaja vahekeeli välja mõelda. Loodan seda programmi ka edaspidi kasutada

Mis veel? 

Metsloomi pole eriti näha ja ega linnudki džunglis ennast väga ei eksponeeri. Nii see metsas juba on. Vaid korraks nägin suurt umbes kahe meetri pikkust sisalikku üle tee jooksmas ... ei jõudnud veel kaameratki kätte võtta kui juba ta kadunud oligi. Vaid putukaid oli tohutult ... aga üllatuslikult nad väga minu verd ja ihu ei himustanud. Linnas ja mererannal oli linde rohkem märgata. Eriti papagoisid, kelle kisa oli vahel väljakannatamatu ning ookeani rannal kormorane, kes kala noolisid. Üllatav oli, et Brasiilias või vähemalt selles piirkonnas, ahvid nii tagasihoidlikud olid. Tavaliselt on nad inimestele lähemal. 

                   

Mis kõige rohkem meeldis ... loomulikult matk ja koses sumpamine Jundiai piirkonna džunglites. Kahju, et varasemad matkarajad suletud olid. Meeldis ka Brasiilia ilm, mis oli parajalt soe ja üldse mitte liiga kuum. 

Mis kõige vähem meeldis ... tsiklimehed, kes autojuhtide sõidu kogu aeg ohtu panid. Kes põristasid öö läbi ja keda oli liiga palju igal pool. Ja ehk see, et keelega nii raske oli.

Järgmine reis tuleb novembri lõpus Nepal-Bhutan ... lähen õnneministeeriumi valemit uurima. Olen täitsa kindel, et ka Eestis oleks sellist ministeeriumi vaja ... kus vaadataks üle kõik teiste ministeeriumide poolt tehtud seadused ja määrused ... et kas nad teevad suurema osa Eesti elanikke õnnelikumaks või on õnnetute osakaal nende õigusaktide tulemusena suurem. Ja viimased keelataks ära. 

Ja lõppu panen kolm selfit õnnelikust iseendast .... kõik jäädvustatud Brasiilias

Viimased päevad Brasiilias.

 Kaks nädalat läks nagu niuhti. Konverentsipäevad said ka läbi ja nüüd on kohver pakitud ning homme õhtul tagasilend üle Pariisi. Ikka on nii, et kui on palju huvitavaid tegevusi ning seiklusi, siis aeg lendab kiiresti. Eks ole juba väike koduigatsus ka peal. Viimase öö veetsin Jundiai linnas, mis asub Campinase ja Sao Paulo vahel. Seda sellepärast, et selle linna kõrval lääne pool on suur rahvuspark, mida külastasin.

Viimastel päevadel otsustasin pühenduda Brasiilia loodusele, mis on väga vaheldusrikas ja kohati üllatav. Mõned liigid lausa kisendavad oma erinevusega ümbritsevast keskkoonast, näiteks papagoid, ja mõned on nii tagasihoidlikud ja nähtamatud, et neid tuleb tähelepanelikult vaadata, et üldse näha. Selle sisaliku (fotol) leidsin Campinases vaid tema liikumise pärast ... nägin midagi liikumas ja siis vaatasin tähelepanelikult ja nägin teda puu taustal. Liikumatu ja nähtamatu, ise üle 20 cm pikk. Imeline loodus.

Campinase äärelinnas Unicamp piirkonnas leidsin okastega puu imeilusate õitega ... mille liigi määramine oli päris raske ... peaks olema kopokipuu ehk Ceiba pentandra.  Kuna Brasiilias on kevad, siis pole puul lehti, on vaid õied. Okste ja tüve pind oli kaetud suurte okastega. Seda puud kasvatatakse kiudude ja õli saamiseks, kuid see on ka väga dekoratiivne. Kiud oli varasemalt sünteetilise kiu asendaja ning õli kasutati õlilampides ja seebi valmistamiseks. Lindudele see puu meeldis, selle otsas kükitas vähemalt kuus-seitse erinevat lindu. Ju siis tunnevad linnud end seal turvaliselt, sest kiskjad ei saa neid sealt kätte. 

Üheks huvitavaks leiuks oli Campinases mesilaste pesa puu otsas. Mesilaste liikumine oli sellel kuival perioodil väike, kuid ikka mingi tegevus pesa ümber oli. Mesilased ise on palju väiksemad kui meie mesilased. Kuid ju neid on seal pesas palju. Sellise pesa all ei tahaks küll istuda ... mis siis saab kui see pähe kukub? Kuid arvestades piirkonnas olevaid tugevaid tuuli ja pesa asukohta, on allakukkumise tõenäosus väga väike.

Väikse vahelepõikena tohutu suurde Campinase kaubanduskeskusse ... lõpuks leidsin kohviube tervena, mitte pulbrina. Seda aga kõige alumisel riiulil vaid ühes vahes. Tõmbasin sellele fotol ringi ümber. Tohutult palju kohvi, kuid nii vähe ube. See kinnitab veelkord asjaolu, et Brasiilias, vähemalt selles piirkonnas, juuakse kas lahustatud kohvi või siis jahvatatud oast tehtud kohvi. Selliseid isejahvatavaid kohvimasinaid, mida meil kasutatakse, neil pole või on väga vähe.

Väljalennueelsel päeval olin Jundiais ... nagu eespool kirjutasin. Hommikul kohe üheksa aegu sõitsin esimesse rahvuspargi matkaväravasse ja sain taas "külma dušši" osaliseks. Nimelt olid väravas püssidega mehed, kellest üks oskas natuke inglise keelt ja kuulsin, et siit saab läbi ainult koos giidiga ja giidi saab linnast. Nojah. Sõitsin siis linna turismipunkti ja leidsin, et see on kinni (fotol) ... kuigi oleks pidanud kirjade järgi pühapäeval kella üheksast hommikul lahti olema. Mis teha ... läksin siis hotelli, et küsin sealt. Leidsin inglise keelt rääkiva mehe ja tema soovitas minna linnaparki jalutama, giidi ma pühapäeval ei leia. Mille peale mina naeratasin ja lahkusin. Otsustasin veel teisi punkte proovida, mille olin eelmisel õhtul kenasti ära märkinud. Ajasin auto garaažist välja ja taas minema. 

Seekord läks õnneks. Kohas, kuhu ma pärast pikki metsavaheteid sõites jõudsin, polnud ees ühtki ametnikku, kes oleks minu edasist liikumist keelanud. Nii täitus minu unistus väljaspool linna džunglis üksi matkata. Päris üksi ma küll polnud, sest kuna oli pühapäev, siis matkaradadel tuli ikka vahel kedagi vastu ... kes kõik viisakalt tervitasid. Ühelt natuke inglise keelt oskavalt mehelt sain teada, et rada on seitse kilomeetrit pikk ja kulgeb ühe koseni ning siis ümber selle. Kaardilt leidsin, et selle kose nimi oli Cachoeira Pinheirinho. Nii ma siis alustasingi matka kose suunas. Tee kulges allamäge ja tee ääres nägin ja kuulsin igasugu huvitavaid tegelasi.

Enne kose juurde jõudmist sain veel mööda ojasängi uidatud. Väga ilus ja maaliline org. Vee vulin andis sellele ilule veel võlu juurde ja nii ma siis matkasingi mööda jõesängi allapoole ... tuli meelde selle suve Sucha Bela matk ... siin oli teekond palju ürgsem, sest keegi polnud pannud ohtlikesse kohtadesse metallist astmeid ega teinud kohati libedal savisel pinnasel kõndimist lihtsamaks. Vahepeal panin ikka käe maha ka, sest polnud isu kukkuda.

Nii ma jõudsingi kauaoodatud koseni, mis oli ikka päris võimas ja vaatemänguline. Minu jõudes kudrutas seal üks paarike ja ma istusin rahulikult eemal maha, et neid mitte segada. Nad rääkisid veel kümmekond minutit, tegid siis fotosessiooni ja lahkusid. Ning kosk oli minu päralt. Seda võimalust ei lasknud ma käest ja võtsin särgi seljast, panin taskust asjad kotti ning sulpsasin jalgupidi vette. Väljas oli 32 plusskraadi ja allatulek oli päris ära väsitanud, kuid nüüd sain jahedas vees sellise värskenduse ja naudingu, et poleks nagu kõndinudki kolme kilomeetrit allamäge kuumas lõõmas. Loomulikult ei saanud ma seda hetke videole võtmata jätta. Nii ma siis paningi telefoni koti najale püsti ja läksin ise sulistama. Kohe neli-viis korda käisin end värskendamas. Mõnus, võimas, nauditav ...  Olin kohe kõige eelnenu unustanud.

Kuid hammas verel läksin järgmist koske otsima. Sinna tuli taas autoga natuke sõita mööda kruusaseid metsavaheteid. Jäädvustasin ka sõidu videole. Kümmekond kilomeetrit sellist teed ja jõudsingi järgmise kose lähedale. Esimene, keda ma seal telefoniga taga ajasin, oli ilus kirju liblikas. Ja sain ta fotole. Nii head liblikafotot mul sellelt reisilt veel polnudki. Viimati sain nii hea foto Costa Ricas salvestatud. No on ju ilus liblikas?! Ja just nagu minu jaoks lükkas ta tiivad ka laiali. Mis sa hing veel himustad. Kusjuures pärast sain sarnase liblika lennu veel videole ka, kuid mitte enam nii kvaliteetse kui siin.

Selle kose juures oli rahvast hulgim. Ikkagi pühapäev ja teekond autoteest koseni polnud nii pikk. Seal oli palju väikeste lastega peresid, kes piknikut pidasid. Oli noori armastajaid ja lihtsalt sõprade seltskondi. Proovisin nende tegemisi mitte häirida ja jäädvustasin vaikselt fotodele ka selle kose ning joa. Loomulikult ei saanud ma ka siin jätta jalgupidi vette minemata ja ennast kose juures värskendamata. Pluusi jätsin seekord selga, sest vaatamata sellele, et mõned päris ujusid ja käisid ka kose all, jäin mina tagasihoidlikuks. Video kose võimsast helist ja piiskademängust sain jäädvustatud. See kosk või paremalt vaadates juga oli ikka palju kõrgem eelmisest. 

Hakkasin juba ära minema kui märkasin, et saab ronida ka selle astangu peale ning seal oli veel üks kosk. Kitsam kuid veel maalilisem. Seega see kosk oli mitmeastmeline nagu ka Elevandi kosk minu reisi alguses. Kahju, et sinna nii lähedale ei saanud. Ah jaa, selle kose nimi oli Cachoeira Morungaba. Tähelepanelik lugeja on juba aru saanud, et cachoeira tähendab koske või juga. Kusjuures tee ääres oli veel üks kosk - Cachoeira do Amor Thaís & Paulo, mis tõlkes on siis armastuse juga, kuid sinna juurde viivat rada ma ei leidnudki. Kahju, kuid mis teha. Ei hakanud otse läbi džungli ka minema, sest polnud vajalikke abivahendeid liaanide ja põõsaste võrgust läbi murdmiseks. 

Kuid märkamatult oli päev õhtusse jõudmas ja ma sõitsin tagasi hotelli. Registreerisin end sisse ja suundusin kohe sööma, sest see džunglis seiklemine, matkamine ja sulistamine olid minu energiavarusid oluliselt vähendanud. Õnneks oli kohe hotelli lähedal suur kaubanduskeskus, mis siin oli pühapäeval avatud kella kaheksani õhtul. Nii leidsingi ma kiiresti sobiva söögikoha ... steikhouse nimega Madero... ja istusin sinna menüüd uurima. Siin oli menüü QR koodiga saadaval ka inglise keeles. Olin väga rahul. Kuna see oli  minu viimane õhtusöök Brasiilias, siis otsustasin einestada täiuslikult - eelroaks veise tenderloin - carpaccio. Parmesani juustu oli ehk pisut palju ja pipart pisut vähe, kuid ettekandja tõi kohe pipraveski ja sain ise tempida. Liha oli küll väga maitsev ja mahlane... eriti kui pipart lisasin.

Pearoaks võtsin lihaveise tenderloini steigi piprakastmes. Punase, mitte mediumi. Juurde riisi. Ja selles roas oli kõik ideaalne ... kohe nii ideaalne, et ma vist kohe mõmisesin mõnust. Nii head steiki pole kaua saanud... mahlane, pehme, ideaalselt maitsestatud ja imehea piprakastmega. Taas hakkab suu vett jooksma kui meenutan. See praad oli viimase Brasiilia õhtusöögi vääriline. Just see, mida ma tahtsin. Joogiks võtsin juurde ingverilimonaadi, kuid esmalt toodi mingi maasikamaitsega limonaad. Ma siis kelnerile mainisin, et see küll ingveri limonaad pole ja toodigi mulle uus ... õige limonaad. Mis oli just see, mida hing himustas. Kusjuures pärast tuli arve kahe limonaadi eest, kuid kuna see maksis vaid 12 BRL´i (pisut üle kahe euro), siis ei hakanud sellest numbrit tegema. Ju see juhtus sellepärast, et kelner oli vahepeal vahetunud. 

Restoranist väljudes nägin päikeseloojangut palmide taha. Ohh ... nagu minu jaoks loodud. Tegin viimased fotod ja läksin tagasi hotelli ... blogi kirjutama. Kell on saamas kaheksa õhtul ja väljas on juba täitsa pime. Eestis saab kell kaks öösel. Peaks vist täna varem magama minema, et taas ajagraafikusse saada. Homme jääb öö lennukis nagunii peaaegu vahele. Tegin chech-in´i juba ära ja sain päris hea koha, kus saab jalgu sirutada. Ehk õnnestub natuke magada. Kuid eks seda näeb, kuidas tagasilend kulgema hakkab.

Kokkuvõte Brasiilia reisist