Teekond Tartu - Tallinn - Istanbul - Singapur - Manila

Eelmises blogis kirjutasin väikestest jamadest vahetult enne reisi. Nüüd jätkan juba reisiteekonnaga Tartu- Tallinn - Istanbul - Singapur - Manila. Lennukipiletid olid juba ammu ootamas ja minu rõõmuks ei küsitud mingeid kütuse kallinemise kulusid juurde. Bussipileti Tartust Tallinna Lennujaama ostsin tpilet´ist paar päeva ette. Nii hea on sõita otse lennujaama, soovitan kõigil seda võimalust kasutada. Kuna lendasin käsipagasiga ja check-in´i sai teha elektrooniliselt, siis jätsin varuks vaid poolteist tundi ... ja isegi see oli palju, sain lennujaamas väravas (gate) veel piisavalt oodata ja oma asju ajada. Turvakontrollis lasti küll minu arvutikotti kaks korda läbi, sest see oli elektroonikast pungil ... fotoaparaat, videokaamera, troon, arvuti ja hunnik akusid ning juhtmeid. Kuid avama kotti siiski ei hakatud. Ju siis oli kõik korras. 

Tallinn - Istanbul lend oli nagu lend ikka, sellest pole midagi erilist rääkida. Istanbuli lennujaamas sain kenasti wifisse sisse logitud ja avastasin, et lennu värava number tuleb ametlikule kodulehele oluliselt varem kui tabloole. Singapuri lend väljus väravast A1H ehk bussiga lennukile. 

Singapuris jäi kahe lennu vahele vaid tund ja veerand. Kusjuures selle aja jooksul pidi jõudma ka rongiga teise terminali ja läbima täiendava turvakontrolli. Panin täie kapakuga lennukilt rongile ja rongilt teise terminali otsa. Puhh. Jõudsin, kuid kui oleks olnud pagas, siis ma kahtlen, kas see oleks jõudnud. Kusjuures küsiti minu käest ka lennu väravas, et kas mul oli eelmisel lennul äraantavat pagasit. Ju siis nemad ka arvasid, et ei jõua. Hea, et otsustasin käsipagasiga sõita. Kusjuures oli väravas veel üks sekeldus. Nimelt polnud mul paberkandjal pardakaarti, oli telefonis. Kõigil teistel oli paberkandjal. Ja ei lastudki läbi, trükiti mulle pardakaart ja siis sain edasi. Ühest terminalist teise viiv rong oli aga Singapuris väike juhita jupats. Täisautomaatika. Üldse oli see lennujaam üks korralikematest ja ilusamatest lennujaamadest, mida näinud olen.

Manilasse lendasin Filipiinide lennufirmaga. Polnud just kõige mõnusam ja mugavam, kuid õnneks oli mul aknaalune koht ning sain ilusaid vaateid ja fotosid. Filipiinidel on üle 7000 saare ... ma hakkasin mõtlema, et mida nad saareks nimetavad ... või mis on üldse saare definitsioon. Vikipedia ütleb selle kohta: "Saar on täielikult veega ümbritsetud maismaa. Saare mõiste alla ei mahu kivid ja mandrid. Seega otsustab suurus, kas tegemist on saarega või mitte. Kindlat suuruse alammäära siiski pole." ... No vot, ei teagi, mida nad saareks lugesid. Igal juhul on toodud fotol saar lennukist vaadatuna. 

Juba lennukis pärast maandumist kontrollisin üle wifi toimivuse. Nimelt olin tütre soovitusel ... kes käis kaaslasega mõned aastad tagasi Filipiinidel ,,, ostnud Mobimatter mobiiliäpi kaudu kuuks ajaks 30 GB internetikasitust oma telefoni e-SIM´ile. Kuna polnud veel seda (e-SIM) võimalust kasutanud, siis olin natuke mures, kuid kohe selgus, et toimis paremini kui Telijalt ostetud nädalapaketid varasematel reisidel. Kui Telija pakett käivitus aeglaselt ja sageli alles mitu tundi pärast riiki jõudmist ... ja nädala 3 GB eest pidi maksma 25 eurot, siis minu ostetud e-SIM maksis 20 eurot kuus ja käivitus kohale jõudes hetkega. Olin väga rahul ja tänasin tütart selle soovituse eest. 

Manila lennujaamas vahetasin veel pisut sularaha peesode vastu ... kui mujal lennujaamades on vahetuskurss väga madal, siis Manilas oli vahe ametliku kursiga vaid alla kolme protsendi. Ametlik kurss 19.mail 2026 oli 71,85 ja vahetasin 70,4 peesot ühe euro eest. Kindlasti saab väljaspool lennujaama veel parema kursiga vahetada. Järgmiseks oli vaja jõuda hotelli, mis oli küll lennujaama lähedal, kuid piisavalt kaugel (4 km), et sinna jala minna. Eesti reisiportaalides oli soovitatud mulle Grab reisijagamisteenust ja olin selle telefoni eelnevalt alla tõmmanud. Manila lennujaamas oli Grab´i kasutusabi reaalsete punktidena igal pool olemas ja koos tragi kohaliku tüdrukuga sain kiiresti auto tellitud. Äpp näitas, et auto jõuab pealevõtukohta üheksa minuti pärast, kuid jõudis isegi seitsmega. Väga mugav. Sõita oli neli kilomeetrit ja see maksis mulle kokku 130 peesot ehk alla kahe euro. Hinna näitas äpp kohe tellimisel ära ja ei mingit kauplemist. Andsin taksojuhile 150 ... ja armeenlasest Grab´i  juht oli väga rahul.

Manila võttis mind vastu 32 kraadise soojusega, kus õhu suhteline niiskus oli umbes 80% ehk õhk oli nagu kasvuhoones. Keha kattus higiga suhteliselt kiiresti ning minu linane pluus muutus kasutuskõlbmatuks suhteliselt kiiresti. Sellega olin ma aga arvestanud ja võtnud kaasa hulgaliselt suviseid vahetusriideid. Loodetavasti on põhja pool Luzoni saarel, kuhu edasi suundun ja  mis on mägisem ala, pisut jahedam. Hotellis oli aga konditsioneer ja piisavalt viisakas vannituba ... sain oma keha peale reisi kohe puhtaks küüritud. Inimese tunne oli taas sees. Hotellis laual olnud kaks veepudelit tühjenesid võluväel.

Minu Agoda kaudu broneeritud 20 eurone Achievers Airport Hotell ise polnud midagi erilist. Seinad kostsid läbi, ümbruses polnud midagi eriti vaadata ja lennukite maandumised olid ka kosta. Kuid selle majutuse eesmärk oligi vaid reisiväsimus välja magada. Minu tark käekell näitas, et polnud lendude ajal suutnud minutitki sügavalt magamist (pulss) registreerida. Seega ei häirinud mind miski ja pärast kerget einet hotelli toidukohas magasin viis tundi nagu nott. Ah jaa, einestamisel võtsin grillitud kanakoiva ingveririisiga ... ja mulle toodi söömiseks lusikas ja kahvel. Piilusin naaberlauda ja seal olid kasutusel samad instrumendid. Eks pidin siis koiva tükeldamisega kuidagi hakkama saama. Esimene üllatus Filipiinidel. Ah jaa, see eine maksis umbes 3,5 eurot.

Kirjutasin seda blogi kella üheksa ajal õhtul, ehk Eesti aja järgi kella nelja paiku. Ajavahe on Eesti suveajaga viis tundi (talvel kuus). Põhiline seiklus algab aga homme, kui võtan rendist auto ja hakkan liikuma Banaue-Sagada suunas. Minu varustuses on ka pardakaamera ehk saan hakata tegema videoid sõidust ja liiklusest. Taksoga hotelli sõites sain juba aru, et väljakutse tuleb väga eriline. Nagu selles piirkonnas ikka. oli liiklus kaootiline ja rolleri- ning tsiklimehi täis. Kuid sellest siis juba järgmises blogipostituses ...