Brasiilia rannikul Bertioga linnas

 Pärast päikesetõusu nautimist sain pisut pusida internetipaketiga, et saaks googlemapsi sõidujuhised tööle ... sain ...  ja siis kirjutasin eelmise blogi lõpuni, seda saab siis lugeda siit. Ilm on lausa suurepärane, hommikul 22-25 kraadi, kuid päevaks lubas 33 kraadi ja päikest. Otsustasin, et võtan asja rahulikult ja naudin täna kohalikku melu, randa ja puhkan tasakesi reisiväsimusest välja. Need uhked kavad, mis tehtud on, jäävad järgmisteks päevadeks. Aga plaane on palju ... palju. Põhiliselt loodus ja matkamine metsastes mägedes. Eks näis, kui palju neist teoks saavad. Koos tänasega on konverentsini veel kuus päeva ... aigu om ... nigu võrokese´kõnelase´.

Kuna hommikusöögini oli veel aega, siis kirjutasin taotluse KLM´ile lennu hilinemise eest kompensatsiooni saamiseks. Pole eriti keeruline kirjutada ja eks kolm tundi seisvas lennukis istumine on ikka kompensatsiooni väärt ka. Eks näis, kas rahuldavad taotluse ja kui, siis mis summas. 

Hommikusöök polnud eriti rikkalik, kuid samas väga eriline. Minu kõige suuremaks rõõmuks oli "maracuja" värskelt pressitud mahl, mis polnud midagi muud kui passionimahl ilma mingite lisanditeta. Suhkur oli küll kõrval, kuid minust jäi see sinna puutumata. Lisaks oli ka värskelt pressitud mangomahla, mis oli samuti imeline. Puuviljadest rääkimata. Oli ka sinki, kohalikku vorsti, munaputru ja muud tavapärast toitu. Igal juhul sain kõhu korralikult täis. Passionimahla jõin koguni kolm klaasitäit ... ja mangomahla ühe veel magustoiduks peale. Eks näis, mis kõht sellele ütleb.

Kohalikud kajakad ei näe üldse kajakate moodi välja, sellised värvilised. Ainult häälitsevad nagu kajakad. Väga huvitav. Kuid eks nad siis mingit eri liiki on. Veel olid mingid mustad kurjakuulutavad linnud, kes istusid mingi ojakese kaldal ja põrnitsesid ümbritsevat. Nagu ma varasemast Brasiilia reisist mäletan, siis floora ja fauna on siin erilised. Kuid eks seda veel ka näeb ja kuuleb. Hommikul kuulasin päikesetõusu ajal kohalikku linnulaulu ... väga eriline. Kuna linnakära siis veel polnud, oli nauding täielik. Siis oli rand ka täiesti tühi, kuid juba üheksa paiku kohaliku aja järgi hakkas randa elu tekkima. Ma täiendasin seda oma kohalviibimisega. 

Vesi oli mõnusalt karastav. Kui väljas oli 35, siis vesi oli ehk 25 kraadi. Mõnus. Vesi oli nii soolane, et kui silma läks, hakkas kohe kipitama. Eks ma siis panin silmad kinni, kui laine üle pea lõi. Siin oli laine ehk pisut madalam kui Copacabana rannas 2016 aastal, kuid eks see ole päevas ka kinni. Rahvast oli küll oluliselt vähem. Vesi oli murdlainete tõttu liivasogane ja ei näinud, mis seal põhjas võis olla. Keegi püüdis kala rannalt ... ju siis oli kalu. Leidsin ka ühe imeilusa teokarbi ... tõesti nii ilusat pole ma veel leidnud. Viin koju mälestuste kappi. Käisin kohe mitu korda vees ja mõnulesin rannas. Kuna hotell oli nii lähedal, siis jätsin kõik asjad sinna ja võtsin ainult oma veekindla fotoka kaasa.

Rannas pakuti nagu ikka igasugu jooke ja nänni. Enamus jooke olid alkoholiga, kuid minu suureks rõõmuks leidus ka siin värskelt pressitud passionimahla ... mida ma siis taas ohtralt manustasin. Ei saanud jätta selfit tegemata. Kusjuures jope mahaunustamise pärast ma veel pole muretsenud, kuid kui päikeseprillid oleks maha ununenud, siis oleks kuri karjas. Päike on nii ere, et silmad hakkasid ilma prillideta hetkega valutama. Eks müts oli ka õige valik ... kuigi rannas oleks saanud nii prille kui mütsi kohe osta. Oma ja järgi proovitud on ikka parem. Nende prillide ja mütsiga olen päris paljudes kohtades juba käinud.

Pärast randa jalutasin veel linna peal, kuid sellise kuumusega on kõndimine lausa piin. Higi voolas ojadena ja särk oli peatselt läbimärg. Vett läks ka pudelite kaupa ... et oleks mida higistada. Eks kehakaalule on see hea ... Ainus, mida ma peale vee linnast ostsin oli jäätis. Väga eriline ... maisijäätis. Sellist polnud ma veel söönud. Täitsa hea maitses. Kõmpisin nii kuus kilomeetrit maha ... enne kui tagasi hotelli sain. Hotellitoas on mõnusalt jahe ... konditsioneer 24 kraadi peal. Väga külmaks ka ei taha panna ... kurk jääb haigeks. Loomulikult käisin iga ookeanisupluse ja ka jalutuskäigu järel dušši all, sest sool ja higi on vaja maha pesta. Veega siin probleeme pole ... vaatamata põuasele ajale. Vesi on ka mõnusalt karge, sest ega siin seda keegi elektriga soojaks ei aja.   

Pärastlõunal, kui päike oli juba mägede taha kulgenud, sõin rannas kerge eine. Mõnus temperatuur, meretuul ja -kohin. Kuna menüüst ma taas midagi aru ei saanud, siis proovisin oma tõlkeprogrammi fotorežiimi ehk pildistasin menüü ja fotole tuli peale eestikeelne tõlge. Aga juhtus nii, et see tõlge polnud üldse õige. Mulle tõlkis menüüst ühe rea "notsu"´ks, kuid kui ma seda tellisin, siis toodi lauale kala mingite paneeritud rõngastega. Nojah, eks see oli siis nende keeles "notsu kala" ... kuid see selleks, maitses see roog täitsa hästi ..

Kuna siinkandis läheb järsult pimedaks, siis jalutasin hotelli tagasi ja hakkasin tegelema homse päeva planeerimisega. Pärast pikka kaalumist otsustasin minna matkama elevandijoa juurde, mis fotodelt oli päris ilus vaadata. Ning pärast sõidan mööda rannikut ja kui pääsen, siis lähen laevaga ka ühele suuremale saarele. Lisan siia homse sõidukava Locuse programmist kopeerituna. Kuid mis täpselt välja tuleb, sellest saab juba järgmises blogis kirjutada. 

Öösel kella 12 ajal sain aru, et vahel on ookeani lähedal magamine ka kurjast, sest kuulsin esimest tugeva tuule mõju unele. Ja tuul oli tõesti tugev ... ei saa öelda, et orkaan, kuid palmid olid ikka täitsa pöördes ja igasugu plekid kolisesid. Rahulikust magamisest polnud juttugi. Nii ma siis filmisingi seda hetke, et ka see meelde jääks. Unerežiim on ikka sassis. Pärast tormituult jäin küll taas magama, kuid kella poole nelja ajal ehk kella poole kümne ajal Eesti aja järgi ärkasin taas. Kuid eks see ole reiside alguses tavapärane.  

Järgmise päeva muljeid saab siit lugeda: Kõik ei lähe nii nagu sooviks ...