Eelmine postitus oli Himaalaja matkapäevadest.
Pühapäeva hommikul oli vaja varakult tõusta, sest selgus, et lennu aega muudeti jooksvalt mõned tunnid varasemaks. Nojah, mis teha ... kell 5.30 üles, 6.00 hommikusöögile ja 7.30 paiku olime juba lennujaamas. Hommikul oli Kathmandu liiklus rahulikum ja sellepärast saime ilma suuremate ummikuteta kohale. Turvakontrolli läbides jäin oma küünetangidest ilma ... olen nendega väga palju lennanud, kuid nüüd öeldi lühidalt "not allowed" ja kõik ... turva sai tangid endale. Väljalend õnneks enam ei muutunud ja pisut peale kella kümmet tõusime Drukairi lennukiga õhku. Drukair on siis Buthani rahvuslik lennukompanii. Lend Karhmandu-Paro. Infoks veel, et Druk on Buthani keeles draakon ehk lendasime draakoni lennufirmaga. Buthani kutsuti varem draakonimaaks. Juba esimesed lennuminutid olid väga imelised, sest ilm oli ilus ja Himaalaja üle 8000 m vägilased vaatasid meile lennukiaknast vastu ... stjuuardi väitel ka Mont Everest ise.
Lend kestis vaid umbes nelikümmend minutit ja selle ajal saime väikse muffini ja mahla ära süüa. Lennu viimane osa kulges mägede vahel ehk lennuk muutis lendamissuunda vastavalt orgude kulgemisele. See oli päris jube ... oli tunne, et nüüd lendame vastu mäge. Parosse maandumine pidi olema üks maailma ohtlikumaid ... kuid seda enamasti halva ilmaga ... meil vedas ... ilm oli ilus. Buthani Paro lennujaam oli imeilus. Ma arvan, et üks ilusamaid maailmas ja kindlasti kõige ilusam kus mina maandunud olen. Väike, rahulik ja kaunis. Kusjuures polnud ilus mitte vaid keskkond vaid ka inimesed, kes teenindasid, olid väga sõbralikud. Isegi passikontrollis ... kus tavaliselt istuvad tusased ametnikud.
Teenindavatel inimestel kõigil olid seljas rahvariided. See on Bhutanis kohustuslik ... kõik ametnikud, õpetajad, teenistujad ja muud isikud peavad kandma rahvariideid. Ka meid vastu võtnud kohalik giid oli rahvariietes. Riided koosnesid ühest suurest ühes tükist kangast, mis moodustas ümber kandja keha lainetega kostüümi. Nagu giid ise ütles, on tal maailma suurimad taskud riidevoltide vahel. Giid oli väga sõbralik ja vastutulelik. Rääkis meile Bhutani ajaloost, mille olin juba enne reisi ise ka selgeks teinud. Bhutan on maailma noorima monarhiaga riik ... kuningavõim algas alles 1907, kui detsembris krooniti esimene kuningas. Ja ka üks noorimaid demokraatiariike, sest esimene parlament kutsuti kokku alles 2008 aastal. Iga nelja aasta tagant valitakse uus parlament ja valitsus. Kõrgeim võim on kuningal ... parlament on täidesaatev. Elanikke on Bhutanis umbes 700 tuhat ja pindala on sarnane Eesti pindalaga. Väike riik.
Esimene mulje Buthanist oli fantastiline, seda eriti pärast Nepalis viibimist. Need kaks riiki on ikka täielikud vastandid. Vaatamata sellele, et nad on naabrid ja suhteliselt sarnase maastikuga ning oludega. Alustaks arhitektuurist ... kui Nepalis, eriti Kathamandus, pole hoonete arhitektuurile mingit tähelepanu pööratud ... kõrvuti on väga erinevad hoonetüübid ja arhitektuursed lahendused, siis Bhutanis on nii vanadel ajaloolistel hoonetel kui ka uutel äsja rahatud hoonetel silmnähtav ühtne stiil ... Bhutani rahvuslik stiil. Teiseks erinevuseks oli liiklus ... kui Nepaalis oli liiklus täielik kaos, kus valitses tugevama õigus ja domineerisid mopeedid ja mootorrattad, siis Bhutanis toimis kogu liiklus rahulikult ning mopeedid ja rollerid puuduvad. Neid lihtsalt ei lasta maale tuua. Jalakäijatele antakse ülekäigurajal kenasti teed, ringteedel on ringil oleva õigus ja ringile minejad ei püüagi end kuhugi vahele suruda nagu Kathamndus. Täielik kontrast ... ja see on saavutatud riiklike korraldustega .. ehk riiki on targalt juhitud.
Veel torkas kohe silma puhtus, mida Nepaalis ei näinud üheski asulas. Kui Nepaalis olid jõeääred täis sinna veega kandunud plastpudeleid, kaltse ja muud prahti, siis Bhutanis oli jõevesi nii puhas ja sillerdav, et hakka või jooma. Teeääred, mis Nepaalis olid palistatud prügiga, olid Bhutanis puhtad ja hoolitsetud. Ei saa öelda, et ma ei näinud maas ühti plastpudelit või pakendit. Mõni ikka oli, kuid julgen väita, et oluliselt vähem kui Eestis. Kohalikud hoiavad seal väga puhtust, kuid väidetavalt on Indiast tulnud rändurid seal kurja juur, kes kipuvad prügistama.
Väga suureks erisuseks on ka elektrivarustus. Kui Nepaal ei suuda tagada ühtlast voolu ... nagu ma varemgi olen väitnud, on seal vahelduvvool ... kord on kord pole, siis Bhutan on rakendanud oma arvukad mägijõed tööle ning hüdroelektrijaamadest tulev energia ei taga mitte üksnes riigi vajadusi, vaid on ka suurimaks ekspordiallikaks ... seda müüakse Indiasse. Energeetika on Bhutani juhtiv majandusharu ja tänu jõgedele on Bhutan süsiniknegatiivne ehk taastuvenergiat on nii palju, et see katab ka muu tootmise. Teiseks suureks majandusharuks on turism, mida küll osaliselt piiratakse ehk Aafrika riikidest sisserändajad pole eriti teretulnud. Samuti on turismil teatud kvoodid, et turistide koguarv ei tekitaks riigi loodusele ja kultuurile probleeme.
Loodus on Bhutanis minu arvates väga ilus. Sellised kulunud mäed, mis on suuremalt osalt kaetud metsaga ning madala põõsastaimestikuga. Sellistes mägedes oleks mõnus matkata. Kui loodus on puhas rämpsust, siis on palju mõnusam seal olla. Mäletan hiljutisi Nepaali piknikukohti, kus maapind oli kaetud ühtlase plastpudelite ja pakendite kihiga. Ma ei saa aru, kuidas inimesed said seal mõnusalt ja õnnelikult piknikut pidada. Kusjuures üheks erinevuseks Nepaali ja Buthani vahel on inimesed ... Nepaalis olid nad pahurad ja õnnetud, Bhutanis aga rahulolevad ja õnnelikud. Vähemalt esmamulje oli selline.
Esimesel päeval käisime vaatamas mitmeid kohalikke kultuuriväärtusi. Kõige muljetavaldavam oli ilmselgelt istuva Buddha kuju, mis kõrgus Thimbhu linna kohal mäetipus. Väidetavalt on see suurim istuva Buddha kuju maailmas. Rajatud on kuju annetustest ja põhiannetaja oli üks Singapuri rikkur. Võimas kuju igatahes. Bhutanis on budism juhtiv religioon ... 70% rahvastikust. Järgneb hinduism umbes 20%-ga. Kahjuks oli kuju juures nii külm ja tuuline, et ei suutnud kaua seda vägevust nautida.
Läksin bussi ja kuna seal polnud veel kedagi, sain bussijuhiga privaatselt vestelda. Loomulikult huvitas mind rahvuslik õnneindeks, mida olin juba
enne reisi põhjalikult uurinud. Alguses ei tahtnud bussijuht sellest eriti rääkida, soovitas giidilt küsida, kuid siis saime ikka jutule. Ta rääkis, et igal aastal käivad mööda riiki ringi küsitlejad, kes uurivad nii lastelt kui täiskasvanutelt nende õnnelikkust. Nagu ma varasemas blogis juba kirjutasin (vt ling eespool), koosnes küsimustik 33 küsimusest üheksas valdkonnas. Nende põhjal tehakse kokkuvõtted inimeste õnnelikkuse kohta. Kui ma aga juhilt küsisin, et kas riik arvestab õnneindeksiga oma otsuste tegemisel, siis ta vaid naeratas nukralt ja ütles, et see on vaid statistiline näitaja... ehk otsuste tegemisel siiski ei arvestata inimeste õnnelikkusega. Küsimusele, kas tema on õnnelik ... vastas ta samuti ebakindlalt ... enamasti õnnelik.
Küll sain ma bussijuhilt teada, et rahvas armastab ja austab kuningat. Ta rääkis, kuidas COVID´i ajal, kui turismisektor oli tõsises madalseisus, annetas kuningas oma fondist igale sektori ettevõttele 10000 kohalikku rahaühikut ... ngultrum´i (kurss vahetamisel 1 EUR = 88,5 BTN) . Kuningas on haritud ja õiglane mees, kes hoolib rahvast ja rahvas hoolib kuningast. Nii bussijuht rääkis. Ka riigi 1000 ngultrum´i suurusel rahatähel on kuninga nägu. Haritud ja uhke. Kusjuures Bhutanis on rahavahetuskursid fikseeritud ja raha võib vahetada vaid auroriseeritud rahavahetajate juures.
Pärast lõunasööki (toidust kirjutan hiljem) käisime veel vaatamas kohaliku rahvuslooma, takin´i kaitseala, kus seda ohustatud liiki kaitstakse ja paljundatakse. Väga eriskummaline loom. Pole sellesarnast kusagil maailmas näinud ... kusjuures Tallinna Loomaaias on ka takin olemas, minge vaatama. Ei oska kirjeldadagi kelle moodi takinid on ... oleks nagu pühvliga sarnane, kuid pole ka ... laama moodi ... pisut. Lisaks takinitele oli selles loomapargis veel hirve sarnaseid elukaid ja teisi huvitavaid loomi. Plakatitel oli ka linde, kuid neid ma ei kohanud.
Tagasisõidul pidasime kinni veel Bhutani esindushoone kohal mäetipul ja saime teada, et selle kõrval on "ministrite koloonia" ehk kõik ministrid elavad ja töötavad esindushoone kõrval. Huvitav oli vaadata, kui väike oli ühe ministri residents ... järelikult puudub neil tohutu ametnike armee, mida on vaja toita ja majutada. Sealsamas on ka kuninga väike residents. Esindushoone on aga mõeldud parlamendi kogunemisteks ja muudeks suuremateks üritusteks.
Majutus oli hotellis Migmar, kus minule sai taas suuuuuuur üksiktuba. Mõnus. Kahjuks internet oli õhtul kehvake ja sain alles hommikul enne teiste ärkamist postituse ja vajalikud tööalased tegevused tehtud. Nüüd aga kiirustan hommikusöögile ja siis viib meie tee tagasi Paro poole.
NB! Väike täpsustus ...Nepaal ja Buthan pole naabrid. Väike jupp Indiat jääb vahele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar