Tiigripesa klooster - Bhutani sümbol

Eelmine postitus oli Bhutani teisest päevast.

Tiigripesa pole ehk kõige parem eestikeelne nimetus, see on otsetõlge inglise keelest Tiger´s Nest. Kohalikus keeles on see Paro Taktsang Goemba.  Hoopis parem nimetus  eesti keeles oleks Tiigrikoopa klooster.... sest 8 sajandist kuni 17 sajandini oli seal väga püha koobas, kus käidi palvetamas. See paik oli ja on budistidele väga oluline palverännaku koht. Selleks, et sinna jõuda, tuleb läbida jalgsi umbes kolme poole kilomeetrine järsk tõus ,,, kuid palverändurite teekond on loomulikult pikem. Meie alustasime tõusu hommikul umbes kaheksa paiku ning mina olin tipus pisut pärast kümmet. Loomulikult jäi tee peale palju seisakuid ja fotode ning videote jäädvustamist ... polegi vist ühest kohast nii palju fotosid teinud ... erinevatest vaatenurkadest ja erinevate valgusefektidega. Kahjuks ei saanud jäädvustada midagi kloostri sisemuses, sest nagu ikka olid seal kaamerad ja telefonid keelatud.

Teekond ise algas umbes 2550 m kõrguselt, kuhumaale saime bussiga. Seejärel oli kolm kilomeetrit pidevat tõusu, millele järgnes laskumine orgu ja siis taas tõus juba Tiigrikoopa kloostri juurde. Teekonna kõrgeim punkt oli kloostri kolmandal korrusel 3127 m ehk õige pisut vähem kui eelmises blogis nimetatud kurus asuva templi kõrgus.

 

Eelmises postituses lubasin paremat fotot ministuupadest, mis on valmistatud surnute kremeerimisel saadud tuhast. Tiigrikoopa Kloostrisse minnes oli kaljunukkide all selliseid sadade kaupa. Neid oli erivärvilisi ja erinevate mustritega ning isegi erineva suurusega. Väga omapärane "surnuaed". Kindlasti on teekond selle püha kloostri juurde olnud paljudele budistidele väga oluline ning sellepärast on omaksed ministuupad viinud just selle teekonna juurde. Eelmine kord jäi mainimata, et stuupasid tehakse kas üks või siis 108. See arv on saadud budistide palvehelmeste arvu järgi ... 100 palvet ja kaheksa järjehoidjat nende vahel.  

Ilu oli sellel mäkketõusul aga veel ja veel. Mulle olid väga sümpaatsed algusfaasis teerada ümbritsevad põlispuud, mis olid kaetud sambla ja samblikega. Puud kõrgusid minu kohal ja all ning oli imeilus kõndide selle rajal. Mõne eriti väärika puu juures oli ka silt selle vanusega ja liigiga.  Samas polnud mets nii tihe, et valgus läbi selle teerajale ei jõuaks. Siinkohal on hea märkida, et Bhutani pinnast on 70% kaetud metsaga ning on võetud vastu otsus, et metsaga kaetus ei tohi langeda alla 60%. Puitu ei impordita ja iga puu langetamine tuleb vastavas ametis kooskõlastada. Butaanlased austavad loodust.

Vahetult enne kloostri juurde jõudmist langes kõrgelt kaljudelt alla kosk, mis oli alumises osas jääs, sest väljas oli umbes -5 kraadi külma. Kose langemise kõrgus oli umbes 70-80 m ja see vaatepilt oli nii imeline, et veetsin seal oma pool tundi ja nautisin langeva vee kohinat. Loomulikult jäädvustasin selle ka videole ... kas pole võimas ja ilus? Vesi langes vastu kive, purskus kohati sealt joana eemale ja alla ning piisad moodustasid valgeid jääkamakaid ümber vee teekonna. Üks ilusamaid koski, mida ma näinud olen. Imeliseks tegi selle just külma moodustatud jääkamakad, mis mõne tunni pärast aga kuumas päikesepaistes sulasid ning pärastlõunastel külastajatel jäi see ilu poolikuks. 

Eks igal asjal ole ka oma varjuküljed ... kõik peab olema tasakaalus ... yin ... yang ... kloostris oli nii külm, et isegi varakult selga pandud kashmiirist kampsun ei suutnud mind soojendada. Palveruumidesse sisenemisel tuli jalanõud ukse taha jätta ja ruumi sokkides siseneda ... mungad sisenesid paljajalu ... kuna esimesel korrusel olid põrandad kivist, siis oli neisse akumuleerunud nii palju külma, et niiske palja jalaga sinna astudes pidi jalg küll põranda külge kinni jääma ... õnneks olin ettenägelikult pannud siidisokkide alla termosokid, mis pisutki leevendasid seda külmatunnet. Kuidas küll mungad suutsid seal kõndida ... kuid eks nad ole karastunud. Kõnnitakse paljajalu nii sütel kui jääl ... Õnneks olid teise ja kolmanda korruse põrandad puidust ja mitte nii jäised.

Kloostris said kõik sealviibijad väikse lonksukese pühitsetud vett, mille munk peopessa valas ning võis teha annetusi ja lausuda palveid. Nii panin minagi peopessa valatud vee suhu ja neelasin ... oli imeliku maitsega. Siis annetasin ümmarguse summa kloostrile ja budistliku kombe kohaselt ei lausunud palveid mitte enda hüvanguks, vaid soovisin, et minu vanimal pojal läheks kõik hästi ning et teda ootaks ilus ja õnnelik tulevik. Järgmises palvekojas püha vett ei pakutud, kuid palveid sai ratast keerutades ikka lausuda ja eks ma siis palvetasin oma abikaasa ja kahe noorema poja eest ... et nemadki oleks hoitud ja õnnelikud. 

Kuna teadsin, et allaminek on mul raskem kui oli ülestulek, siis asusin enne teisi allapoole teele, et õigeaegselt tagasi bussi juurde jõuda. Õnneks olid suuremal osal teest alla astmed ja siis ei läinud koormus nii tugevasti päkkadele ja põlvedele. Huvitav oli, et pulss, mis ülestulekul oli 130-150 löögi vahel minutis, hüppas Tiigrikoopa kõrval paikneva kose juurest tõustes 169 löögini minutis. Ei mäletagi, et pulss nii kiirelt oleks löönud. Ju siis oli lisaks füüsilisele pingutusele emotsioon nii suur, et süda hakkas veelgi kiiremini lööma. Pidin vahepeal pisut istuma ja mõne lonksu vett jooma, enne kui taas liikuma hakkasin.

Nii ma siis kulgesin aeglaselt allapoole. Umbes poole maa peal oli kohvik, kuid sinna sisse põigata polnud mul isu ei üles minnes ega ka alla tulles. Kuid samal kõrgusel olid ka hobused, millega osad matkajad olid üles tulnud. Teadsin, et nendega saab üles, kuid alla ei saa. Seda suurem oli minu üllatus, kui üks hobusemees minu juurde astus ja allasõiduks küüti pakkus. Kuna mul kohalikku raha polnud, siis sain natuke kaubeldud euromaksega ja lõpuks olingi 30 euro juures hinna lukku pannud ja allasõit hobuse ... mis suuruselt oli pigem poni ... algas. Kusjuures polnud see sõit sugugi kiirem kui jalgsi, sest hobune otsis iga astme juures tasakaalu ja minusugune mürakas tema seljas raskendas teekonda veelgi. Lisaks oli päris hirmus ... päris järsk langus, kõrval kuristik ja mina hobuse seljas ... üks vale samm hobuselt ja me mõlemad saame kõvasti viga. Siiski julgesin taskust telefoni võtta ja selle sõidu kergemas osas väikse videoklipi teha. Kuid nagu taas ohtlikumaks läks, hoidsin mõlema käega sadulast kinni ... vasakuga eest ja paremaga tagant. Aga hobune oli väga rahulik ja tubli. Tänasin teda, kui alla jõudsin. Tänu hobusele olid minu põlved alla jõudes heas seisus.

Kusjuures ei jõudnud ma tänu hobusele sugugi esimesena alla ... minu kaaslased olid väga sportlikud ja mõned neist olid juba all, kui mina saabusin ... ja ülejäänudki tulid peatselt. Kuna kõik olid kohal, siis sõitsime lõunale. Lõunasöök oli seekord ühes teeäärses kohas, kus teisel korrusel paiknes söögituba. Saime seal taas Bhutani  rahvuslikke roogasid.  Kusjuures juba giid oli meile rääkinud, et nende kõige lemmikumaks rahvustoiduks on 

ema datshi ... ehk juust ja tšilli. Meie jaoks oli see toit tehtud natuke vähem vürtsine ja kannatas isegi proovida ... kuid nad ise sõid nii tugeva vürtsisusega, et meie oleks pärast kohe kannutäie vett peale joonud. Lisaks pakuti sageli punast riisi, mis sellisel kujul on iseloomulik just Bhutanile. Ostsin endalegi kotikese koju kaasa. Nuudlid koos lisanditega olid tavaliselt valikus, kana valmistati erinevat moodi ja erinevate lisanditega. Enamasti krõbekana, kuid oli ka hautatud viisil. Väga hästi osati seal valmistada erinevaid rohelisi salateid ja hautatud köögivilju ... ka need olid enamasti buffee valikus. Kartulit praeti seal koos rosmariiniga ... maitses hästi, vaja kodus ka proovida. Ingverit kasutati nii toidu maitsestamiseks kui ka tee sees ohtrasti, mis mulle meeldis. Magustoiduks oli kas jäätis või siis riisipuding pähklitega ... kusjuures pähkleid kasutasin nad ka palju toidu lisandina. Kokkuvõtteks ... Bhutani köök oli väga maitsekas ja sobilik. Nämma !!!

No vot ... nii need kolm Bhutani päeva kiiresti mööda läksidki. Viimasel õhtul oli veel õhtusöök koos etendusega, millest mina osa ei võtnud. Eks kokkuvõtte teen Istanbulis. Meie tagasilend on Paro´st (Bhutan) Kathmandusse, siis oleme ööd Nepaalis ja hommikul lendame Kathmandust Istanbuli, oleme päevakese seal ja reedel saab lõpuks Tallinna tagasi. Siia lisatud foto on jäädvustud lennul tagasi Kathmandusse. Ilm oli ilus ja lend kulges kenasti.
   

Viimane postitus on loomulikult kokkuvõte