Eelmise päeva Sao Paulo elamused olid veel peas, kuid algas juba uus päev. Taas ärkasin vara, kuid kuna olin vara magama läinud, siis sain ikka oma kaheksa tundi täis. Väljas sadas kõvasti vihma ning vaja oli märja ilma plaani. Kuna olin just Sao Paulost tulles mõelnud, et shoppama lähen pigem väikelinna, siis oligi plaan nagu nipsti olemas. Shoppama.
Pärast hommikusööki käisin läbi kalaturult, kus igasuguseid elukaid otse kaldalt müüdi. Lisaks kaladele krevette, krabisid ja muid mereande. Põnev oli vaadata, kuid ostma ei tõmmanud ... sest mis ma selle värske kalaga ikka teen. Kohalikud ostsid aga innukalt. Kalatoidud on siin hinnas.
Leidsin ka suure kaubanduskeskuse ... väikelinna mõistes kuid selgus, et pühapäeval polegi siin kõik poed avatud ning seega jäi mõte poolikuks. Piirdusin seal vaid toidupoega, kust sain endale raviks ingverit ... ja ostsin ka riivi selle peenestamiseks, mõned jogurtid, loomulikult ohtralt vett ja ühe passioni võtsin ka prooviks ... et kas mahlaks tegemata on sama hea. Vot siis. Poodlemisega sain teada, et ilma on portugali keeles "sem" ja koos on "com" ehk gaasita vesi on "aqua sem gas". Kuid ega shoppamine sellepärast veel lõppenud. Ranna lähedal oli väikeste poekeste jada, mis olid avatud ka pühapäeval. Seal oli palju soppa ... minu arvates ikka täitsa mõttetuid tilulilu asju. Kuid ju needki siis kellelegi olid määratud. Mitte mulle. Ostsin poistele kolm pluusi, Bertioga SP (kusjuures SP tähistab Sao Paulot, sest Brasiilias on veel samanimelisi kohti) kirjade ja fotodega ning oligi minu jaoks plaan selleks korraks täidetud. Üks huvitav nüanss jäi toidupoes meelde ... nimelt tahtsin osta Brasiiliast, kui tuntud kohviriigist, abikaasale koju pakikese kohviube, kuid nii palju kui ma ka ei otsinud, leidus poes vaid jahvatatud kohvi. Ja siis veel selliseid väikseid masinakohvi topsikesi. Mida ei leidnud olid kohvioad ... vot siis ... kusjuures pole veel siin kohanud ka isejahvatavaid kohvimasinaid ... ju siis nad kasutavadki vaid eeljahvatatud kohvi.
Raske töö poes käimisel tehtud, istusin ranna äärde söögikohta ja otsustasin einestada. Loomulikult polnud inglisekeelset menüüd ega keegi ei rääkinud ka seda keelt. Võtsin taskust oma tõlkemasina ehk telefoni ja asusin ise nimetustest aru saama. Õige pea selgus, et kõik toidud olid kalast. Mis on ka loomulik rannalinna restoranile. Tellisin kalafileed riisiga ja sain friikad pealekauba. Joogiks loomulikult passioni mahla, sest sellest oli täna puudus. Maitses nagu tavaline kiirtoit, kuid valge kala oli hea ja väga hästi valmistatud. Lisaks oli väikse kausikesega huvitavat sooja oakastet, mis sobis riisiga ja teine kausike mingit saiapuru taolist ollust, mis eraldi võttes oli kuiv ja maitsetu, kuid koos riisi ja kastmega andis erilise maitse ja tekstuurielamuse.
Toitu oodates silmasin üle tänava imeilusat puud, mille õied olid justkui roosinupud. Ei saanud muidu kui läksin lähedale ja jäädvustasin selle fotole. Pärast otsisin googli abiga foto põhjal vastet ... et mis taim see võiks olla. Nii soovitas mulle üks hea tuttav. Ja tulemus oli, et see on Hibiscus tiliaceus. Vot kui kõikvõimas on internet ja arvutiprogrammid. Proovisin siis ka eelmises blogipostituses kirjeldatud ahvilisi määrata ... ja sain teada, et need on marmosetid ehk ladina keeles Callithrix sp), Brasiilia vihmametsade küünisahvilised. Siis aga tegin endast foto ja otsisin ... et kas tegemist on ikka Homo sapiens´iga ... kuid programm ütles, et isikute osas on otsingud piiratud. Ei saanudki teada, kas olen inimene või mitte.
Õhtupoole oli vihm lakanud ja jalutasin pisut rannaliival. Vaatasin korraks tagasi ja vägisi tulid meelde laulusõnad: "... kes need jäljed sinna jättis, kes neid jälgimööda käis ..." Mõnus vaikne õhtu oli. Mõtisklesin olnud päevadest ja tulevatest seiklustest ning läksin asju pakkima, sest homme ootab mind üheööline vahepeatus Brasiilia Šveitsiks kutsutud väikelinnas Campos do Jordão ´s. Kus 2022 aasta rahvaloenduse põhjal elas vaid 46 974 elanikku. Arvutis avanevad fotod olid väga atraktiivsed, kuid eks näis, mis tegelikkuses ootab. Kõigepealt loomulikult üle kolme tunni sõitu ... See on autoga liikumise eelis ... ühes kohas sajab, siis on võimalik kohe sõita teise kohta, kus vihma ei luba. Campos do Jordão ´s 16-17.september vihma ei luba, kuid udu peaks olema üle poole päeva.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar