Kolmapäev, 8. detsember 2021

Teekond Costa Ricasse

 Jõudiski kätte reisiaeg. Küll see aeg läheb ikka kiiresti ...

    Algas kõik üllatustega ja hilinemistega. Kõigepealt Tartust rongi peale minek. Arvestasin takso aja suhteliselt täpselt ja jõudsin raudteejaama umbes viis minutit enne rongi väljumist. Kusjuures takso jäi kolm minutit hiljaks. Nagu ikka läksin ootesaalist läbi ja vaatasin, mis perroonilt rong läheb. Seal oli kirjas mustvalgel - 9.44 Tallinn perroon 2. Lähen ma perronile 2 ja imestan ... pole rongi ega ootajaid. Kahtlususs hakkas närima ... et kas on ikka õige aeg ja koht? Siis silmasin rongi esimesel perroonil ja seal oli kiri Tallinn. Loomulikult jooksin siis oma kottidega tunnelist läbi tagasi esimesele perroonile ja oligi seal rong Tallinna. Jõudsin... nibin-nabin. Tallinnas käisin korra veel spordimassaažis, et oma vasakut põlve pisut turgutada ja öösel läksin lennukile. Seekord oli takso kenasti ootamas ja jõudsin lennujaama isegi pisut varem. 

    Riho-Bruno Bramanis oli ka kenasti olemas ja sain kätte oma pileti ning nägin põgusalt reisikaaslasi. Eesti on ikka väike ... Kaul koos oma abikaasaga ehk 1/6 seltskonnast oli tuttav. Ega ma selle üle eriti rõõmus pole, kuid mis teha. Pean oma eraklikku hoiakut pisut piirama, et mitte uhke või kõrk välja näha. Cost Ricasse minekut oli ootamas kolm abielupaari ja kolm eri vanuses daami ja nagu ma hiljem teada sain, siis üks härrasmees tuli meie gruppi juurde otse Panamalt. Eks näis, kuidas selle seltskonnaga hakkama saan. Igatahes panin kõlarid kõrva ja lasin Tätte sinna sisse ... siis on vähemalt meeleolu olemas. "Pikk ja sirge mees" oli üks esimesi lugusid.... loodan, et teate seda. "Don´t worry, be happy" oli ka Tätte lugude vahele ära eksinud. Nagu ikka ... oligi meeleolu olemas.

  Frankfurdi lennukisse minek pisut viibis ja kui lennukis olime, oli teine üllatus. Istusime oma kohtadel peaaegu tunni, sest mingi jäätumisvastane seade oli jäätunud ... kui õigesti aru sain. Lõpuks lendasime siiski välja ... umbes 50 minutit hiljem. Seega lennuk hilines ka Frankfurti korralikult, kuid õnneks oli kahe lennu vahel piisavalt aega ja meil probleemi polnud. Frankfurdi lennujaam oli rahvarohke ... palju rohkem kui Pariisi oma paar nädalat tagasi. Loomulikult kõik maskides. Seekord küsiti Tallinnas lennukile minnes vaktsineerimistõendit ka. Ja Costa Rica sisenemise dokumenti... see oli üks põhjalik dokument. Neli lehte küsimusi täita, kuhu tuli lisada vaktsineerimistõend ja nõuetekohane kindlustus dokumentidena, lennu number, millega saabun ja isegi istekoha number. Minu arust hästi lahendatud, loodetavasti läheb seal kohapeal kiiresti. Kui kõik oli korrektne, siis sain sellise QR koodiga lehe. 
Eelneva teksti kirjutasin Frankfurdi lennujaamas. Nüüd ootab ees 12 tundi lennukis mask ees. Tallinnast siia lennates ma juba proovisin ... kui aeglaselt kuivatatud puuvilju ja pähkleid süüa, siis ei pane keegi pahaks, kui maski ära võtan 😀. Eks vaatame, kas see pikal lennul ka korda läheb. Õhtul jätkan....

     Õhtu, kell on 21.30... meil on kell 5.30 hommikul. Jõudsin pärast pikka lendu hotelli. Lennu ajal pidi kogu aeg mask ees olema, kuid nagu ma planeerisin, siis pähklid ja kuivatatud puuviljad aitasid. Loomulikult polnud seal kõigil maskid korralikult ees ka ilma söömata. Stjuardessid kogu aeg käisid ja noomisid. Lennujaamas oli kohutavalt pikk saba, kontrolliti QR koode ja passe. Küsiti, kus ööbin. Oma tund aega läks kuni läbi saime.  Panen ühe foto San Jose öövaatega ja lähen magama. Tundub, et täna olen üksi toas ... Oli väsitav päev. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar