Reede, 10. detsember 2021

Elamused ei mahu enam ära ... Costa Rica teine päev

Sealt ta juba piilub pilvede vahelt.
      Tänane päev algas imeliselt. Teised läksid kella poole viie aegu hommikul linde ja loomi fotojahtima, kuid mina otsustasin seekord nautida päikesetõusu Kariibi mere kaldal. Ja ma ei kahetse, see oli imeline. Raske on edasi anda fotode ja videotega emotsiooni ... see oli nii tugev, et pisar tuli silma ja hinge valdas võimas õnnetunne. Mere lained ja võimas kohin, värvilised pilveribad ning kiiresti kerkiv kuldne kera. Ohhhhhhhh. Videol algab päikesetõus kuuendast minutist, kuid kauneid hetki on ennegi. Istusin seal üksi palgijupil ja mõtlesin, et elu on ikka elamist väärt. Kui nüüd asjalikku juttu ka juurde lisada, siis päike tõusis kell 5.46 (ametlik aeg oli antud 5.41). Kusjuures Costa Ricas tõuseb päike aastaringselt umbes samal ajal ... ehk mõned minutid siia-sinna. Päike loojub kella 17 paiku ehk valget aega on iga päev 12 tundi. Piisavalt, et nautida kohalikke olusid. Ilmast veel nii palju, et eile-täna oli pisut üle 30 soojakraadi ja õhuniiskus püsib pidevalt 90% ringis. Ehk õhk on veest nii küllastunud, et õhtul isegi mõne kraadi langedes tekib kerge udu. Nagu džunglis ... oih ... ma olengi ju vihmametsas. 

        Nüüd aga päevaprogrammi juurde. Pärast hommikusööki läksin ikka teistega koos looma-linnu fotojahile. Või ehk ka videojahile. Selleks tuli avatud paat ja sõitsime vihmametsas olevaid jõgesid ning jõekesi pidi ringi. Loomulikult oli vihmamets ise ka imeline. Elurikkus missugune. Kuid loomad, kes seal elasid, olid veel huvitavamad. Kõigepealt nägime igas suuruses ja vanuses kaimaneid.  Neid oli seal paarikümne sentimeetri pikkusi, keda arvati olevat aasta-pooleteisesed ja ka paari meetri pikkuseid täiskasvanuid. Nad ootasid seal jõeservades oma saaki ja nautisid sooja ilma, silmad pilukil ümbrust jälgimas. Mõned aga ujusid jões. Igal juhul täitsa jube vaatepilt ... millised hambad ...

        Siis nägime veel hulgaliselt ahve - möiraahve, ämblikahve ja muid erilisi liike. Nad lendasid puudel jõe ääres ja kohal ning nautisid vihmametsa toitu. Mõned olid paaris ja lapsedki ema rinnal rippumas. Mõned aga magasid mõnusalt puuoksal ning ei lasknud end meie tegevusest häirida. Kusjuures mulle tundus, et loomad olid rahvuspargis väga rahulikud ... nad elavad ju omas keskkonnas.
    Siis oli veel hulgaliselt iguaane, kes olid nii puu otsas kui puu all ja teisi eri suurusega reptiile. Eriti huvitav oli väike sisalik, keda kutsuti "Jesus-Christ", sest ta suutis liikuda veepinnal. Kusjuures nägin oma silmaga ... liikuski mööda veepinda. Kindlasti peitis vihmametsa padrik veel paljusid erinevaid liike, kuid ega ju kõiki saa kohe näha. Üldse on vabas looduses raske loomi leida ... nad on sageli puuokstega ja ümbritsevaga nii sarnased ning märkamatud.


Nüüd nägime ka kilpkonni. Täpsemalt jõekilpkonni. Neid oli samuti igas suuruses ning iga kujuga. Üks väga eriline juhus oli vaadata, kuidas kollane liblikas pidevalt ühe jõekilpkonna silma piirkonda maandus ja seal midagi tegi. Saime giidilt teada, et nad toituvad silma nurka tulnud vedelikust. Seda saate ise videolt vaadata. Seda videot soovitan kindlasti vaadata. Kilpkonnad on selle piirkonna kõige tuntumad asulised ... nende järgi on looduspargi nimekski pandud Tortuguero. 

    Loomulikult võis näha veel tohutul hulgal linde. Suuri ja väikesi, värvilisi ja ühetoonilisi, ujuvaid ja lendavaid. Eriti eriline oli vaadata, kuidas üks kormoron vees ujus ja siis puurondile ronis ja oma tiivad kuivatamiseks laiali sirutas. Kormoranid on üldse väga erilised linnud. Üks neist poseeris meile tiibu kuivatades oma kümme minutit. Loomulik, sest ega sellises niiskes keskkonnas tiivad kiiresti kuivagi. Nägime ka öölinde varjus puhkamas, loomulikult kondoreid taevalaotuses saaki vaatamas ja muid erilisi linde. Hommikul nägin taas kord koolibrit, kuid see väike lind on nii kiire, et enne kui sain kaamera välja võetud, oli ta juba lilleõied nektarist tühjendanud ning silmist kadunud. Tema tiivad liiguvad nii kiiresti, et fotole neid jäädvustada on võimatu, vaid videol saab näha kiiret liikumist. 

      Meie paadijuht leidis ka erilise vaatepildi nahkhiirest, kes oli sümbioosis taime lehega oma päevaund nautimas. Teda jahtides vajutasin kogemata valele nupule ja sain foto asemel lühikese video. Kuid väga erilise video. Kui tahate fotot, siis pange videole paus 😂. Huvitav on, et taime leht, tundes nahkhiirt saabumas, tõmbab end rulli ja kaitseb seda väikest elukat. Ju siis annab nahkhiir taimele midagi vastu ka.


Lõpetuseks panen tänase päeva kava, mis küll midagi erilist ei lubanud ... kuid  ... päev oli imeline. 

Tortuguero rahvuspark / päev looduses

Täna uurime Tortuguero rahvuspargi džunglit avatud paadist - just siit avaneb parim vaade ühele Costa Rica võimsamale džunglile. Samuti võtame ette retke otsimaks konni, linde ning teisi loomi selles metsikus looduses. 311 kmsuurune Tortuguero rahvuspark on üks Costa Rica niiskematest kohtadest, pargi põhjaosas sajab aastas kuni 6000 mm. Lisaks maismaale on kaitse all ka 5200 hektari suurune ala Kariibi meres.


Homme ütleme Tortuguero´le head aega ja suundume Selva Verdesse. Kuid sellest siis juba homme õhtul ... või ülehomme, sest ajavahet ei saa ju unustada.








1 kommentaar:

  1. Oi see päiksetõus oli võimas... ja see merekohin :) väga teraapiline video! Eriti praegusel pimedal ajal Eestis!
    Kilpkonnad on ka vahvad- ma polnudki nende jalgu nii lähedalt näinud. Naljakad.

    VastaKustuta