Teekond Nepaali

Eelmine blogipostistus reisi planeerimise teemal. 

Pakkisin koti juba reedel, kuigi Tartu-Tallinn bussi peale läksin alles laupäeval kella 14.00-ks. Pole ju mõtet hakata autoga Tallinna lennujaama sõitma, kui väljalend on päeval ja tagasilend ka. Tunnibuss on nii mugav. Vaatasin terve tee laskesuusatamist ja ei pannud tähelegi kui juba lennujaamas olin. 18.45 väljus Turkish Airlines´i lend Istanbuli, mille pardal ma olin. Sain hea koha ... olime kolmeses reas kahekesi ja mina käigutee poolses otsas. Kolm pool tundi läksid nagu nipsti ja Istanbuliski sain kiirelt järgmisse väravasse. Mis asus küll kaugel, kuid aega oli piisavalt. Väike jama ikka oli ... türklased söötsid mulle lennukis midagi sellist sisse, mis lõi mu kõhu korralikult gaasi täis. Täitsa valus oli kohe. Proovisin lennujaamas ühe kuiva veiseligasaia ära süüa, kuid see ei leevendanud olukorda. Nii ma siis läksingi nigu peerukott kell 1.45 (türgi aja järgi) väljuvale Kathamandu lennule. Ja sain ka "paraja" koha ... viimases pingireas, kahe võõramaalase vahel ja ees istus väikelapsega pere. Mida see siis tähendas ... eks ikka seda, et terve lennu aja askeldasid ja kolistasid lennusaatjad otse meie kõrval, laps tegi ka kära ja pidevalt kostus WC-st vee pealetõmbamise kära. Ja lisaks valutas kõht. Proovisin seda müra summutavate kõrvaklappidega vähendada ja ehk pisut õnnestuski. Kuid see kuus pool tundi oli ikka tõsine katsumus. Panin silmaklapid ette ja juhtisin kõrvaklappidesse klassikalist muusikat, kuid uni ei tulnud. Sain kogu lennu ajal ehk paar-kolm korda pool tunnikest tukastada. Hirmus. Kuid eks see ole reisimisega kaasas käiv ebamugavus. Mis teha, kannatasin ära. Lennujaamas oli veel väljumise turvakontroll, kus vaadati riiki sisse toodavaid kaupu üle. Kotid käes, suundusime välja, kus ootas meid juba hr. Nava Raj Dahal ehk sõpradele lihtsalt Nava ... Eesti aukonsul Nepaalis. Saime pärjad kaela ja peagi hotelli. Seal oli esimene asi kõhuvalupulbreid sisse võtta.

Hotellituba oli võrreldes eelmiste Kathmandu ööbimistega ikka täitsa luks. Suur tuba, rõduga, väikse töönurgaga ja korraliku vannitoaga. Eks tänava müra pisut oli, kuid see ei häirinud. Käisin kohe dušši all ära ja pesin reisihigi maha. Pärast pulbreid läks olemine ka paremaks, kuigi kõhutuuled olid ikka aeg-ajalt. Vähemalt ei valutanud enam. Katsetasin uue GoPro aparaadi kaugjuhtimissüsteemi. Õnnestus. Täitsa toa teisest nurgast õnnestus. Siis kontrollisin wifi olemust ja ka see oli rõõmustav. Toimis kiiresti ja korralikult. Kahjuks selgus, et laskesuusatamist ja kahevõistluse ülekandeid ei saa vaadata ... isegi mitte läbi jupiteri. Nojah, ega ma selleks Nepaali tulnudki.

Esimene retk Nepaalis oli Nava juurde konsulaati, kus soovijad said endale SIM kaardi ... 1000 Nepaali ruupiat ehk umbes 7 eurot ja selle eest sai 20 GB andmeside mahtu ... võrreldes Telia pakkumusega 40 eurot 0,5 GB eest oli see ikka väga soodne. Mina SIM kaarti ei vaja, sest ei plaani kuigi palju töiseid tegevusi harrastada ja blogi saan kirjutada siis kui tahan ja kui hotellis WIFI on. Aga raha vahetamine oli ka minul plaanis. Saime 1 euro eest 141 Nepaali ruupiat, mis on päris hea kurss. Võtsin kohe mõnuga kohaliku raha pataka vastu. Esimene ost Nepaalis oli toit, sest kõhuvalu polnud lasknud mul eriti einestada. Ka nüüd võtsin ettevaatlikult - kana momo´d, munariisi ja rohelise tee kannu. Momod on sellised pelmeenisarnased pätsikesed, mis on väga maitsekad. Munariis oli kõhule hea ning portsud olid suured. kokku läks 840 kohalikku ehk umbes kuus eurot. Pole paha. Igal-juhul kiitis kõht minu tegevust. 

Pärast sööki käisin veel massaažis ära, sest lennukis olemise sundasend oli kehale jätnud oma jälje. Tüdruk oli päris tugeva käega ja minu kanged liigesed ja sooned said kohe hulka pehmemaks. Ta sõna otseses mõttes tallas jalgadega minu seljas, käis mööda sõlmpunkte ja isegi kõrvad said masseeritud. Väga mõnus. Pisut valus, kuid pärast tundsin end imeliselt. Ehk oleks pidanud küll enne massaaži minema ja siis sööma, kuid kuna kõhutäis oli kerge, siis ei seganud see massaaži nautimist. Maksumus 4000 eurot tund ehk siis pisut üle 28 euro. Aga igal juhul oli investeering oma kehasse väga asjakohane. Tagasi hotelli läksin kohe "uue inimesena". 

Vaatasin üle veel hotellirõdult tehtud päikesepaistelised fotod ja siis sai uni minust võitu. Ajavahe on ju 3 tundi ja 45 minutit ... kui Eestis on kell kuus, siis siin juba kolmveerand kümme. Enne uinumist mõtlesin järgmise päeva tegevusi ... sest grupiga linna vaatamisväärsusi kaema ma minna ei soovi. Eks neid ole juba nähtud ka. Plaanin hoopis oma õmbleja üles leida, kellelt eelmine kord paari pükse ja mõned pluusid tellisin ... ja veel ühe hunniku kehakatteid õmmelda lasta. Kvaliteet oli hea ... ja vastupidavus ka. Kuid seda juba homme. Nüüd jään tuttu ...

Järgmine postitus on mõnusast päevast Kathmandus koos lubatud riiete tellimisega.