Cebu, siit ma tulen

 Oma mitmepäevasest teekonnast Põhja-Luzoni´lt Lõuna-Luzon´ile kirjutasin pikemalt eelmises blogipostituses... kirjutasin, kui pärastlõunasel ajal äiksevihm oli. Tegin postituse ära ja arvasin, et nüüd enam midagi ei juhtu, lähen söön õhtusöögi ära ja poen põhku. Kuid võta näpust, söömast oma tuppa, üle õue tagasi jalutades, kohtasin üht imelist looma ... või mis ta imeline, kärnkonna ... täpsemalt roo-kärnkonna, mis on siin invasiivne liik. Imeliseks tegi selle konna tema liikumise kiirus (video) ... no ma pole veel nii kiiresti liikuvat konna kohanud. Jälitasin teda distantsilt tükk aega ... ja õigesti tegin, et distantsilt, sest väidetavalt on selle konna näärmed väga mürgised. Hea, et talle peale ei astunud ... kuid olen oma reisidel õppinud jalge ette vaatama. 

Hommikul ärkasin kell 4.26 karaoke laulmise peale. Mingi noorte punt otsustas kõlariga hakata laulma ... no oleks nad veel ilusti laulnud ... no ei. Kuid ega ma sellest väga häirida lasknud, sest oligi plaan kell viis ärgata ja minna viimast korda Luzoni saare Taal vulkaani tagant tõusvat päikest vaatama. See päikesetõus oli tõesti ilus ... taas kord ... mäe vari ja päikesekiired peegeldumas järve veepinnalt ... no mis sa hing veel tahad ... Kohalike kalakasvatajate hommikutegevuste kära pisut häiris, kuid see oli pisiasi.

Kalatoidu kotid liiguvad taamal olevate kasvanduste poole

 

Autodevool linnast välja (vasakul)

Tagasitee Manilasse ja Europcar autorenti kulges viperusteta, sest laupäeval oli autovool linnast välja, kuid mina sõitsin linna sisse. ETC-ga oli väike probleem ... sellelt oli raha otsa saanud ja ma pidin sularahas maksma. Rendist öeldi, et oleks pidanud neile helistama ja nad oleks lisanud ... kuid nojah, läks nii. Sõidetud sai kokku 1285 km ... olen täitsa rahul, et auto ühegi lisakriimuta tagasi viisin. Kusjuures viis Europcar mind kenasti tasuta lennujaama ära ... see oli nende teenuse sees.

Lennujaamas läks ka kõik ladusalt, printisin iseteenindusest pileti ja pagasi äraandmise lindi ... millega sain pagasi ise lindile panna ... samuti iseteenindusega. Pidin pagasi ära andma, sest mul olid seal nüüd šampoon ja deso ... mõlemad 200 grammised ja väike nuga, mille suveniiriks ostsin. Nendega oleks käsipagasis probleeme. 

Ka lend kulges viperusteta ja maandusin Cebu linnas pisut enne kella kuute ... kuid auto rentimisega oli seekord probleem. Olin päev tagasi otsinud lennujaama kaardilt Europcar asukohta ja ei leidnud. Kirjutasin Eesti esindajale ja pärisin järgi, tema kinnitas, et asub Terminalis 2. Mina maandusin Terminalis 1 ja loomulikult tormasin kohe Terminali 2, mis asus nii kolmesaja meetri kaugusel läbi õue ... mingeid transpordivahendeid kahe terminali vahel polnud. Seal vaatasin ...Hertz, mingid kohalikud ... aga mida vaja, seda pole ... küsisin siis, et kus on Europcar ja nemad vaatasid mind imestunult ja suunasid tagasi terminali 1. Nojah, mina siis kappasin higisena läbi kuuma õhtu tagasi esimesse terminali ja otsisin tükk aega rendipunkti ... mille lõpuks ka leidsin. Väike sildike laual viitas sellele, et olen õiges kohas. Vormistamiseks sõitsime lennujaamast mõne kilomeetri kaugusele ja sain asjad jonksu. Kell oli siis pool kaheksa ...

