Autosõit Filipiinidel

Oma teekonnast Tartust Manilasse kirjutasin eelmises blogis. Nüüd jätkan oma sünnipäevareisi kirjeldust Filipiinidel.

Hommikusööki Achievers Airport  hotellis hakati pakkuma juba kella viie ajal hommikul ... ei mäletagi oma reisikogemustest, et nii vara hommikul kusagil enne hommikusööki pakutud oleks. Päris kella viiest ma sinna ka ei läinud, kuid pool seitse olin lauas. Võtsin Filipiinide traditsioonilise hommikusöögi. Mõtlesin, et proovin. Toodi mingi väike ports veiseliha tükikesi, muna ja kuhil riisi. Nojah. Hommikuks aitas küll. Veel jõin kollast teed. Kusjuures söömiseks toodi taas lusikas ja kahvel ... nuga taas polnud. See on kohalik komme. 

Kohe pärast sööki ja väikest lõõgastust läksin jalgsi 800 m Europcar rendipunkti. Filipiinide tänavad pole küll jalakäijatele loodud, kuid kohale ma jõudsin paarikümne minutiga. Natukene sebimist ja dokumentide täitmist ning saingi auto kätte. Tõsi väikse tellitud auto asemel anti mulle 2,8 liitrine Toyota Innova. Upgreat ... nojah, võtsin selle vastu, mugavam pikka maad sõita ... kuid eks see rüüpab bensiini ka rohkem. Muide, hiljem mägedes tänasin mõttes auto rentijaid. Selle masinaga oli palju parem vastumäge aeglastest liikujatest mööda vajutada.

Jah. Ja nii see algas. Minu esimeseks väljakutseks oli Manila linnas leida üles kiirtee ots, kust saaks hakata linnast välja sõitma. Ja kohe selgus, et googlemaps on küll üks hea asi, kuid ta ei saa aru sellest mitmendal liikluse tasandil ma autoga olen ... nimelt on Manilas kohati vähemalt kolmel tasandil liiklus. Ja nii ma sain esimese õppetunni Manila kõrvaltänava liikluses. Maps juhatas mind ikka täitsa hullu kohta ... mingi turuga tänav, kus olid läbisegi minibussid, tsiklid, inimesed, rollerid ja autod. Panin oma pardakaamera kohe alguses filmima ja sain sealt ikka väga mõnusad kaadrid. Vaata videot siit. Kuid välja ma sellest kaosest tulin. Tervena ... nii ise kui auto. Oluline oli säilitada meelerahu ja valvsus. Kusjuures kõige huvitavamad olid seal need minibussid, kus inimesed istusid nii see kui ka katusel, kui sisse enam ei mahtunud. Kõrvalolev foto on jäädvustatud Manilas, kus on näha ka erinevaid sõidutasandeid.

No siis ma loobusin googlemapsist ja keerasin esimesel võimalusel noole "Skyway" suunas. Ja läks õnneks, pärast veel väikest seiklust jõudsin kiirteele, mis on Filipiinidel tasuline, kui see eest ilma tsiklite ja rolleriteta ning sõita sai kohati sajaga, kohati pisut aeglasemalt. Kuna minu autol oli ETC kleeps ja registreering, siis sain kenasti kõikidest maksmisväravatest (toll) läbi. See oli imehea, et kiirteele läksin, kuid kulu saan teada hiljem ... kui auto ära viin. Sain pool teed uude sihtkohta sõidetud kolme tunniga ... kusjuures selle aja sees oli ka Manila ekslikud seiklused. Kuid see rõõm ei kestnud lõpuni, sest peagi pidin kiirteelt maha keerama ja jätkama liikumist mööda tavalisi teid. Siiski tuleb märkida, et Filipiinidel polegi autoga nii keeruline sõita. Kahte asja tuleb järgida ... esiteks ei tohi teha järske manöövreid ... isegi kui keegi kõrvalteelt hooga auto suunas liigub ... küll ta hoo maha võtab. Ja teiseks ... pidevalt on vaja vaadata peeglitesse ... ja kõrvale. Tsikleid on igal pool. Manilas oli jah, pisut rohkem pinget, kuid hiljem läks kõik nagu lepase reega. Keskmiseks kiiruseks tuli 45-50 km/h. Asulakeskmetes langes kiirus 25-30 km/h peale, kuid väljaspool asulaid sai rahulikult sõita 60-80 km/h. Vahel jäid suuremad veoautod ette, kuid ka nendest oli võimalik mööda saada.

  

Maapiirkonnas lisandusid tsiklitele ja rolleritele igasugu muud sõidukid. Eriti huvitavad olid külgkorviga mootorrattad, kus külgkorvi kasutati erinevatel eesmärkidel ... kes inimeste veoks, kes vedas küttepuid, kes loomi ja linde, kes muud träni. Iga selline külgkorviga sõiduriist ehk tricycle nagu nad ise ütlesid, oli disainitud vastavalt omaniku eelistustele ja vajadustele. Mõni neist oli ikka väga vinge. Kuid esines ka tavalisi tuk-tuk´e nagu idamaades kombeks ja oli ka lihtsalt motoblokke, mille taha oli pandud haagis (all fotol). Igasugu sõiduriistu. Ka traktoreid oli, kuid mitte liiga palju ja need olid tõsiselt vanad mudelid. Külavaheteedel sõitu saab vaadata sellelt videolt.

Kusjuures segasid sõitu ka igasugu loomad ... kitsed, koerad, sead, kanad ja muud pudulojused. Vahepeal pidin hoo maha võtma, et mõni kutsikas üle tee lasta. Üks kana oleks peaaegu alla jäänud, kuid viimasel hetkel tegi ta spurdi ja lendas kõrvale ... sellepärast need kanad seal nii kõhnad ongi. Paraku pidin nägema ka mitut looma, kes polnud autode eest pääsenud ... kahjuks.

Märkamatult oli kätte jõudnud lõunaaeg ja pidasin tee ääres ühe kohviku juures kinni. Valisin sellise viisakama ... igaks juhuks. Kuid siiski kohalik tavaline söögikoht ... mitte turistikas. Seekord võtsin pastaroa ja ... kahvel ning lusikas olid nüüd õige valik ... spagetid olid mõnusalt vürtsikad ja mulle maitsesid. Mango limonaad oli samuti koos jääga hea, sest väljas oli temperatuur tõusnud 36 kraadini. Autos oli konditsioneer, ei saanud arugi, kuid kui välja tulla, oli ikka palav mis palav. Igal juhul sain kenasti kõhu täis ja sõitsin edasi. Selgus, et olin valinud toidukohaks "viimase lahke talu" ... nagu Kääbiku raamatus kirjutati, sest kohe algasid mäed ...

 

Mitte kaljud täis orke, vaid kenad rohelised mäed. Tõsi, tee mägedes polnud just kiita... kohati oli teeäär alla kuristikku langenud ja pool teed vaid sõitmiseks avatud, kord olid aga kivid teele langenud ja taas vaid ribake sõitmiseks jäänud. Serpentiinid olid taas kord minu lemmikuteks, eriti sellise võimsa autoga. Ma täitsa nautisin seda mägedes sõitmist. Vahepeal pidasin ka kinni ja vaatasin ringi, ilus oli ... väga ilus. Hing kohe rõkkas rahulolust. Et veel mõnusam oleks, võtsin tee äärest kohaliku jäätise ja nautisin edasi sõites seda ... tõsi seprentiini juures ühe käega rooli keerata oli pisut raske. Siit saab vaadata pardakaamera videot sõidust mägedes.

Minu majake loojuva päikese taustal

Ja nii jõudsingi kohale mägedes asuvasse Baleh Boble külalistemajja, kus mind võttis vastu lahke pererahvas. Kokku kulus sõidule kaheksa tundi ... koos kahe peatusega ... kui arvestada, et sõitsin ära 390 km, siis tuli keskmiseks kiiruseks 48,75 km/h. Seda siis nii Manila ummikuga kui ka kiirtee kimamisega. Külalistemaja nimetus pidi tähendama tõlkes "kodu mägedes". Tõesti väga meeldiv koht keset loodust. Kuid järgmistest seiklustest juba järgmises blogis.