Mida kõike Costa Rica vihmametsas kartma ei pea ...

Plaanipäraselt peaks tänane päev selliseks kujunema.... vaja kohe kaamera laadima panna.

La Selva / matk

Täna hommikul asume matkale Troopiliste Uuringute organisatsiooni (Organization for Tropical Studies - OTS) La Selva uurimisjaama ümbritsevatel aladel. Troopiliste uuringute organisatsiooni moodustavad üle 50 Ladina Ameerika, USA ja Lõuna-Aafrika ülikooli ja uuringute instituudi, mis haldavad uurimisjaamade võrgustikku Costa Ricas ja Lõuna-Aafrikas. La Selva uurimisjaam asutati 1968. aastal ning see on olnud märkimisväärse tähendusega piirkonna ökoloogilise liigirikkuse säilimisel. La Selva ala hõlmab endas 1600 hektarit madalmaa troopilist metsa, kus liigirikkusest puudust ei tule - ligi 2077 taimeliiki, 125 imetajaliiki (sh 75 erinevat nahkhiireliiki), ning tuhanded teised erinevad loomad, linnud, roomajad, kahepaiksed, kalad, artropoodid jt. Teeme ligi 2.5-tunnise matka kogenud naturalistist giidiga. Pärastlõunal on aeg puhkuseks, rahulikult looduse nautimiseks või näiteks kaunite loodusfotode pildistamiseks. 

    Hetkel on varahommik ja kuna uni on läinud, siis mõlgutasin erinevaid mõtteid. Kõigepealt reisiseltskonnast. Lootus, et väikses eestimaises reisiseltskonnas suudad inkognito jääda on kaduvväike. Selgus, et lisaks Kaulile olen kohtunud aastakümneid tagasi veel ühe reisiseltskonna liikmega, kellega olla me koos Kevade tantsurühmaga käinud Itaalias. Mina teda ära ei tundnud ja ega tema mindki, kuid nimede peale oli tal parem mälu kui minul ja nii ta mainiski, et oli kord üks reis. Jajah. Rahvatantsu kaudu olen kohtunud sadade inimestega ... no ei suuda kõiki mäletada. Ja nagu sellest veel vähe oleks ... mainis Saaremaalt pärit härrasmees, et ma olla tema juures käinud maja üle vaatamas, mis olla majavammi täis olnud ... ohhhhhhhh ... sellel teemal olen kohtunud tuhandete inimestega. Seega jõudsin järeldusele ... kui tahad inimestest mõnusalt puhata , siis tuleb ikka üksi reisile minna .. ja hästi kaugele. Ehk siis ei kohta kedagi tuttavat. 

        Tegin reisi alguses väikese eksperimendi. Eelmises majutuskohas hakkasin istuma meie pika laua taga erinevatele kohtadele. On ju teada, et inimesed istuvad tavaliselt samale kohale kui esimene kord ja on segaduses, kui sellel kohal juba keegi istub. Esimene kohavahetus möödus tõrgeteta - reisikaaslane, kelle kohale istusin, istus rahulikult mujale. Teine kord lausus kõrval istuv naisterahvas kileda häälega: "See on minu mehe koht" ja ma pidin vabandama ning istuma edasi vabale kohale (lauas oli 14 kohta ja meid koos giidiga 13). Kolmas kord kohta muutes läksid seal istunud abikaasad vabadele kohtadele ja põrnitsesid mind suhteliselt tigedalt ja pärast olid tükk aega trossis ... ei tea kas minu käitumise pärast või oli muid põhjuseid. Reisiseltskonna meelerahu nimel lõpetasin eksperimendi ja läksin istuma vabatahtlikult vabale kohale. Kõik olid rõõmsad 😊 

        Sõitsime  hommikul La Selva kaitsealale, et minna vaatama seal olevaid linde ja loomi. Kohale jõudes selgus, et kolme rühmaliikme jalanõud polnud piisavalt kinnised. Sealhulgas minu omad. Pidime sõitma tagasi hotelli jalanõusid vahetama. Kusjuures ka need kingad, millega ma siia tulid, olid augulised ja ma pidin rühmajuhilt Riho-Brunolt laenama spordijalanõusid, et üldse sinna sisse saada. Ja kui me siis läksime vihmametsa jalutama, selgus, et kõnnime mööda betoonist teed ja metsaradadele üldse ei lähe ... aga nõuti kinniseid jalanõusid. Minu matkasandaalid ei kõlvanud mööda betooni kõndimiseks. Midaiganes. Kuid siis sain aru, miks ... seal elavad kuulsipelgad, kes hammustavad nii nagu püssikuul oleks jalga lastud. Nojah. Need olendid kuuluvad m

aailma kümne kõige kohutavama putuka hulka ... täpsemalt siis viiendal kohal. Ju ma pean siis jalanõud ostma, mis on kinnisemad. Õhtul tegin kõigile välja, et nad minu pärast ootama pidid. 

