Väga kaunis linnake kõrgel mägedes - Campos do Jordão

 Kohe kui hommikusöök söödud, taas passionimahlaga 😊, hakkasin Bertiogast Campos do Jordão poole sõitma. Adeus Bertioga, lisan viimase selle linnakese tegevuste blogilingi. Sõit oli pikk, 233 km, ja selle jooksul tegin mitmeid peatusi. Alguses oli nii tugev vihm, et klaasipühkija töötas pidevalt täis võimsusel, kuid uduste mägede kohale jõudes ... või pigem tõustes ... hakkas vihm vähenema ja asendus uduga. Peatselt oli vaja auto tankimise peatust, sest bensiin ehk kohalikus keeles gasolina, oli taas lõppemas ... tanklas pole vaja isegi autost välja tulla, kõik aetakse korda ... ütlesin vaid läbi avatud akna gasolina ja näitasin käega täis märki, pandi paak täis. Vaatasin automaadi pealt summa ja andsin raha ning lõpuks näitasin kirjutamise märki ja toodigi tankimise  tšekk. "Sõnu polegi vaja ...".

Kui olin jõudnud ca 800 m kõrgusele platoole, siis oli vihm juba täiesti lakanud ja keerasin Sao Paulo - Rio de Janeiro kiirteele, mis muide kandis Ayrton Senna nime. Super, pärast mägede vahel käänlemist sain sõita 120 km/h kiirusega ... kuid jah, paraku küsiti ka kolmes kohas kiirteemaksu 5.10 +5.10 +5.20 =15.40 BRL ehk pisut alla kolme euro, pole hullu. Vähemalt liikusin kiiresti edasi. Samas oli aega ka ümbritsevaid mäenõlvu fotodele jäädvustada ja videoid teha. Panen siia ühe kiirtee sõidust tehtud video ... tunde saamiseks. 

Kuid umbes 60 km enne kohale sõudmist pöörasin teelahkmel vasakule, nagu Googlemaps mind õpetas ja ... läbi see kiirtee oligi. Õnneks. Sest oligi juba igav. Nüüd sõitsin edasi mägedesse ... uhh ... ja millistesse mägedesse. Üks ilus vaade ajas teist taga. Kuna kiirus vähenes 60 km/h peale, siis oli aega ka vaadata ja teekonda filmida ... kuid tee oli kurviline ja pidin ettevaatlik olema. Ühes eriti ilusas kohas oli väike peatuspaunake tehtud ja kasutasin selle kohe ära ning veetsin imelise pooltunni mägesid vaadates. Õnnestus jäädvustada ka panoraamfoto ... no on ikka ilu ...

Ja jõudsingi kohale. Väikelinn tervitas mind väravatega, millest tehtud fotosid on internet täis. Kuid ei saanud ka mina jätta seda vaadet salvestamata. Ilus vahvärk rajatis, mille alt sain linna sisse sõita. Tõsi ... linn oli laienenud juba väravast ettepoole ja kiirem tee viis väravatest mööda, kuid mina turistina sõitsin ikka läbi peasissepääsu. 

Kohe linna jõudes oli minu esimeseks sooviks leida mõnus söögikoht ... kuid enne seda tuli leida parkimiskoht, sest nendega oli linnas kitsas. Pärast mõningast otsimist leidsin lõpuks väikse augukese autodejadas ja sain oma Aurise sinna ära mahutada. Kusjuures sellel autol pole parkimisandurit ja loomulikult mitte ka kaamerat. Tükk aega läks parkimisele.

Ka söögikoha leidmisega polnud lihtne, sest tahtsin võimalikult head kohta leida. Nii ma siis kõmpisingi edasi-tagasi ja vaatasin sisse nii mõndagi söögikohta kuni lõpuks hakkas üks silma. Valik sai hea, sest selle toidukoha juhataja oskas inglise keelt. Sain temalt selgitusi toidu kohta ja tellida just seda mida soovisin - veisesteiki. Kusjuures uuris see härra veel, kust ma tulen ja kuuldes Eestit, siis teadis öelda, et jaja, Leedu, Läti, Eesti ... te olite Nõukogude Liidus ja nüüd vabad. Tundus täitsa asjalik vanahärra. Sain kenasti suheldud.

Steik ise aga polnud tea mis eriline, kuid maitses hästi. Taas kord olid lisanditeks riis ja friikartulid ... ja see huvitav ubadest tehtud soe kaste, mis pole üldsegi sarnane Ühendriikides levinud punase oakastmega. See kaste on mõnusalt mahe ... sobis hästi riisi juurde. Loomulikult tellisin juurde passioni toormahla, ilma suhkruta. Nautisin toitu ja vaatasin tänaval liikuvaid inimesi. Imestasin, et miks nad küll siia sööma ei tule. Kui arve kätte sain, siis mõistsin. Esimene "suur" summa ... tervelt 125 BRL´i ehk umbes 25 eurot. Jajah. See on siiani kõige suurem lõuna maksumus. Kuid samas oli mõnus ka.

Söögikohas istudes sain lõpuks ka streikima hakanud interneti korda ... pidin taas käsitsi võrgupakkuja valima. Tundub, et eelmine polnud selles piirkonnas aktiivne. Ja siis sain sõita hotelli, kus olin üheks ööks toa broneerinud. Väga mõnus koht. Linnakärast kõrgemal, teistest hoonetest eemal paiknev mugav majake. Ümberringi okaspuud ja kõrgus merepinnast 1658 m. Tõsi ... administraator ei rääkinud taas inglise keelt ... ja oli isegi natuke pahane, kui ma tema poole selles keeles pöördusin, kuid sain asjad aetud. Kui vastuvõtja nägi lehelt, et olen Eestist, siis ta leebus. Tundub, et tal pole ameeriklastega head kogemused.

Kuid kohe kui olin asjad ära pannud, läksin jalgsi tagasi linna peale ... kõigepealt pidin kilomeetri kõndima kõnniteeta teeääres ja alles siis jõudsin "asustatud" kohta. Vaatasin kaardilt, kummale poole suunduda ja leidsin, et mööda orgu paremale minnes oleks jõudnud samasse kohta kus ma juba olin olnud ... ning suundusin vasakule. Mööda linna ainukese rööpapaari äärset kõnniteed. Üsna pea nägin ka seda sõidukit, mis rööpapaari peal sõitis. Peaks olema vanaaegne tramm ... turiste täis laotud. Mina sinna peale ei mahtunud ega tahtnud ka ... jala liikudes nägin palju rohkem. 

Linn oli väga puhas ja tõesti meenutas natuke Šveitsi Alpide väikelinnasid ... ega seda ilmaasjata Brasiilia Šveitsiks ei nimetata. Majad olid ilusti korras hoitud, sageli vahvärk seintega. Kuid oli ka "tavalisi" tööstuslikke- ja elumaju. Vähemalt peatänava äärest ei paistnud ühtegi lobudikku. Kusjuures hiljem ringi liikudes selgus, et äärelinn on ka siin olemas ja majad ning nende ümbrus polnud kaugeltki mitte nii esinduslikud kui kesklinnas. Silma hakkasid vaesemate inimeste uberikud, autosurnuaiad ja hooldamata tänavad ning aiad.

Jõudsin kõndides Capivari parki , kus oli nii lastele kui täiskasvanutele igasuguseid atraktsioone ja puhkevõimalusi. Mind isiklikult köitis köisraudtee, millega sai minna üles mäe otsa ... oli lahtised tõstukipingid ja siis ka kinnised boksid. Mina valisin lahtise ... on ehedam tunne. Maksis üles-alla 65 BRL´i ja selgitused olid sulaselges inglise keeles (kui kuulis, et räägin seda keelt). Super. Sõit üles läks lahti. Plõksutasin teekonnal hulgaliselt selfisid, vaatefotosid ja videoid. Päris tükk aega kõlkusin maa ja taeva vahel. Kuid hirmus küll polnud. Mõnus oli ... tuuleke puhus ja vaated olid mega.

Üleval oli aga veel ilusam ... täitsa miljonivaated. Nii ma siis jalutasin seal mäetipul 1707 m kõrgusel merepinnast ja nautisin vaateid. Temperatuur oli umbes 20-21 kraadi, ideaalne nautimiseks. Võtsin ühe maasika piimakokteili ja istusin ning nautisin. Õnnestus teha ka taas ülevaatlik panoraamfoto sellest imelisest väikelinnast. 

Vaated nauditud käisin läbi ka üleval paiknevad poekesed ning ostsin ühe kena riideeseme, kingituseks abikaasale. Kuid see oli viga ... mitte selle pärast, et kingitusi ostsin, vaid selle pärast ... et kotiga ei lubatud lahtise tõstukiga alla sõita. Ma proovisin vaielda, mis ma suutsin, kuid ei ... otsus oli kindel, alla pean sõitma kabiinis. Kurb ... ma oleks nii tahtnud alla sama mõnusalt kulgeda. Kuid teha polnud midagi, istusin koos suvaliste brasiillastega kinnises kabiinis. NB! Kõrvalolev foto on jäädvustatud ülessõidust. Kabiinis tehtud fotod ja videod olid udused.

Tagasitee kulges taas mööda raudtee äärt ja mööda ühest väga erilisest majast - šokolaadimaja. Mitte, et maja oleks olnud šokolaadist, vaid seal oli kolmel korrusel ruumid täis erinevaid maiustusi šokolaadist. Väga eriline ... kuid kahjuks ei tahtnud ma koju midagi selt osta, sest pikk tee on veel ees ja maiustused oleks selles kuumas kliimas muutunud laialivalguvaks pruuniks massiks. Kuid huvitav oli ikka. Isegi väljastpoolt oli see hoone väga eriline ...

Lõpuks jõudsin väsinuna ja õnnelikuna taas hotelli ning pärast õhtuprotseduure läksin taas varakult magama. Uni tuli imehea. Järgmise päeva plaanid on juba tehtud ja ootused taas suured. Lähen nendesse imelistesse mägedesse matkama. Vaid pisut sellest nukulinnast põhja poole ... nii paarkümmend kilomeetrit. Kuid eks paisatab, kas matkarajad on avatud ...

Järgmise päeva seiklused autoga mägedes