Toyota Corolla Altis, millega Cebul sõidan

Laupäeva õhtul pimedas on Cebu linn päris ekstreemne läbisõiduks. Pidin kogu oma oskustepagasi kasutusele võtma, et sellest tohuvapohust läbi murda. Ja nahaalsuse ka, sest muidu olekski jäänud kuhugi ummikusse töllerdama.  Inimesed olid kuidagi agressiivsed tänavatel .. ja rollerid ning tsiklid veel agressiivsemad. Mitu korda oli tunne, et no nüüd ... kuid siis ikka kuidagi laabusid olukorrad. Peab väga rahulikult sõitma ja mitte tegema järske pöördeid ja suunamuutusi, siis on võimalik tervelt läbi saada. Ja läbi ma sain ... videot sellest sõidust saab siit vaadata.

Poole kümneks jõudsin väsinuna kuid õnnelikult hotelli ... sain veel restoranis õhtuks portsu kana ning riisi söödud ... lusika jan kahvliga, nagu ikka ...  ja läksin puhkama. Reisidel on lennud ja öised sõidud kõige vastikumad, võtavad korralikult energiat. Otsustasin, et järgmisel päeval ... pühapäeval ... puhkan ja ei sõida kuhugi ... 

   

Mayoyao piirkond ja Taal vulkaan ... mitu tegevusterohket päeva

 Kui koopas käimine oli kolepime, siis sõit Mayoyao´sse sõit päikesepaisteline ja vahel isegi liiast, sest päike oaistis hommikul silma ja segas sõitmist. Põhjuseks, miks ma neljanda piirkonna Luzoni saare põhjaosas ette võtsin, oli asjaolu, et sealsetel riisiterrassidel oli säilinud vanu ajaloolisi ja traditsioonilisi puitelamuid, mida ma väga näha tahtsin. Kuid pidin pisut pettuma ... need olid traditsioonilise ülesehitusega, kuid samas ikka täiesti kaasaegsed majakesed.

See eest sain taas nautida kenade roheliste mägede võlu, mis on ilmselgelt minu lemmikud ... juba 2008 aastast, kui olin üksi Austraalias Sinimägedes matkamas, tundsin end sellistes mägedes õnnelikult... Roheliste mägede võlu on just nende vaheldusrikkuses. Kord on nad tumedad nagu rajupilved, siis jälle säravad nagu kevadine rohi. Päikse käes muutuvad aga suisa sillerdavateks (video). Ja rünkpilved annavad neile maalilise ilu. 

Kui veel nende mägede veergudel laiuvad erkrohelised riisipõllud, siis omandavad mäed taas uue näo. Mayoyao piirkonna riisiterrassid olid taas omanäolised. Põllud vaheldusid metsaribadega ja majakesed olid otse põldude vahel, mitte koondunud külakesse. Kõigis piirkondades kus ma käisin, olid riisiterrassid omanäolised ... seda lähtuvalt keskkonnast ja kohalikust kultuurist. 

Sinna sõites nägin tee ääre mitmeid jugade ja koskede jälgi ning peeneid veeniresid nendes jooksmas. Jah, kahjuks minu unistus näha nendes rohelistes metsades võimsaid veevoole ... ei täitunud. Märkisin endale juba kodus jugade kohad kaardile, kuid mida pole, see on veevool. Liiga kuiv aprill ja mai. Tõsi, eile oli nii tugev vihm, et mäed kadusid vihmaloori taha, kuid tundub, et sellest ei piisanud januse maa rahuldamiseks ja jugade käivitamiseks. Kohalikud kurtsid samuti kuiva ilma üle, nende riisisaagid kannatasid.

Sõidu peal oli taas kord mitmes kohas näha poole tee laiuselt vilja kuivamas. Tundub, et see on siinkandis tavaks ... panna tee kinni selleks mittenähtud eesmärkidel. Vähe veel varingutest ja teele langenud kividest, peab ikka vilja ka sinna laiali laotama. Veoauto on kenasti ette pargitud, et mõni tricycle või hull autojuht vilja sisse ei sõidaks. Selliseid viljakuivatamise kohti nägin ma tervelt viies erinevas piirkonnas.

Õhtul premeerisin ennast kolme imemaitsva mangoga, mis pärast õhtusööki magustoiduks hästi maitsesid. Alles siin sain aru, et kui mango on söömiseks valmis, siis tuleb selle koor nagu nahk ribadena maha ... pole vaja noaga kooridagi. Need mangod lausa sulasid suus ... kuid pidin end talitsema, et rohkem mitte tarbida ... liiga hea pole ka hea. Üks väike sajajalgne tuli ka minu mangosid endale nõudma, kuid ma olin kade ja ei andnud (video). Muide, nende mangode kõrval on pisike nuga, mille ma Batad´i külast ostsin. See on koos tupega, mis kõik on voolitud puidust. Eks näis, kas lastakse koju tuua ...

Tegin viimased fotod Baleh Boble külalistemajast ning pärast hommikusööki läks lahti tagasisõit  Luzon´i saare lõunaossa ... kusjuures polnud tagasisõidu teekond veel üldse selge ... see kujuneb jooksvalt.  Ööd olin Cabanatuan linnakeses, mis pidavat olla üks kuumemaid kohti Luzon´i saarel. Ja seda ta ka oli ... 38 kraadi varjus ... ja kui päikse kätte minna, siis lausa kõrvetas. Õnneks konditsioneer autos ja toas töötasid. Ning kasutada oli ka bassein, mille vesi polnud aga eriti jahe. Sõitsin viis tundi peatusteta ja olin lõunaks järgmises hotellis ja selle basseinis.

Õhtuks tellisin taas kord massaaži, seekord Herbal Healing Therapy, mis on Filipiinidel väga levinud raviõlide ja -taimedega massaaž. Maksis seekord tervelt 1100 PHP´d ehk umbes 17 eurot tund aega. Võrreldes Banaue piirkonna massaažidega täitsa kallis ... kuid võrreldes meie hindadega imeodav. Hind on üks suhteline asi ... Kuid kahjuks tuli massöör ja tegi mulle hoopis laavakivimassaaži. Ma proovisin alguses aru saada, mis taimede õli ta kasutab ... kuid kui ta kuumad kivid peale pani, siis sain aru, et teeb hoopis muud massaažiliiki. Ja pärast küsis veel 1450 PHP´d ka ... et laavakivimassaaž ... loomulikult polnud ma nõus ... tellisin ühe kuid ta tegi hoopis teise ... minuga kooskõlastamata. Seega jäi kahjuks tasu ikka 1100 PHP juurde ja ta sai ühe rahulolematu kliendi ... kes ei andnud tippi ka 😒 

See hotell ... Microtel byWyndham Cabanatuan polnud üldse eriti hea valik, ei soovita seda kellelegi. Põhiline probleem oli see, et seinad kostsid hullusti läbi. Minu naabertuppa kolis pärast üheksat lõbus meesteseltskond, kes pidasid vajalikuks rääkida mitu tundi valjusti ... sädistasid nagu varblased ... rääkides üksteisest üle. No ei saanud puhata ... panin lõpuks kõrvaklapid pähe ja lasin sinna Tätte laulukesi ... siis oli rahulikum. Lisaks oli hotelli lähiümbrus väga trööstitu, prügine ja lage... minna polnud kuhugi. Kuid sisehoov oli ilus ... lakutud ...

 Ümber linnakese laiusid riisipõllud sadade hektarite ulatuses ... üks põld teises kinni (video). Vett saavad riisipõllud Pampanga jõest ja selle lisajõgedest. Mingi suur korporatsioon haldab seda. Siit peaks küll pool Filipiinide elanikke toidu saama. Nüüd saan aru, miks riisiterasse enam väga kasutada ei soovita, siin on ju tasasel maal palju parem riisi kasvatada ja masinatega hooldada.

Valuutavahetusega on Filipiinidel aga lood imelikud ... lennujaamas on kõige paremad kursid. Tavaliselt on ju vastupidi, lennujaamas on kõige halvemad kursid ja pankades ning eravahetajatel paremad.  Cabanatuan linnas pakuti mulle kahes valuutavahetuse kohas eurost vaid 56 peesot... Banaue´s pakuti 66 peesot...  kui lennujaamas oli kurss 70,4 peesot. Vaatasin ka ametlikku kurssi ja see polnud halvemaks muutunud. Kusjuures ATM andis kursiga 63,58 peesot üks euro (koos teenustasuga). No vot, lähen 30.mail lennujaama ja vahetan seal suurema summa ära, siis jätkub reisi lõpuni ...  

Päikesetõus Cabanatuan´is polnud pooltki nii ilus kui mägedes oli. Lisaks oli juba päikesetõusu ajal kuumus selline, et õhk oli täitsa lämbe. Üldse ... see linnake pole just kõige meeldivam, prahti on teede ääres palju rohkem kui Banaue piirkonna mägedes oli ja õhus on kogu aeg tunda prügi haisu ... kuumus ja hais ... ei ole meeldiv. Elanikke on siin pisut alla 350 tuhande. Leidsin internetist huvitava tabeli Cabanatuan´i kliima kohta. Mai keskmine temperatuur on 35,6 kraadi, samas kui keskmine suhteline õhuniiskus on 82% ... siin ma küll elada ei tahaks... nagu kasvuhoones.

Edasi lõuna poole otsustasin minna Taal vulkaani juurde kaheks päevaks. Broneerisin Calinisan Resort hotelli seal lähedal ning plaanin ka paadisõitu vulkaani juurde. Värskelt oli meeles Osorno vulkaani matk Patagoonias. Taali vulkaani otsa kahjuks ... või ka õnneks ... ronida ei saanud, sest see on liiga aktiivne. Kuid tegin paadiga tiiru ümber vulkaanisaare ja vaatasin seda igalt poolt.

Kõige erilisem oli kagupoolne külg, mida hotelli juurest väga näha polnudki. seal olid laava voolamise jäljed ja hulgaliselt vulkaanilist tuhka. Kuid üldiselt oli vulkaan ikka täitsa rohelusse kasvanud. Ei tahaks uskuda, et see on veel aktiivne ... kuid eks vulkanoloogid tea paremini. Fotod on kuumavinest udused ... 

Taali järve kaldal olevas hotellis oli palju huvitavaid taimi, mida ma Eestis kohanud pole või kui, siis vaid toas ja palju väiksemal kujul. Panen siia mõned fotod nendest, eks siis igaüks saab arvata, mis taimedega tegemist. AI annab loomulikult kiired vastused ... esimene peaks olema Raudmürt (ld Metrosideros sp), teine peaks olema Plumeeria (ld Plumria alba) ja kolmas ... Lüüra viigipuu (ld Ficus lyrata) ... kuid tuleb mainida, et ka tehisaru eksib ... ja sageli. Kusjuures küsides ühe ja sama foto põhjal mitu korda, võivad vastsed olla erinevad ... ja mitte vähe. Näiteks esimese taime kohta teist korda küsides andis vasteks hoopis Punane narmaslill (ld Xanthostemon). Ei tasu vist seda AI-d uskuda ... foto järgi võib ta eksida.

Jah, ilus ... eks ole ... kuid ....Nagu ka eelmises hotellis, nii ka siin on hotelliaia sisse jääv ala kena, lilleline, puhas ... ja kui väravast välja minna, siis algab reaalne elu ... vaesus, mustus, lihtsus ... tegin sellest ühe näitliku videolõigu ...

Päikesetõus oli hommikul taas kena, seekord siis selline udune ... kuid mägi saarel andis palju juurde ... Istusin kella poole kuue ajal hommikul rannikul ja nautisin seda vaatepilti kaua - kaua. Kuid uduse ilma tõttu ei saanudki saarest häid fotosid... Lõpuks sain ka teada, mis pontoonidest saarekesed need järve peal laiusid. Need olid kalakasvandused ... pomtoonidest ringi sees on sump, milles kasvatati kalu. Kotid pontoonidel on kalasööda kotid, kust siis kaladele visati aeg-ajalt toitu. Päris omapärane lahendus, Neid oli järve peal sadu ... erinevate kallaste juures. Tegin video sellest, kuidas kormoranid kalakasvanduse juures passisid ja oma noosi ootasid ...

Pärastlõunal jõudis kohale suur äiksevihm. Sähvis nii, et niigi hele ümbrus oli veel valgem. Päris vihane äike oli ... õnneks läks see minu hotellist natuke mööda. Sain siiski äikese alguse ka videosse. Nagu sealt kuulda, ei seganud äike karaoke lauljaid, mis on siinmaal üks lemmikumaid noorte tegevusi. Mitte, et nad kõik hästi laulda oskaks ... kuni äike elektri ära viis ... siis jätsid laulmise järgi. Kuna midagi muud teha polnud, siis kirjutasin blogi ... arvuti töötab ka ilma vooluta. Üks purakas lõi päris lähedale ... sähvatus ja mürin olid samaaegsed ... ja kui äike läbi sai hakkas karaoke taas pihta ... nagu ära tüütab.

Homme sõidan Cebu saarele ... kuid sellest järgmises blogis. 

Sagadas koopa sügavuses ... taas kord erilised katsumused ja elamused

Pärast pikka ja kurnavat matka mõtlesin  sõita autoga Sagadasse, mis asub mägede taga umbes 65 kilomeetri kaugusel minu ööbimiskohast Banaue´s. Et siis pole vaja kõndida kümneid kilomeetreid. Kusjuures 65 kilomeetrit sõidab mägedes umbes kaks tundi, sest serpentiin järgneb serpentiinile ja pidevalt on tee varingute ja maalihete tõttu pooleldi või rohkemgi suletud. Veel vedelesid teel koerad, läksid üle tee kanad tibudega ja loomulikult seisid igal pool autod keset teed. Kuid asfalt oli Sagada poolel päris kvaliteetne ... vaata pardakaamera videot mägedes sõitmisest. Selle videolõigu lõpupoole on hästi näha varingud, mis teele olid langenud. Vahepeal tuli vesi pursates tee peale ... ja ujutas tee üle.

Oli ka kohti, kus kaljud kaardusid üle tee ja tekkis tunne, et kohe kukub see kivilahmakas teele ja sulgeb edasipääsu, kuid õnneks minu sõitmise ajal seda ei juhtunud. Eks varingud toimuvadki rohkem vihmaste ilmadega, kui vesi kividevahesid uuristab ja oma jõuga kivikesi liigutab. Nii et minu ei õnnestunudki siin näha veerevaid ja teele kukkuvaid kive. Küll nägin hulgaliselt teid koristavaid teetöölisi, kes eilse õhtuse vihmavalingu tagajärgi likvideerisid ja kive teedelt ära pühkisid ja veeretasid.

Päris Sagada lähedal tuli veel ka ühest linnakesest läbi sõita, selle nimi oli Bontoc. Nimi ei ütle küll midagi, kuid igal juhul oli see läbisõit suhteliselt vaevaline, sest seal oli liiklus ikka väga tihe. Nagu Filipiinide suuremates asulates ikka. Piisab vaid ühest keset tänavat seisma jäänud autost või tricycle´st, et tekitada ummik. Ja paraku leidus selliseid alati ja igal pool, sest tänavad olid kitsad ja ääred igasugu sõidukeid täis pargitud. Parkimiskoha leidmine on siin suur probleem ... Ega Sagada´gi parem polnud, seal olid tänavad vee kitsamad ja ummikuid palju. Igal pool olid parkimist keelavad tähised, kuid ega see ei seganud kohalikke parkimast.

Sagadas maksin Sumaguing Cave koopasuus taas turismimaksu 100 PHP ja siis suundusin koos kohaliku giidi Sebastian´iga koopamatkale. Arvasin, et no mis see koopas käimine ikka on ... kuid kui Sebastian mainis, et nüüd tuleb lühikesed püksid jalga panna, sest sumpame vees ... tekkis juba kahtlus. Võtsin oma pükstel siis sääreosad ära ja valmistusin hullemaks. Registreerisin taas ennast mingis tabelis, kuid maksma enam ei pidanud ja läksime suurest koopasuust sisse. Kuna tagapool oli pime, siis ei saanud aru, kui sügav see koobas on ... kuid selgus, et sügav. Erinevate andmete põhjal umbes 163 meetrit koopasuust kuni alla koopapõhja ... 

Koopa esimeses osas, koopasuu lähedal, oli kuulda nahkhiirte kisa, keda meie kohalviibimine ja lampidega valgustamine ilmselgelt häiris. Nahkhiirte kolooniad koopalaes olid nii suured, et lagi lausa mustas nendest. Sain nad ka videole, kuid ega sellises pimeduses eriti häid kaadreid jäädvustada ei õnnestu. Meie taga liikus koolilaste väike grupp, kes tegid päris suurt lärmi ... kuid nahkhiirte kiiskamine oli isegi sellest üle. 

Giidil olid kaasas taskulambid, millega sai vaadata ümbritsevat. Mingit muud valgustust polnud. Ja loomulikult polnud selles koopas mingeid käiguteid ega korralikke treppe ... alla tuli turnida mööda libedaid ja ebaühtlase suurusega kive ja rahne. Iga sammu juures tuli otsida, millele astuda ja millest kinni võtta. Lisaks olid kivid kaetud vetikate ja muu lögaga ... nii et minu äsja pesust tulnud püksid värvusid taas laiguliseks. Tõsine katsumus. Loomulikult nõudis laskumine lisaks ettevaatlikkusele ka akrobaatilisi liigutusi ja sirutusi ... mida minu jäigad liigesed enam nii kergesti sooritada ei suutnud ... aga hakkama ma sain. Kusjuures endalegi üllatuslikult päris osavalt. Isegi kiiremini kui meie taga liikuv noorte grupp.

Koopa sügavuses, kus voolasid veed, muutusid kivirahnud aga teistsuguseks ... suurteks, vee poolt ümaraks lihvituteks lahmakateks ... mis üllatuslikult polnudki enam libedad ... hoopis nii karedad, et sai seal peal paljajalu liikuda isegi päris järskudel kaldpindadel, mida mööda vulises vesi. Kuna olid olnud kuivad perioodid, siis polnud vee tase õnneks liiga kõrge ja saime sumbata maksimaalselt põlvini vees, kuid jäljed seintel näitasid, et on ka perioode, kus päris koopa põhja ei saagi, sest vesi on liiga sügav.

Viimases osas pidin kasutama seinte külge kinnitatud köite abi, et päris koopapõhja jõuda. Ma täitsa juba kahtlesin, kas võtan selle riskantse teekonna ette, kuid uudishimu sai võitu ja laskusingi köiest kinni hoides järgmisse sügavikku. Siin väike video koopa sügavusest, kus ma pimeduses viibisin. Igal juhul vääris risk end ja sain taas kord nautida vaateid, mida varem pole kunagi elus veel näinud. Õnnetunne oli sügav ... sama sügav kui see koobas ... ja nautisin seda täiega.

Üles liikumine oli juba kergem, sest oli teada, mida karta, mida mitte. Kõige ohtlikumad olid marmorlahmakad, mis olid libedad nagu kiilasjää, mida mööda pidi suisa käpuli liikuma. Kuid nagu ütlesin, vee poolt siledaks lihvitud lubjakivid (?) olid mõnusalt karedad ja mööda neid sai kenasti liikuda ilma libastumata. Kusagil üleval kaugel ootas mind taas päiksevalgus ja kuumus. Koopas oli õnneks mõnusalt jahe, kuid mitte külm ... ma arvan, et umbes 17-18 kraadi sooja. Üles liikumisel oli see eriti oluline, sest pulss ja keha temperatuur tõusid kiiresti. Minu ümber oli aurupilv keha pinnalt aurustuvast higist.

Pärast koopas käimist võtsin asja rahulikult ja külastasin veel paari koske ... kuid need olid sellel aastaajal mannetud, sest vett oli vähe ja see vaid nirises mööda kive alla ... Jah, koskesid pole mõtet aprillis-mais vaatama minna, pole mida vaadata. Koskede otsimise asemel võib lihtsalt nautida neid kauneid metsaseid mägesid, mis Sagada ja Banaue piirkonnas kõrguvad.

Tagasi sõites seda ma tegingi. Nautisin mägesid ja vaateid. Vahepeal istusin lihtsalt tee ääres ja lasin sellel ilul endasse voolata. Vahepeal aga jäädvustasin terrasse ja kanjoneid ... vahepeal kuulasin vee vulinat mägiojakestes. Ilus oli ja imeline. Üks foto ütleb rohkem kui sada sõna ... lisan neid siia mitu.

 

Jõudsin taas väsinuna ja õnnelikuna tagasi Banaue´sse oma mõnusasse öömajja Baleh Boble Guesthouse. Elamusi ja meenutusi oli palju ning alles järgmisel hommikul sain need kirja pandud. Õhtul käisin veel kohaliku küla peal ja sain selgeks ühe kurva tõsiasja. Valuutavahetus sularahas eur - peeso on Banaue piirkonnas komplitseeritud ... on vaid üks punkt Banaue turuhoones ja seal pakuti kursiks 66 peesot euro eest, mis on oluliselt madalam kui lennujaamas oli. Seega ei saa loota Filipiinidel rahavahetusele väikestes maakohtades. Kusjuures kohaliku panga pangaautomaat samuti muude riikide kaartidega ei töötanud ... küll oli hea, et lennujaamas raha vahetasin.

Lõpuks natuke selle päeva statistilisi andmeid ... infoks. Banaue´st Sagada´sse on umbes 57 km. Keskmine liikumiskiirus sellel teel oli 31,9 km/h. Kõige kiiremini sai sõita 60 km/h. Teekonna kõrgeim punkt 1912 m merepinnast !! Madalaim 854 m merepinnast. 

Mida järgmiste päevadega peale hakata, pole veel otsustanud ...