Pärast
pikka ja kurnavat matka mõtlesin sõita autoga Sagadasse, mis asub mägede taga umbes 65 kilomeetri kaugusel minu ööbimiskohast Banaue´s. Et siis pole vaja kõndida kümneid kilomeetreid. Kusjuures 65 kilomeetrit sõidab mägedes umbes kaks tundi, sest serpentiin järgneb serpentiinile ja pidevalt on tee varingute ja maalihete tõttu pooleldi või rohkemgi suletud. Veel vedelesid teel koerad, läksid üle tee kanad tibudega ja loomulikult seisid igal pool autod keset teed. Kuid asfalt oli Sagada poolel päris kvaliteetne ...
vaata pardakaamera videot mägedes sõitmisest. Selle videolõigu lõpupoole on hästi näha varingud, mis teele olid langenud. Vahepeal tuli vesi pursates tee peale ... ja ujutas tee üle.
Oli ka kohti, kus kaljud kaardusid üle tee ja tekkis tunne, et kohe kukub see kivilahmakas teele ja sulgeb edasipääsu, kuid õnneks minu sõitmise ajal seda ei juhtunud. Eks varingud toimuvadki rohkem vihmaste ilmadega, kui vesi kividevahesid uuristab ja oma jõuga kivikesi liigutab. Nii et minu ei õnnestunudki siin näha veerevaid ja teele kukkuvaid kive. Küll nägin hulgaliselt teid koristavaid teetöölisi, kes eilse õhtuse vihmavalingu tagajärgi likvideerisid ja kive teedelt ära pühkisid ja veeretasid.
Päris Sagada lähedal tuli veel ka ühest linnakesest läbi sõita, selle nimi oli Bontoc. Nimi ei ütle küll midagi, kuid igal juhul oli see läbisõit suhteliselt vaevaline, sest seal oli liiklus ikka väga tihe. Nagu Filipiinide suuremates asulates ikka. Piisab vaid ühest keset tänavat seisma jäänud autost või tricycle´st, et tekitada ummik. Ja paraku leidus selliseid alati ja igal pool, sest tänavad olid kitsad ja ääred igasugu sõidukeid täis pargitud. Parkimiskoha leidmine on siin suur probleem ... Ega Sagada´gi parem polnud, seal olid tänavad vee kitsamad ja ummikuid palju. Igal pool olid parkimist keelavad tähised, kuid ega see ei seganud kohalikke parkimast.
Sagadas maksin Sumaguing Cave koopasuus taas turismimaksu 100 PHP ja siis suundusin koos kohaliku giidi Sebastian´iga koopamatkale. Arvasin, et no mis see koopas käimine ikka on ... kuid kui Sebastian mainis, et nüüd tuleb lühikesed püksid jalga panna, sest sumpame vees ... tekkis juba kahtlus. Võtsin oma pükstel siis sääreosad ära ja valmistusin hullemaks. Registreerisin taas ennast mingis tabelis, kuid maksma enam ei pidanud ja läksime suurest koopasuust sisse. Kuna tagapool oli pime, siis ei saanud aru, kui sügav see koobas on ... kuid selgus, et sügav. Erinevate andmete põhjal umbes 163 meetrit koopasuust kuni alla koopapõhja ...
Koopa esimeses osas, koopasuu lähedal, oli kuulda nahkhiirte kisa, keda meie kohalviibimine ja lampidega valgustamine ilmselgelt häiris. Nahkhiirte kolooniad koopalaes olid nii suured, et lagi lausa mustas nendest. Sain nad ka
videole, kuid ega sellises pimeduses eriti häid kaadreid jäädvustada ei õnnestu. Meie taga liikus koolilaste väike grupp, kes tegid päris suurt lärmi ... kuid nahkhiirte kiiskamine oli isegi sellest üle.
Giidil olid kaasas taskulambid, millega sai vaadata ümbritsevat. Mingit muud valgustust polnud. Ja loomulikult polnud selles koopas mingeid käiguteid ega korralikke treppe ... alla tuli turnida mööda libedaid ja ebaühtlase suurusega kive ja rahne. Iga sammu juures tuli otsida, millele astuda ja millest kinni võtta. Lisaks olid kivid kaetud vetikate ja muu lögaga ... nii et minu äsja pesust tulnud püksid värvusid taas laiguliseks. Tõsine katsumus. Loomulikult nõudis laskumine lisaks ettevaatlikkusele ka akrobaatilisi liigutusi ja sirutusi ... mida minu jäigad liigesed enam nii kergesti sooritada ei suutnud ... aga hakkama ma sain. Kusjuures endalegi üllatuslikult päris osavalt. Isegi kiiremini kui meie taga liikuv noorte grupp.
Koopa sügavuses, kus voolasid veed, muutusid kivirahnud aga teistsuguseks ... suurteks, vee poolt ümaraks lihvituteks lahmakateks ... mis üllatuslikult polnudki enam libedad ... hoopis nii karedad, et sai seal peal paljajalu liikuda isegi päris järskudel kaldpindadel, mida mööda vulises vesi. Kuna olid olnud kuivad perioodid, siis polnud vee tase õnneks liiga kõrge ja saime sumbata maksimaalselt põlvini vees, kuid jäljed seintel näitasid, et on ka perioode, kus päris koopa põhja ei saagi, sest vesi on liiga sügav.
Viimases osas pidin kasutama seinte külge kinnitatud köite abi, et päris koopapõhja jõuda. Ma täitsa juba kahtlesin, kas võtan selle riskantse teekonna ette, kuid uudishimu sai võitu ja laskusingi köiest kinni hoides järgmisse sügavikku. Siin väike
video koopa sügavusest, kus ma pimeduses viibisin. Igal juhul vääris risk end ja sain taas kord nautida vaateid, mida varem pole kunagi elus veel näinud. Õnnetunne oli sügav ... sama sügav kui see koobas ... ja nautisin seda täiega.
Üles liikumine oli juba kergem, sest oli teada, mida karta, mida mitte. Kõige ohtlikumad olid marmorlahmakad, mis olid libedad nagu kiilasjää, mida mööda pidi suisa käpuli liikuma. Kuid nagu ütlesin, vee poolt siledaks lihvitud lubjakivid (?) olid mõnusalt karedad ja mööda neid sai kenasti liikuda ilma libastumata. Kusagil üleval kaugel ootas mind taas päiksevalgus ja kuumus. Koopas oli õnneks mõnusalt jahe, kuid mitte külm ... ma arvan, et umbes 17-18 kraadi sooja. Üles liikumisel oli see eriti oluline, sest pulss ja keha temperatuur tõusid kiiresti. Minu ümber oli aurupilv keha pinnalt aurustuvast higist.
Pärast koopas käimist võtsin asja rahulikult ja külastasin veel paari koske ... kuid need olid sellel aastaajal mannetud, sest vett oli vähe ja see vaid nirises mööda kive alla ... Jah, koskesid pole mõtet aprillis-mais vaatama minna, pole mida vaadata. Koskede otsimise asemel võib lihtsalt nautida neid kauneid metsaseid mägesid, mis Sagada ja Banaue piirkonnas kõrguvad.
Tagasi sõites seda ma tegingi. Nautisin mägesid ja vaateid. Vahepeal istusin lihtsalt tee ääres ja lasin sellel ilul endasse voolata. Vahepeal aga jäädvustasin terrasse ja kanjoneid ... vahepeal kuulasin vee vulinat mägiojakestes. Ilus oli ja imeline. Üks foto ütleb rohkem kui sada sõna ... lisan neid siia mitu.
Jõudsin taas väsinuna ja õnnelikuna tagasi Banaue´sse oma mõnusasse öömajja Baleh Boble Guesthouse. Elamusi ja meenutusi oli palju ning alles järgmisel hommikul sain need kirja pandud. Õhtul käisin veel kohaliku küla peal ja sain selgeks ühe kurva tõsiasja. Valuutavahetus sularahas eur - peeso on Banaue piirkonnas komplitseeritud ... on vaid üks punkt Banaue turuhoones ja seal pakuti kursiks 66 peesot euro eest, mis on oluliselt madalam kui lennujaamas oli. Seega ei saa loota Filipiinidel rahavahetusele väikestes maakohtades. Kusjuures kohaliku panga pangaautomaat samuti muude riikide kaartidega ei töötanud ... küll oli hea, et lennujaamas raha vahetasin.
Lõpuks natuke selle päeva statistilisi andmeid ... infoks. Banaue´st Sagada´sse on umbes 57 km. Keskmine liikumiskiirus sellel teel oli 31,9 km/h. Kõige kiiremini sai sõita 60 km/h. Teekonna kõrgeim punkt 1912 m merepinnast !! Madalaim 854 m merepinnast.
Mida järgmise päevaga peale hakata, pole veel otsustanud ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar