Taevast maa peale ... Bhutan ... teine päev

Eelmine postitus oli Bhutani esimesest päevas ja Bhutani ning Nepaali erinevustest.

Bhutani teise päeva hommikul saatsid kuningate fotod hotelli seintel meid taas teele. Tundub, et need fotod on iga Bhutani hotelli seintel. Hotell ise oli nagu ka kõik ülejäänud hooned väga rahvuslikus stiilis kujundatud. Igal pool puidust nikerdused ja tekstiili tikandid. Esimeseks objektiks, kuhu suundusime, oli Dochu La mäekuru, mis asus üle 3100 m merepinnast ja kus oli palvetuskoht ja kaunid vaated. Sinna sõidul pidasime kinni teeäärses kioskis, kust saime osta kuivatatud jakipiimajuustu. Selline kivikõva ollus, mis alles pärast pikka suus lutsutamist hakkas eritama juustu maitset. 

Edasi läks tee ikka mäkke üles kuni jõudsime kurule. Giid rääkis kohapeal Dochu La mäekuru rajatiste loo ... mis ulatus aastasse 2003. Nimelt olid siis Indiast tulnud terroristid Bhutani. Nende väljaajamiseks pidi Bhutan kasutama sõjalist jõudu ning paljud vaprad bhutaanlased said hukka. Võidu puhul otsustas toonane kuningas Jigme Singye Wangchuck   rajada mäekurule busdistliku templi Druk Wangyal Lhakhang ja 108 stuupat ehk chortenit. Nagu tavaliselt saime  kolmveerand tundi kohaga tutvumiseks. Minu esimene eelistus oli templi külastus. See osutus küll tasuliseks, kuid 250 ngultrum´i ehk 2,82 eurot ei kohutanud mind tagasi. Marssisin vapralt treppidest üles mäetipus olevasse templisse.

Kohale jõudes selgus, et tempel oli suletud ja ma juba hakkasin eemalduma kui sinna saabus budistlik munk võtmetega ja tegi mulle ukse lahti. Kingad jäid trepi mademele ja minu fotoaparaadi võttis munk hellalt ja pani koridori pingile. Nii me siis sisenesimegi kahekesi templisse, mis oli fantastiliselt ilus. Kolm suurt buddha kuju vaatasid ülevalt alla minu tegemisi ning igal pool säras vastu kulda ja karda. Läksin annetuste laua juurde ja panin sinna sadase. Selle peale tuli munk minu juurde ja tõstis õnnistamiseks laua minu pea kohale ja puudutas sellega õrnalt pealage. Omapärane tunne oli. Nii pole ükski budistlik munk mind veel pühitsenud.  Tänasin teda sügava kummardusega ja suundusin templist välja. endal imeline tunne sees. Tegin veel tiiru ümber templi, kus oli jäine rada. Jäädvustasin vaated fotodele ja mõõtsin äpiga kõrguseks 3138 m merepinnast ning ...  suundusin alla. 

Järgmiseks otsustasin stuupasid vaadata ja koos sellega ka ümbritsevat loodust nautida. Stuupad olid kolmes ringis, esimeses oli 45, teises 36 ja kolmandas 27 püstist püha rajatist ümber keskse kuju. Väga muljetavaldav ... Jalutasin stuupade vahel ja uurisin neile maalitud ja graveeritud kujutisi. Alates 2011 aastast toimub selles kohas 13.detsembril mälestusüritus Druk Gyalpo ja relvajõudude võitu India terroristide üle. Selleks puhuks olla isegi komponeeritud spetsiaalne kostümeeritud maskide tants Tsechu.

Vaated mäekurus olid imelised. Eriti imeliseks tegid selle puud, mis kasvasid kuru nõlvadel ... ja pilved ning lumised mäetipud taamal. Ilmaga vedas, sest päike paisits ja nähtavus oli hea. Kasutasin selfiks oma kaugeltjuhitavat GoPro aparaati. Nii sain ise ka fotole selle ilu taustal. Klõpsutasin aparaadiga ikka korralikult, sest tahtsin kõike jäädvustada ... kuid paraku pole see fotol enam pooltki see, mis seal päikeses ja tuules kohapeal olles tunned. Võimsad mälestused.

Sõitsime edasi või täpsemalt tagasi Paro poole. Tee peal nägin tee ääres kaljude all varjus hulgaliselt väikesi püramiidikujulisi heledaid moodustisi. Tundsin huvi, et mis need on. Ja sain põhjaliku seletuse: tegemist on lahkunud inimeste mälestamisega. Nimelt pole Bhutanis surnuaedu. Lahkunud kremeeritakse selleks spetsiaalselt ette nähtud kohtades ning nende tuhk antakse lähedastele. Osa tuhast puistavad lähedased jõkke ja osast tehaksegi sellised väiksed ministuupad ... mis pannakse kohtadesse, kus lahkunu oli olnud või mis talle tähtsad olid. Selleks, et sademed ministuupasid ei kahjustaks, pandi need varjulistesse kohtadesse. Selliseid väikseid "surnuaedu" oli teede kõrval ja mujalgi hulgaliselt. Foto on tehtud sõidu pealt bussiaknast ja pole eriti kvaliteetne. Vaatan, ehk saan homme parema foto jäädvustada.

Lõunasöök söödud liikusime edasi Paros asuvasse Bhutani rahvusmuuseumi. See asus mäetipus olevas vanas vahitornis ja kõrvalhoones. Muuseumis oli rohkelt budistlikke artefakte ning buddha mõtteteri. Lisaks leidus loomulikult ka Bhutani territooriumilt leitud erinevaid sõjariistu, ehteid ja muid esemeid. Kõige vanemad neist mitusada aastat enne kristust ... kui meie ajaarvamist arvestada. Eriti köitsid minu tähelepanu kuningate fotod ja nendega seotud ajalugu. Huvitav oli vaadata ka festivalide maske ja ekraanilt seal esitatavaid rituaalseid tantse. Kahjuks polnud kedagi kõrval, kes oleks tantsude mõtte lahti seletanud.

Enne hotelli minemist lasti meid veel tunnikeseks Paro peale lahti, kust sai osta kohalikke kunstiväärtusi, maiustusi ja muid kaupu. Kui mul olid enamus oste ... kingitusi kodustele ... tehtud, siis otsustasin end premeerida koogikese ja joogiga. Põikasin sisse esimesse suvalisse kohvikusse ja tellisin õunakoogi, passioni juustukoogi ja mangolassi. Kõik oli ilus kuni tasumiseni. Olin kiiresti kokku arvutanud, et mul läheb 600 ngultrum´i ... kuid minu käest küsiti 720 kohalikku raha. Ma siis näitasin neile hindasid ja viitasin, et läheb vähem ... see peale kostis müüja, et lisandub kohalik maks. Nojah, maksin siis 720, kuid küsisin veel üle, et kui palju see kohalik maks on ... sain vastuseks 10%. Mis sa kostad ... 600 + 10% on ju 660. Seda ma ka ütlesin ja sain vastuseks, et teenindustasu lisandus ka veel. Pagan. Oleks olnud tegemist suurema summaga, siis oleks hakanud protsessima, kuid pooleteist euro pärast ei hakanud seda tegema. Bussis küsisin igaks juhuks üle, et kas teistel ka kohvikutes selliseid "maksusid" on küsitud ja sain teada, et mitte ... seega ilmselge pettus. Nii variseski kokku minu ettekujutus ideaalsest Bhutanist. Ka sellel maal on pettureid ja omakasupüüdlikke müüjaid. Mind toodi pilvedest taas maa peale .... yin - yang nagu Janno bussis selle juhtumi peale ütles. Kõik peab olema tasakaalus. NB! Hiljem osutus minu arvamus ekslikuks, kuid sellest järgmistes postitustes.

Ja nii mööduski teine päev Bhutanis. Õhtul võttis meid vastu imeilus hotell Tashi Namgay. Selle hotelli vastuvõtt oli nagu ballisaal ja minu kasutada anti puidust majaosa ... imesuur ja ilus. Toas oli vannituba koos vanniga ja sinna ma kohe ka sukeldusin. Pärast enda puhtaks küürimist saime õhtusöögil mekkida veel kuulsat kohalikku punast riisi, mis pidi olema eriroog kaalulangetajatele. Homme suundume kuulsasse Tiigripesa kloostrisse. Selleks vaja välja puhata, sest sinna tuleb minna taas kord mäkke üles ... jalgsi.

Lõpetuseks panen mõned fotod oma hotellitoast ... et saaksite aru, kui suursugune see on.