Taas kord Londonis, seekord messireisil

Viimane vaade Tallinnale ja Ülemiste järvele

 Ostsin lennupiletid juba jaanuaris, kui planeerisin selle aasta reise ... kuid kes oskas ette teada seda, et Lufthansa töötajad hakkavad taas streikima ... Pidin välja lendama teisipäeva hommikul kell 6.35 ja olema Londonis poole kümne ajal, kuid kui hakkasin esmaspäeval arvutis chech-in´i tegema, siis andis Lufthansa portaal mulle veateate ... proovisin veel, ikka sama. Ootasin siis ära kuni kell sai 9 ja helistasin oma reisikorraldajale ning ... sain teada, et lendu on streigi tõttu muudetud. Kusjuures mulle ei tulnud selle kohta mingit teadet ... oleks rõõmsalt läinud kell 5 hommikul lennujaama ja siis pettunud. Hea, et niigi läks. Uus lend on üle Stockholmi väljumisega Tallinnast 10.50 ja kestvusega kaheksa tundi ... mida iganes ... pean Rootsi pealinnas istuma tervelt neli tundi ja jätkulendu ootama. Ei ole rõõmus 😔😔😔 ... isu Lufthansale veel lendusid broneerida kadus kiirelt. Plaanin esitada neile ka kahjunõude ... et nad minu aega terve päeva kulutasid ...  

Lõpuks jõudsin siiski Londonisse Heathrow rahvusvahelisse lennujaama. On see aga koloss ... lennujaam nimelt. Otsisin tükk aega kohta kust õige rong läheb ... linna sõidab kaks rongi - kiirliin 15 minutit ja maksab 25 naela ja tavaline 45 minutit ja maksab 14 naela. Tahtsin minna tavalise peale, sest õhtul polnud ju kuhugi kiiret enam, kuid sattusin ikka kuidagi tahtmatult kiirliini peale. Nojah, kümme naela vastu taevast, kuid sain kiirelt kohale. Kust tavarong läks, seda ei saanudki teada ... mis seal ikka. Hotell oli broneeritud kesklinnas ... seekord ... ja otse Paddingtoni tuiksoone juures, seega sain lennujaamast ilma ümberistumiseta otse hotelli juurde. Vaid kilomeetrike tuli ehk kõndida. Kohe hotelli kõrval tervitas mind Kalle kohvik ... rootslaste asutatud ... väge meeldiv tervitus. Hotell ise ka oli täitsa viisakas ... ikka neli tärni ... nimi Blakemore ... otse Hyde pargi lähedal, kuid kuna õhtu oli juba päris pime, siis parki jalutama ei tõmmanud. 

Elektriauto laadimispistik postil

Kuid linna peal ... täpsemalt hotelli ümbruses ... tegin ikka väikse tiiru ära. Silma torkas elektriautode rohkus. Sõidavad teised nii vaikselt, et kogu aeg tuleb vaadata, mitte kuulata auto liikumist. Inglismaa on panustanud korralikult elektriautodele, iga mõnekümne meetri kaugusel on posti peal laadimispunkt ja esmapilgul täiesti tavaline pistik ... ilma mingi arvestita. Kuid ju seal mingi äpp ikka juures on. Mõeldes Eesti laadimispunktide "võrgustikule" on olukord ikka täiesti drastiliselt erinev. Jätad auto seisma ja saad igas kohas laadima panna. Tasub selline auto soetada. Kusjuures õhk oli tõesti puhas vaatamata tihedale liiklusele. Nojah ... eks õhu puhtusele aitasid kaasa ka aiad, mis iga maja juures olid ja suured pargid, mida oli igas kvartalis mitmeid. Kusjuures mitte ainult haljasalad, kuid superilusad hästi kujundatud ja hooldatud rohelapid.

Kui juba rohemajandusest kirjutan, siis tuleb kindlasti mainida ka ühte lihtsat, kuid väga meeldivat võimalust igal pool täita oma joogipudel tavalise joogiveega. Sildid kenasti juures ... vähenda plastiku kasutamist. Esiteks oli see kulusõbralik ja teiseks keskkonnasõbralik. Olin ostnud Stockholmi lennujaamas pudeli vett ja nüüd sain seda igal pool mõnusalt täita. Miks küll ei võiks meilgi sellised kohad olla ... näiteks lennujaamades või kaubanduskeskustes. Londonis nägin selliseid kohti iga suurema keskuse juures. Ja vesi oli seal tõesti täiesti joogikõlbulik ... ilma lisamaitseteta. Samuti nägin, et selliseid kohti ka kasutati päris intensiivselt. Kui mina pudelit täitsin (tegin seda mitu korda), siis vahel ootas teine täitja juba järjekorras.

Need olid esmamuljed Londonist. Kuid kohe teisel hommikul, pärast hommikusööki, asusin teele metrooga messikeskuse poole, sest see oli ju minu põhiline eesmärk. Taas oli Paddingtoni jaamast metroorongi otseliin messikeskusse. No oli see alles keskus. Umbes samas mahus kui Hannoveri messikeskus ... tohutu ala täis suuri messihalle, kus toimus korraga päris mitu erinevat messi. Mina suundusin N1 halli, kus oli kahjuritõrjemess, mida külastama tulin. Olin eelregistreerunud ja sellega oli sissepääs tasuta. Välja trükiti ilus rinnasilt koos triipkoodiga ja asusin kohe eksponeeritavaga ja eksponeerijatega tutvuma. 

Pool päeva ehk neli tundi läks sellele messile ja sain kõik oma püstitatud eesmärgid täidetud. Leidsin ühe täiesti uue infrapuna töötlusmeetodi puitu kahjustavatele putukatele (Hispaania), siis nägin taas vana head tuttavat Lucat Itaaliast, kellelt olin ostnud mikrolainetega töötlusseadmed mõned aastad tagasi. Leidsin puukoi ehk õige ladinakeelse nimega Anobium punctatum´i  feromonpüünised Kreeast, mida olin kaua otsinud ja palju muud huvitavat. Kontaktid loodud ja pakkumusd küsitud. Ega messil polegi mõtet hakata pikalt heietama, sest huvitavatel boksidel on külastajatest saba taga ja seal seletusi jagavad isikud on päris hõivatud. Vahel tuli oodata, et üldse jutule pääseda. Üheks kõige efektsemaks eksponaadiks oli jääst linnukuju, mis küll igast küljest tilkus, kuid mis oli väga hästi valmistatud ja meelitas juurde. Ju neil oli igaks päevaks uus kuju, sest ma arvan, et juba esimeseks õhtuks oli see kunstiteos sulanud ja selle all olevasse kasti voolanud. Tõsi ... see boks mind ei huvitanud, sest linnupeletuse ja kaitsega meie ettevõte ei tegele.

Kui läksin kahjuritõrje hallist välja, siis selgus, et samas messihallis oli veel lisaks messidele ka Walt Disney 100 näitus. Maksis küll 14 naela, kuid ei saanud sinna minemata jätta. Ikkagi mees, kes muutis maailma palju meeldivamaks paljudele-paljudele lastele ja teeb seda siiamaani. Nii ma siis kulutasin päeva teise poole näitust vaadates. Ja oli mida vaadata ... sest Walt Disney looming oli tohutu ja tema loodud kompanii toodang veel tohutum. Sain teada ka fakti, et ta lahkus meie hulgast samal aastal kui mina sündisin 15.12.1966 ... minu poole aasta sünnipäeval. Kuid see, mis ta lõi, on igavene. Nii käisingi kogu tema elutee ja loomingutee sellel näitusel läbi. Alates Mickey Mouse ja Minni Mouse esimestest esitlustest 1920-ndatel, Pluutost 1930-natel ja Donaldi esimestest visanditest ning lõpetades juba tema poolt asutatud kompanii loodud Tähesõdade, Ämblikmehe ja teiste kaasaegsete kangelastega. Võimas näitus võimsast mehest.

 

 
 

Järgmiseks päevaks oli vaja mingi plaan teha ... ja täiesti juhuslikult tuli Marylebone metroojaamas minu ette mingi huvitavat värvi riietes mehike, kelle rinnale oli kirjutatud Bichester Village ... uurisin ja tundus olevat huvitav väga tunnustatud kaubanduskohake ...  nii ma siis otsustasingi vabal päeval sinna sõita ... Bichester Village on kohe Oxfordi kõrval ning nii ma saingi kaks kärbest ühe hoobiga. Seega kolmanda päeva hommikul istusin rongile ja sõitsin eelpoolnimetatud kohta. Ah jaa ... jaama minnes sain naerda inglise huumori üle ... vaadake fotot ja mõelge, mis inglased sellega öelda tahavad.

  

Village võttis mind väga sõbralikult vastu ... mis oli ka loomulik, sest kõik soovivad ju midagi müüa. Kuna poodide hulk oli hoomamatu, siis otsustasin kasutada ammu-ammu hea kolleegi Helle õpetust ... leia sobiv pood (esmamulje ja välimuse järgi) ning osta sealt, mis vaja ... kui pood esmamuljel ei tõmba, siis pole sinna mõtet sisenedagi. Mulle jäid silma kaks poodi ... kus ma veetsin enamuse selles külakeses veedetud ajast. Ülejäänud aja veetsin pingil istudes ja rahvavoolusid vaadates. Kusjuures rahast polnudki nii palju, kui ma ootasin ... nädala keskel vist on rahulik. Fotol on siis neid huvitavaid mehikesi oli siin päris palu, kes kõik aitasid ostelda ... mõnes ehtepoes pakuti sisenejatele koguni šampust, kuid see mind ei huvitanud ... ehted ka mitte. Ostsin endale ühe pintsaku, paari pükse ja hunniku maiustusi kodustele. Kõik see võttis aega umbes kaks tundi. Huvitav elamus.

Kuid veel huvitavam oli elamus kuulsas ülikoolilinnas Oxfordis. Imepärane vana linn ... imepärased vanad majad, baarid, ülikooli hooned ja kõik muu. Vaatamata väiksele vihmasabinale kõndisin selles linnakeses tunde ja vaatasin suu ammuli kunagisi arhitektuurisaavutusi. Nagu ikka, huvitas mind kõige enam puitarhitektuur. Saksapärane vahvärk oli mida uurida ... aastasadu seisnud majad... kus käis tänapäevane elu. Vägev. Kuid eks kivimajaki köitsid pilku, neid oli loomulikult kordades rohkem kui puidust hooneid. Selles linnakeses on tehtud palju inglise krimiromaanide võtteid ... nii mõnedki kohad tulid tuttavad ette. Suveniiripoodides müüdi palju ka Harry Potteri teemalisi suveniire ja sain teada, et ka selle kuulsa filmi valmimise inspiratsioon on seotud samuti Oxfordi ülikoolide saalidega. Lisaks veel Narnia ... mille autor oli nii mitugi kohalikku kaunistust kasutanud suhteliselt sarnasena oma loomingus. Ja ... vägev linnake. panen siia mõned fotod veel.

Ärasõidupäeva hommikul kontrollisin pärast hommikusööki lennuaegasid ja kuna lend oli 16.50, siis otsustasin veel jalutada veel korra Hyde pargis printsess Diana radadel ja siis suundusin metrooga kesklinna poole ... kui tuli äkitse telefonikõne minu healt reisikorraldajalt Merlelt Estravelist ... see oli kell 12.15 paiku ... et minu lend tühistati ja lükati homse peale... kuid kui ma saan kibekiiresti lennujaama, siis ehk jõuan 15.30 lennule. Kümne minuti pärast tuli mulle SMS sõnum, milles oli kirjas, et mulle on broneeritud tasuta ööbimine FRANKFURDIS ... või täpsemalt 15 km lennujaamast. No ei saanud enam midagi aru. Ei mingeid muid teateid. Helistasin tagasi Merlele ja tema väitis, et ei näe süsteemist täpseid muudatusi ning soovitas ikka kiirelt lennujaama minna Linnast lennujaama on 45 minutit metrooga + hotellist kohvrid ja metroojaama ca 30 minutit + metroojaamast terminali 2... nibin-nabin. Otsustasin võtta hotellist takso ja olin 45 minutiga ehk kella kahe paiku terminali kaks klienditeeninduses. Seal selgus, et Lufthansa oli ilma minuga konsulteerimata ning ilma mulle teatamata muutnud minu lennu 19.20 Frankfurti ja sealt järgmise päeva kell 7 hommikul Varssavi kaudu Tallinna. Sealt siis ööbimine Frankfurdis ... pagan. Ma polnud nõus ja pärast pikka-pikka asjaajamist ... ca pool tundi ... sain 15.30 lennule pileti ... kappasin passikontrolli, sealt turvakontrolli ja väravasse ... jõudsin ...kusjuures lennukis selgus, et see oli pooltühi. Seega jõudsin kenasti Frankfurti ... kui välja arvata minu käsipagasi muutmine äraantavaks pagasiks, sest kaal oli 11,3 kg 8 asemel. Nojah, läks siis pagasimeeste meelevalda. Eks Tallinnas näe, mis sellest on saanud. Hetkel siis istun Frankfurdis ja ootan edasilendu. Arvestades Lufthansa asjaajamist, pole enam midagi kindel. 

