Hungduan riisiterrassid ja Bogyah kuumaveeallikas ... tegus päev

Sõit Banaue piirkonda oli eelmises blogis. Seal sai ka Manila linnasõidu pardakaamera videot vaadata. 

Hommik algas kukkede kiremisega. Paraku oli mõnel neist kell paigast ära ... kui päikesetõus oli kell 5.40, siis arvas üks kukk, et kell 2.50 on hea aeg kiremiseks ja ega siis teised ka alla jäänud, ikka vastasid. Ja nii nad kiresidki vahelduva eduga kuni päikesetõusuni, kuid siis läks ikka tõsine kiremiskoor lahti (video). Õige kellaga kuked ka alustasid. Ei saa öelda "aga koidikud on siin vaiksed" nagu kunagises nõukaaegses sõjafilmis. Kuid samas sain väikse kosutava une enne kirekoori tehtud ning meeleolu oli ikka väga ülev. Päikesetõus on ka üks minu lemmikutest ... olen seda nautinud Himaalajas, Kariibi mere rannikul, Brasiilias, Patagoonias ja paljudes teistes kohtades. Igal pool on see eriline. Ja peaks mainima, et isegi samas kohas on iga päikesetõus eriline, sest hommikud pole ju samasugused.

Minu lilledes majake 

Pärast hommikusööki otsustasin sellel päeval lõõgastuda ning suundusin mõnekümne kilomeetri kaugusele Bogyah hotspring´i ehk looduslikesse kuumaveebasseinidesse. Minu võõrustaja Baleh Boble külalistemajast andis head suunised, kuidas ja kuhu minna ... maksis 120 PHP´d registreerimine (turistimaks) ja 700 PHP isiklik giid ... ilma selleta ei tohi siin midagi teha. Kusjuures on turistimaks igas piirkonnas eraldi, kuna see oli uus piirkond, pidin taas maksma ... Banaue´s oli see 100 PHP ja Hungduan´is, kus ma nüüd käisin 120 PHP. Pole just suur summa 1,5-1,8 eurot, kuid ikkagi. Panen siia ka autosõidu video mägedes Banaue - Hungduan vahel ... hea vaadata, kuidas sõit kulgeb. 

Enne kui jõudsime kuumaveebasseini tuli läbi teha pikk jalutuskäik mööda Hungduan´i piirkonna külade riisiterrassidel. Igal juhul polnud mul selle vastu midagi. Need olid siis esimesed riisiterrassid sellel reisil, homme tuleb veel ja veel riisiterrasse. Jah. Igal juhul on need ikka paganama ilusad. Piiratud kivipiiretega, mille vahel liigub vesi ühelt terrassilt teisele ning mida mööda saab kõndida. Selle ilu jäädvustamiseks kasutasin kogu oma tehnilisi võimalusi - telefoni, kaamerat ja drooni. Peaks mainima, et droonifotod on kõige ilusamad ... kuid ka teistel fotodel pole viga. 

Aega oli laialt käes ja liikusime koos giidiga, kelle nimi oli Joy (naissoost) rahulikult mööda riisipõldude ääri. Põldude vahel olid majad ja külad, kuid nagu näha, ei vii nende majade juurde ühtegi teed ... isegi mitte sellist, mida mööda saaks tsikliga sõita. Põldude vahel olevad ribakesed olid omavahel ühenduses treppidega ning neid mööda sai vaid jala kõndida. Seega pidi kõik, mis majapidamises vaja, seljas sinna viima. Pole just meelakkumine seal elada. Kusjuures pole need riisipõllud mitte turistidele vaatamiseks sinna rajatud, vaid see on nende elu ja toit. 

Seal nad rabavad tööd teha päevad läbi ... ja seda imeväikse tasu eest. Palgad on mitukümmend korda väiksemad kui meil ja enamasti ei arvestatagi tööd rahas, vaid seda tehakse selleks, et toitu saada ja elada. Kõrvaloleval fotol on kaugelt jäädvustatud nende elu. Mees, kes läheb kott seljas kodu poole ja lapsed kodus ootamas. Tundsin ennast isegi pisut halvasti kui nende kodudest möödusin. Jah, nad olid viisakad ja tervitasid. Mõned ka naeratasid, kuid olin nende jaoks ikka kapitalist kaugelt maalt. Autoga ringi sõites nägin, et kõige uhkemad hooned kuulusid ikka välismaalastele - austraallased, inglased ja paljud muud väljast tulijad olid siia rajanud oma kohvikuid, hotelle ja muid hooneid.

 

Külade piiridel oli küla nimi ja seal elavate perekondade loetelu väikestel tahvlikestel. Nii iga järgmise küla juures. Seega piirkond, mida nad ise nimetasid linnaks, oli Hungduan, kuid seal oli terve rida väikseid külasid. Külamajad olid sellised mitme pere elamud ... kus oli siis väike kogukond. Oli ka ühepereelamuid, kuid need olid selges vähamuses. Majad polnud eriti hea väljanägemisega, kuid kui arvestada, et kõik selle ehitamiseks vajalikud materjalid viidi sinna inimjõu abil, siis ... saab aru küll.

Lõpuks jõudsime eesmärgiks võetud kuumavee allikale. Tõsi, see oli mulle väike pettumus, sest ootasin sellest midagi enamat. Tavaline väike lombike jõe kõrval, kus vesi tuli mineraaliderohkest allikast ... ja voolas siis jõkke. Ei saa öelda, et see oleks petukaup olnud ... ei, kaugelt mitte ... kuid noh ... võrreldes nende kuumaveeallikatega, kus ma olin käinud, oli see pisut mannetu. 

Siiski panin ujumisriided selga ja jalanõud jalga ning ronisin tunnikeseks vette. Lasin mineraalidel läbi naha oma organismi turgutada. Vahepeal aga käisin kõrval jões end jahutamas, sest ega kuumas vees kaua või olla ... ma arvan, et vee temperatuur seal oli nii 39-40 kraadi. Kusjuures jões oli täitsa mõnus. Ma polnud ainus, kes sinna jahutama läks, kuid tundus, et kohalikele oli jõevesi ikka liiga külm ... puristasid ja naersid, kui sinna tulid. Mina aga nautisin seda täiega.

Giid oli tubli, valvas minu vees olles asju ning tagasiteel rääkis mulle kohalikust eluolust. Kuidas nad väiksena mängisid kiilisarnaste putukatega ja tegid lehtedest laevu, sest mänguasju polnud. Neid lehti, mis kõrval fotol on, kasutasin varem inimesed intiimsete kohtade kaitseks, sest need lehed on väga tugevad ja elastsed. Veel näitas ta taimi, mida nad kasutasid tualetis paberi asemel ... katsusin ... täitsa pehmed lehed olid. Tutvustas ka kultuurtaimi, mida seal kasvatati ... ja palju muud. Täitsa hea ülevaate sain. Mitmed taimed olid ka tuttavad nagu münt, uba, tomat ja muud. Kuid näiteks pomelot puu otsas polnud veel näinud.

Täitsa pikk matk sai tehtud ... üle 18 000 sammu ... ja seda kuumuses. Pole paha. Tagasi autosse jõudes nautisin konditsioneeritud jahedat õhku. Lasin giidil minna oma teed ja läksin ise sööma. Seekord ma priiskasin, sest pärast sellist matka oli vaja korralikku einet. Võtsin Filipiinide steigi sidruniga, küüslauguriisi ja mango shake´i. Ning magustoiduks kohaliku pannkoogi. Tervelt 680 PHP´d läks maksma ehk peaaegu kümme eurot... 😏. Kuid steigi asemel sain ikka väiksed lihatükid ... mis koos riisiga maitsesid hästi. Kuid kõige erilisem ja parem oli pannkook. See oli selline õhuline ja mõnus ... pisut vahvli moodi, kuid samas seest mõnusalt pehme ... nagu oleks kohupiimaga tehtud. Imehea ... soovitan kõigile. Ja suur oli see kook ka ... sain kõhu täis.

Tagasi jõudes tutvustas perenaine mulle kohalikke vanu puitmaju ... mida ma ju Filipiinidele uurima sõitsingi ... ja vanu tööriistu. Huvitav oli vaadata, et riisiterade puhastamine sarnanes meie uhmriga. Jajah, eks kultuurid on kõik kusagilt alguse saanud. Puitmajad olid kõik maapinnast kõrgemale tõstetud ... nagu meie metsamajad. Vaatasin ka kahjustusi ... seenkahjustusi väga polnud, kui putukad olid puitu ikka korralikult järanud. Ei tea, mis putukad ... vist termiidid?!

Kusjuures nimetasid nad ise termiitideks selliseid lendavaid putukaid, mis õhtul ka minu käele maandus. Küsisin, kas need söövad puitu ... kuid selle peale perenaine naeris ja ütles, et ei, hoopis inimesed söövad neid. Panevad valguse öösel põlema ja suure veekausi alla ning hommikuks on kauss head ja paremat täis ... eks näis, kas ka minul õnnestub neid kusagil maitsta. Mina seda putukat tuvastada ei suutnud ... kuid Google andiski vasteks lendav termiit. Huvitav, mida nad söövad...

Homme lähen kolmepäevasele matkale Banaue riisiterrasside piirkonda.