Himaalaja matk

 

 

Nepaali maavärina jäljed

Minu tubli giid Himaalaja matkal

Alustasime 900 m kõrguselt Kathmandu oru servast. Tervis polnud veel eriti hea ja tõus tundus ränkraske. Nagu ikka oli alguses palju rahvast, sest oli laupäevane päev ja ka kohalikud inimesed läksid mägedesse matkama. Koos inimestega matkasid ka mõned ahvid, kellest üks oli eritit ülbe. Kui me olime esimesed paar-kolmsada meetrit tõusu ära teinud ja hingeldasime, siis tema jõllitas meid ja irvitas (video). Kuid meie ei lasknud end sellest häirida ja ronisime edasi.

 

Mida kõrgemale jõudsime, seda rohkem nägime paari aasta taguse maavärina jälgi. All orus olid hooned juba remonditud, kuid mägedesse polnud veel jõutud. Minu saatja rääkis sellest päris pikalt. Kohutav katastroof, mille tagajärgi likvideeritakse veel aastaid. Ka tema külas oli hukkunud 27 inimest, kuid õnneks oli tema pere terve. Ta rääkis oma muljetest, kui ta koju sõitis - telefonid ei töötanud, mingit infot polnud ja ta ei teadnud mis teda seal ootab. Suur oli tema rõõm näha kõiki tervetena.

Terrassid mäenõlvadel

Ta rääkis ka Nepaali majandusest, kus esikohal on turism ja põllumajandus. Mäenõlvadele rajatud terrassidel kasvatavad inimesed riisi, maisi ja teisi põllumajandussaadusi. Vaatamata rasketele oludele on nad seal hakkama saanud ja enamus mäenõlvu on ära kasutatud. Kotte veetakse alla ja üle nii seljas (video), rolleriga kui ka härgadega.Autosid on vähe ja needki kehvad. Rääkis ka Nepaali sõduritest NATO vägedes, kellest peetakse seal eriti lugu, sest need sõdurid ei tagane kunagi - nad kas hukkuvad või lähevad edasi. Ta rääkis seda uhkusega. Kui ma pärast mõtlesin kohalike inimeste peale, siis tõesti - nad on uhked ja väärikad. Juba sellised 7-8 aastased poisid suhtlesid minuga väga tõsiselt ja mehiselt.

 

Pilvedes mäed

Üsna pea jäid külad selja taha ning jõudsime tõsisesse dzunglisse, kus olid vaid üksikud teerajad ning kus tee rajamiseks kasutas minu abiline juba malakat, millega ta rajalt taimi ja ämblikuvõrke eemaldas. Rada oli kinni kasvanud, sest hetkel polnud mägedes hooaeg - liiga kuum ja vihmane. Enamasti matkatakse Himaalajas september-november ja märts-mai, ülejäänud perioodid pole nii turistiderohked. Tõsi - ka minu vaateid varjutasid enamasti pilvemassiivid ja ega fotodestki paljudest tulnud midagi välja. Üsna pea (aga väga raske vaevaga) jõudsime kahe tuhande meetri peale ja edasi kõndisime pilvedes sõna otseses mõttes. Meid ümbritses paks udu igast küljest. Puudelt tilkus veel vett lisaks ja kuna olime ka väga higised, siis oli selline läbivettinud tunne.

 

Tiigri jalajälg

Äkitselt minu saatja peatus ja näitas mulle ühte jalajälge. Selle äärtest kukkusid liivaterad veel süvendisse - see tähendas, et jälg oli väga värske. Ta ütles, et see on tiigri jalajälg. Panin mobiiltelefoni kõrvale ja pildistasin. Edasi muutus minu saatja väga ettevaatlikuks, piilus paremale ja vasakule ja hakkas oma joogipudelit vastu põlve taguma. Umbes saja meetri pärast kadusid jäljed metsa. Veel tükk aega pärast juhtumit oli minu saatja pisut närvis ja ega minulgi taga kõndijana eriti kindel tunne polnud - ikka tundus, et keegi vaatab mind selja tagant. Kuid rühkisime udus edasi (video). Peagi ilmnes veel ka teine probleem dzunglis - nimelt puuokstelt kukutas end meie riietele ja proovis sealt meie nahani jõuda suur hulk väikseid kaane. Mõned neist isegi jõudsid meie ihuni ja me pidime aeg - ajalt kinni pidama ja oma riideid kaanidest puhastama (video). Need kaanid olid ühed jälgid olevused ja neid ihu küljest lahti kakkuda ebameeldiv tegevus.

 

Meie öömaja Chisapani külakeses

Lisaks eelmistele ebameeldivatele teemadele hakkas müristama ning peatselt oli oodata äiksesevihma. Kuid erinevalt Suure Kanjoni rajale jõudsime seekord kenasti kaitsva Chisapani külakeseni, kus meil oli planeeritud ka ööbimine. Olime tõusnud sellel päeval 900-lt 2430-le´metrile merepinnast ja siis laskunud tagasi 2200 peale. Kokku läbisime 12,5 km, kuid need olid väga rasked, sest enamus teest oli järsk tõus. Uni pärast dushi all käimist tuli hea. Pesin ära ka pluusi ja riputasin kuivama. Hommikul ärgates aga leidsin pluusi sama märja kui õhtul, sest kui oled pidevalt pilvedes, kus õhuniiskus on 100% lähedal, siis pole lootustki midagi kuivatada. Hommikuks sõin kosutava juurviljasupi, tõmbasin oma märja pluusi selga ja asusime teele Nagarkoti poole, kuhu oli 17 kilomeetrit ehk päevatee. Kuna teekond kulges rahulikult ja meeldivalt, siis sellest pikemalt kirjutama ei hakka. Ehk ainult seda, et Nagarkot on 1900 m kõrgusel ehk allapoole me suurt ei laskunud, kuid eelmise päeva ränka tõusu ka seekord polnud. Tegin aeg-ajalt mägedest ka maalilisi videoid (video 1, video 2).

Vaade hotelliaknast

 

Nagarkotis ööbisin hotellis Himalayan Heart, kust aknast avanes imekaunis vaade mägedele. Mõnus oli voodis lesida ja aknast välja vaadata. Kahjuks ei näinud ma pilvede pärast päris lumiseid mäetippe. Ilusa ilmaga olla siit isegi Annapurna ja Mount Everest näha. Kuid mina seekord ei näinud. Järgmise päeva puhkasin ja korjasin mägedest koju suveniire. Kahjuks hakkas minu kõht jälle protestima kohaliku toidu vastu  ja sellepärast olin enamasti paikne. Paegi tuli auto mulle järgi ja sõitsime tagasi Kathmandusse, kus hakkan asju kokku panema - minu reis hakkab lõppema. Ülehomme sõidan koju. Enne aga proovin veel teile kirjutada Nepaalist kokkuvõtte.