Kuna on aega mõtiskleda ... lendude vahe on nüüd pikem, siis analüüsisin olukorda. Kõige rohkem ärritas infovahetus. Miks ei teatatud lendude muudatustest pikemalt ette (viimase lennu ärajäämisest teatati ette alla viie tunni). Miks ei saabunud teated otse mulle ... kusjuures meile kontrollides saabus sama sõnum, mis SMS´ile ... kopeerin selle siia.

Dear MR KALLE PILT,

Your journey is delayed by one day, for which we apologize. We would like to offer you a hotel for the necessary overnight stay. This is of course free of charge for you.

Book a hotel now via the link below. You will then receive information on how to get to the hotel.

https://accom.lufthansa.com/1rl6JzbOqR (selgitus ... sellele lingile vajutades tuli kõrvaloleval fotol olevasse hotelli ... mis pole enam sama 15 km kaugune hotell, mis oli alguses)

Your baggage stays at the airport and will be rebooked automatically.

Are you currently in the transit area and cannot enter Germany? Please contact our service staff at the airport counter instead.

We wish you a restful night and a pleasant journey.

Your Lufthansa Team    

Ka siin pole sõnagi sellest, et minu lend on muudetud ... alles pärast lennu muutmist lennujaamas sain normaalseid sõnumeid lennu ja gate (värava) muudatuste kohta. Asi seegi. Ja seda nimetatakse Saksa täpsuseks ???!!! Muide ... lendu Londonis ümber broneerides kuulsin, et muudatusi teevad Lufthansas vabatahtlikud, sest töötajad streigivad. Eks näis kas jõuan Tallinna ... või kuidas see asi lõpeb ning kas saan oma pagasi kätte. 

Õnneks läks pagasiga kõik hästi ... ja Tallinna jõudsin ka, kuid loomulikult hilinemisega .... ohhhh ... see oli viimane reis Lufthansaga.

Varssavi omapärad.

    Kuna kodus istudes uued tehnoloogiad kohale ei tule ja internetis on palju turundusalast müra ja üldse palju pahna, siis otsustasin sellel aastal külastada mitut messi ja konverentsi erinevates maailma paikades. Esimeseks sai valitud puidutehnoloogia mess Wood Tech Warsaw Expo. Eesmärgiks leida meie vahvärk rajatistele lisatehnoloogiad. Nii ma siis ühel kenal esmaspäeva hommikul bussiga Tallinna lennujaama poole sõitma asusingi.

    Kuna reisisin käsipagasige ja olin internetis teinud varajase check-in´i, siis läks lennujaama jõudmisest kuni lennuväravani (gate) vaid 22 minutit ... turvakontrollis katsetati parajasti ühel liinl uut tehnoloogiat, muidu oleks veel kiiremini läinud. Nii ma jõudsingi väravasse pisut vara ... kuid arvuti aitas aega sisustada ... sain mõned eksperthinnangud vormistatud. Kuid siis selgus, et veel lennuk ka hilineb ... Poola lennufirma LOT lennuk jõudis kohale hiljem oma pool tundi. Kui lennukisse saime, siis oleks pidanud olema juba poolel teel Varssavisse. Sain õnneks lennukis terve kolmese rea oma valdusse ja valmistusin väljalennuks ... kuid tutkit ... lennuk lülitas hoopis mootorid välja ja teatati, et tehniline rike ja väljalend viibib. Istusime lennukis tund aega ... ilma ventilatsioonita ... ja ootasime väljalendu. Pildistasin ajaviiteks lennufirma logosid ... Lõpuks ikka saime minema. Vaesekesed, kes Varssavis ümber pidid istuma jätkulennule ... mina õnneks ei pidanud.

    Lennujaamas soetasin kohe kolme päeva ühistranspordi pileti (maksis 14.40) ning läksin bussiga hotelli, mis asus messikeskuse lähedal linna ääres. Väike sekeldus ikka oli, sest minu telefoni andmerändlus ei tahtnud kuidagi käivituda ja sellepärast ei saanud mapsi tööle. Õnneks olin juba eelnevalt vaadanud väljumispeatuse ja enne seda vajutasin stop nupule, sest see peatus oli "na zdanie" ehk nõudepeatus. Kuid selgus, et minu nupp ei töötanud ja olin ainuke väljuja. Seega sõitsin peatusest mööda. Õnneks märkas üks kohalik minu kimbatust ja hõikas ettepoole, kus vajutati töötavale nupule ... kuid buss peatus siis alles järmises peatuses. Kuna olin äärelinnas, siis peatuste vahe oli korralik. Nii ma siis kõmpisingi õhtupimedas vihmaga mööda üksildast teed tagasi hotelli suunas. Läbimärjana, kuid õnnelikuna jõudsin hotelli ja panin riided kuivama. Jalad lõid tuld välja, kuid hommikuks olin kenasti taastunud ja sõitsin messikeskusse. 

    Messil selgus, et see on ühepäevamess ehk ettevõtteid oli palju oma kaupa näitamas, kuid mulle huvitavaid vähe. Sain viie tunniga kogu messi läbi käidud, huvitavates kohtades juttu puhutud ning kontaktid üles kirjutatud. Kõige olulisema ... nelikanthöövli lisade info ... sain õnneks kätte, seega polnud mess ilmaasjata. Uusi käsitööriistu uudistasin ka pikalt ... kusjuures just seadmete abivahendeid, millega sai seadmeid fikseerida ja kaldenurkasid muuta ja nende abil igasugu operatsioone teha. Selliseid läheb tappide tegemisel vaja. Lõpuks jõudsin taas väsinuna ja valutavate jalgadega hotelli tagasi ning hakkasin tegema plaane järgmiseks päevaks, sest tagasilend oli alles ülehomme ehk tekkis vaba päev.

        Sõin hommikusöögi ning sõitsin kõigepealt kesklinna Lazineki parki, mis oli hirmsuur ja seal oli päris mõnus jalutada. Kevad andis endast juba märku, puudlehed olid hiirekõrvus ja linnud laulsid. Pargis oli palju kohalikke jalutajaid ... lastega ja ilma. Ning hulgaliselt muuseume, skulptuure ja muid vaatamisväärsusi. Võtsin aega ja jalutasin rahulikult pargist diagonaalis läbi. Kõige rohkem meeldis mulle üks eriline skulptuur ... mis meenutas mulle reisile mineva mehe suhtlemist oma naisega ... mees vaatab kaugusse ja tahab minna, kuid naine anub teda jääma. Ümisesin seda vaadates Jaan Tätte laulukest pikast sirgest mehest pikal sirgel teel. Nagu fotolt näha oli pargis ka hulgaliselt veesilmi ja rohelust. Seal sõitsid vaid elektriautod ja oli üldse väga mõnus ja rahulik. Park keset linna ... nagu New Yorgis Central park ... vägev. Miks küll Tartus pargid hooneid täis ehitatakse?

        Pargi teises otsas olid riigiasutused ja sinnapoole jõudes hakkasin kuulma mingeid kõlarist tulevaid hüüdlauseid, rahvahulga kära, pauke ja pasunaid. Kõmpisin huvi pärast selles suunas ja jõudsin ühe suure riigiasutuse maja ette, kus oli miiting ... lipud lehvisid, pasunad tuututasid. Kohe minu kõrval plahvatas paukpadrun, mis täitsa ehmatas. Õnneks ei aetud siin meeleavaldust pisargaasiga laiali, nagu kunagi Tšiilis juhtus. Toonast kogemust ei taha küll korrata....  Enamus miitingul olid vanemapoolsed ja keskealised mehed, kuid oli ka naisi ja mõned üksikud nooremad. Proovisin kõnetada mehi, kuid need ei rääkinud inglise keelt, siis proovisin sama kahe paarikesega ... tulemus sama ... ei midagi. Alles viies katse peaaegu õnnestus ... sain kätte sõna "farmer" ja Ukraina. Kuna oli poliitiliste sündmustega kursis, siis sain aru, et kohalikud põllumehed protestivad Ukraina vilja vastu, mis on odav ja mida on palju. Märgilise tähendusega on see, et enamik oli umbkeelseid vanemapoolseid mehi, kes siin meelt avaldasid. Näha oli ka Solidarnosti lippe. Minu isiklik arvamus on, et sellised demonstratsioonid ja meediat kuuldud teede sulgemised on kitsarinnalised tegevused. Valitsuse mäelt linna peale suundudes möödusin Vene saatkonnast, mis oli meeleavalduse lähedal ... ja mõtlesin, et küll seal istuvad inimesed rõõmustavad. Kusjuures ... vene keelt oli Varssavi kesklinnas üllatavalt palju kuulda. Just nimelt vene, mitte ukraina keelt. Suudan neid päris hästi eristada, sest olin Ukrainas sõjaväes ... poolteist aastat.

Trammiteede ehitus segab ka Varssavis kõvasti liiklust. Mul on täitsa hea meel, et loobusin autorendi mõttest ja võtsin ette teekonna ühistranspordiga mööda linna. Parkida pole ju siin kusagil võimalik, ummikud igal pool ja lisaks veel teedeehitused, mis tegi suurel hulgal tänavaid suletuks ja läbimatuks. Ühistranspordile olid aga oma read ja trammid sõitsid ... vähemalt neis kohtades, kuhu ma minna tahtsin. No ja arvake, kes tegi ehitustöid ... ikka Budimex ... eestlaste vana tuttav ehitusfirma, mis Tallinnas on hulgaliselt töid teostanud ... siis kui Eesti ehitus veel lapsekingades oli. Fotol olevalt ristteelt üle minnes tundsin tööliste higi ja mustade riiete lõhna ... ja välikäimlate lehka ... 

        Kuna päev oli veel noor, siis jätkasin linnaga tutvumist kesklinna Central Station piirkonnas, kus oli vana arhitektuur kõrvuti kaasaegsega. Päris huvitav vaatepilt. Kõndisin parempoolse hoone juurde ja avastasin, et see on tehnoloogiamuuseum. Ei saanud jätta sisse astumata. Kusjuures oli see sellel päeval tasuta ... mitte et ma kaheteist zloti pärast oleks mures olnud. Muuseum oli huvitav. Mulle meeldisid eriti esimesed pesumasinad, kalkulaatorid ja loomulikult autod. Oli mida vaadata. Kõndisin seal üle tunni ja uudistasin eksponaate. Pärast sõin hilist lõunat kõrval asetsevas väga modernses kaubanduskeskuses ... vinge värk. Panen mõned fotod siia.

Pesumasin

Vaade kaubanduskeskuse sisemusele

     

 Õhtul sõin hotelli restoranis korraliku õhtusöögi. Kusjuures on toidud siin erilised. Fotol on veiseliha tartar ... suur ports hakkliha, mille ümber on lisandid, mida ise sisse segada. Algul tundus pisut õõvastav, kuid kui sööma hakkasin, siis maitses väga hästi.  Kalkinišnitsel pearoaks nii atraktiivne ja maitsev polnud, kuid kõlbas ära süüa. Hommikusöögiks olid ka erilised toidud. Täidetud munad, eriline väga maitsekas sült, mustade ploomide ja virsikutega täidetud liharull, imehea pasteet, erinevad juustud ja palju muud huvitavat. Isegi pannkoogid olid erilised, toorjuustu täidisega ja peal olid kirsid, karamelliseeritud ananassitükid ja mingid puuviljad veel. Jäin täitsa rahule pärast Maitsva Tartu roogade nautimist ... latt oli kõrge, kuid kohalikud toidud suutsid üllatada. 

Nii need kolm päeva möödusid. Hetkel istun hotellis viimaseid minuteid ja hakkan tagasi Chopin´i  lennujaama poole liikuma. Kusjuures selle kuulsa muusiku nimega on siin nii tänavad, muuseumid, lennujaamad kui muud kohad. Loodan, et tagasitee saab olema probleemideta. Kuid igaks juhuks ei postita veel seda blogi ... sest kes teab, mis LOT mulle seekord üllatuseks pakub ...

Ja nagu ma ennustasingi, hilines LOT jälle pisut üle poole tunni ... kuid õnneks jõudsin bussile.