Mägedest ja muust - Bali

Üks Bali vulkaanilistest mägedest

Nüüd on mul siis Balil ka oma autojuht koos autoga nagu Madagaskarilgi. Siin on liiklus natuke lihtsam, kuid kuna GPS siiski väga hästi ei taha töötada, siis mõtlesin, et nii on parem. Autojuhil on viis tütart ja kui ta kuulis, et mul on kolm poega, siis oli ta nii kade, et pärast mitu korda pomises - kolm poega ... kolm poega. Nimelt on neil pojad väga suure au sees, sest nagu ta seletas on pojad bilansis aktiva poolel ja tütred passiva poolel ehk pojad on tulu ja tütred kulu.

 

 Eile käisin kohalikke vulkaane vaatamas. Kahjuks selgus, et ilma giidita mind sinna radadele ei lasta ning giidid teevad matku ainult varahommikutel. Seega päris mäe otsa ma ronida ei saanudki, kuid käisin autoga ära 1450 m peal. Pisut kaugemalt nägin neid kauneid vaateid küll. Olid kenad, kuid miskit jäi puudus - eks ikka see ülesronimise elamus. Samas kui ma mäge vaatsin, siis selle jalamil oli kõik must st tulekahjus põlenud. Sellises kohas pole küll hea matkata (viinamarjad on hapud). Siiski oli pettumus, et üles ei saanud. Minu autojuht viis mind siis ühte teise kohta, kus ma sain vähemalt pisut üksi ilma turistideta loodust vaadata ja pisut jalutada. Seal sain ka aru, et ilma teeradadeta kohas Balil matkata on praktiliselt võimatu. Igal pool on tihe mets. Teerajad on aga ainult asustatud kohtades. Kui ma natuke autojuhilt uurisin seda matkamise asja, siis sain aru, et see on nagu omamoodi organiseeritud "maffia" ehk kogu turism on Balil allutatud mingi "organisatsiooni" nõuetele, kus kehtivad oma reeglid. Ilma selle "organisatsiooni" reegleid järgimata võib sattuda ebameeldivustesse. Hmm... kahju iseenesest, et sellise kena saare loodus on "hõivatud".

Riisipõllud Balil

 

Küps riisipõld

Siiski sain mingi ülevaate ülejäänud saare elust-olust. Sõitsime mööda käänulisi külavaheteid ja põlluääri pidi terve päeva ringi. Nagu ikka selle piirkonna riikides, on ka Indoneesias põhiliseks põllumajanduse haruks riisikasvatus. Neil pidi olema riisi päris palju erinevaid sorte - valge, pruun, punane ja roheline. Mina olen näinud ainult valget ja pruuni. Imelik oleks süüa punast riisi. Muudest majandusharudest on loomulikult turism esikohal. Eelmisest lõigust saite juba aru, et selles valdkonnas on Bali kohalikud "kõvad tegijad".

Paremalt alates Bali mandariin, mangostan ja apelsin

 

mangostan seest

Balil oli tõesti palju kohalikke puuvilju, mida ma polnud varem näinudki. Esimene neist oli mangostan. See oli selline redise suurune (ja natuke ka sarnane) puuvili, mille paksust koorest tehtavat ravimeid. Sees on aga äärmiselt vitamiini- ja magneesiumirohke küüslauku meenutava välimusega pehme sisu. Mõnel oli sees ka selline suur kivi (seeme), kuid mitte kõigil. Maitses see vili nagu ... mitte midagi varem proovitut. Tõesti, see maitse oli selline, mida ei oska kirjeldada. Pole magus ega hapu. Pole terav ega mahe, kuid oli hea. Sõin ühe ropsuga kõik ära. Kahju, et ei saa teile proovida tuua, sest nagu ma aru sain, need puuviljad ei säili eriti kaua. Hind oli ka neil võrreldes teistega kõrgem - tervelt 40000 IDR kilo (ca 3 eurot). Kindlasti tasub proovida, kui sellesse kanti juhtute. 

 

Teine huvitav puuvili oli kohalik apelsin (jeruk), mis oli väidetavalt maailma suurim apelsin. Suur oli see tõesti. Maitse polnud aga apelsini moodigi. Maitses nagu apelsini ja greipfruuti ristsugutis ehk mitte nii mahlane ja magus nagu apelsin ja pisut mõrkjas nagu greip. Söödav, kuid mitte eriti maitsev. Siiski võib ka seda proovida, sest kõhule see halvasti ei mõjunud. Kolmas proovitud puuvili oli kohalik mandariin, mis maitses nagu mandariin - täiesti ebahuvitav. Proovimata jäi kahjuks vili nimega salak, mida hetkel polnud saada, sest hooaega polnud. Ning kuna ma kohvi ei joo, siis ei proovinud ma ka luwak kohvi. See kohvilugu väärib eriti rääkimist. Nimelt on Indoneesias loom

Luwak (foto http://content.time.com/time/photogallery)

nimega luwak, kellele meeldib süüa kohviube. See loom olla selline gurmaan, kes sööb ainult kõige paremaid kohviube. Samas oad ei seedi tema seedetraktis lõpuni ja tulevad koos väljaheidetega välja. Inimesed aga korjavad need väljaheited kokku, puhastavad ja töötlevad ... ning niimoodi sünnivad luwak kohvioad, millest tehakse maailma kalleimat kohvi. Mul on isegi natuke hea meel, et ma kohvi ei joo ...

 

Kahjuks jääb tänane kalalkäik  ära, sest selgus, et minimaalne osalejate hulk on 2 inimest ja kui ma soovin minna üksi, siis pean maksma 200 USD, mida ei ole valmis ma kalalkäigu eest välja käima. Kuna hetkel on varahommik, siis vaatan päeva peale, kas ma saan kusagil ja kuidagi mingisse paati, et merele minna. Oleks huvitav, kuid kindlasti mitte hädavajalik. Lõpetuseks foto pisikesest märkamatust krabilisest rannaliival.

 

Väike krabiline värvilisel rannaliival. Kas leidsid ?

 

 

NB ! USA Lääneranniku film on valmis ja laeb juba viimased 40 tundi youtube´sse üles. "Tervelt" 82% on juba üles laadinud, seega ehk saab täna õhtul selle filmi ka filmide lehele panna.