Päikeseloojang Vaikse ookeani rannal

         Hommik algas kurvalt, sest äikesevihm, mis kogu öö oli sadanud, ei tahtnudki järgi anda. Hommikusöögi ajal müristas ja sadas edasi ning päevaplaane tuli muuta. Pole ju mõtet minna paadiga sõitma, kui nähtavus on alla saja meetri ning peab kogu aeg sees istuma. Kiire otsus oli - lähen hoopis lähimat linna vallutama. Selleks oli Ouepos, mis asub hotellist umbes 8 kilomeetri kaugusel. Mõeldud tehtud. Hommikusöök naha vahel tellisin takso ja sõitsin linna. Kohale jõudes sain aru, et seda asulat linnaks nimetada on ikka liiast ... kirik, selle ümber sadakond maja ja sadam ... kõik. Nojah, jalutasin tunnikese ja otsustasin einestada. Tellisin papaia piimajoogi, mis maitses normaalselt, salati palmisisust, mis maitses huvitavalt ja loomaliha, mis ei maitsenud üldse. Niru lõuna nagu ka linnake ise. Ainus, mis ma sealt sain, oli üks pluus ... asümeetriline, nagu mulle meeldib.

                Hotelli tagasi sõitsin kohaliku bussiga... mis osutus väga odavaks 320 kolooni ehk siis umbes 40 eurosenti ja olingi tagasi. Hotellis valmistusin massaažiks ... käisin dušši all, korrastasin tuba ja tegin väikese uinaku. Kell kolm oligi massöör ukse taga koos massaažilaua, muusikariista ja muu varustusega. Ükskakskolm tegi ta minu toast massaažisalongi ja kutsus mind lauale. Alustas seljast ja abaluude vahel tegi ta oma küünarnukkidega ikka pikalt valu. Jajah ... just väga valus oli, kui ta neid sooni seal mudis. Siis vahepeal lasi piki selgroogu ja siis jälle abaluu aluseid sooni. Pani vahel rohkelt õli ja siis jälle. Ma juba mõtlesin, et see piin ei saagi otsa ... kuid lõpetuseks määris ta selja mingi kuumava salviga kokku ja pani räti peale. Jalgadega sama asi ... küünarnukid käisid mööda säärelihaste vahesid, mis polnud nii valus kui abaluude all, kuid piisavalt tugev. Igal juhul said jalad pehmeks. Siis veel pea ja käed ning läbi see poolteist tundi oligi. Lõppkokkuvõttes oli hea massaaž. Mulle see meeldis vaatamata valule, mis vahel tundma pidin. Täna blogi kirjutades tunnen ikka veel õlavöötmes vähest valulikkust, kuid käed liiguvad palju paremini ja selg on pehme. Rahule jäin.

            Edasi siirdusin randa, kus polnud täna nii palju turiste nagu eile. Rannas sain ühe huvitava teomoodi krabi filmile. Panen sellegi siia juurde. Nii huvitav oli jälgida, et kui ma astusin, siis ta tõmbas end koja sisse ja kui paigal seisin, siis tuli ettevaatlikult välja ja liikus edasi.

            Ja siis tuli päeva peamine sündmus - päikeseloojang vaikse ookeani rannal. Vihm oli kenasti lõuna paiku lakanud, pilvi ikka oli, kuid mitte lauspilvisus. Loodus justkui andis tagasi eelmise õhtu, sest taevas oli ühel pool vikerkaar ja teisel pool võrratu päikeseloojang. Olid alles vaated ... ma muudkui klõpsutasin ja filmisin. Jagan seda filmi teiegagi ... on mida vaadata. Sain lõpuks sellegi emotsiooni kätte. Ja veel missuguse. 

            Õhtusöök kulges rahulikult. Eelroog oli väga maitsev röstsaiatükike, millele oli pandud mingit õliga segatud tomati - aedviljasegu. Huvitav ja maitsev. Täpselt selline nagu üks eelroog peaks olema. Ma küll arvasin, et peale seda tuleb veel salat, kuid ei, tuli hoopis praad, milleks oli mahi-mahi kala tükk. Lisan vikipeedia tutvustuse sellest troopilisest ahvenalisest. Nimi oli huvitav, kuid serveering ja kala ise tagasihoidlikud. Selline tuim kala, kaste oli soolane ja praad ise nägi niru välja. Vaadake ise ... pole nägu ega tegu. Magustoiduks toodi ananassirõngas, millele oli peale pandud plötsakas jäätist. Ja seda pidi sööma lusikaga ... oli alles tegu saada ananassirõngast tükikesi ja veel keerulisem need lusikale saada. Kuid pika pingutuse järel sai magustoit ikka söödud. Arvestades, et see oli reisi viimane õhtusöök ... oleks võinud ikka midagi rohkemat olla. 

Täna alustame tagasiteed, mis kestab pikalt. Kohale jõuame alles kolmapäeva öösel vastu neljapäeva ehk vahetult enne jõulu.