        

    Mida kõike me seal vihmametsas nägime !? Tegelikult oluliselt vähem kui eelmises rahvuspargis. Kuid midagi ikka. Kõige rohkem rõõmustasin kauaotsitud käesuuruse liblika fotole jäädvustamise pärast. Siin fotol on suurust raske hoomata, kuid ta oli tõeliselt suur. Siis oli seal igasugu tõuke ja vastseid, nii et jagub. Üks karvasem kui teine. Siia fotole pandud tõugul ... või kui täpsem olla, siis tõukudel,  olevat selline komme, et isane on pärast emase viljastamist tema seljas kuni mudade munemiseni... et teised isased ei saaks seda teha. Fotol ongi selline hetk. Siis sebis seal igasuguseid putukaid ringi. Tegin mõnede toimetamistest väikse video, vaadake. Väga töökad pisikesed. Video tegin ma samuti lehesipelgatest, kes usinalt lehti oma pessa vedasid. Oli huvitav teada saada, miks nad seda teevad. Ei, mitte sellepärast et nad lehti söövad. Ka mitte sellepärast, et nad lehtedest pesa teeks. Nad hoopis kasvatavad nende lehtede peal seeni ja toituvad siis seentest. Vot milline looduse sümbioos. Veel sain teada seentest, mis koloniseerivad seestpoolt putukaid ning kui seened on valmis paljunema, siis mõjutavad putukat nii, et see lendaks kõrgele puude kohale ja seal putukas otsekui plahvatab ning paiskab seeneeosed laiali uusi putukaohvreid otsima. Kui seda poleks rääkinud kohalik teadlane, poleks seda uskunud.

Laiskloom puu otsas

            Seekord õnnestus leida ka laiskloom puu otsast. Tõsi, ta oli nii laisk, et ei liigutanud eriti. Huvitav oli aga see, et kui sama teed pärast tagasi tulime, oli laiskloom haihtunud. Mõned arvasid, et on alla kukkunud, mõned, et kotkas on ära viinud. Igasugu vandenõuteooriaid levis. Ja siis ... kui olime valmis juba lahkuma, nägi keegi lehtede vahel laisklooma, kes oli end riputanud jalgupidi oksa külge ja sõi seal pea alaspidi võrseid. Nii hästi oli end ära peitnud, et isegi kogenud uurijad ei leidnud teda sealt üles. Kusjuures see foto on tehtud alguses, kui ta ilusti näha oli ... 

     Loomulikult oli taas kord igasuguseid linde ja seda sadade kaupa. Enamasti kuulsime vaid nende häält, kuid mõned isendid poseerisid meile ka. Lisan siia vaid mõned fotod. Ja ... oli õnne ... täna õnnestus ka koolibri saada videole. Vaadake ... siis saate aru, miks see nii raske oli. Kui tahate koolibrit ennast näha, siis tuleb seda videot vähemalt kümnekordse aeglustusega vaadata ja siis te ikka ei näe korralikult lindu, rääkimata tiibade tööst. Erinevatel andmetel teeb koolibri 50 kuni 200 tiivalööki sekundis. Vot see on alles kiirus. Kahjuks pole mul nii head kaamerat, et tiivaliigutusi saaks jälgida. Kohe hotelli kõrval aga sain ühe linnu hästi fookusse vaatamata suurele vahemaale ... selle liigi tahan homme ära määrata ... väga ebatavaline poos, kuid ehk on see .... koolibri?

        Loomi nägime vähe. Vaid metsanotsu sarnased olevused liikusid igal pool ringi. Vot ei mäleta, mis nende liiginimi oli. Aga nad olid suhteliselt julged ja lubasid end jäädvustada. 

Sellega ma tänaseks lõpetangi, sest homme ootab uus päev. Need fotod, mis ma blogisse panen on vaid väga väike osa neist fotodest ja videotest, mis ma siin jäädvustan. Kui kellgi on mingi isendi või liigi kohta suurem huvi, siis võite mulle kirjutada privaatmeilile info@kallepilt.ee ja ma saan materjale jagada.

e.