Laupäev, 18. detsember 2021

Pilvemetsas

         Mis see pilvemets siis on?  Pilvemetsaks kutsutakse üle 1500 m kõrgusel asuvaid igihaljaid troopilisi metsi. Sellised olevat maailmas 736. Mina käisin siis ühes neist - Monteverde pilvemetsas matkamas. Nii kõrgel on aga enamasti udune (pilvemetsi nimetatakse ka udumetsadeks) ja sllepärast on seal suhteline õhuniiskus kogu aeg 100% juures. Loomulikult tähendab see, et vihma sajab sageli. Costa Rica keskosas kulgeb Kordiljeeride mäeahelik, kus pilvemets asub. Kariibi merelt tulevad soojad ja niisked õhumassid (pilved) jõudes mäeahelikuni peatuvad seal ja kogu neis olev niiskus kondenseerub metsamassiivis. Nii on mets kogu aeg niiske. 

            Nagu ka vihmametsas, käib pilvemetsades võitlus valguse pärast ja ehk veel rohkemgi, sest pilvemets on tihedam. Sellepärast on metsas justkui kaks tasapinda - esimene maapind, kus taimed kinnituvad ja kust toitaineid ammutavad ja siis teine - latvade tasapind, kus iga ruutmeeter on kellelegi elulise tähtsusega. Paljud taimed alustavad oma arengut mitte maapinnalt, vaid just ülevalt ladvatasapinnast. nende seemned satuvad lindude ja puude otsas elavate loomade väljaheidetega puulatvadesse ja seal kasutavad nad teisi taimi kasvamiseks. Selliseid organisme nimetatakse epifüütideks. Millalgi jõuavad epifüüdid maapinnani ning neil areneb oma juurestik,.. mõned aga elavadki vaid pilvepiiril. On loendatud, et ühel puul võib areneda kuni 150 epifüüti ja siis näevad puud välja sellised nagu sellel fotol. Vaatamiseks on aga sellised kogumeid väga ilus. Epifüüdid jagunevad kolmeks - esimesed, kes ei kahjusta kuidagi oma puud, millel nad arenevad, teised kes on parasiidid ning toituvad puu eri osadest ning kolmandad, need kõige hullemad, on parasitoidid, kes hävitavad oma peremeesorganismi. Viimaste esindajaks on näiteks kägistaja viigipuu, millest ma eelises postituses kirjutasin. 

            Selliseid pilvemetsasid on keńa vaadelda nii altpoolt kui ülevalt rippsildadelt. Täna oli pikimaks neist 157 m pikkune rippsild, mis kulges puulatvade kohal ja millelt oli väga põnev vaadata elu teises tasapinnas. Esimene foto pilvemetsast on jäädvustatud just rippsillalt. Tänasel rippsildade tuuril nii kõrgel asetsevat silda, nagu eelmisel (45 m), polnud ja silla all oli tihe taimestik, sellepärast ei tundunud nendel sildadel kõndimine nii kõhe nagu eelmistel. Tõsi, see pikim sild õõtsus ikka korralikult paremale vasakule. Pilvemetsas õnnestus meil näha väga haruldast lindu, mis on Guatemaala vapilind ... ketsalit (ingl. Quetzal). Meie teejuht otsis seda üle tunni aja, et meile näidata ... kuid minu jaoks oli see tavaline märkamatu lind. Pole ikka mul seda ornitoloogisoont.

keskel sõnajalgpuu
        Selles metsas kasvasid teiste puude kõrval ka sõnajalgpuud ... need on väga erilised, sest need moodustuvad üksteise külge põimunud sõnajalgadest ja võivad niimoodi kasvada mitmekümne meetri kõrguseks. See fotol olev sõnajalgpuu olla umbes 200 aastat vana. No ikka väga soliidne vanus. Ilusaid ja huvitavaid puid oli pilvemetsas veel ja veel. Kõiki neid jäädvustada ei suutnud, kuid üle 100 foto sai seekord taimedest tehtud küll. Katsetasin ka panoraamfotosid ... tulid täitsa huvitavad. Linde nägin samuti hulgaliselt ja mõnest tegin fotogi. Loomadega oli nagu ikka kitsas. Kaputsiinahve ja möiraahve ikka liikus, kuid nendest oli juba piisavalt fotosid ja videoid. Ühe kohviku juurde oli loodud koolibrite aed, kus neid toideti ja kuhu neid kogunes kümnete kaupa. Kui alguses ei saanud vedama, siis nüüd ei saa pidama ... panen ikka vahepalaks koolibrite söögilaua foto.



    Kuid putukatest mul veel eriti fotosid polnud (ainult sipelgatest) ja sellepärast jäädvustasin fotole mitu tõuku ja ka tarantli, kes koopas oma lõunasööki seedis. Fotol ta kõige paremini välja ei paista, sest koobas on valgustatud vaid taskulambiga. Päris pirakas putukas. Kusjuures see tarantel inimesele ohtlik pole, tema hammustus pidi mõjuma nagu kerge kõhulahtisti.

        Kui putukatest juttu tuli, siis peab ikka liblikatest pikemalt kirjutama. Täna nägin neid massiliselt. Neid oli nii puudel kui lilledel. Lillekesele meeldivad liblikad. Jäädvustasin neid igas vaates ja igasuguseid. Kõige huvitavam oli ehk liblikaaias kookonist äsja välja tulnud ja ajas oma tiibu parajasti sirgeks, et lendama asuda. Liblikaaed oli hiiglasliku kupli all, et liblikad laiali ei lendaks. Seal oli neid palju-palju ... sain mõned lendavad liblikad ka videole. Liblikate suurus on just videol hästi hoomatav. 

            Hetkel on kell 17.51 (Eestis 1.51) ja hakkan valmistuma õhtusöögiks. Väljas on äiksevihm ... sajab nagu oavarrest, kuid sellist troopilist tormi nagu varasemates blogides kirjutasin, pole. Homme sõidame mägedest alla Vaikse ookeani rannikule ... seal olla kuum. Nagu ikka panen lõpetuseks homse päevakava: 

12. päev  

Monteverde / Manuel Antonio rahvuspark

Hommikul matk Monteverde kaitsealal koos kohaliku giidiga. Seejärel alustame teekonda Manuel Antonio suunas (kolm tundi), mis on uhke troopiline rahvuspark Costa Rica Vaikse ookeani poolsel rannikul. Meie majutuskohast avaneb kaunis vaade ning algavad mitmed põnevad avastamisrõõmu täis matkarajad. 

Kusjuures juhin tähelepanu, et reisi lõpuni on jäänud kolm päeva ... neist homne kulub sõidule ookeani äärde, siis kaks päeva ookeani ääres ja tagasi koju. Nii see aeg lendab, ei saa arugi, kui reis hakkab lõppema.... nii kiire on ajakulg ... samas on tunne nagu oleks juba kuid kodunt eemal olnud, sest vahepeal on elamusi palju-palju olnud. 


1 kommentaar: